Septembritaevas 2015

Alar Puss | 18.09.2015

Käes on september, Eesti rahvakalendris tuntud mihklikuuna. Koos septembriga tuleb teatavasti kaasa uus aastaaeg, sügis. Sügisene pööripäev jõuab kätte küll alles kuu teises pooles, kuid üldiselt võib siiski öelda, et ilmad pööravad suve lainelt ära juba selle aja kandis, kui lapsed kooli lähevad. Analoogiliselt – ka juuni alguse sooje ilmu peame õigustatult ju ikkagi juba suveilmadeks, olgugi, et suvine pööripäev veel tulemata…
Ometi võib ka septembris südasuvist sooja ette tulla, ka ametlik soojarekord on 30 kraadi piiri suutnud ületada. Teisalt (nagu ka maikuus) on ette tulnud, et septembris juba lundki sajab. Selline olukord on siiski harvaesinev äärmus.

Püüame nüüd üle vaadata astronoomilisi taevanähtusi.

Septembrikuus, nagu kogu sügisperioodi vältel, päevad üha lühenevad ja ööd selle arvel pikenevad. Väheneb ka Päikese maksimaalne kõrgus keskpäeval. Kui 1. septembril küündis Tartus Päike keskpäeval veel peaaegu 40 kraadi üle horisondi, siis 30. septembril on vastav näitaja juba 11 kraadi väiksem.

Päike paiknes septembri algul Lõvi tähtkujus, 17. septembril siirdus Päike Neitsi tähtkujju.

Mis on näha öötaevas?
Efektseim taevanähtus on sedapuhku ilmselt 28. septembri hommikupoole ööd vaadeldav täielik kuuvarjutus, millest on pikemalt juttu Jaak Jaaniste artiklis. Poolvari ilmub Kuule kell 3.12, osaline varjutus algab kell 4.07. Täisvarjutus algab kell 5.11 ja kestab kuni kella 6.23-ni.
Osalise varjutuse lõpp on kell 7.27 ja poolvari lahkub Kuult kell 8.22.
Kui halvasti märgatav poolvarjutus välja arvata, siis on Eesti läänesaaretel näha kogu varjutus. Mida rohkem ida poole, seda varem läheb Kuu looja ja osa osalisest varjutusest jääb nägemata.

Vaatame nüüd ka tähistaevast.
Ilus vaatepilt on õhtuti Linnutee – ebamääraste piiridega heledam riba taevas, mis kulgeb enam-vähem põhja-lõunasuunaliselt üle vaatleja pea. Öö jooksul taevas pöördub ja pöördub ka Linnutee.

Mida me õhutaevas veel näeme? Väga kõrgel lõunakaares paiknevad nn Suvekolmnurga
heledad tähed Veega ja Deeneb, neist märksa madalamal, kuid ka siiski piisavalt kõrgel asub Altair. Need tähed on vastavalt Lüüra, Luige ja Kotka tähtkujude heledaimad tähed. Nagu näha, võime Suvekolmnurka nimetada ka Sügiskolmnurgaks ja nii sageli tehaksegi. Neist tähtkujudest lääne pool (paremal) paikneb suur, kuid nõrkade tähtedega Herkulese tähtkuju, selle kõrval
omakorda paikneb pisike, kuid selge joonisega poolkaarekujuline Põhjakroon. Edasi lääne poole vaadates leiame taas ühe heleda tähe, nimeks Arktuurus, mis asub Karjase tähtkujus.
Herkulesest allpool asuvad Maokandja ja Madu. Neist esimene on küllaltki suur tähtkuju, mille alumine külg ulatub horisondini. Tähtkuju nõrgavõitu kontuur meenutab veidi vasakule avatud poolkaart. Maokandjast paremale poole jääb Madu, mille joonis on selgem ja meenutab sirpi. Madu on muuseas ainus kaheosaline tähtkuju, nn sabaosa jääb Maokandja ja Kotka vahele ning selle äratundmine ei pruugi lihtne ülesanne olla.

Piki Linnuteed allapoole minnes leiame selles, suhteliselt madalas taevaalas justkui pisut eraldiseisva ja heleda Linnutee „klombi“, see piirkond on ametlikult Kilbi tähtkuju.

Väga madalas lõunakaares leitavad tähed kuuluvad Amburi tähtkujju. Amburi kõrvale jääb Kaljukits, tähed paraku on seal tuhmid.

Madalas kirdetaevas asub Veomees heleda tähega Kapella.

Loode-põhjataevas asub Suur Vanker, sellest kõrgemal põhjataevas on leitav Väike Vanker, mille otsmine aisatäht Põhjanael asub peaaegu täpselt Maa põhjapooluse kohal. Pöörleva Maa poolused on paigal, seega öötaevas on ainsa tähena paigal just Põhjanael. Kõik teised taevakehad teevad 24 tunniga Põhjanaela ümber täistiiru. Paljud tähed (ja tähtkujud) seejuures tõusevad ja loojuvad, kuid mõned jäävad ööpäevaringselt ülespoole horisonti. Sellised tähed on suuna mõttes Põhjanaelast mitte väga kaugel. Seetõttu teevad nad viimase ümber väiksemaid ringe.

Hommikupoole ööd võime ida-kagutaevas leida mitmeid heledaid tähti ja tähtkujusid. Juba mainitud Veomees tõuseb üha kõrgemale, samuti tõusevad Sõnn ja Kaksikud. Ka võib hommikune tähevaateja imetleda Orioni ja selle kolmest tähest koosnevat vööd. Ära näeme ka Siiriuse, taeva heledaima tähe, mis tõuseb vastu hommikut madalasse kagutaevase.

Planeetide nähtavus

Ainsa õhtutaeva planeedina on, kuigi päris kehvasti, septembris olnud vaadeldav Saturn, mis on madalas edelataevas hämardumise käigus jälgitav veel mõned päevad. Seejärel kaob Saturn ehavalgusse. Saturn paikneb Kaalude tähtkuju taustal, kuid tähtkuju ise (nagu ka naabertähtkuju Skorpion koos heleda Antaaresega) enam ehakumas silmale ei eristu. Kuu on Saturni lähedal 18. ja 19. septembril.

Hommikutaevas paistab särava koidutähena planeet Veenus, mis ületab heleduselt „pika puuga“ kõik teised tähelised objektid. Veenus asub Vähi tähkujus.
Veenusest vasakul on Marss, seevastu see planeet on heleduselt praegu päris kehvake, paistes teise tähesuuruse tähena. Marss paikneb Lõvi tähtkujus. Lõvi kujuteldav joonis ise tõuseb aegapidi Marsi järel.
Lõvi tähtkujus on leitav ka Jupiter, mis tõuseb üha varem, kuid siiski hiljem kui Veenus ja Marss.
Marss kaugeneb kuu lõpupoole aegamööda Veenusest ja läheneb Jupiterile.

Kuu faasid.

• Viimane veerand 5. septembril,
• kuuloomine 13. septembril,
• esimene veerand 21. septembril,
• täiskuu 28. septembril.

Märksõnad: tähistaevas, Tartu Observatoorium, Tartu Tähetorn