Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Päike on praegusel ajal oma aktiivsuse maksimumi lähedal; aktiivsuse tipp peaks sedapuhku saaabuma 2025. aastal.. Teisisõnu, Päikesel esisneb keskmisest sagedamini laike ja laikude gruppe. Laikude kandis esineb aga tihti võimsaid aine väljapurskeid ehk protuberantse. Kui Maa satub mõne säärase purske väljundproduktide teele ning samal ajal on vaatluskohas selge öö, siis oleme uhke taevase vaatemängu ehk virmaliste tunnistajateks.

Virmalised ja mõned pilved

Järjekordne võimas plahvatus toimus 3. oktoobril kell 15.10 Ida-Euroopa suveaja järgi. Seda hinnatakse koguni käesoleva Päikese aktiivuse tsükli seni võimsaimaks (mida on fikseeritud Päikese nähtaval küljel). Vastav aktiivne piirkond asub Päikese näiva ketta tsentrist mitte eriti kaugel, seega on oodata laetud osakeste ehk prootonite voo jõudmist Maa lähistele, seda tõenäoliselt 4. või 5. oktoobril. Seega eeloleval ööl ja igaks juhuks ka järgneval ööl tasub loota virmalisi, kui veab, siis koguni uhkeid.

Planeedid oktoobris

Veenus on õhtuti leitav päris madalas edelataevas. Võrreldes septembriga hakkab planeedi vaatlusaeg aeglaselt kasvama, kuid pigem seista tahtvate künnihärgade, mitte ratsahobuste vedamisel. Tõepoolest: kuu algul loojub Veenus mõni minut enam kui pool tundi pärast Päikest, kuu keskel kolmveerand tundi, kuu lõpus ligemale tund pärast Päikest. Veenus selle ajaga siiski, tähistaevast reeperiks võtttes, paigal ei püsi, liikudes kuu jooksul Kaalude tähtkujust läbi Skorpoioni Maokandja tähtkujju. Veenus möödub 26-ndal oktoobril Antaaresest 3 kraadi põhja poolt, kuid Antaarest mõistagi siis näha ei ole. Kuu on Veenusele kõige lähemal 5. oktoobri õhtul, kuid nii nagu kuu aega tagasi, loojub Kuu ka seekord enne Veenust ja on nähtamatu.

Teine õhtutaevas näha olev planeet on Saturn. Saturn on Veenusest alati märksa vähem hele, kuid sedapuhku paistab Saturn Veenusest kindlasti paremini. Saturn asub öö alguses küllalt madalas kagutaevas, liigub edaspidi üle lõunataeva ning loojub mõni tund peale keskööd. Tõsi küll, kuu lõpuks on planeedi vaatlusaeg mõneti lühenenud. Heledus on Saturnil umbes 0.7 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 14. oktoobri õhtul.

Marss paistab punaka tähena heades tingimustes hommikupoole ööd, tõustes juba enne keskööd. Planeet läheb ka heledamaks. Kuu algul on Marsi heledus 0.5 tähesuurust, kuu lõpus aga umbes võrdne kinnistäht Kapella heledusega (0.08 tähesuurust). Marss paikneb enamuse oktoobrikuust Kaksikute tähtkujus, kuu lõpus liigub Vähi tähtkujju. 19-ndal oktoobrul möödub Marss Polluksisit 6 kraadi lõuna poolt. Polluks on värvuselt veidi Marsi moodi, kollakas-oranz, kuid tagasihoidlik heledus (1.13 tähesuurust) ei too seda värvitooni eriti välja. Kuu on Marsi lähedal ööl vastu 24. oktoobrit.

Kõige paremini on tänavu oktoobrikuus näha Jupiter, samuti hommikupoole ööd, kuid vaatlusaeg on pikk ja üha pikeneb, kuna planeet tõuseb aina varem, ka Marsiga võrreldes üha varem. Kuu lõpus on Jupiter näha juba peaaegu kogu öö. Jupiter saavutab heleduse -2.5 tähesuurust, olles kõigist päris-tähtedest märksa heledam. Kuu on Jupiterile kõige lähemal ööl vastu 21.oktoobrit.

Merkuur on sedapuhku nähtamatu.

Nähtamatuks jäi Eestis ka rõngakujuline päikesevarjutus 2. oktoobril.

Päikese ja kellade seisud

Päike asub peaaegu kogu oktoobrikuu vältel Neitsi tähtkujus. 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju.

Teatavasti kasutame me igapäevaelus ajavahemikena keskmist päikeseaega. Millega aga seletada igal aastal kahel korral teostavaid „ajahüppeid”? Muidugi ei hüppa aeg ise, vaid öeldakse, et „tuleb”(!) kellasid keerata. Järjekordne selline „suursaavutus” tehakse arvatavasti 27. oktoobril, kui suveajaga harjunud inimestel kästakse („tuleb!”) ajanäitajad kell 4 öösel tund aega tagasi kruttida. Kui aga arvestada, et üha kiirenevas tempos tehakse meil ja mitmes kohas mujalgi üha enam ebanormaalseid asju (neid samal ajal “(uus)normaalusteks”) nimetades, siis polegi suurt midagi ka seoses kellade keeramisega eriliselt imeks panna. Eriliselt mittenormaalne selle kasvava kaose taustal on hoopiski see, et katseobjektiks olev rahvas alati kõigega päri on. Hoopis terve mõistuse kaitseks esitatavad „irisemised” olla need, mis tulevat juttudest ja mõtetestki välja transporteerida. Aga eks seegi kuulub kogu „kompoti” juurde nagu rihmad-traksid pükste juurde, kui pisut järele mõelda. Taolise nähtuse kohta on muide ka ilus nimetus ammuilma välja möeldud: “Stockholmi sündroom”.

Igatahes, ilusaid peatseid pimedaid pärastlõunaid siis! Kevadel on siis omakorda jälle järjekordselt tore ühtäkki tund aega varem ärkama hakata ja uimasena liiklusesse ning mujalegi tormata, eks ole? Muidugi on! Hurraa, seltsimehed!

„Ning …maal jätkus suur segadus”, kui veidi väänatult tsiteerida „Kuldvõtmekest”, rohkem tuntud Buratino loona.

Kuu oktoobrikuu „miinimum”

Septembrikuu loos tuli kõne alla, et Kuu võtab kuu jooksul taeva taustal ette väga erinevaid trajektoore. Eks selline lugu jätkub oktoobriski. Vaatame konkreetsemalt, mis seekord juhtub.

Kuuloomine on 2. oktoobri õhtul. Kitsukest vana Kuu sirpi võis leida veel 1. oktoobri hommikul, mis tõusis ligi 2 tundi enne Päikest. Kuid 3. ega ka 4. oktoobril pole Kuud mõtet otsida, kuna Maa kaaslane loojub ikka veel veidi enne Päikest. Palju parem pole asi ka 5. ja 6. oktoobril, kuid mõni teravsilm võib Kuu enne Päikese loojumist kuskilt üles leida. 7. ja 8. oktoobril on juba paksemaks saanud kuusirp arvatavasti leitav, kui vaatleja paikneb lagedal, kuid tingimused on ikka väga kehvad, Kuukene-noorekene paistab siis lühiajaliselt väga madalas lõuna-edelataevas.

Siis saabub 9. oktoober, juhtumisi kolmapäev, kuid see polegi antud kontekstis oluline. Kuu loojub Tartus 1 tund ja 40 minutit pärast Päikest. Ikka väga ruttu, kuna sirbiks ei saa Kuu enam pidada (juba järgmisel päeval saabub Kuu esimene veerand).
Kuu pole siis ka kaua taevas olnud, olles tõusnud veidi enam kui 2 tundi enne Päikese loojumist. Konkreetrsemalt: Tartus tõuseb Kuu kell 16.19 ning loojub kell 20.05. Vahepeal, kell 18.24 loojub Päike.
Kokku aga saame, et Kuu (täpsemalt selle ülemine serv) asub horisondi kohal 3 tundi ja 46 minutit. Päris vähe!

Umbes sellise kujuga on Kuu 9. oktoobri õhtul, asudes väga madalas

Uurime asja Tallinnas, kujutades ette, et leiame vaatluseks lageda koha, kus parajasti isegi kastjalgrattureid ei seikle. Kuu tõuseb Tallinnas (ikka 9. oktoobrit arvestades) kell 16.50 ning loojub kell 19.51. Päike loojub samas kohas kell 18.30. Päris lihtne on veenuda, et Kuu nähtavus piirdub 3 tunni ja 1 minutiga.
Seda jällegi ülemise serva arvestuses, sest nii neid tõuse-loojanguid defineeritakse. Üleni on Kuu nähtav veel lühemat aega.

Muuseas, Tallinn paikneb Tartust lääne pool. Peaksime teadma, et kõik tõusud-loojangud, mis leiavad aset mingist meridiaanist lääne pool, toimuvad hiljem kui antud meridiaanil. Seega oleks loogiline see, et Kuu tõuseb Tallinnas hiljem kui Tartus. Samuti ka see, et Päike loojub Tallinnas varem. Siiski tekitab kõhklevaid mõtteid asjaolu, et Päikese loojanguaegade vahe on 6 minutit, Kuu tõusuaegade vahe aga hoopis 32 minutit (vt eestpoolt).
Kuid nüüd satume täielkku hämmingusse, kuna Kuu loojub Tartus 14 minutit HILJEM kui lääne pool asuvas Tallinnas!

„Mina tean!” ütleb keegi. „Kuu liigub tähistaeva taustal ju vastupidises suunas, ida poole!” Ega see väide vale ei ole. Kas teeme siis järelduse, et peale Tallinnas loojumist liigub Kuu taevas pika nurkvahemaa ida poole, et saaks Tartus hiljem loojuda? Seega peaks Kuu Tallinnast vaadates kohe peale loojumist uuesti samast kohast tõusma ning seejärel uuesti loojuma?
Ka Tartus peaks siis olema kella 8 paiku õhtul selline olukord, et Kuu loojumine ajutiselt seiskub ja pöörduks korraks koguni suunalt vastupidiseks.

Noh, nagu öeldud, eelmise lõigu alguses esitatud väide iseenesest on õige: Kuu liigub keskelt läbi iga päev 13 kraadi ida poole. Veidi üle 27 päerva läheb aega, et Kuu jõuaks samade tähtede kõrvale tagasi. Siiski peame arvestama, et Kuu ei liigu ekvaatoriga paralleelselt vaid pigem mööda ekliptikat. Tegelikult on Kuu orbiit ka ekliptika tasandiga 5.1 kraadise nurga all. See tähendab, et Kuu liikumine läänest itta, arvestades ekvatoriaalseid koordinaate, pole päevade lõikes võrdsete sammudega. Kuid 27 päevaga (ja pisut üle selle) saab ring ikkagi täis.

Kuid mõnede minutitega ei juhtu siiski eriti midagi, kujutlegem siis Kuu „omaliikumist” ükskõik mis koordinaatides: Kuu asukoht tähtede taustal on nii lühikese ajavahemiku vältel praktiliselt konstantne. Seega eelmises lõigus kirjeldatud „kuuvigurid” ikkagi arvesse ei tule.

Põhjus, miks Kuu nt 9. oktoobril Tartus hiljem loojub kui Tallinnas, seisneb selles, et Tallinn erineb Tartust ka laiuskraadide osas, asudes Tartust põhja pool. Samasse võtmesse asetame Kuu suure lõunapoolse nurkkauguse taevaekvaatorist. Lisaks on ju Maa ümmargune, mitte lame. Tõsi küll, „lamemaalasteks” tahetakse nimetada just neid, kes teavad, et Maa on ümmargune (kuigi mitte päris täpselt kerakujuline), aga see sellega…

Teisiti võib ka nii öelda, et mängus on seesama Kuu kehv ehk madal ja lühiajaline asend vaatlusteks. Mida kaugemal lõunataevas Kuu paikneb, seda lühemat aega on ta põhjapoolkeral vaadeldav. Ehk siis mida enam põhja pool vaatleja paikneb, seda lühemat aega ja madalamal paistab toodud tingmuste puhul Kuu. See on mõistagi üldine reegel, mis kehtib iga taevaeha kohta. Kuid kuna Kuu nähtavustingimuste muutlikkus on märkimisväärne, on ajas muutlikud ka Kuu vaadeldavuse tingimiuste erinevused.

Antud juhul avaldub erisus muuhulgas selles, et Kuu loojub 9. oktoobril Tartus varem kui Tallinnas.

Kuu oktoobrikuu „maksimum”

Kui on miinimum (või miinimumid), siis sümmetriakaalutlustel ei tohiks puududa ka maksimum (või maksimumid). Tõepoolest, oktoobrikuus on olemas ka päev(ad), kui Kuu nähtavus on väga hea. Sümmetrikaalustlustest võib sedagi eeldada, et kui väga madalas asendis on Kuu pisut enne 1. veerandit, siis kõrgeimas asendis paistev Kuu juhtub olema pisut enne viimast, 3. veerandit.

Tõepoolest, nii see ongi. Kuu viimane veerand on 24. oktoobri ennelõunal. Kuu „maksimaalne seis” on paar ööd varem, 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit. Võtame jälle kõigepealt Tartu. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.51. Vananev, kuid veel siiski „tüsedavüitu” Kuu tõuseb kell 18.46, vähem kui tund peale Päikese loojumist, siis on ju alles hämarik. Täpsemalt, äsja on siis konkreetsemalt õppenud alles tsiviiilne hämarik, kestavad nautiline ja astronoomiline hämarik. Kuu loojub 22. oktoobril kell 15.48. Päike tõuseb 22. oktoobri hommikul kell 8.05 ja loojub kell 17.49, paar tundi hiljem kui loojub Kuu.

Kuu tõusu ja loojangu ajamonentide vahe Tartus on aga 21 tundi ja 2 minutit. Kui võrdleme seda ajavahemikku maksimaalse Kuu nähtavusajaga septembris, siis oktoobris tuleb 6 minutit juurde. Asi on selles, et Kuu liikumine oma orbiidil ei ole samas faasis kellaaegade muutumise ja päevade vaheldmise rütmiga. Lisaks on Kuu täpne orbiit keerulisem kui ellips.

Umbes sellise kujuga on Kuu 22. oktoobri hommikul, asudes kõrgel taevas

Siirdume Tallinna. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.56. Kuu tõuseb kell 18.33. Päikese loojumisest on möödas pisut üle poole tunni, seega poolvalge aeg alles. Kuu loojub aga alles 22-sel oktoobril kell 16.17. Päike tõuseb 22. oktoobril Tallinnas kell 8.16 ja loojub kell 17.53, vaid poolteist tundi pärast Kuu loojangut. Paneme tähele, et Kuu pole veel viimases veerandis, kuid ligemale kogu päeva peaks Kuu paistma ju kuuloomise aegu! Võrreldes Kuu tõusu ja loojangu ajamonente Tallinnas, saame, et Kuu on vaadeldav järgemööda 21 tundi ja 44 minutit.

Kuna Kuu asub sedapuhku taevaekvaatorist väga kaugel põhja pool, avaldub see ka selles, et sedapuhku Kuu tõuseb Tallinnas varem kui Tartus. Tähelepanuväärne on aga kindlasti ka see, et Tallinnas on Kuu näha 42 minutit, ligemale kolmveeerand tundi kauem kui Tartus.

Kuu „ekstreemumitest” teisel pool Soome lahte

Tekib mõte, mis juhtuks, kui liiguksime veelgi enam põhja poole. Tõsi küll, kohe tekib looduslik takistus Soome lahe näol. Kuid tublimad mehed olevat suisa üle Soome lahe ujunud. Siiski, jätame sügisese ekstreemspordi kõrvale ja aerutame, purjetame või lihtsalt „laevatame” või koguni lendame Soome välja.

Oleme Helsingis (60 kraadi 10 kaareminutit põhjalaiust), mis muuseas asub Tallinnale märksa lähemal kui Tartu. Tallinna ja Helsingi vahemaaks hinnatakse ümmarguselt 80 kilomeerist. Tallinn-Tartu maanteel näitavad kilomeetripostid vahekauguseks 186 kilomeetrit, kuigi otsejoones on see vahemaa siiski väiksem. Käsitleme endiselt 21. ja 22. oktoobrit.

Päikese loojanguaeg Helsingis on kell 17.53. Kuu tuleb nähtavale kohe varsti, kell 18.15 (22 minutit híljem). 22. oktoobril on Päikese tõusuaeg kell 8.18, Kuu, mõistagi, paistab siis kõrgel-kõrgel taevas, kõrgemal kui Eestis. Kuu loojub kell 16.53 ja Päike loojub kell 17.50. Seega loojub meie „paksuvõitu” Kuu, mitte loomise lähistel olev Kuu, alles tund enne Päikese loojumist!

Kuu on Helsingis (ehk Soome lahe põhjakaldal, siinsamas, Tallinna lähedal…) nähtav 21. opktoobril vastu 22. oktoobrit 22 tundi ja 38 minutit!

Oleme Helsingis ja uurime Kuud varem, 9. oktoobril, veidi enne 1. veerandit. Kuu tõuseb kell 17.08 ja loojub kell 19.30. Vahepeal, kell 16.28, loojub ka Päike. Kuu tõusu ja loojangu ajamomentide vahe on aga 2 tundi ja 22 minutit. Ei ole just palju.

Liikudes Helsingist edasi põhja poole, jämedalt võttes veel kord Tartu ja Tallinna vahemaa jagu, siis põhjalaiusel 61 kraadi ja 16 kaareminutit satume olukorda, kus 9. oktoobril jääb Kuu tõusmata. Eelneval ja järgneval õhtul on Kuu aga veel (juba) vaadeldav.
See pole sugugi põhjapolaarjoon, kus Päike talvisel pööripäeval ei tõuse. Põhjapolaarjoon asub meie käsitletud laiuskraadist palju kaugemal põhja pool; vastav laiuskraad on teatavasti alles 66 kraadi ja 34 kaareminutit.

Vaatame, mis juhtub samal laiuskraadil, 61 kraadi ja 15 kaareminutit, 21. oktoobril vastu 22. oktoobrit. Tuleb välja, et Kuu ei tõuse ka 21. oktoobril! Enamgi veel, Kuu jääb tõusmata ka 22. oktoobril! Vaat nüüd on küll jama lahti. Kuu peaks ju väga hästi paistma! Kuhu kadus Kuu nüüd?

Eks vastus ole analoogiline prillide otsimisega, kui prillid on ees.
Kui Kuu on juba tõusnud, ega ta siis teist korda tõusta saa, sest „kaksikvenda” Kuul ju ei ole. Asi on selles, et sedapuhku on Kuu loojumatu. Seda võiski tegelikult juba eeldada, arvestastades Kuu nähtavust Helsingis. Vana Kuu tõuseb 20. oktoobril kell 17.31, enne Päikese loojumist. Kuid 21. oktoobril Kuu ei loojugi. 22. oktoobril jääb Kuu samuti loojumata, asudes Päikese loojangu ümbruse aegu otse põhjas, kuigi madalas, silmapiiril. Kuu loojumine leiab lõpuks aset 23. oktoobril kell 17.13. Ärme unustame, et asume mängult Soomes, laiuskraadil 61 kraadi ja 16 kaareminutit, Helsingist otse põhja suunas.

Aga… Kuu ei loojunud koguni 2 ööpäeval. 9. oktoobril jäi Kuu tõusmata „vaid” 1 ööpäeva jooksul. Uurime veel asja. Tuleb välja, et Kuu muutub mitteloojuvaks meile veelgi lähemal, põhjalaiusel 60 kraadi 34 kaareminutit. Ega selleks pole muud vajagi kui uuesti Helsingist startides veel kord ligikaudu läbida Tallinna ja Helsingi vahemaa (põhja suunas). Tõepoolest, mainitud laiuskraad on vaid kraadi jagu rohkem põhja pool kui Tallinn. See nurkvahemaa on isegi pisut väiksem kui Tartu ja Tallinna puhul, kui jällegi arvestada laiuskraade.

Miks muutub Kuu mittetõusvaks ja mitteloojuvaks erinevatel laiuskraadidel? Asi on peamiselt selles, et arvestada tuleb Maa atmosfääri keskmist refraktsiooni, mis „tõstab” silmapiiri lähedal olevaid taevakehasid näivalt kõrgemale kui need tegelikult on. Seetõttu kujunevad ka Kuu tõusmise ja loojumise ajamomendid alati Kuu nähtavuse kasuks võrreldes sellega kui refraktsiooni ei esineks. See kehtib kõigi taevakehade kohta. Seetõttu algab nt ka polaarpäev polaarjoontel alati varem ja lõpeb hiljem kui pööripäevade täpsed ajamomendid näitavad (siia lisandub ka Päikese ülemise ääre efekt nagu ka Kuu puhul).

Tähistaevas

Õhtutaevas tervitab meid kõigepealt aastaaegade muutumise tõttu Sügiskolmnurgaks ümber nimetunud Suvekolmnurk kolme heledat tähena: kõrgel lõunataevas paistavad Deeneb (vasakul) ja Veega (paremal, heledam). Neist allapoole jääb kolmas hele täht Altair, olles pisut tuhmim kui Veega ja pisut heledam kui Deeneb. Vastavad tähtkujud, kus tuhmimadki tähed välja ilmuvad, on Luik, Lüüra ja Kotkas. Läbi Luige ja Kotka kulgeb allapoole Linnutee, mis Luiges tundub isegi kaheks hargnevat. Teine haru, tundub, et „lõpeb otsa”. Kotkast allpool leiame heledaima osa Linnuteest, konkreetne, vähe silmatorkav tähtkuju samas kohas on Kilp. Linnutee jätkub veelgi allapoole, hea ilma korral isegi väga madalal asuvate Amburi tähtkuju tähtedeni, kuid päris vastu silmapiiri Linnutee riba siiski ei ulatu.

Kõik pole õige, mida oma silmaga näeme. Linnutee, reaasluses hiigelsuur täheketas meie ümber, sisaldab peale tähtede ka gaasi ja tolmu. Tähtede kiirgust neelavad tolmupilved tekitavadki Luige piirkonnas Linnutee näiva hargnemise ja ühe haru katkemise efekti.
Teine „valede autor” on Maa atmosfäär: maapinnal seisva vaatleja jaoks on silmapiiri lähedastes suundades atmosfäär eriti paks ning seetõttu hajub läbitulev valgus eriti intensiivselt ja tähtede heledus väheneb, ehkki vaid näivalt. Seetõttu ei näe me Eestis ka seda, et tegelikult on Linnutee Amburi suunal mitte „ära kustumas ”, vaid hoopiski kõige heledam, veel heledam kui Kilbi tähtkujus. Amburi tähtkuju kanti jääb suunalt ka Linnutee tsenter.

Varaõhtuses läänetaevas „süttib” oranzikas Arktuurus, Eestis põhimõtteliselt näha olla võivatest tähtedest heleduselt teisel kohal, napilt Veegat heleduselt edestades. Tähtkuju on Karjane, mis läänekaares kenasti püsti seisab, kuid vajub allapoole ja Arktuurus edaspidi loojub. Karjase karikat meenutava kontuuri ülemine osa aga ei koojugi, jäädes Põhjanaelast allpool ka põhjakaarde sattununa nähtavaks. Siiski, üldiselt jääb Karjase loojumatu osa tähele panemata. Mis puutub Arktuurusesse, siis umbkaudu samal ööl (9-ndal vastu 10-ndat oktoobrit), kui õhtul on näha Kuu oma väga madalas asendis, siis vastu hommikut peaks Arktuurus uuesti kirdetaevas nähtavale ilmuma, olles järgnevatel hommikutel üha paremini vaadeldav. Nii et Arktuurusest saab edaspidi mõneks ajaks nii ehatäht kui koidutäht. Suuri tähti sõnade alguses ei julge Veenuse tõttu kirjutada, kuna ka Veenus on madalas paikneva Ehatähena õhtuti vaadeldav.

Kesköö ümbruses asuvad lõunakaares „vesise maitsega” tähtkujud Kalad, Veevalaja ja Vaal. Kuigi Vaalas on ka mõneti heledamaid tähti, on kokkuvüttes tegu taevaalaga, kus puuduvad heledad tähed. Sama lugu, heledate tähtede puudus, on ka Vaalast hiljem tõusva Eriidanuse tähtkujuga. Tõsi küll, Eriidanuse lõunapoolne osa jääb Eestis nähtamatuks ja seal on koguni 1. suurusjärgu täht, Achernar. Aga väga see teadmine vist ei lohuta. Õnneks päästab välja planeet Saturn, mis annab Veevalaja tähtkujus asudes kesisele taevapiirkonna pildile palju juurde.

Nagu planeetide rubriigis juba juttu oli, paistavad öö hommikupoolses osas ka hästi ka planeedid Marss ning eriti Jupiter. Öö kaugemale edenedes tõuseb taevane jahimees Orion, mille vöö tähed on tõusmise aegu alla vasakule kaldu. Kui Orion on ilusasti nähtaval, tõuseb kagust ka Siirius, heledaim kinnistäht nii Eestis nähtavaist kui ka üldse kogu tähistaevas. Siiski, võrdluses Jupiteriga jääb Siirius alla. Küllalt heledaid tähti on hommikutaevas rohkemgi.

Paneme tähele, et Veega ja Deeneb jõuavad kõrgelt lõunataevast hommikuks madalasse põhjakaarde; õhtul madalas kirdetaevas asunud Kapella kerkib hommikuks kõrgele.

Suur Vanker asub õhtuti madalas loode-põhjataevas, Kassiopeia kõrgel kirdetaevas, peatselt seniidis. Edaspidi Suur Vanker kerkib, Kassiopeia vajub omakorda allapoole.

Drakoniidid

Nagu ikka, ootame ka tänavu drakoniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma 7-nda oktoobri ööl vastu 8-ndat oktoobrit, intensiivseim peaks nähtu olema vastu hommikut. Radiant asub Lohe tähtkujus, suunalt mitte väga kaugel naabertähtkujust Lüüra, heleda tähega Veega. Kuna aga radiant öö jooksul allapoole vajub, siis tasub meteoore vaadelda terve öö, pigem ehk isegi õhtupoole ööd, samuti ka järgneval ööl. Pikalt drakoniidid üldiselt näha ei ole, eeldatakse esinemiskuupäevi 6. kuni 10. oktoober. Maksimumi arvuga pole asi aga üldse lihtne, seegi tuleks ise iga kord kindlaks teha, sel aastal samuti. Drakoniidid võivad küllalt ennustamatult kujuneda vägagi võimsateks, samas, kindel ei saa selles ka kunagi olla…

Drakoniide 2023. aastast

Mida teeb Kuu? Noh, sellest oleme juba rääkinud. Noore Kuu sirp on 7. õhtul vaevu lühiajaliselt leitav ja loojub kiiresti. 8-ndal pole lugu eriti parem. Nii et praktiliselt Kuu drakoniidide vaatlusi üldse ei sega.

Orioniidid

Peale oktoobri keskpaika võime järjekordselt näha ka kuulsa Halley komeedi tükikesi, sest Maa satub järjekordselt selle komeedi orbiidile küllalt ligidale. Orioniide, kuigi hõredalt, võib hinnanguliselt leida päris pikalt, 2. oktoobrist 7. novembrini. Üldiselt tuntakse neid siiski pigem „20. oktoobri kandi” meteooridena. Tõepoolest, maksimum peaks esinema 21. oktoobri ööl vasti 22. oktoobrit. Orioniidid pole samas tuntud eriti suure aktiivsusega. Siiski tasuks taevasse vaadata, kuna mõned lendtähed võivad olla ootamatult heledad. Samuti on vahva efekt see, et oriniiidide meteoorid kihutavad taevas väga kiiresti, isegi kiiremini kui augustikuised kiired perseiidid. Päris ühesugused ei ole siiski ka konkreetse meteoorivoolu meteooride kiirused. Orioniide õhtul otsida ei tasu, kuna radiant tõuseb öösel, seega on tegu hommikuse meteoorivooluga.

21. oktoobri öö vastu 22. oktoobrit on meil ka juba palju mainimist leidnud. Ikka selle Kuu kõrgelt ja pikalt nöhtavuse suhtes. Ning eriti kõrgel on Kuu vastu hommikut… Kuna ka Kuu faas on veel küllalt suur, 2 päeva enne viimast veerandit, siis orioniidide vaatlus on sedapuhku Kuu poolt üsna põhjalikult rikutud. Heledamaid meteoore, kui neid juhtub, muidugi näeb.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

12. oktoobril jõuab perigeesse ehk Maale lähimasse asendisse septembris mainitud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Siis pole ta Eestis ikka veel vaadeldav. Oktoobri teises pooles võib komeet osutuda palja silmaga madalavõitu edelataevas vaadeldavaks. Komeet liigub oktoobrikuu jooksul Lõvi, Neitsi, Mao ja Maokandja tähtkujudes. Lootused komeedi heledusele on küllalt erinevad. Juhtuda võib ju positiiivseid üllatusi, nagu komeedid vahel pakuvad. Eks uurime ja vaatame.

Lõpulauseks

Kuu oma noores faasis paistab sedapuhku õhtuti kehvasti. Orioniidid paistavad omakorda Kuu tõttu kehvasti. Midagi on lahti. Keegi peab olema süüdi.

Võtame loo lõputsitaadi, kasutades taaskord “Kälimeeste” seriaali, veidi muudetud kujul:

„Kui sinu käest välja pressitakse
ja sa sellest ei teata
ja ikkagi teada saadakse,
sind pannakse kinni, jah?
Isegi kui väljapressijat kätte ei saada,
sind pannakse ikka kinni
kuriteo varjamise eest?!”

Kultuurisoovituseks võiks lisada ringhäälingu arhiivist audioloo “Hääl krokodilli kõhust” (1981).

Huvitav lugu…

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kuuldemang-kuuldemang-haal-krokodilli-kohust

Kuu faasid

• Kuuloomine: 2-sel kell 21.49
• Esimene veerand: 10-ndal kell 21.55
• Täiskuu: 17-ndal kell 14.26
• Viimane veerand 24-ndal kell 11.03

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Augustikuu öödel on kõige paremini (st kõige pikemalt) nähtav Saturm. Kuu algul tõuseb Saturn mõnikümmend minutit pärast Päikese loojangut, edaspidi veelgi varem, kokkuvõttes võib ehk siiski öelda, et Saturn on tänavu augustis näha kogu öö. Planeet paikneb Veevalaja tähtkujus, tõustes küll mitte kõrgele, kuid ei asu ka eriti madalas. Nii et on lõppemas nüüdseks juba pikki aastaid kestnud aeg, kus Saturn, kui ta näha oli, paiknes taevavõlvil vaid küllalt madalas lõunaaares. Saturni heledus on 0.7 tähesuurust, paistes heleda 1. suurusjärgu tähena. Kuu on Saturni lähistel taasiseseisvumispäeva, 20. augusti ööl vastu 21. augustit.

Jupiter ja Marss on samuti nähtavad, kuid mitte õhtuses ööpimeduses.
Planeedid paistavad hommikupoole ööd üksteise lähedal Sõnni tähtkujus.

Marss paikneb kuu algul Jupiterist paremal, kuu lõpus aga vasakul pool. Marss, nagu tal kombeks, paistab punaka tooniga tähena. Heledust on Marsil umbes sama palju kui Saturnil, kuid Saturn on ehk siiski kümnendiku tähesuuruse jagu heledam. Marss möödub 4-ndal augustil teisest punakast objektust, kinnistähest Aldebaran, 5 kraadi põhja poolt. Seega Marss paikneb Aldebaranist kõrgemal. Marss on Aldebaranist ka pisut heledam, kuid sisuliselt on täht ja planeet sarnaste heledustega. Kuu on Marsile kõige lähemal ööl vastu 28-ndat augustit.

Jupiter (heledam) ja Marss (punakas) 14. augusti hommikutaevas

Jupiter paistab, nagu ka Marss, Sõnni tähtkujus. Kuu esimesel poolel liigub Marss Jupiterile üha lähemale ja möödub 14-ndal Jupiterist 18 kaareminuti kauguselt. See tähendab, et Jupiteri ja Marsi (nurk)vahemaa on vaid veidi enam kui pool täiskuu läbimõõdust. Kuu teises pooles jääb Marss Jupiterist vasakule poole ja planeetide vaheline nurkkaugus taevavõlvil aegamööda suureneb. Jupiter on nähtav aga tähesuurusega -2, sellel planeedil on heledust piisavalt, et paista parajasti taeva heledaima „tähena”. Kuu asub Jupiterist üleval ja paremal ööl vastu 27. augustit.

Veenusest ka. Planeet on olnud temale mitteomaselt päris nähtamatu juba tükk aega, augusti lõpus saab juba kokku pool aastat. Ometigi just siis, augusti viimastel päevadel, läheb juba päris kiiresti pimedaks ning ilusa klaarselge läänetaeva korral peaks Veenus saama nähtavaks, paraku vaid umbes kümnekonnaks minutiks, loojudes pool tundi pärast Päikest. Veenus paikneb Neitsi tähtkujus, tähtkuju enda nägemine on sel ajal muidugi võimatu, olles selle täieliku võimatuse taustal ometigi siiski märksa reaalsem kui „kliimaministeeriumi” mõju kliimale. Kuu neil õhtutel Veenusega ei kohtu.

Merkuur pole sedapuhku augustis nähtav. See planeet ongi aga üldtuntud kui argpüks, mis kardab Päikese külje alt kaugele minna.

Augustikuu lendtähed

Nagu augustiöödel ikka, peaksime ka tänavu, kõige enam veidi enne kuu keskpaika, nägema suhteliselt palju “langevaid tähti”.
Mõnedes astonoomiaõpikutes on kirjas, et lendtähti näeb alati 10-12 augusti öödel ning see on ka õige. Siiski võib algaja tähehuviline siit teha järelduse, et augustikuu lendtähtähtede nähtavuse piirid mahuvadki nende kuupäevade piiridesse. Langevaid (või siis lendavaid) „tähti” võib aga näha ka nendest kuupäevadest varem ja ka hiljem, kuid tõenäosus tihedamini esinevateks lendtähtedeks langeb. Väga valed need äsjatoodud kuupäevad aga esile tõstmiseks ka ei ole. Eeldatav maksimum saabub meie jaoks kehvapoolsel kellajal, 12. augusti päeval peale lõunat, kuid 10/11, 11/12 ja 12/13 augusti ööl ning lisaks veel mõnedel ööldel tasub langevaid tähti otsida ikka. Kuna radiant, mis asub Perseuse tähtkuju suunal, tõuseb hommikupoole ööd kõrgemale, siis on vaatlejate paremad võimalused hommikupoole ööd. Perseiidide radiant tõuseb Eestis praktiliselt seniiti, see suurendab meteooride nägemise tõenäosuse arvutuslike maksimumide ligidale. Nagu ikka, loodetakse 12. või 13. augusti paiku umbes 100 meteoori tunnis, aga võib-olla ka rohkem. Eks igaüks peab siinkohal andma oma panuse ja panema oma õla alla… Ei, ei, ei! Ainult mitte jälle seda mürgitamise kampaania õudust! Mõeldud sai ikka oma panust meteooride loendamisel!

Perseiidide meteoorivool laieneb, mõistagi nõrgemal kujul päris laia kuupärvade vahemikku, pakutakse isegi kuupäevi 17. juuli kuni 24. august, veel laiemad piirid on pakutud isegi 14. juulist 1. septembrini. Mõistlikud piirid on siiski kitsamad, aga ei hakka siinkohal huupi oma „ennustust” lisama.

Mida teeb seekord Kuu? Kõige parem justkui asi pole, sest 12-ndal on parajasti Kuu 1. veerand. Ööl vastu 12-ndat aga eeldatakse meteoorivoolu maksimumi,Kuid meteooride vaatlejail siiski üldiselt veab. Kuu oma esimeses veerandis on aga augustikuus, vähemalt tänavu, näha küllaltki madalas ja lühikest aega, loojudes 12-ndal augustil Tartus juba tund ja veerand pärast Päikest, Põhja-Eestis isegi juba tund pärast Päikest. Meteoorid aga saavad eeldatavalt võimsamaks alles hommikupoole ööd. Eelnevatel õhtutel loojub Kuu veel varemgi. Nii et Kuu on suhteliselt suure faasiga küll, aga samas sedapuhku heatahtlik ja eriti ei kiusa..

Perseiidide meteoorivoolu meteoorid sisenevad Maa atmosfääri ligikaudse kiirusega 60 km/s ehk 60 000 m/s ehk 216 000 km/h.

Kiirused on ka mõne teise meteoorivooluga võrreldes küllalt suured, nii et meteoorid liiguvad üle taeva ka silmanähtavalt päris kiiresti. Absoluutarvud, nagu näete, on muidugi samuti suured. Kas teha jälle trahvi? Eks ikka. Kuna meteoore on kinni püüda raske, siis eks ikka meie orjameelne rahvas ole jälle nõus „ära maksma”, eks ole? Kuigi küllap moodustatakse siiski „kliimaministeerimi” juurde ka „Meteooride Kinnipüüdmise Osakond” koos vastava „Nõuniku” ametikohaga. Eduka kandideerimise aluseks on töövestlusele kaasavõetav kotitäis juba kinnipüütud meteoore, ehk praktikas tolmuimeja kotitäis voodite ja kappide alt kogutud tolmu, mis tuleb tulevase tööandja laua peale tõendusmaterjalina välja valada. Loomulikult on oluline ka töövestluse käigus kohapeal tühjaksvalatavate tolmukottide võimalikult suur arv.

Meteoorid muutuvad nähtavaks, kui kosmilised osakesed on jõudnud umbes 80-100 km kõrgusele (vahel siiski ka paarkümmend km kõrgemal või ka pisut madalalamal). Peab tunnistama, et kunagi varem siinses portaalis, täpsemalt mulluse augusti loo 2. osas, toodud meteooride maksimaalne esinemiskõrgus kuni 1000 km sai kirjutatud kogemata valesti, nii kõrgel võivad harva näha olla virmalised, mitte meteoorid.

Teine, delta-akvaraiidide meteoorivool, perseiididest nõrgem, võib samuti pilti rikastada. Delta-akvatiidide meteooride liikumise suund taevavõlvil aga erineb perseidide suunast. Mõistagi võib näha ka mõnda muud meteoori. Sporaadilisi meteoore võib näha igal (vähemalt pimedal ja selgel) ööl.

„Õiged” ja „valed” valged ööd

Kes on juhtumisi valgete ööde absoluutne vaenlane, võib toimida kaheti. Ühel, lihtsamal juhul, piisab kui vältida augusti esimesel nädalal selgetel öödel õueminekut. Nimelt on siis, augusti esimestel selgetel öödel, veel kergelt märgatav nõrk värvitu kuma madalas põhjataevas. Edaspidi on pime küll. Kuid rõhutame sõna „absoluutne”. Kui juhindume täpselt reeglitest, siis astronoomiline valge öö lõpeb alles 18. augustil, alles siis võib kindlameelne pimeda öö austaja öösel tähti uurima minna.

Tõsi küll, Kuu. Kuu, eriti veel suurema faasi korral, muudab ju öö samuti valgeks ning selline sageli esinev “jama” juhtub ju aastaingselt. Kuid kindlameelsus maksab. Ega inimene pole lihtne tavaline luksmeeter, kes mõõdab tuimalt vaid silma valgustatust (vt mulluseid novembrikuu lugusid). Kui tahame (!), siis saame oluliseks pidada hoopis valguse ALLIKAT! Kuna Kuud loetakse üldiselt ju öötaeva objektiks, siis Kuu poolt põhjustatud öise lisavalguse võib ju vajadusel (st soovi korral) jätta arvestamata! Siin võib tuua võrdluse ka meie igapäevaelust. Me pole küll sisimas eriti nõus paljude meile pähemääritavate hullude asjadega ja kirume vaikselt, vaadates eelnevalt kartlikult ringi ja kattes oma suugi mingi paksu, helisid summutava materjaliga, kuid me väldime ju veelgi enam neid, kes neid hulle asju muuta üritavad, sest nende „retoorika” olla vale… Nojah, mis sa teed. Oleme ju tarkade klubi… Ning kui veel miski suvaline näide tuua, siis nt on mehed ju üle maailma läbi aegade arvanud, et rinnapiima tähtsaim osa on pakend…

Kuid kumba liiki valge öö on siis „õige” ja kumb „vale”, kas hämarikust või kuuvalgusest põhjustatu? Kui veidi mõelda, tekib eelnevat juttu arvestades vastuolu. Jätame selle pähkli lugejatele pureda.

Tähistaevas

Õhtupimeduse saabudes võtab vaatlejad kagu-lõunataevas esimesena vastu Suvekolmnurk. Kõrgel lõunataevas särab hele Veega. Pimeduse süvenedes saab nähtavaks ka kogu Lüüra tähtkuju, mille hulgast 4 tähte, kuigi suhteliselt tuhmid, meenutavad kokkuvõttes vankrikest. Lüüra tähtkuju on pindalalt küllaltki tagasihoidlik.

Suvekolmnurga teine liige on samuti väga kõrgel paistev Deeneb, mis jääb Veegast vasakule ehk ida poole. Deeneb on Veegast pisut vähem hele, kuid on ikkagi piisavalt hele, et kuuluda tähistaeva 21 heledaima liikme ehk esimese suurusjärgu tähtede hulka.
Deeneb asub Luige tähkujus, mis on pindalalt Lüürast suurem. Deeneb ja teised heledamad tähed moodustavad kokku luige moodi kujundi küll. Vanade eestlaste tähistaevas oli Luik muuseas tuntud Suure Ristina, Lüürat tunti kaherattalise vankrina, täpsem nimetus Vanad Reinad. Deeneb oli lisaks tuntud Küünlakuu tähena, Veega aga Vabamehena.

Lõunataevas augustiõhtutel

Suvekolmnurk peab kolmnurgana sisaldama ka kolmandat tippu ja oh seda imet, nii see ongi. Veegast ja Deenebist märksa allpool, samas siiski küllalt kõrgel, asub Altair, heleduselt Veega ja Deenebi vahepeal. Pimeduse süvenemine toob esile Kotka tähtkuju, kuhu Altair kuulub, mõneti Luike meenutava kujundina, Altair on Kotka pea tähistaja, kuid Kotka pead võib ka mujal asuvana ette kujutada, kui fantaasiat jätkub (Luiges tähistab Deeneb saba). Kotka ja Altairiga on siiski oma eripära. Nimelt kui Altair on nähtavaks saanud, hakkab enamasti järgmise Kotka tähena peatselt silma vaid 3. tähesuuruse täht Tarazed. Kiire leidmise põhjuseks ongi lähedus teisele, palju heledamale Altairile. Mõneti rohkem kulub aega Altairist alla ja vasakule jääva veel tuhmima tähe, Alshain, leidmiseks. Need 3 tähte, mis moodustavad vaid Kotka tähtkuu üsna napi osa, tunti vanade eestlaste poolt Vanade Sauatätedena, samuti ka lihtsalt Sauatähtedena.

Luige ja Kotka vahele jäävad väikesevõitu tähtkujud Rebane ja veel väiksem Nool. Rebase leidmine on päris kena kunsttükk, kuna heledate tähtede jagamise ajal oli see Reinuvader küllap trennis või siis Riigikogu puhvetis. Küll aga leiab üsna kergesti üles noolekujulise ja väikesemõõdulise Noole tähtkuju, kuigi ka sealsed tähed pole eriti heledad.

Õhtuti särab läänekaares Arktuurus Karjase tähtkujust. Arktuurus öösel loojub, kuid ei looju mitte kogu Karjase tähtkuju. Kuu esimeses pooles on õhtuti väga madalas lõuna-edelataevas näha ka Antaarest, mis kuu keskpaiku kaob ehavalgusse. Antaares on Skorpioni tähtkuju „juhttäht”, kuid Skorpioni üldisemad vaatlusvõimalused on selleks aastaks ammendunud.

Madalas kirdetaevas asub õhtuti Kapella koos Veomehe tähtkujuga. Hommikuks tõusevad need kõrgemale; mida enam kuu lõpu poole, seda rohkem.

Vastu hommikut rikastub idataevas mitmete heledate tähtedega; siingi võib lisada, et mida enam kuu lõpu poole, seda uhkem. Kõigepalt tõuseb kirde poolt Sõnn koos Jupiteri, Marsi ja Aldebaraniga. Sõnnile järgneb Kaksikute tähtkuju koos heledate tähtede paariga Polluks (alumine) ja Kastor (ülemine).

Mõni päev peale kuu algust, 4-nda paiku ilmub idakaares hommikuti nähtavale punakas Betelgeuse. Aegapidi, kuu edenedes, ilmub Orioni tähtkuju tähti vastu hommikut nähtavale juurde. 13-nda paiku saab kagus nähtavaks Riigel. Kuu viimasel nädalal näeme hommikuti kogu Orioni (Saiph kui Orioni teine ja tuhmim jalg kaasa arvatud), vöö muidugi ka, paremalt vasakule lugedes: Mintaka, Alnilam, Alnitak. Kuu viimasel nädalal näeme ära ka heleda Prooküoni ja märksa tuhmima Gomeisa, need tähed kahe peale kokku moodustavadki enam-vähem kogu Väikese Peni tähtkuju.

Pärtlipäeva (24. august) paiku korjatakse kokku humalaid. Mis nendega teha, seda ei ole vist hea avalikult nimetada, kuna mingil määral tuleb mängu keemiline ühend: „tsee-kaks-haa-viis-oo-haa”. Jättes viimatitoodud asjaolu 2 silma vahele, viitame vaid sellele, et kui hommikuti ilmub nähtavale Prooküon, võib õuest humalad tuppa tuua.

Ilmast ja kliimast

Juunikuu ja juulikuulugudes on palju olnud juttu protsessidest Maa atmosfääris. Atmosfääri alumises ja tihedaimas osas, troposfääris, esinevad nähtused määravad ära ilma; kas on soe või külm, pilves või selge, sajab või ei saja. Kuna Maa atmosfääri ei saa pidada füüsikalises mõttes suletud süsteemiks, on see üks põhjusi, miks on teoreetiliste mudelite järgi ilma ikka veel raske ennustada. See paraku tähendab, et ilma pole praeguse ajani võimalik täpselt ennustada. Siiski saab midagi proovida, kuid alati teatud tõenäousega. Praeguse seisuga pole siiski mingit mõtet püüda ennustada ilma enam kui 10 päeva ette. Kui veidi „rihma pingutada”, siis võib piiri vedada juba 5 päeva peale. Eesootava ilma osas ei saa alati kindel olla isegi 1 päeva ulatuses.

Ilma pikaajalist olemust ja aastaringset muutlikkust mingis piirkonnas, üldisemas tähenduses isegi üle kogu Maa tuntakse kliima nime all. Ilmaolude mingites mastaapides muutlikkus pikkade aastate vältel ei tähenda iseenesest veel kliima muutlikkust. Inimkonna osa ilmaprotsesside muutumises on täpselt raske hinnata, küll aga saab nentida, et see on päris väike, kui mitte kaduvväike. Nagu juba vihjamisi jutuks oli, on igasuguste väärmoodustiste nagu nt „kliimaministeerium”, kokkuklopsimise mõju kliimale ja hetkeilmale mõistagi väärtuses, mis arvuliselt võrdub ümmarguse nulliga. Null on tore arv, kuuludes nii reaalarvude kui ka imaginaararvude, kokkuvõttes kompleksarvude mõlema arvtelje hulka! Vaat nii vägevasti mõjutab kliimat kliimaministeerium! Loodetavasti on iga lugeja samale järeldusele jõudnud juba palju varem, otsekohe peale selle kentsaka uudis-või unarsõna käikulaskmist. Huvitavatest ametitest vastavas „suveöö unenäo” asutuses oli veidi juttu ka jaanuarikuu loo 2. osas.

Itaalia kirjaniku Luigi Malerba poolt on kirjutatud vahva raamat „Kodanik Koni”, eesti keeles ilmund 1984. aastal. Kodanik Koni tundus olevat juba ette mures ühe tulevase EL-i põhjaoblasti Kliimaministeeriumi pärast, seetõttu oli Koni väga vihane arvu null peale, võttes teema kokku lühikese lausega: „Null on ülimalt ohtlik!!!” ’Aga muidu oli Koni tubli mees, kohalike kohevsaba-närilliste vastu võitles ta kokkuvõttes päris edukalt. Soovitan lugeda!

Kliimavõõndid

Ilmastiku, sh temperatuuri, määramisel on suur osa selles, kui palju Päikese kiirgust mingi Maa piirkond endale saab. Kõige paremas seisus on selles osas Maa ekvaatori ja selle ümbruse piirkond. Kõige napimalt saavad Päikese kiirgusest osa Maa geograafilised poolused ja nende ümbrus. Nii tuntaksegi ekvaatori ümbrust palavvöötmena, pooluste ümbrusi aga külmvöödetena. Vahepealseid alasid mõlemal poolkeral tuntakse parasvöötmetena.
Selged piirid panevad siin astronoomiliselt paika polaarjooned ja pöörijooned.

Polaarjooonte ja pöörijoonte vahelised piirkonnad moodustavad parasvöötmed. Parasvöötmetes ei esine kunagi poolaaröid ja polaarpäevi, samuti ei paista Päike neis piirkondades mitte kunagi otse lagipea kohalt ehk seniidist. Põhjapoolkeralt vaadates asub Päike parasvõõtmes keskpäeval alati lõunataevas, lõunapoolkera parasvöötmes aga põhjataevas.

Maa kliimavöötmed ja nende astronoomilised piirid

Põhjapolaarjoonest põhja pool ja lõunapolaarjoonest lõuna pool aga esinevad teatud perioodide vältel aastas polaarpäev ja polaaröö. Poolustele lähendes polaaröö ja polaarpäeva kestused üha pikenevad ning poolustel esinevadki vaid poole aasta pikkune polaaröö ja sama pikk polaarpäev.

Põhjapoolse parasvöötme lõunapiir asub Vähi pöörijoonel, lõunapoolse parasvöötme põhjapiir aga Kaljukitse pöörijoonel.
Maakera pöörijoonte kohal asub Päike vastavalt 21. juunil ja 22. detsembril, pööripäevadel, asudes keskpäeval otse seniidis. Pöörijoonte nimetused on seotud sellega, et antiikajal asus Päike pööripäevadel vastavate tähtkujude taustal, tänapäeval on Päike pööripäevade ajaks nihkunud naabertähkujudesse.

Pöörijoonte vahele jääb siis palavvööde, mille keskel asub Maa ekvaator. Otse ekvaatori kohal teeb Päike oma ööpäevased tiirud 20. märtsil ja 22. septembril, kevadisel ja sügisesel pööripäeval.
Tõsi küll, kõik need 4 siin esitatud kuupäeva võivad päeva võrra nihkesse sattuda, seoses gregoriuse kalendri „hüpetega” 29. veebruari ümber.

Palavvööde konkreetsemal kaardil

Palavvöötmes liigub Päike aastaringselt väga kõrge kaarega ja satub aasta vältel vaatlejast nii põhja kui ka lõuna suunas. Nii päevade kui ööde pikkused on kogu aasta üsna võrreldevad, 12 tunni ümber, valgeid öid loomulikult ei esine, pimedaks läheb järsult ja järsult ka valgeneb.

Kliima ja ilmastiku mõttes on aga eeltoodud vöötmeteks jaotamine küllalt ligikaudne ja vajab täpsustamist. Detailsemaid jaotamisi tehakse mitmel erineval viisil. See asjaolu ise näitab, et tegelikult pole asjad lihtsad. Ei tohi unustada Maa pöörlemist, samuti ka seda, et Maa pinda katavad ookeanid, mered, mandrid ja saared ning seegi lisab keerukust juurde, eriti põhjapoolkeral.

Maa pöörlemisest

Elame pöörleval Maal. Maa pöörleb läänest itta nurkkiirusega 0,00007 m/s. Kui minna nurkkiiruselt üle joonkiirustele ehk tavalistele kiirustele, siis pöörleva Maa punktid liiguvad ümber Maa kujuteldava telje aga erineva kiirusega. Kõige kiiremini osalevad selles liikumises maapinna need punktid, mis asuvad ekvaatoril. (Kujutame lihtsuse huvides Maad tahke ja jäiga kehana.) Maa ekvaatori koahal pöölreb Maa pind kiirusega 1676 km/h ehk 466 m/s.
Ekvaatorist eemal olevad Maa pinna pubktid pöörlevad aeglasemalt. Geograafiliste pooluste punktides pöörlemist ei toimu. Kuna Maad võib kujutada ette pöörleva kerana, siis pöörlemiskiiruse vähenemise iseloomustamiseks ekvaatorilt eemaldudes tuleb pöörlemiskiirus ekvaaatoril korrutada koosinusega asukoha laiuskraadist.

Eesti asukoha laiuskraadid jäävad ligikaudu 58 ja 59 põhjalaiuskraadi kanti, nii et koosinust arvestades tiirleme meie koos maapinnaga umbes 2 korda aeglasemalt kui maapind ekvaatori kohal, ümmarguse väärtusena võiks siia kirjutada 800 km/h. Me ju kõik koos maapinnaga liigume sama kiirusega, ise sea tähele panemata. Kiirus ületab aga tugeasti lubatud sõidukiirust, nii et pöörlemismaksu senimaani puudumine on täiesti mõistetmatu.

Nurgaühikutest

Kui minna üle kraadidelt radiaanmmõõdule, siis Eesti ligikaudne laiuskraad on üsna pisut suurem kui 1 radiaan (1 rad = 57 kraadi 17 kaareminutit 45 kaaresekundit) . Radiaanidele üleminekuks on kõigepealt vaja teisendada kraadid, minutid ja sekundid komakohaga kraadideks. Selleks tuleb kõigepealt kaaresekundid jagada 60-ga ja tulemus liita kaareminutitele. Saame komakohaga kaareminutite väärtuse, mis tuleb jällegi jagada 60-ga ning tulemus liita kaarekraadidele.

Minnes nüüd kraadidelt üle radiaanidele, tuleb kraadide (komakohtadega) arv korrutada arvuga „pi” ning jagada 180-ga. Füüsikaliste arvutuste puhul tuleb tingimata veenduda, et nurgad on esitatud just nimelt radiaanmõõdus. Vastasel juhul saame arvutustes vastuseks vaid „aiateibad”, st vale vastuse.

Kui meil on kasutusel astronoomilsed pikkuskraadid (otsetõus, tunninurk) või ka geograafilised pikkuskraadid Maal, on sageli kasutusel aja mõõtmisest tuttavalikud ühikud (tunnid, minutid, sekundid). Siin tuleb kraadide saamise jaoks tundide komakohtadega väärtusted korrutada 15-ga. (vt ka mulluse maikuu loo 2. osa). Sekundite, minutite ja tundide teisendamine komakohtadega tundideks käib samamoodi nagu äsjakirjeldatud teisendamine kraadide puhul.

Maa pöörlemine ja Coriolise jõud

Pöördume tagasi Maa pöörlemise juurtde. Niisiis, Maa ekvaator teeb omi ringe ümber Maa kujuteldava pöörlemistelje kõige kiiremini. Mida enam pooluse pool maapinna punktid asuvad, seda aeglasemalt need punktid ka pöörlevad. Mõistetamatu lugu peaks aga saama kohe selgeks, kui panna tähele, et ekvaatori punktid maapinnal peavad oma pöördliikumise käigus läbima ka kõige pikema teekonna, võrreldes muude maapinna punktidega. Poolustel saavutab maapinna pöörlemiskiirus (joonkiirus) nullväärtuse.

Elame pöörleval Maal, meiegi võtame ka Maa pöörlemisest osa. Ka Maa atmosfäär püüab kaasa pöörelda. Siiski ei saa juba maailmamere kui vedela keskkonna puhul enam rääkida jäiga keha mehaanikast, veelgi vähem aga atmosfääri puhul. Nii tekivadki atmosfääris Maa pöörlemise tulemusel täiendavad liikumised.

Alustame siiski millegi või kellegi liikumisest mööda maapinda, mis ise pöörleb koos kogu Maaga. Esineb huvitav nähtus. Liikumise puhul, olenemata suunast, kipub liikuv keha teatud määral avaldama jõudu liikumissuunast paremale poole. Nii on rohkem uhutud jõgede parempoolsed kaldad, rongirattad suruvad rohkem neist paremale poole jäävaid liipreid jne. Seda kõike juhul, kui liikumine toimub põhjapoolekeral. Lõunapoolkera korral avaldub lisajõud liikumisest vasakule poole. Sellist, keha Maad mööda liikumisel keha poolt avalduvat jõudu liikumissuunast paremale või vasakule poole, olenevalt Maa poolkerast, tuntakse Coriolise jõu nime all.

Kuid Corilise jõud esineb ka atmosfääris õhu liikumise puhul.
Ekvaatori piirkonnast lõunast põhja poole liikuma hakkav õhk kaldub oma teekonnal paremale ehk edela-lääne poolt ida-kirde suunas. Samamoodi on lugu põhjapooluse kandist lõunasse liikuva õhuga: kaldudes paremale poole, hakkav põhjatuule asemel puhuma ida-kirdetuul. Lõunapoolkeral on asjad vastupidsed: ekvaatorilt pooluse ehk lõuna poole liikumine muundub kirdest-idast edelase-läände liikumiseks. Samuti muutub õhu poolusepiirkondadest otse põhja liiikumine pigem kagust loodesse liikumiseks.

Ikka need kliimavöötmed

Palavvööde, parasvöötmed ja külmvöötmed, millest enne juttu oli, on küll astronoomilise täpsusega paika pandud, kuid kirjeldavad praktikas atmosfääriprotsesse küllaltki suure üldistuse astmega.
Tuleb püüda teha täpsustusi. Sellest aga juba loo järgmises osas.

Astronoomiahuviliste ühest eelkokkutulekust ehk kohalikust rajoonivoorust

Aegruumi iga punkt sisaldab mingit sündmust. Mõned neid on ajasarnased, st saavad olla põhjuslikus seoses. Tihtilugu ongi just ajasarnased sündumsed need, mis pakuvad enamat huvi. Läheme konkreetsemaks.

On ju lähenemas tänavuse astronoomiahuviliste kokkutuleku vabariiklik ja otsustav voor. Rajoonivoorud (teisisõnu maakonnavoorud) on aga praeguseks juba maha peetud. Kohaliku mastaabiga kokkutulek oli siingi juba ära. (Valla- ja eriti külavoorud olid juba nii ammu ära, et neid ei maksa mainidagi.) Kuna ilm oli sageli pilves, siis peeti programmiväliselt mitu täiendavat ettekannet.

Näiteks Millisalu Miili rääkis, et tema õetütre ämm valla teisest otsast teadnud rääkida kohaliku mehe, Ossermanni Oskari seiklustest. Ossermanni Oskar oli millalgi saanud mingit euro-reisitoetust. Preemiaks eeskujuliku käitumise eest. Nimelt Oskari peale olla saabunud kõige vähem anonüümseid koputuskaebusi. Ta on neil seal lisaks tuntud sihukese mehena kah, kes ise kõige enam teisi kodanikke jälgib ja vajalikke kõnesid teeb. Nii et auhinnaks reisitoetuse saamine polnud mingi üllatus.

Niisiis, Oskar otsustas ühe lõbusa Aafrika ringreisi kasuks, sihtriikideks Niger ja Nigeeria, sealhulgas paadimatk Nigeri jõel. Maksis rahad ära ja asuski reisile. Järgnev toimus väidetavalt Oskari enda väidete järgi.

Asuski siis Oskar Aafrika poole teele. Reisi vahepeatuses, mingis Lääne-Euroopa riigis, olla lennujaamas asunud endiste aegade ripatsina veel passikontroll. Seal siis küsis luugi taga istuja Oskari reisisihti. „Nigeeria!” vastas Oskar. See vastus võttis niigi kahvanäolise ametniku aga ootamatult täiesti kaameks. Ametnik kordas küsimust. „Nigeeria!” jäi Oskar kindlaks. Seepeale vajutas ametnik kiirelt mingile nupule. Siis tormas kohale mundris tüüpide (osad kahvanäolised, suurem osa mitte) armaada, kes kordasid omakorda justkui ühendkoor passiametniku küsimust. Oskar mõtles, et Nigeeria pole sealkandi rahval vist heas kirjas riik ja proovis siis teise sihtkohaga õnne, öeldes: „Niger!” Vaat siis alles läks põrgu lahti!

Varasemaga võrreldes ootamatult märksa sinisilmsemaks muutunud Oskar löödi otsekohe kolmeks nädalaks kongi. Kui ta siis lõpuks järjekordse pärimise peale püüdis seletada, et üritab Nigeris Nigeri jõel matkata, võttes asja lühimal võimalikul viisil 2 sõnaga kokku: „Niger, Niger!”, kisti kongiuks lahti, nii mundris kui mundrita rahvas tormas ummisjalu sisse ja Oskari seletuse järgi oli rahvamassi kõigi liikmete nägudel kindlad lintšimiskavatsused. (Kolmandat reisisõna, „Nigeeria”, Oskar välja öelda ei jõudnudki.) Kuna suurel massil oli kaasas ka kokkuvõttes eriti suur summaarne viha, lõi see aga liiga kiirelt ja osaliste endi vahel välja. (Füüsikalise analoogia põhjal võiks siinkohal öelda, et pomm plahvatas sissepoole.) Suure löömingu käigus õnnestus Oskaril puurist välja fuajeesse roomata. Sealgi käis armutu lööming; lennujaama „vip-sektorist” pärit kruusid ning pudelid aina lendasid ja toolid raksusid. Oskaril oli nüüd hullumoodi õnne, sest kudagimoodi õnnestus tal end ka sellest ülilärmakast hoonest ohutult välja hiivata.

Täiskuu paistis (Oskari arvates) samuti kurjakuulutava näoga kõrgel öise lennujaama-tollihoone kohal. Kas mõni planeet ka paistis, seda Oskar ei teadnud, sest oli astronoomias nõrgavõitu, vaatamata harjumusele kõike piiluda ja vaadelda. Kõik finantsid ja piletid olid muidugi otsas või „ajutiselt hoiule võetud”. Edasi järgnes Oskaril veel kolm nädalat anonüümset hiilimisajastut mööda kraave ja teepervi. Kuu jõudis vahepealsel ajastul vaid hommikutaevas vaadeldavana vanaks saada, mõneks ööks üldse silmist kaduda ja uue noore Kuuna õhtuti jälle nähtavale ilmuda. Alles siis jõudis Oskar kuidagimoodi, üleni mudasena, räbalais ja näljasena, kodumaile tagasi.

Oskar seletanud lisaks eeltoodule veel, et väga hea, et piirid üldiselt igal pool lahti on, muidu polekski koju tagasi saanud. Lähemal ajal Oskar aga uut ekskursiooni välismaale ette võtta ei kavatse, seda enam, et reisitoetuse korduseraldamise soovi peale Oskar pipramaale saadeti. Vähamalt ei kavatse Oskar enam teha ringreisi Nigerisse ja Nigeeriasse. Sest mis seal kohapeal veel toimuda võib, kui juba keset Euroopat ainult nende riikide nimetamine sellise vihamöllu lahti lööb! Vähemalt esialgu polevat keegi veel märganud ka Ossermanni Oskari varasemaid harjumusi – teiste poolt räägitava salaja pealt kuulamine, akende taga pildistamine ning kompromiteerivate märkmete tegemine. Küllap nii, katse-eksituse meetodil, muutuvadki Saulused Paulusteks tagasi.

See oli siis nope ühest tähehuviliste kokkutuleku eelringist ehk rajoonivoorust. Eks iga soovija saab peatselt kuulda, mida kõike veel sellel astronoomiahuviliste vabariiklikul finaalturniiril ära räägitakse! Kui saite rajoonivoorudest läbi, ärge jääge loorberitele puhkama, vaid võtke aga osa, seda tasub teha! Seda enam, et kuuldavasti olla huvilistel siiski võimalik ka eelvoorude tulemustest mööda minnes sõltumatu otsepääse ehk „wild-kaart” finaalüritusele hankida, aga see polevat päris tasuta, vaja olla kuskil veidi „määrida”. Aga mina pole seda teile öelnud!

Esimesi otsi kokku vedades

Kuidagi ei tahaks ikka ka kultuurisoovituseta läbi saada.
Mulluse oktoobrikuu loos sai muuhulgas soovitatud bulgaaria päritolu televastust „Veluurpintsak”. See on seda tüüpi lugu, et tasub uuesti üle soovitada; lavastus sisaldab mitmeid huvitavaid aspekte, mis esmavaatamisel kõik ei pruugi meelde jäädagi. Sedapuhku on viimaste kuude sündmusi arvetades soovituse rõhuasetus just lavastuse teises pooles, kuid loomulikult hakkame ikka algusest peale!

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/veluurpintsak-147327

Kuu faasid

• Kuuloomine: 4-ndal kell 14.13
• Esimene veerand: 12-ndal kell 18.19
• Täiskuu: 19-ndal kell 21.26
• Viimane veerand 26-ndal kell 12.26

.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Juulikuu planeetide seis on järgmine.

Marss kui punaka tähena paistev planeet on näha vastu hommikut madalas idataevas. Planeet liigub Jäära tähtkujust Sõnni tähtkujju. Marsi vaatlusaeg on pikenemas ja vaatlustingimused kuu jooksul paranemas.

Jupiter on näha samuti hommikutevas Sõnni tähtkujus; vaatlusaeg ja nähtavus on samuti vastavalt pikenemas ja paranemas. 10-ndal juulil möödub Jupiter Aldebaranist 5 kraadi põhja poolt. Tõsi küll, Aldebarani ennast siis veel teleskoobi abita näha ei ole, kuid juba 4-5 päeva hiljem peaks Aldebaran nähtavaks saama. Kuu lõpuks on omakorda Marss Jupiterile paremalt poolt lähemale jõudnud.

Kuu paaril viimasel hommikul moodustub kokkuvõttes võrdhaarse kolmnurga laadne huvitav kujund: kolmnurga aluse moodustavad selle ülemised (!) tipud Jupiter (vasakul) ja Marss (paremal). Kolmanda kolmnurga tipu moodustab Sõnni heledaim täht Aldebaran. Kui hästi tahta, võib seda kolmnurka ka võrdkülgseks pidada. Kuna ka Aldebaran on veidi oranzi tooni, siis on nad Marsiga suhteliselt sarnased, ka nende heledused on võrreldavad (0.9 tähesuurust). Jupiter on aga oluliselt heledam (-2.0 tähesuurust), olles üldse heledaim „täht” juulitaevas. Kuna seltsis olla segasem, siis on igaks juhuks ka Kuu platsis: 30-nda hommikul asub Kuu Marsist ülal ja paremal, 31-sel aga Jupiterist ülalpool ja vasakul. Kuu külastab samu planeete juba ka juuli alguses: 2. juuli hommikul asus vana Kuu sirp Marsi lähedal, 3. hommikul paistab Kuu aga veel kitsama sirbina Jupiteri lähedal (teisele poole jääb Taevasõel).

Saturn on näha kolmanda planeedina juulikuus, samuti hommikutaevas. Saturn paikneb teistest planeetidest eemal, kagu-lõunataevas Veevalaja tähtkujus. Saturni vaatlusaeg on
pikem kui Marsil ja Jupiteril. Kuu lõpus paistab Saturn juba suurema osa ööst, kuid ikkagi hommikupoole. Värvuselt on Saturn sarnane Jupiteriga - kollakasvalge toon nagu enamus tähti meile näivalt paistavad. Saturni heledus on aga üpris sarnane Marsi omaga (0.9 tähesuurust). 25-nda hommikul on Kuu Saturni lähedal (Saturn asub paremal pool).

Merkuur ja Veenus pole sedapuhku nähtavad.

Pluuto, mis ametlikult enam planeet ei ole, jõuab 23. juulil vastasseisu Päikesega. Pluuto asub Kaljukitse tähtkujus, heledus 14.4 tähesuurust. Tõsi küll, ka Pluuto pole nähtav ja pole seda kunagi, vähemalt palja silmaga taevasse vaadates, kuid info mõttes saagu see mainitud, ikka parem kui mitte midagi. Võrdluseks võiks tuua kunagise kujuteldava ajalootunni, kus õpilast pinniti ütlema, mis tähtsat toimus aastal 1882. Poisil ei tulnud suurt midagi meelde, kuid lõpus siiski ütles, et „mägiröövel jossif” sai 4-aastaseks. Mõistagi tuli poisile rasvane „viis” panna! Tänavust, 2024. aastat võiks kaasajal ja lähitulevikus ajupestavad (üli)õpilased „viie” või „A” saamiseks nt meenutada, et abielu kui mõiste visati aasta tagasi kasti. Õnneks on see prügikastiks ümbernimetatud kinkekast siiski veel välja viimata.

Tähed

Tähistaevas kestab umbkaudu kolmel juuli esimesel nädalal valgete ööde periood, kuigi vaikselt siiski üha hämaramaks läheb. Edasi pimenevad ööd üha kiiremini ńing nähaolevaid tähti tuleb aina juurde.

Juuliõhtute tähtede märksõnaks on ulatuslik Suvekolmnurk lõunakaares. Kõrgel üleval särab Veega, sellest vasakul ehk ida pool on leitav Deeneb. Neist kahest märksa madalamal, kuid siiski päris kõrgel asub Altair. Läänekaares on leitav Arktuurus, omades oranzi tooni. Suurema osa kuust, juuli 3-nda dekaadi alguseni, paistab Arktuurus kogu öö, edaspidi hakkab aga üha varem enne hommikut loojuma.

Päris madalas edelataevas on kuu alguses leitav õhtuti Spiika, mis kaob 1. dekaadi lõpupoole ehavalgusse. Väga madalas lõuna-edelataevas on õhtuti nähtav ka Antaares, punakatooniline täht.
Kapella, eestlaste Jõulutäht, asub õhtuti madalas põhjakaares, hommikupoole ööd tõuseb kirde poolt aga kõrgemale. Aldebaranist oli enne juba veidi juttu, see täht tuleb nähtavale hommikuti madalas kirdetaevas kuu keskpaiku.

Juulikuu 3. dekaadil hakkab päris-pimedus öösiti üha enam võimust võtma. Dekaadi keskpaiku saab klassikaline tähine öötaevas, mille maikuu „ära kaotas”, oma endise mustri tagasi. Madalas kirdetaevas saavad siis hommikuti nähtavaks ka taevased kaksikud Kastor (ülapool) ja Polluks (allpool). Miks mitte neid kaksikuteks kutsuda, sest Kaksikute tähtkujus nad ju asuvad.

Suur Vanker asub juuliöödel loode-põhjakaares. Tagumiste kujuteldavate rataste 4-5 kordne pikendus sihib Väikese Vankri aisatipuks olevat Põhjanaela nagu alati. Suurest Vankrist teisel pool Põhjanaela ja umbes sama kaugel (nurgamõõdus loomulikult!) asub Kassiopeia, asudes ajapikku üha kõrgemal. Kassiopeia jälgimiseks, vähemalt õhtupoole, sobib ka avatud või hästi läbipaistev idapoolne aken. Suure Vankri jaoks võiks kasutada põhjapoolset akent; selle tähtkuju joonise moodustavad 7 suhteliselt heledat tähte, Kassiopeia W-kuju aga omakorda 5 tähte. Mõistagi on mõlemas tähtkujus tähti veel. Ning loomulikult on ka tähtkujusid veel.

Veel Maa atmosfääri protsessidest

Juunikuu loos oli juttu õhurõhust, veeauru osast selles ja õhuniiskusest. Kuna ööd on ikka veel valged ja lühikesed (va kuu lõpunädal), siis vaataks seegi kord ka seda, mis toimub taevas, kuid mitte väga kõrgel-kaugel. Püüame alustuseks uurida pilvi, õigemini pilvede erinevaid tüüpilisi klasse. Klassifitseerimise üks põhiparameetreid on pilvede alumise ääre kõrgus. Nii saab jagada pilved nelja põhikategooriasse. Need on ülemise kihi pilved, keskmise kihi pilved ja alumise kihi pilved ning neljandaks vertikaalse arenguga pilved. Hakkame ültpoolt pihta ja arvestame kõrguse hinnagutes muuhulgas Eesti asukohta maakeral.

Pilvede liigid

Ülemise kihi pilved on üldjoontes tuntud erinevate kiudpilvedena, alumine äär enamasti 7-9 km kõrgusel, vahel ka 6 km kõrgusel. Keskmise kihi pilvede alampiir kõigub põhiliselt 3-6 km vahel ning alumise kihi pilvede alumine piir on umbes 2 km ja alla selle, olles sageli ka madalamal kui kilomeeter. Umbes sarnane kui alumistel pilvedel on aluse kõrgus ka vertikaalsetel pilvedel. Tuleks siiski rõhutada, et nii nagu looduses sageli, pole ka pilvede kõrguse ja ka klasside liigitamisel tegemist raudkindlate ning konstantsete piiridega.

Pilvede põhiliike jagatakse omakorda. Ülemisi kihi pilvede üks ja vist ka tuntuim alaliik on lihtsalt kiudpilved. Ilusas sinises taevas meenutavad need mõngi kord midagi kassiküünte sarnast. Kuju ja ulatus võib muidugi ka teistsugune olla, siingi saab eristada omakorda alaliike, aga las need jääda. Tasub märkida, et mõnikord on reaktiivlennukite poolt mahajäetavad taevased valged jooned visad hajuma, kippudes samuti ühe kiudpilvede alaliiigina esinema.

OSa ülemise kihi pilvi on tuntud kiudrünkpilvedena. Maapinnalt vaadates ja ka tegelikult pole kiudrünkpilved eriti paksud, kuid võivad moodstada taevasinaga vaheldudes huvitavaid peeni mustreid.
Kolmas variant ülemise kihi pilvi on kiudkihtpilved, mis moodustavad ühtlase valkja vine, millest vähemalt heledamad taevakehad kenasti läbi paistavad.

Keskmise kihi pilved jagunevad kaheks rühmaks. Üks rühm, kõrgrünkpilved sarnanevad mõneti kiudrünkpilvedele, kuid pilvetükid on suuremad ja paksemad. Mõnikord meenutab pilt lambavilla. Kõrgrünkpilved võivad esineda ka läätsekujulisetna (ei tasu ehmatada, need pilved ei ole UFO-d). Teine keskmiste pilvede liik on kõrgkihtpilved; need moodustavad enam-vähem ühtlase pilvelaama, millest Päike ja Kuu tihti läbi paistavad, vahel rohkem, vahel vähem. Mõnikord need siiski kõrgkihtpilvedest läbi ei paista.

Alumise kihi pilved. Siin on üldiselt olnud „kolmene” põhijaotus Üks alumise kihi pilveliikidest on kihtrünkpilved. Neid võib ehk kõige üldisemalt võrrelda suvalise kuju ja suurusega pankookidega, mis asuvad servapidi üksteise peal, mõnikord esineb pilvede vahel rohkem või vähem ka selge taeva „auke”.
Selline pilveliik katab taevast kõige sagedamini, olenemata kella- ja aastaajast. Teine alumise kihi pilvede liik, kihtpilved, moodustavad üldjuhul mitte just paksu, kuid siiski tiheda ja üsna ühtlase pilvekihi, mis võib just sügistalvisel poolaastal, vaheldudes aeg-ajalt vastastikku kihtrünkpilvedega, pikka aega kestvat halli ilma põhjustada. Suvepoolaastal võib kihtpilvi esineda peamiselt öösiti, harvemini päeval.

Jõuame kihtsajupilvedeni. Alumise piiri järgi peaks neidki liigitama alumise kihi pilvedeks ja nii on seda pikka aega ka tehtud. Kuid viimastel aegadel kiputakse kihtsajupilvi liigitama pigem keskkihi pilvede hulka. Ega see liigitus siin lihtne pole. Kihtsajupilved võivad, kuigi mitte ühtlase massina, ulatuda troposfääri ülemise, kiudpilvede kihini välja. Tihti esinevad kihtsajupilved mitmete erinevate kihtidena, millede vahel esineb tühikuid; pilvekihte esineb nii alumises, keskmises kui kõrgemas kihis. Kokku moodustub sajupilv.

Neljas pilvede põhikategooria on vertikaalse (ülespoole) arenguga pilved ehk rünkpilved. Siingi on kaks põhiklassi: „lihtsalt” rünkpilved ehk nn hea ilma pilved ja rünksajupilved. Kui rääkida “hea ilma rünkpilvedest“, siis on tegemist pilvedega, mille paksus vertikaalsel ehk „alt-üles-skaalal” on võrreldav nende horisontaalse laiusega; paksus võib osutada ka laiustest suuremaks. Rünksajupilvede kõrgus on juba oluliselt suurem kui nende horisontaalne ulatus.
Seega üldiselt> vertikaalsed pilved.

Rünkpilvedele „meeldib” esineda enamasti suvepoolaastal ning päevasel ajal. Seetõttu esineb õhtuti sageli meeldiv vaatepilt: pilved hajuvad. Siiski ei kao ka rünkpilved ööseks tingimata alati ära, kuid sel juhul siiski nende verikaalne ulatus kahaneb ja see, mis üle jääb, saab enamasti kihtrünkpilvede nimetuse. Põhimõtteliselt sama kehtib sageli ka rünksajupilvede kohta. Siiski oleme ju tihti kogenud, et võimsaid vihmahooge esineb ka öösiti. Sageli esineb olukordi (külmad atmosfäärifrondid ja liitunud frondid), kus rünksajupilved (sh äike) võivad esineda ööpäevaringselt, mõnel juhul (soe front) on isegi eelistatud öine, kusjuures päris äge äike.

Enamus loetletud pilvede liike, va kihtsajupilved ja rünksajupilved, on sellised, kust sademeid ei lange, vähemalt mitte eriti. Nii on ka tavaliste, hea ilma rünkpilvedega, kuigi nende paksemate variantide puhul võib esineda üksikuid piisku või ka kerge lühike sajuhoog. Kergeid sademeid võivad anda ka kihtrünkpilved ning kõrgkihtpilved, samuti kihtpilved (viimaste puhul on suurem uduvihma võimalus).

Uurime veel rünksajupilvi. Rünksajupilved on kompaktsed, tihedad pilvemassid, mis ulatuvad alumise äärega umbes kilomeetri, mõnikord mõnesaja meetri kõrgusele, kuid läbivad tihedate pilvetornidena kõrguses ka keskmise ja ülemise kihi, st kogu troposfääri. Sellised pilved annavad tugevaid, kuigi üldjuhul suhteliselt lühiajalisi sajuhooge. Kuna selliste pilvede piir on küllalt konkreetne, võib juhtuda, et ühe naabri õues kallab vihma, teise naabri krundil ei saja aga midagi.

Rünksajupilvede puhul võiks veel esile tuua kaks”alamrühma”.
Tavalised, üldiselt ilma äikeseta rünksajupilved on endi ülemises osas ümarate vormidega, sageli lillkapsa kujuga, ka „kiilaspea” hüüdnimega. Kõige võimsamad rünksajupilved kujunevad aga üldiselt ka äikesepilvedeks. Nende puhul võib tihti, olenevalt muidugi pilve asendist vaateja suhtes, näha pilve ülemise piiri mõningast kiudpilvedeks laialivajumist, sageli meenutab pilv eemalt vaaates sepaalasit.

Korraliku äikesepilve skemaatiline ehitus. Selline pilv läbib kogu troposfääri. Ülemises osas on jääkristallid, alumises veepiisakesed. Keskel on allajahtunud veepiisakeste (temperatuuriga alla 0 kraadi) ja jääkristallide segu.

Samuti võib vahel tunduda, et äikespilvel on „juuksed”. See kõik tähendab, et pilve ülaosa on jõudnud tropopausini ning kõrgemale pilv lihtsalt ei saa areneda. (Vahel võib tropopaus ise koos pilvetipuga kõrgemale kerkida.)

Kuigi sageli on väidetud, et rünksajupilved ei saa esineda koos kihtsajupilvedega, siis tegelikkuses võivad need siiski ka „seguneda”. Nii et stabiilse tugevusega tükk aega kestnud mõõduka tugevusega lausvihm võib korraga sujuvalt või ka päris kiirelt üle minna väga tugevaks sajuks. Tõsi, siis on lootust, et vihm jääb varsti üle. Aga kindel pole seegi.

Niipalju siis pilvedest. Kuid jätame äikesepilved meelde, kuna neid läheb meid veel edaspidi vaja.

Ionosfäär

Maailmaruumist satub Maa atmosfääri alati kosmilise kiirte laetud osakesi ning kõrge sagedusega elektromagnetlaineid. Sellised osakesi “lähetab” meile ka Päike. Need „külalised” muundavad osa õhu molekulidest positiivse laenguga ioonideks, sealjuures vabaneb mõistagi ka negatiivse laenguga elektrone. Elektronid omakorda võivad ühineda mõne neutraalse molekuliga, moodustades negatiivseid ioone. Kokkuvõttes esineb atmosfääri teatud kõrgusest alates päris päris palju elektrilaenguga osakesi (allpool on õhk tihedam ja laengud neutraliseeruvad kiiresti). Sellised, laetud osakesed, juhivad elektrivoolu. Elektrilaenguid sisaldavat piirkonda atmosfääris tuntakse ionosfääri nime all. Ionosfääri piire on siiski rangelt raske kirja panna, kuna piirid on muutlikud. Muutused leiavad aset nii ööpäeva kui aasta vältel. Esineb allikaid, kus mainitakse ionosfääri piirideks kõrgused maapinnast 100 ja 400 km vahel, kuid samuti 80 ja 600 km vahel. Ionosfääri alumise kõrguse piir võib siiski ka 80-st kilomeetrist allapoole „madalduda”.

Ionosfäär toimib muuhulgas kui Maalt saadetud raadiolainete peegeldaja, võimaldades kokkuvõttes nende ulatuselikku levikut kaugete maade ja merede taha. Ionosfääri kõrguse muutumine on ka põhjus, miks raadiolainete levi on erinev valgel ja pimedal ajal, üldismealt ka suvel ja talvel. Öösel on raadiolainete (eriti just lühilainete, ka kesklainete, vähem pikklainete) levi parem kui päeval ja talvel parem kui suvel. Põhjus on selles, et Päikeselt lähtuv elektromagnetkiirgus ja laetud aineosakeste foon ioniseerivad atmosfääri rohkem, „surudes” seega päeval ionosfääri alumist piiri allapoole ja raadiolainete levik kokkuvõttes halveneb. Öösel ionosfäär „kerkib” ja levi paraneb. Tõsi küll, see on kahe otsaga asi. Kui kuuldavaid saatelaineid on liialt tihedasti, siis kokkuvõttes väheneb konkreetse jaama kuuldavus, sest teised jaamad segavad. Nii et kõik oleneb konkreetsest tingimustest. Paljud meist peaksid mäletama vene ajast, et talvel, kui õhtupimedus saabus aegsasti, oli raadiosaadete selge kuulamine sageli palju raskem ku päeval.

Tõsi küll, meie ju läksime 30 aasta eest üle vaid ultralühilainete kasutamisele; need levivad vaid otse ning ionosfäärilt enamjaolt ei peegeldu. Seetõttu võib äsjane jutt raadioside kuuldavuse muutlikkusest eriti just noorevõitu eas inimestes tekitada hämmingut. Lisada tuleks veel juurde, et konkreetsemalt hakati 90-ndail raadio ultralühilainetena kasutama vaid neid „õigeid” ehk „lääne laineid”, mis on pisut lühema lainepikkusega kui olid vene-aegsed Eesti ULL- jaamad. Kuid sellest erinevusest täiesti piisas, et sundida 90-ndate keskel rahvast oma vanu raadioid hülgama ja poodi uute järele minema, kui just mõnda tublit elektroonika-meest käepärast ei olnud. Vahva, eks? Muide, analoogiline „ruttu-poodi”-protsess on nüüdseks juba mitu uut ringi teinud. Kuskil sajandivahetuse aegu jõudis järg (värvi)televiisorite kätte: kes telekastist midagi näha tahtis, pidi uue muretsema või siis endise, SECAM-süsteemi vahetama PAL-süsteemi vastu. Ühtlasi kadusid kasutusest ka mustvalged telerid. Vast tuleb meelde? Edasi, 2009. aasta suvel toimus uus etapp, „digipööre”. Siis tuli jälle uus teler osta või täiendada see digiboksiga. Kaupmehed taas aina mõnulesid. Möödusid jälle mõned aastad ja telekanalite vaatamiseks tuli hakata neid pakettidena „sisse ostma”. Muuseas, võib kindel olla, et see ringprotsess pole sugugi lõppenud. Sama kehtib ka arvutite osas jne. Muuseas, kas on veel mõni, kes pole kuulnud nt plaanist käibelolevad autod keelustada ja kohustulik rämps ehk elektriautod asemele osta? Teine küsimus: kui paljud märkasid äsjast autode „katusemaksu” kehtestamist (olgugi esialgu väikse vahepeatusega), millest meedia ei piiksatanudki, vaid peksis üles suvalist, samas suunatud vahtu nagu alati. ;Mõistagi muutub üha „paremaks”, seda mõistagi vaid hinna osas, ka elekter. Aga me ju vastu sellele kõigele ei hakka ja ei jäta ka ühiselt röövarveid maksmata, eks ole?

Tuleme nüüd igati ausa ja kõike isereguleeriva turumajanduse ja nn „neljanda võimu” ülima objektiivsuse kiitmise juurest juurest teaduse küsimuste juurde tagasi. Niisiis, maailmaruumist lähtuv kiirgus (nii elektromagnetiline kui korpuskulaarne) põhjustavad palju laetud osakesi sisaldava ionosfääri tekke. Oma panuse ioonide tekkeks annab ka Maa sisemusest lähtuv radoon. Ionosfäär, samuti ka maapind, on samas ka küllalt head elektrijuhid (kuigi mitte ülimalt head). Vahepealne atmosfäär (maapinna lähedane, st ilmastikku kujundav troposfäär ja sellest kõrgemal olev stratosfäär, mingil määral ka mesosfäär, on aga elektrit peaaegu mitte juhtivad isolaatorid. Termosfääris esineb aga ka ionosfäär.

Atmosfääri madalama osa läbilõige. Ingliskeelsed atmosfääri erinevate osade nimetused (alt üles) on järgmised: troposfäär, tropopaus, stratosfäär, stratopaus, mesosfäär, mesopaus, termosfäär. Troposfääris toimuvad ilmastikuprotsessid (sh pilvede eksistents). Stratosfääris paikneb osoonikoht (joonisel allpool paremal). Ligikaudu koos termosfääriga saab alguse ka ionosfäär, samuti magnetosfäär (märgitud joonisel ülal paremal). Kollasega on märgitud temperatuuri ligikaudne käik atmosfääris.

Uuringud näitavad aga veel midagi huvitavat. Nimelt ionosfääri ja maapinna vahel eksisteerib küllat kõrge elektriline pinge. Mõneti muutlik see pinge on, kuid keskmine väärtus ulatub 250 000 voldini. Mõnel hinnangul on see keskmine pinge siiski mõneti suurem, ent olgu. Küllalt suur on see igatahes! Nii et Maa pinda ja ionosfääri võiks pidada omalaadse hiiglasuure elektrilise kondenaatori sfäärilisteks plaatideks. Kuid mis selle pinge põhjustab ja miks see ära ei kao?

Maa atmosfääri alumine ja tihedam osa (troposfäär, stratosfäär) on elektrilise isolaatori moodi küll, kuid pole mitte ideaalne isolaator; eks seal esine ka mõningaid ioone ehk elektrilaenguga aatomeid või molekule. Nii et maapinnast ja ionosfäärist moodustuv kondensaaror „lekib”. Sealjuures „lekkevool” toimib just selge taeva korral, pilvede puhul koonduvad ioonid tompudesse ja nende vahel on elektrijuhtivust eriti kesine. Nii et enam-vähem pidev selge ilma elektrivool atmosfääris täiesti eksisteerib, kusjuures see vertikaalne voolutugevus on üle 1000 ampri!

Mis!? Kus!? Mida??? Varjendisse!!! Kõik need ehmatuse pealt tekkinud küsimused ja hüüded on muidugi õigustatud.

Kuid probleem pole siiski suur, tegelikult probleem puudub.. Nimelt takistus oleneb ju takisti mõõtmetest, kujuures mida „paksem” on takisti, seda väiksem osa voolust läbib takisti üht kitsast osa. Nii on lood ka atmosfääri alaosaga: selle kui „takisti paksus” on mitte verikaalne vaid horisontaalne. Ehk siis antud tähenduses on takisti ristlõike pindala ju ligikaudu võrreldav Maa välise pindalaga! Kui käsitleda ühe ruutmeetrise pindalaga õhusammast, siis voolu tihedus selles sambas on vaid ligikaudu 1 pikoamper ehk 10 astmel -12 amprit. Selline tühine vooluke ei sega meid mitte kuidagi ja ega me seda kuidagi ei tunnetagi. Nii et selge taevas välku ei tekita!

Jutuksolnud enam kui 1000 amprine koguvool (täpsemini umbes 1300 A, mõnel hinnagul veidi suurem, ega seda täpselt kerge mõõta pole) ionosfääri ja maapinna vahel peaks ometigi päris kiiresti nende piirkondade vahelise pinge ära kaotama (ja seega seesama voolgi peaks päris kiiresti lakkama). Miks aga see ligi 250 000 voldine pinge püsib? Selgub, et seda pinget hoiavad püsti just… äikesepilved!

Äikesepilved, äike ja tõusvad õhuvoolud

Mis on õigupoolest äikeseilm? Taevas kattub tumeda pilvemassiga, hämardub. Algab tugev hoovihm, lisaks sellele võib esineda tugevaid tuuleiile. Neist mõlemast ohtlikum ilmanähtus on aga välkude löömine ehk sädelahendus. Välgule järgnev müristamine on juba välgu akustiline järelkaja. Sädelahendused ehk välgud võivad esineda pilve eri osade või kahe erineva pilve vahel. Inimese jaoks on aga kõige ohtlikumateks kolmas välkude variant: välgulöögid .pilve ja Maa vahel.

Mis ikkagi on välk? See on lühiajaline väga tugev elektrivool tavaolukorras elektrit mittejuhtivas õhus. Temperatuur tõuseb välgukanalis väga kiirelt kuni 30 000 kraadini, õhk paisub seal ülimalt kiiresti, seejärel omakorda jahtub kiiresti ning tõmbub kiiresti jälle kokku. Need õhu lahku-kokku liikumised põhjustavdki kõuemürina. Mõõtes aega välgulöögi ja müristamise vahel sekundites ning jagades selle kolmega, saame välgu ligikaudse kauguse kilomeetrites. Müristamise hilinemine seostub mõistagi heli väiksema levikukiirusega võrreldes valgusega.

Et neutraalsed õhumolekulid peaaegu korraga suures koguses elektrt juhtivateks ioonideks muutuksid, on vaja väga kõrge pinge tekkimist. Ning tõepoolest: tekkiva välgukanali otste vaheline pinge ulatub sadade miljonite voltideni, isegi miljardite voltideni. Juhtivas kitsas kanalis tekib tugev vool, kuni 100 tuhat amprit.

Välgu puhul saab „hästi otsides” leida ideelist analoogi küllalt kuivas õhus tekkida võiva „särtsuga” (vt juunikuu lugu). Nimelt „välguvoolu” tekkimisel hakkab ülikõrge pinge kiiresti langema; see põhjustabki omakorda välgulöögi lühikese kestuse, kuna ka voolutugevus langeb pinge kiire languse tõttu kiiresti. „Särtsu” puhul toimub ju midagi sarnast. Kuid nii geomeetriline ulatus kui ka võimsuse mastaabid on siiski võrreldamatult erinevad: välgulöögi võimsus küünib triljoni vatini, nii et pinge ja sealt edasi ka voolutugevuse kiire langus ei kompenseeri nende ülisuuri maksimumväärtusi.

Miks tekivad äikesepilved? Märksõnaks on tõusvad õhuvoolud.
Mida kõrgem õhutemperatuur, seda intensiivsem on märjalt aluspinnalt vee aurumine. Kõrgrõhuala korral on aga maapinna lähedal valitsemas laskuvad õhuvoolud ning veeaur eemaldub aluspinna lähedalt pigem horisantaalsuundades ja ilm on ilus (mõni rünkpilveke võib esineda). Madalama rõhu korral aga tekivad soodsamad tingimused niiske õhu kerkimiseks kõrgele. Kõrgemale tõustes õhk jahtub ja moodustuvad esimesed veepiisad, mis omavahel liituvad ning pilvede alged ongi tekkinud. Teisalt aga tähendab aurust vee(piiskade) tekkimine energia ehk sooojuse eraldumist. (Tundub valepidi idee olevat, aga tegelikult ei ole.) See asjaolu võimaldab ka veepiiskade tekkimisel niiske (piisava veeauru sisaldudega) õhu edasist tõusmist. Nii võivad areneda mitut tüüpi pilved: erineva arengustaadimuiga „hea ilma rünkpilved” ning sealt edasi rünksajupilved. Eriti võimsatest rünksajupilvedest saavad äikesepilved.

Külgsuundadelt tungib tõusva niiske õhu asemele omakorda peale kuivem ja külmem õhk. See osa õhust ei tekita veepiisku ja pilvi. Tõusva ja mittetõusva õhu piirid kujunevad tihti päris järskudeks. Seetõttu ongi sageli olukord kokkuvõttes selline, et rünk(saju)pilvede vahelisel alal on õhk klaarilt sinine ja läbipaistev.

Aga ikka need äikesepilved. Suuremale (ligikaudu 6-10 (või enamagi)) km kõrgusele tõusnud veeauru osakesed on kõik muutunud jääkristallideks. Alumistes pilve osades (1-4 km) on koostiseks vaid (peamiselt) veepiisad. Veepiisad ja ka jääkistallid ei püsi siiski omakorda paigal, vaid liiguvad teatud (erinevates) mastaapides omakorda üles-alla ja tekib vastastikune hõõrdumine. Siit omakorda tekivad ja kasvavad ka elektrilaengud. Kokkuvõttes toimuvad äikesepilves erinevad turbulentsed liikumised. Kuid turbulents on teoreetikute öudusunenägu kuna seda on füüsikalis-matemaatilises võtmes kehv kirjeldada; konkreetsetel juhtudel on vaja faktiliselt teada üpris palju konkreetseid tingimusi ning neid pole mõõtmistega alati lihtne kätte saada. Seetõttu tuleb ka äikesepilve detailsetes kirjelduses piirduda olukorda teatud määral lihtsustavate mudelitega.

Kokkuvõtlikult tekib olukord, et äikespilve kõrgesse ülaossa (6-10 km või enamgi) koonduvad positiivsed laengud. Alumises pilvepooles asuvad veepiisad omandavad aga negatiiivseid laenguid. Tõsi küll, täiesti ühene see pole, pilve allosa mõningates piirkondades tekib ka pluss-laenguga piirkondi, kuid üldiselt domineerib pilve alaosas siiski negatiivne laeng.

Meil oli varem juttu kujuteldavast elektrilisest kondensaatorist, mille moodustavad maapind ja ionosfäär, pingega suuurusjärgus 250 000 volti; maapind on sealjuures ionosfääri suhtes negatiivselt laetud. Pinge on suur, kuid looduses saab tekkida ju veel kõrgemaid pingeid! Äikesepilve alaosa ja Maa vahel moodustub teine, ajutine kondensaator, mis on vastupidises suunas laetud (maapind on pilve negatiivse laengu suhtes positiivne). Kogunevad pinged on vägevad: olenevalt kõrgusest kümned ja sajad miljonid voldid. Nagu mainitud, pole välistatud ka ligi miljard volti!

Mõttelisi kondensaatoreid tekib seoses äikespilve(de)ga suisa mitu tükki: ka pilve ülaosa ja alaosa vahel tekivad kõrged pinged, tagajärjeks välkude löömine. Enamus välkudest muuseas just sellised ongi. Võib ka juhtuda, et kaks või enam pilve asuvad piisavalt lähestikku kõrvuti ning siis võib tekkida nn kondensaator ka kahe pilve vahele. Pingete kasvades jõauame selgi juhul õhu läbilöögipingeni ja sädelahendus ehk välk ongi käes.
Pilvesiseste ja pilvede vaheliste välkude järel taastuvad endised pinged pilvedes esineva intensiivse turbulentse konvektsiooni tõttu kiiresti ning suurt mõju ionosfääri ja maapinna laadimise mõttes need ei oma.

Kujutame nüüd jälle ette seda kõige ohtlikumat välku, mis võib tekkida Maa ja pilve vahel. Kõrge pinge ja seega ka suure elektrivälja tugevuse tõttu eraldub pilve veepiisakestest elektrone, need suunduvad suurt kiirendust omades pilve suhtes plusslaenguga maapinna suunas, kuid põrkuvad kiiresti uute veepiisakestega ja löövad ka neist uusi elektrone välja. Selline elekronide liikumine kannab põrkeionisatsiooni nimetust. Kokkuvõttes Benny Hilly šou sagedase jooksuliikumise kombel sik-sakis (allapoole) liikuvad elektronid tekitavad hästi elektrit juhtiva kitsa kanali. Kui elektronid on jõudnud mingi kõrguseni maapinnast, ei kannata ka maapinna positiivsed ioonid enam olukorda välja ja kargavad elektronide joale vastu. Kui kaks vastusööstvat kaskaadi kohtuvad, siis see õige välk sünnibki. Elektronid ja negatiivsed ioonid sööstavad maasse, positiivsed ioonid aga pilvesse.

Maa ja pilve allosa vahelise välgu tagajärjel neutraliseerunud laeng taastub pilves seal toimuvate õhuvoolude ja üha uute tekkivate piiskade vastastikuse hõõrdumise tõttu kiiresti. Maa pinnaga aga asi nii lihtne ei ole, piksesnoolest saadud negatiivne laeng hajub pinnases küllalt kiiresti laiali, kuigi mitte just silmapilkselt, sest maapind pole siiski nii hea elektrijuht kui nt metallid. Sellepärast tekib vahetult välgulöögi järel ohtlik sammupinge (vt allpool).

Äikesepilve ülaosa ja ionosfääri koosmõjus saame ette kujutada veel ühe elektriline kondensaatori moodustumist. Pilve ülaosas on positiivsem laeng kui ionosfääril selle kohal. Ka see kondensaator „lekib” ehk esineb elektrilisi gaaslahendusi. Nende käigus saab ionosfäär positiivset laengut juurde; see hajub omakorda mööda ionosfääri laiali.

Kokkuvõttes on maapinna ja ionosfääri elektrilise laadumise mõttes kõige huvitavamad need elektrilised läbilöögid, mis toimivad äikesepilve alaosa ning maapinna vahel, samuti ka need, mis läbivad pilve kohal oleva stratosfääri ja mesosfääri, kulgedes pilve ülaosa ja ionosfääri vahel.

Äikesepilved moodustavad Maa atmosfääri alaosast (troposfäärist) siiski vaid küllalt väikese osa. Lisaks pole ka ükski konkreetne pilv kuigi püsiv. Seetõttu saamegi rääkida äikesepilvedest kui maapinnast ning ionosfäärist koosneva hiigelkondensaatori sisse ja välja lülituvatest laadijatest, kokkuvõtliku voolu suunaga alt üles. Nõrk ja märkamatu, kuid pidev „tühjenemisvool” kulgeb aga vastupidises suunas, maapjnna suunas ning seda just selge taevaga. Selline olukord tagab kokkuvõttes Maa ja ionosfääri vahelise püsiva, kuigi ajas mõneti muutliku pinge.

Elektrivoolu ringlus ionosfääri ja maapinna vahel. Ionosfäär on laetud maapinna suhtes positiivselt (umbes 250 000 volti). Läbi pilvedeta taeva-alade (läbi selge taeva) kulgeb selle pinge mõjul ionosfääri ja maapinna vahel vool suunaga ülevalt alla. Sellise voolu tihedus on väike ja seetõttu meie seda voolu ei tunneta, Äikesepilvede alaosade ning maapinna vahel tekivad aga veelgi suuremate väärtustega, samas vastupidiste suundadega pnged. Need pinged põhjustavad välgulööke, kus voolu suund on alt üles. Välgulöökide tulemusena satub pilve alaossa positiivseid laenguid ja maapinnale omakorda negatiivseid laengiuid. Pilvesiseste välgulöökide ning konvektsiooni tõttu kanduvad maapinnalt pilve sattunud positiivsed laengud pilve ülaossa, kus tekib omakorda postiivne pinge ionosääri suhtes.. Gaaslahendused äikesepilvede ülaosade ja ionosfääri vahel kannavad ionosfääri plusslaenguid juurde ning pinge ionosfääri ja maapinna vahel kokkuvõttes säilub.
Joonisel on näha pingete jaotus pilve alaosa ja maapinna vahel ENNE välgulööki.

Äikesega seotud ohtudest

Elusolendeil tasub äikesesse suhtuda ettevaatlikkusega. Välgulöögi piires toimib ülitugev vool, ning sellega otsene pihtasaamine on enam kui piisav orgamismi hukkumiseks. Kuid välgu peaharu võib ka hargneda osadeks ning ka sel juhul on asi ülimalt eluohtlik. Selle tõttu ongi soovitav äikese ajal hoiduda suurte puude lähedusest. Teistpidi võttes pole ka lagedal maal püsti seismine eriti hea. Parim, mis teha saaks, oleks vaatamata märjaks saamisele istuda puudest eemale maha, pea maas ja pakkida jäsemed võimalikult kokku.

Kui äike on kuhugi millegi kaudu maasse löönud, tuleb jällegi olla ettevaatlik. Maa juhib elektrit küll, kuid mitte nii hästi kui metallid. Seetõttu äikesetabamuse lähedal tekib maapinnas esialgu negatiivse laengu üleküllus, mis hajub alles veidi aja pärast. Seetõttu pole ka äikese ajal jooksmine ega pika sammuga käimine hea plaan, sest nii võib sattuda sammupinge piirkonda ja sammude tegija saaks kannatada.

Välgulöögi JÄREL tekib maapinnal välgu koondmispunkti lähiümbruses negatiivse laengu üleküllus ja seetõttu ohtlik sammupinge maapinna eri punktide vahel. Selle piirkonna kohale on joonisel seatud hüüumärk. Aegamööda sammupinge kaob.

Kindlasti ei tohiks peos hoida mingeid antenne ega kette, kindlasti mitte ka selliseid, mis mööda maad lohisevad. Ujumine pole ka kasulik. Kuigi ujuja ei ulatu veest eriti palju välja, võime veekogu kujutada eriti tasasena, seda isegi tasase maapinnaga võrreldes. Nüüd võib isegi ujuja pea osutuda piksevardaks. Mõistagi ei pruugi nii minna, aga ei saa ka väita, et see pole võimalik.

Mis puuutub piksevarrastesse, siis õige piksevarras on hoonetele hea kaitsevahend. Piksevardaks sobib hästi elektrit juhtiv, kusjuures mitte tingmata üleni sirge metallvarrras, millel ka paksust parasjagu. Piksevarda ülemine osa võiks ulatuda hoone kõrgematest osadest kõrgemale. Pikesevarras võib vahepeal üle minna sobivalt valitud, hästi isoleeritud juhtmeks ning peab teist otsa pidi ulatuma maasse ning see võiks ulatuda umbes meetri sügavusele või enamgi (kindlasti mitte alla poole meetri!). Alumine ots tuleks maa sees ühendada mingi laia plaadiga või metallist võrguga, et võimalik elektrilaeng paremini hajuks.

„Vale-piksevardaks” võib saada korstnast tulev suits. Seetõttu ei ole ka küttekollete kasutamine äikese ajal üldse hea mõte. Ahjusiibrid (ja tegelikult ka aknad) tuleks ka kütmise puudumisel kinni hoida, sest võimalik läbilöök tabab õhku kergemini kui majaseinte korpusi. Välk võib vastikmõjustuda ka elektriliinidega ning seetõttu võib ühendatud elektrivõrgu kaudu tekkida ebasoovitavid ülepingeid. Näiteks võib väljalülitatud hõõglamp korraks helendama hakata, kuid see polegi kõige kehvem võimalik variant. Klassikaliste glasuurist kaitsekorkidega kasutati vahel sellist trikki, et pöörati korki veidi väljapoole, mitte seda päriselt eemaldades. Nii püüti vähendatda võimaliku parasiitliku sädelahenduse ulatust ja seega ka tekkiva liigvoolu tugevust.

Kaasaegsed kaitsmed on vist juba enamjaolt kõik väga tundlikud ja automaatsed ning koguni digitaalsed: kui satud „pahasse nimekirja”, jäädki hopsti elektrist ilma ning asi polegi seotud äikesega. Ei peagi elektrimehed enam tõstukiga akna alla ronima ja juhtmeid läbi lõikama.
Muuseas, lisaks pingutatakse palehigis, et ka kogu ringlev raha muutuks nummerdatud „digirahaks”: üks näpuliigutus ja rahulolematud, kes oma elu-olu täiesti pahupidi pööramist ei poolda, jääksid hoobilt ühegi sendita!

Nii et äikeseilma tuleb suhtuda tõsidusega, kuid samas ka mitte (kabu)hirmuga. Meil on ka mitte-looduslikke vaenlasi.

Delta-akvariidid

Hakkame maailmaruumi sündmuste suunas tagasi liikuma. Juulikuu juhatab sisse aasta teise poole arvestatavamad meteoorivoolud. Meteoorid saavad lendtähtena nähtavaks, kui pisikesed osakesed maailmaruumist sisenevad Maa atmosfääri ja pidurduvad, põrkudes atmosfääri osakestega. Esimene mainimisväärne sügispoolaasta meteoorivool on delta-akvariidid. Selle meteoorivoolu esinemise ajapiirid on küllat laiad ja kindel piiritlemine raske. Võiks esitada tänavuse kohta sellise hinnagu, et meteoorivool on vaadeldav 18. juulist kuni 21. augustini, seega suisa kuu aega. Maksimum saabub juulikuu lõpus, 29. juulil vastu 30-ndat. On ka hinnguid, et kõige enam delta-akvariide esineb ööl enne seda. Keskmist tunnimaksimumi hinnatakse 25 juhtumi juurde. Meie siin Eestis peame siiski arvestama asjaoluga, et delta-akvariidide radiant jääb küllalt madalale ja see vähendab nähtavate meteooride arvukust.

Hommikupoole ööd paistva vana Kuu viimane veerand on 28. juuli hommikul. Vana Kuu kerkib juuli lõpus juba päris kõrgele, seega segav mõju meteooridele on olemas, kuigi igal järgmisel ööl on Kuu faas väiksem.

Lõpuks

„Mida siis lõpetuseks öelda?” See lause pärineb allakirjutanu (kes siis oli ülikoolis „rebasest” tudengi staatuses) analüütilise geomeetria ja kõrgema algebra õppejõult 16. detsembrist 1991 kella kolmveerand kümne paiku hommikul, kui semestri viimane loeng lõppema hakkas. Ei hakka järgnevat siinkohal tsiteerima, kuna täpselt pole see kõik meeleski, kuid need mõned laused, mis öeldi, olid tuumakad.

Kuid mida nüüd lõpetuseks öelda? Tuumakaid asju just ei öelda ei oska. Paljud peaks mäletama Indiana Joenes’i filmitriloogiat. Võib-olla isegi kõige meeldejäävam ja realistlikum seik oli see, et muuhulgas ka ülikooli õppejõuna tegelev dr. Jones tüdines arvukast, arvestust saada soovijate üliõpilaste massist, põgenedes oma kabinetist akna kaudu ning siirdudes taas kord džungliavarustesse seiklema.

Indiana Jones on leidnud põhimõttelisi järgijaid ka hiljem, 21. sajandil; iseasi kas just tingimata samamoodi, akna abi kasutades. Mõni neist ülikooli-meestest läheb ehk samuti seiklema, mõni miskit muud tegema, mõni siirdub aga mingi uue tähtsa laua taha; etteantud töö-ülesande täitmiseks otsekohe alla kirjutades igale suvalise sisuga paberile, mis talle aga ette antakse; teenistusvalmiduse tipuks küllap igaks juhuks ka allkirju tühjale lauaplaadile üha kribades. Harjutama ju allagi kirjutamist pidevalt peab, kuna harjutamine teeb meistriks! Tõsi küll, selleski töös võib ette tulla äpardusi:

Ükskord pastakas sai tühjaks!
Mis nüüd teha – appi hüüaks?
Laud on uusi papreid täis;
allakirjutamiskäsk on käind!
Mida ometi nüüd teha?
Ei siin nüüd aita loog, ei reha!

Võtaks õige küüned appi,
lootes: mõni kriips ehk klapib!?
„Alla-kiri” jääb nüüd homseks,
kuigi pole see heaks kombeks!
Nii ta vaatas, mõtteis õhk,
tühja pastakaga tõtt!

Teisest küljest on allkiri siiski alati üks kindel asi. Nt ühes ERR-i arhiivis leiduvas 1978. aasta krimi-telelavastuses „Kolm rubiini”, konkreetsemalt selle 5. osas, sunniti kahtlusalune samuti igale lausele alla kirjutama. Mõistagi selgus, et tegu oligi ülimalt hämara isikuga. Küllalt järsu tooniga on lausallakirjutamise hobi võimalikke negatiivseid külgi mainitud ka sama lavastuse 7. osas. (Üldiselt aga on mainitud lavastus siiski liialt suur ideoloogiline jama (selles mõttes siiski väga tänapäevane!), et seda siinkohal kultuurisoovitusena esile tuua.)

Kultuurisoovitusena, kui juba kord tekkinud kriminaalse alatooniga jätkata, pakuks hoopis katkendi ühest Itaalia märulikomöödiast: „Watch out, we’re mad!” (1974), eesti keelde tõlgituna: „Hoidke alt, me oleme vihased!” Tunnuslaul kiidab muuseas mitmel korral ka öise tähistaeva ilu. Tugevalt seda filmi paraku siiski soovitada ei saa, kuna film on võõrkeelne, kuid on siiski ka vaid visuaalses mõttes vaadatav (subtiitrid on internetis siiski leitavad). Mõistagi on kogu seegi film paras kerge meelelahutus, kuid küllalt iseloomulik on ka üks valitud katkend; mõni võõrkeelne lause seal sees ei tohiks asja eriti segaseks ajada. Sedasama katkendit võiks omalt poolt pealkirjastada nt nii: „Kurjategija viperused”. Loo moraalina võiks meeles pidada seda, et kurikaelu ei peetagi igal pool, alati ja kõigi poolt „eliidiks”, nagu nt meie mail praegu kombeks. Tuleb võtta eeskuju ja kurjategijad tõldadest välja tirida ning karmile vastutusele võtta! (Viisi pidada võiks mõistagi ka veidi osata.)

https://www.youtube.com/watch?v=m61KlN_n-ec

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 1.57
• Esimene veerand: 14-ndal kell 1.49
• Täiskuu: 21-sel kell 13.17
• Viimane veerand 28-ndal kell 5.51.

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Nagu juba aprillikuu loo 1. osast näha oli, on Messier’ maratoni järjepidevus otustatud sedapuhku ühel häälel pooleli jätta, kuna selle järjekorras peale M70-t olevast järgmisest kümnekonnast liikmest on mitmed aprillikuus „komandeeringus” ja ei kvalfitseeru öösiti vaadeldavateks. Teisalt, just aprillis on lisaks Skorpioni nähtava osa suhteliselt headele vaatlusvõimalustele võimalik üleni üle vaadata ka Skorpioni naaber Maokandja. Asi selles, et Maokandja suurt ja paremale kaardu poolkaarekujulist, ehkki tuhmipoolsete tähtedega põhjapoolset, ülemist osa, jätkub pimedal ajal nii kevadesse, suvesse kui sügisesse. Umbes sama lugu on ka Mao läänepoolse osaga. See-eest aga Maokandja tähtkuju lõunapoolne osa küünib Eestis umbes horisondini välja ja on samamoodi vaid talve lõpuosa ja kevadkuude hommikutel (enne valgeid öid) vaadeldav nagu ka Skorpioni üle silmapiiri kerkiv osa seal kõrval paremal. Üle vaatamise vajaduse osas tuleb silmas pidada ennekõike süvataeva objektide uurimist; eks ikka ennekõike seoses Messier’ objektidega. Kõik puha kerasprved, kusjuures.

Skorpion: M4 ja M80

Alustame Skorpioni nähaoleva osaga, see on väiksem ja mahutab sega vähem. Kuid kerasparved mahutavad omakorda ikaagi päris palju tähti. Skorpionis on neid Messier’ kataloogi liikmetena kaks tükki.

Punaka tooniga Antaaresest vaid 1.3 kraadi lääne pool (paremal) paikneb kerasprv M4. Asudes 5600 valgusaasta kaugusel, on M4 puhul tegu Maale lähima kerasparvega, heledus 5,8 tähesuurust. Eestis kerkib M4 sama kõrgele (madalale) kui Antaares. Nii et siinmail pole lootustki püüda seda palja silmaga vaadelda, kuigi heleduse näit viitaks justkui piiripealsele olukorrale. Teisalt, kui üldiselt on kerasparved kümnete tuhandete valgusaastate kaugusel, peab antusd aspektis ikkagi suhteliselt tuhm olev M4 küllalt kesine kerasparv olema. Lähedus Antaaresele lihtsustab M4 teleskoobis leidmist, kuid eks madal asend rikub pidu ka teleskoobivaatluse aspetis. Lõunapoolsemates maades, kus M4 kõrgemale ulatub, on üsna kerge paljusid parve liikmeid üksteisest vaatluslikult eristada, seda tegi ka Messier’.

Teine sama kataloogi kerasparv Skorpionis on M80. See asub juba kerasparvede jaoks „normaalsel” kaugusel, ümmarguselt on see 33 000 valgusaastar. Heledus on 2 tähesuurust väiksem kui M4 puhul. M80 on samui Antaaresele suunalt lähedane, 4 kraadi. Teine orientiir on Akrab (beeta Sco), 2.6 tähesuurust (mitte segi ajada Akrabist allapoole jääva ja pisut heledama tähega Dschubba (delta Sco). Poolel nurkvahemaal Antaarese ja Akrabi vahel (kummagi poolt 4 kraadi) M80 paiknebki. Antud kerasparv kerkib Tartus kuni 9 kraadi kõrgusele.

Aga kui kõrgele tõuseb Antaares? Võttes asukohaks Tartu, siis kulmineerub Antaares 5 ja poole kraadi kõrgusel nagu ka M4.

Maokandja: M19 ja M62

Kui juba Antaares jälle meil külas on ja eeldatavalt umbes otse lõunasuunal, siis nüüd liigume mitte paremale, M4 poole, vaid vastupidi, vasakule ehk itta. Kuskil 7 ja poole kraadi kraadi juures leiame uue kerasparve. Ainult see pole enam Skorpioni, vaid juba Maokandja piirides olev objekt M19. Kui meenutada, siis märtsikuu loos sai seda juba mainitud kui küllalt madalal asuvat kerasparve ja eks see nii ongi. M19 maksimaalne kõrgus (Tartust vaadates küünib 6 kraadi lähedale, pisut.pisut enam kui M4 puhul.
Samuti kuu aja eest mainitud teine Maokandja madalatest kerasparvedest, M62, asub nii Maokandja tähtkuju lõunapiiri kui ka Eesti vaatleja jaoks lõunahorisondi lähedal. M19-ga võrreldes on M62 lõunasuuna korral 4 kraadi madalamal ja tartust vaadates 2 kraadi horisondist kõrgemal. Põhja-eestis on M62 kõrgus 1 kraad. No ei julge anda vekslit, et M62 (heledus 6.5 tähesuurus) pole kindlasti teleskoobis vaadeldav, kuid isiklikult pole kunagi viitsinud seda ka piki silmapiiri otsima hakata. Heledused on M19 korral 6.8 ja M62 puhul 6.5 tähesuurust. M19 kaugus asub 29 000 valgusaasta kaugusel ja M62 kaugus Maast on 22 000 valgusaastat. M62 on üks esimesi kerasparvi, mille keskel mõõdetav suur ainetihedus viitas mustale augule parve tsentris.
M19 jätab kerasparve kohta küllalt lapiku mulje. Järeldus, et parve liikmed pöörlevad kiiresti peamiselt ühes tasandis selle tsentri ümber oleks arvatavsti ennatlik, selle vaatlusliku aprillinalja viskab kosmiline tolm.

Kerasparved Maokandjas ja Skorpionis

Maokandja: M9 ja M107

Võsainglast mängides: „kella 11 suunas” M19-st paikneb järgmine madalale jääv Maokandja kerasparv M9. Parvede nurkvahemaa on umbes 8 ja pool kraadi. M9 on alumises kulminatsioonis veidi vähem kui 15 kraadi kõrgusel, nii et väga hull asi siin polegi. M9 on suunalt suhteliselt lähedal Amburil tähtkuju piiridele ja seega ka Galaktika tsentrile. Polegi väga paha: M9 asub Linnutee tsentraalselt mustast august umbes 5 ja poole tuhande valgusaasta kaugusel, Maast aga on M9 26 000 valgusaastat eemal. M9 näiv koguheledus on lähedane Neptuunile: 7.8 tähesuurust.

Taas pöördume abi saamiseks Antaarese poole. Kui see asub lõunasuunal, siis lükkame teleskoopi temast veidi üle 13 kraadi kõrgemale ja „avastame” järjekordse Maokandja kerasparve M107. M107 pakub kerasparve kohta suhteliselt hõredat vaatepilti. 21 000 valgusaasta kaugusel olev kerasparv asub (teleskoobis) vaatemiseks juba üsnagi sobival kõrgusel. Kui võtta „reeperiks 2.5 tähesuuruse heledusega täht Han (tseeta Oph), siis M107 asub sellest 2.5 kraadi eemal (allpool ja paremal).

Maokandja: veel kolm kerasparve

Veel kõrgemal Maokandjas paiknevad kerasparved M14, (vasakul) ning M10 ja M12 (paremal, viimased kaks on ka suhteliselt lähestikku). Neid objekte saab aga kenasti vaadelda ka edaspidi, isegi sügisõhtuti. Lähtudes Maokandja heldaimast ja kõrgeimast tähest Ras Alhague (alfa Oph), liigume käändekoordinaati mööda ligi 15 kraadi allapoole ja jõuamegi kerasparveni M14, kaugus 29 000 valgusaastat.

Püüame leida kerasparve M10. Selleks fikseerime tähest Ras Allhague 6.5 kraadi eemale (paremale ja veidi allapoole) jääva järgmise heledama tähe kappa Oph. Liikudes nüüd taas umbex 14 kraadi allapoole, leiame kerasparve M10, kaugus 15 000 valgusaastat. Pisut üle 3 kraadi üles ja paremale liikudes peaks edasi leidma kerasparve M12, kaugus 23 000 valgusaastat. Kolmest heledaim on M10.

Lüriidid

Lüriidid on 1 paljudest metepoorivooludest, kuid siiski arvestatavate hulgst. Meteoorid on nähtavad aprilis, maksimumiga 22. aprillil. Lüriidid on seotud komeediga C/1861 G1 (Thatcher). See komeet on parajasti perioodiga 415.5 aastat Päikese ümber tiirutamas ja praegu ta periheeli ligiduses ei ole. Ometi on komeedi laiendatud orbiidi see osa, millega Maa aprillis kokku puutub, piisavalt „prügine”, et muuta üha lühenev aprilliöö ilusamaks. Kas pole huvitav: prügi on ilu allikas!

Siinkohal tasub märkida, et kuigi absoluutsetes võrdlustes mitte väga tihe, on lüriidid siiski tugevaim meteoorivool, mis on seotud selliste, juba küllaltki pikaperioodiliste komeetidega. Tegemist on juba väga ammuse teadaoleva vooluga, esimesed andmed pärinevad juba aastast 687 eKr.

Lüriid aprillitaevas

Lüriidide meteoorivool on mingil määral vaadeldav kogu aprliili teise poole, kuid maksimum peaks esinema 21-se aprilli ööl vastu 22. aprilli. Ennustatav tunniarv on 18 kandis, kuid võimalikud on ka positiivsed üllatused. Mõni lüriidide esindaja võib ka päris hele olla.

Lüriidide radiant paikneb Lüüra ja Herkulese tähtkujude piirimail. Nagu mitmete teiste meteoorivooludega, on ka lüriidid paremini näha hommikupoole ööd, sest radiant kerkib öö edenedes üha kõrgemale. Tõsi küll, väga tihedat meteooride sadu lüriidide puhul ei eeldata, kuid kannatlik vaatleja peaks siiski üht-teist nägema ja prügi peos hoidma, et see soovide soovimise käigus kiirelt minema visata. Umbes nii soovitas igatahes Tõnisson. Lüriidid on küllaltki kiired taevalaotuses liikuma, nii et soovija peab nobe olema.

Jällegi saab teha huvitava vahekokkuvõtte seoses prügiga: oota prügi ilmumist ja viska omalt poolt prügi juurdegi! Kuid kõik peaks olema ju loogiline: läheneb järjekordne „Teeme ära”-propagandalaupäevak!

Aga Kuu, see alaline meteooride vaenlane? Ega seis just parim ei ole. Kuu on lähenemas täisfaasile, mis saabub 24. aprilli varastel tundidel. Kuigi täiskuu ei käi aprillis nii kõrgelt kui talvekuudel, on segav mõju kahjuks täiesti arvestatav. Loota tuleb heledatele meteooridele.

Virmaliste võimalikusest

3. märtsi õhtu oli tänavu üldiselt selge. Taevast vaatepilti täiendasid ka korralikud virmalised. Virmalised on seotud ebastabiilsete protsessidega Päikese pinnal ja selle lähedastes sisekihtides. Päikese diferntsiaalne pöörlemine ja magnetväli põhustavad aeg-ajalt jahedamate piirkondade, laikude tekkimise. Laikude piirkonnas on Päikese fotosfääri ehk nähtava pinna temperatuur ümbritsevast (5800 kraadi) märksa madalam, 4 ja 5 tuhande kraadi vahel. Justkui kompensatsiooniks võib just laikude kandis ette tulla küllaltki võimsaid ehk energgeetilisi plahvatusi, kus peamiselt prootonitest koosnev laetud osakeste pilv Päikesest eemale kihutab. Kui nende osakeste teele jääb ette Maa, siis astub mängu Maa (geo)magnetväli, mis juhib üldiselt osakesi Maa atmosfäärist eemale. Kuid geomanetpooluste ümbruses võimaldab magnetvälja kuju prootonite voo spiraalitades langemise Maa atmosfääri. Nüüd algab vastastikmõjustus Maa atmosääri koostisosakestega. Kuna kusagile peab kaasatoodud energia kuluma, on üks võimalusi valguse eraldumine ehk ergastatud õhumolekulide helendumine. Nähtuse nimetus ongi virmalised.

Päikese laikude ja laikude gruppide suurem arvukus ehk Päikese aktiivsus taastub mitte ülima täpsusega, kuid ligikaudu 11-aastaste perioodidega. Ka käesolev, 2024. aastal ongi Päike aktiivne, seega võinalusi virmalisteks on (sh lähematel aegadel) edaspidigi. Virmalisi saab aga suhteliselt suure tõenäosusega ennustada alles ligikaudu 2 päeva ette, siis kui Päikeselt on juba uus portsjon prootoneid „õiges” suunas välja lennanud. Päris tähelepanuta ei tasu sellega seoses jätta ka lähiöid.

Veel kvasari ehitamisest ehk rohepöörde täienduseks

Aprillikuu loo esimeses osas sisaldas ka törts rohejuttu kvasarite ehitamisest. Vahepeal oleme saanud selle idee kohta arvukalt palavaid toetuskirju. Soovijate arv kvasarit isiklikult tegema minna lausa ummistab postkastid, nii et isegi „näoraaamatu” lehti tuleb sulgeda. Läbivaks murekohaks on aga jäänud käppade küünduvuse küsimus – Andromeeda galaktika suur kaugus ehk kõrgus. Nojah, 2.5 miljonit valgusaastat ikkagi kõrgust; eks need Andromeeda kääbuskaaslased ole kah suurusjärgult sama kaugel ja kõrgel.

Kuid mured on selleks, et neid lahendada: on juba esitatud hanked ja projektid uute ning senisest kõrgemate redelite ning platvormide ehitamiseks ning tulevikus ka massitoodangusse paiskamiseks. Võib öelda, et tegelikult on nende konsruktsioonide ehitustegevusegagi juba alustatud. Nii et esimesed kvasariplatvormid peaksid peatselt töösse rakenduma; kõige esimese ja uhiuue rohekõrgusplatvormi ametlik esitlus on plaanitud juba sügiseks ühel veel täpselt koalitsioonilepingus kokkuleppimata õhtul Võidu väljakul, peale päevast uhket sissejuhatavat europaraadi. Andromeeda asub siis öötaevas soodsas asendis ning rohekosmose arenduse uus etapp võib alata. Seistes kindlalt roheredelite süsteemist koostatud platvormi ülemisel tasemel, on nii M31 kui selle 2 kaaslast väljavalitud isikutel parajasti käeulatuses. Väidetavalt. Kuid pidupäeva ootel tuleb meil kui alatiselt kõigele kuulekal rahvamassil rihma pingutada: nii tulevasel uhiuuel kvasaril kui roheplatvormidel on kahtlemata oma kõrge hind!

Aprillikuu lõpu suunas

Kohe-kohe saabub „kahe habeme tähtpäev” ehk 22. aprill. Kohe järgmine päev on jüripäev, 23. aprill. Edasi tuleb 24. aprill, aprillikuu soojarekordi päev. 25. aprill on markusepäev. 30. aprill on jällegi naljapäev. Ühtlasi ettevalmistuspäev kas volbrinõidumiseks või paraadiks. Aitab kah. Niipalju siis aprillikuust.

Õigus, 1 lubadus oli veel. Võõrkeelse looga seoses. Mis seal ikka. Väsinud linnakärast, suundutakse metsa, kus on ka jõeke. Meesterahva hooleks jääb jalgsi jões sumades paadi vedamine, kala püüdmine, turul käimine ja palju muud. Kodune daam küpsetab hoolega, korraldab üha uhkeid pidusid ja kui mehel aega üle jääb, siis võtab ka tema pidudest osa. Lõpp hea, kõik hea. Kui on.

Johhaidii!

See omakorda tähendab, et aasta pikim öö on 21-sel vastu 22-st detsembrit. Lühim päev aastas aga on 22. detsember. Ka Päike on siis lõunapoolseimas asendis, olles jõudnud 23 kraadi ja 26,3 kaareminutini taevakvaatorist lõuna poole. Ühtlas tähendab see ekvatoriaalsetes koordinaatides Päikese käänet -23 kraadi ja 26.3 kaareminutit.

Aasta viimasel 10 päeval hakkab päev juba tasapisi pikenema. Kusjuures just õhtuti hakkab see efekt esialgu kiiremini tunda andma. Jõuluõhtul on valgenemise efekt veel täiesti märkamatu. Võib-olla märkab aga tähelepanelik inimene vana-aastaõhtul ehk nääriõhtul, et pimenema hakkab juba kümmekond minutit hiljem kui pööripäeva aegu. Kuigi erinevad pilvisuse tingumised võivad selle efekti veel ära summutada. Eks tuleb oodata jaanuari.

Planeedid detsmbrikuu öös

Planeetide osas satub nii õhtutaevasse kui hommikutaevasse väga hele „täht”, need on vastavalt Jupiter ja Veenus. Kuu algul võib neid kuskil poole 5 paiku öösel veel korraga näha: Jupiter madalas lääne-loode suunal ja Veenus madalas vastassuunas, kagutaevas. 12-ndal annavad nad parajasti teatepulga üle, Jupiter loojudes, Veenus tõustes. Edaspidi loojub Jupiter enne kui Veenus tõuseb.

Jupiter paistab õhtupoole ööd Jäära tähtkujus. Planeet paistab heledam igast päris-tähest (Jupiteri heledus on umbes -2.6 tähesuurust). Jupiter liigub öö jooksul aegapidi üle taevavõlvi küllaltki kõrges kaares, seega leidmisega ei tohiks raskusi olla. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 22. detsembri õhtul.

Veenus paistab hommikuti kagu-lõunakaares, liikudes Neitsi, hiljem Kaalude tähtkujudes. Planeedi heledus on umbes -4.0 tähesuurust), seega on Veenus veelgi heledam kui Jupiter, kuid ei tõuse nii kõrgele kui Jupiter. Veenus tõuseb kuu algul 4,5 tundi enne Päikest, kuu lõpus pisut aga pisut vähem kui 3,5 tundi enne Päikest. Üha kitsenev vana Kuu sirp on Veenuse lähedal 9-nda ja 10-nda detsembri hommikutel.

Kolmanda planeedina paistab detsembriõhtutel Saturn, asudes Veevalaja tähtkujus. Heledus on umbes 0.9 tähesuurust. Saturn loojub jämedalt hinnates kuu algupooles kella 10 paiku õhtul, kuu löpus umbes tund aega varem. Kuu, sedapuhku noore kuu sirbina, on Saturnile kõige lähemal 17. detsembri õhtul.

Teleskoobis tasub uurida kõiki kolme planeeti. Kui Veenus muutub ehk üha „igavamaks”, omandades järjest suurema faasi, samas aga väiksema nurkläbimõõdu, siis Jupiter ja Saturn on vahvad nagu alati. Ometigi tasub muidugi ka Veenuse teleskoobis uurimine end alati ära.

Jupiter 4 suurimat kaaslast Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on ikka Jupiteri läheduses. Mitte küll kõik neli pole kogu aeg näha. Mõni neist võib olla Jupiteri taga peidus, mõni jällegi otse juhtplaneedi ees, kuid vaadelda pole neid ka siis lihtne. Kõige huvitavam on ehk olukord, kui kaaslane satub Jupiteri varju, kuid mitte otseselt teisele poole Jupiteri. Siis võib kaaslase ootamatu „tekkimne”, veelgi enam aga „kadumine” päris efektne olla. Vastavaid kellaaegu on muidugi ka ette arvutatud, nii et tasub õigeaegselt teleskoobi juures olla, lootes loomulikult ka selgele ilmale.

Siinkohal ongi toodud ka koondtabel Jupiteri kaaslaste kattumiste ja varjutuste kohta Jupiteriga. Erandina on esitatud ka Europa eraldumine Jupiteri eest 16. detsembril, 8 minutit enne kui Io kaob Jupiteri taha, liikudes näiliselt vastassunas Europaga. Märkimist väärivad 25. detsembril vaid pooletunnise vahega aset leidvad (kell 18.22 ja 18.51) Europa ja Io väljumised varjust ehk „süttimised” Lisatud on ka Jupiteri süsteemi „seiklused” uue aasta 1. jaanuaril: siis väärib märkimist kell 18.30 Europa ilmumine Jupiteri tagant välja, et 6 minutit hiljem varju kaduda ehk „kustuda”-

2. detsember kell 18.37 Io ilmub varjust
5. detsember kell 18.48 Ganymedes kaob ketta taha
5. detsember kell 20.20 Ganymedes ilmub ketta tagant
5. detsember kell 21.48 Ganymedes kaob varju
5. detsember kell 23.46 Ganymedes ilmub varjust
6. detsember kell 4.37 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 19.41 Europa kaob ketta taha
7. detsember kell 23.03 Io kaob ketta taha
7. detsember kell 23.45 Europa ilmub varjust
8. detsember kell 2.03 Io ilmub varjust
9. detsember kell 17.29 Io kaob ketta taha
9. detsember kell 20.32 ilmub Io varjust
12. detsember kell 22.14 Ganymedes kaob ketta taha
12. detsember kell 23.51 Ganymedes ilmub ketta tagant
13. detsember kell 1.50 Ganymedes kaob varju
13. detsember kell 3.48 Ganymedes ilmub varjust
14. detsember kell 22.03 Europa kaob ketta taha
15. detsember kell 0.52 Io kaob ketta taha
15. detsember kell 2.23 Europa ilmub varjust
15. detsember kell 3.58 Io ilmub varjust
16. detsember kell 19.09 Europa ilmub Jupiteri eest
16. detsember kell 19.17 Io kaob ketta taha
16. detsember kell 22.27 Io ilmub varjust
18. detsember kell 15.43 Europa ilmub varjust
18. detsember kell 16.56 Io ilmub varjust
20. detsember kell 1.45 Ganymedes kaob ketta taha
20. detsember kell 3.26 Ganymedes ilmub ketta tagant
22. detsember kell 0.27 Europa kaob ketta taha
22. detsember kell 2.39`Io kaob ketta taha
23. detsember kell 21.07 Io kaob ketta taha
24. detsember kell 0.22 Io ilmub varjust
25. detsember kell 18.22 Europa ilmub varjust
25. detsember kell 18.51 Io ilmub varjust
29. detsember kell 2.53 Europa kaob ketta taha
30. detsember kell 22.57 Io kaob ketta taha
31. detsember kell 2.18 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 16.08 Europa kaob ketta taha
1. jaanuar kell 17.24 Io kaob ketta taha
1. jaanuar kell 18.30 Europa ilmub ketta tagant
1. jaanuar kell 18.36 Europa kaob varju
1. jaanuar kell 20.47 Io ilmub varjust
1. jaanuar kell 21.01 Eoropa ilmub varjust

Saturni muudab telekoobis alati väga „parketikõlblikuks” tema uhke rõngas, õigemini rõngaste süsteem. Ka Saturni rõngas muutub mõnikord nähtamatuks, kuid mitte 2023. aastal.

Merkuur ja Marss on vaatleja eest paraku peidus, vähemalt paljale silmale. Küllap on põhjus selles, et mõlemad algavad M-tähega, arvas keegi väidetavalt tähtis isik, kes olevat elukutselt suunamudija. Mida see tähendab, see pole kellelegi teada, kaasa arvatud „mudijale” endale.

Geniniidid

Detsembri varajane keskpaik pakub igal aastal toreda nähtuse: geminiidide meteoorivoolu. Üksikuid geminiide on näha isegi 19. novembrist 24. detsembrini, kuid maksimumi aeg satub ikka sinna 13.-14. detsembri kanti. Ka seekord loodetakse maksimumi 14. detsembri õhtuks, kella poole 10 kanti.

Meteoorid on geminiidide puhul mõnusad, kuna ei sisene Maa atmosfääri just suurima kiirusega ning on seetõttu ka taevas üldiselt näha mitte vaid üheks hetkeks. Nii et, soovid, soovid, neid on just geminiidide ajal ehk lihtsam soovida kui nt perseiidide aegu augustis.

Maksimumi tunniarv peaks olema 120 meteoori, seda muidugi vaid eel-hinnaguliselt. Ega geminiidid pereiididele alla ei jää, vahest ehk sedavõrd siiski, et maksimumilähedane olukord ei kesta nii mitu päeva. Kuid eelised on silmanähtavad: Kaksikute tähtkuju koos radiandiga on kogu öö üle silmapiiri, muudkui viska aga murule või lumele pikali ja vaatle 15 tundi järgemööda, hämarikuaegu arvstades enamgi aega. Kuid… kas just seda ikka tasub soovitada? Kui eeldada tõelisi talveilmu, peavad nii riietus kui tervislik eelseisund olema suisa polaaruurija omad.

Kuid seistes, olgugi et vajalikult soojalt riides, võib geminiide nautida küll. Kui hakkab jahe, võib soojas toas vahepeal sisemust jookidega soojendada. Tõsi küll, etanoool, nii ehedal kui ka mingil lahjendatud kujul, on siiski täiesti mittesoovitav, vähemalt mitte enne vaatluse lõpetamist. Soe tee on üle kõige!

Kuu on tänavu geminiide igati soosiv. Kuuloomine on 13. detsembri varastel tundidel, kuid ka 14. detsembril arvatavasti Kuu veel ei paistagi. Nii et head jälgimist!

Ursiidid

Veidi ka pööripäeva-aegsest ursiidide meteoorivoost. Radiant on Väikeses Vankris, nii et öine kellaaeg vaatlusi ei mõjuta. Üldiselt on see vool väheaktiivne (umbes 10 meteoori tunnis). Üldiselt , kuid mitte ka siis ühtlasel viisil, aktiveerub see vool 13 või 14-aastaste vahedega; tänavune aasta sellesse rivvi ei kuulu. Kuid mõnel aastal pakuvad ursiidid ootamatuid meeldivaid üllatusi. Maksimumi öö on tänavu 22-sel vastu 23-ndat. Tasub ära vaadata! Tõsi küll, Kuu on siis poolel teel esimesest veerandist täiskuuni ja segab meteooride jälgimist kõvasti. Kella 5-st alates on taevas aga Kuust vaba ja kuskil 2 ja pool tund saab siiski meteoore rahulikult jälgida. Eelmisel ööl loojub Kuu poole 4 paiku, siis on “vaba vaatlusaega” rohkem.

Kapella, Deeneb, Veega – kaugused ja kõrgused

Pika detsembriöö keskpaiku paikneb väga kõrgel lõunatevas Veomehe tähtkuju. Õhtutundidel paikneb tähtkuju kirdetaevas, hommikuti loodes. Heledaim täht Veomehes on Kapella. Eestis nähtavatest tähtedest on ta heleduselt neljas täht taevas (näiv visuaalne heledus +0.08 tähesuurust), olles seega päris tihedalt Arktuuruse ja Veega kannul. Eesti mütoloogias on Kapella tuntud kui Jõulutäht ja seda õigusega: tegu on detsembriöös kõige kõrgemale kerkiva korralikult heleda tähega. Tegulikult kuulub Kapellale selles osas isegi täielik rekord: ükski teine esimese suurusjärgu täht nii kõrgele ei küündi. Märkus: esimese suurusjärgu täheks loetakse tähti, mlle näiv heledus on algebraliselt väiksem kui 1.5 tähesuurust. 21 neid kogu tähistava kohta ongi.

Tulles Kapella kõrguse küündivuse juurde tagasi, siis päris napilt teisele kohale jääb Deeneb ja kolmandale kohale Veega. Muuseas, vähemalt kuu esimeses pooles on ka viimati nimetatud tähed õhtupimeda saabudes küllalt kõrgel edelasuunal; Kapella on sel ajal alles üles „ronimas”.

Eeltoodu peaks olema hea näide sellest, miks taevakehade kohta sobib öelda pigem seda, et nad on kaugel. Kõrgus oleneb ju kohast, kus maakera punktis ja mis kellaajal taevasse vaadata. Kui täht paikneb silmapiiril, ei tähenda see ju seda, et tegu on Maa pinnal asuva objektiga. Üks-ühele võiks erinevatest kõrgustest rääkida vaid otse pea kohal olevate taevakehadega seoses. Isegi kui seda ühte punkti pisut laiendada pisikese ringikesega, on ju ikkagi tegu vaid väga pisikese osaga kogu taevasfäärist. Kui aga rääkida kaugusest Maani, on asi ühene. Maa tühised mõõtmed ei mängi taevakehade puhul rolli. Tõsi küll, mõnedes küsimustes tuleb Maa suurust arvestada (nt Kuu ja Päike loodelised jõud), kuid kõrguse all peame nendegi puhul alati silmas nurkkagust horisondist.

Siis, kui kaugus Maa pinnast on väike, seda juba Maa mõõtmetega võrreldes, muutub otseses mõttes oluliseks ka koht, kus vaatlust sooritada. Nii on lugu pilvedega. Siis on tõesti mõtet kõrguse all silmas pidada kõige lühemat pilvest Maa suunas tõmmatud kujuteldavat sirglõiku. Ning kes parjasti otse pilve all ei ole, on ise selles süüdi: temast jääb pilv kaugemale. (Äikesepilve puhul muidugi on hea, kui pilv pole pea kohal). Kuid jällegi tuli juba mängu lisaks kõrgusele ka kaugus.

Kapella kaugus Maast on 43 valgusaastat. Kuna Kapella kerkib väga kõrgele, siis eksime korraks täpselt rajalt; teisendame kauguse kilomeetriteks ja ütleme kauguse asemel kõrgus: Jõulutäht paikneb jõuluööl kesköö paiku ligikaudu 400 triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldjuhul tuleb muidugi öelda, et Kapella paikneb 400 triljoni kilomeetri kaugusel.

Ka Luige heledaim täht Deeneb (näiv heledus 1.25 tähesuurust) paikneb vähemalt detsebrikuu alguse õhtuti veel küllalt kõrgel; Deeneb paistis õhtuti väga kõrgel mitu kuud. Seetõttu on küllap ka Deeneb (kaugus vähemalt 1600 valgusaastat) ära teeninud enda kauguse esitamise kõrguse terminites. Deeneb „kõrgub” 150 tuhande triljoni kilomeetri kõrgusel. Üldiselt muidugi, meenutame, tuleb ikkagi rääkida kaugusest.

Kolm on kohtu seadus: vaatame ka Veega üle. Veega küündib samuti taevas kõrgele oma 25,3 valgusaastaga. Veega „kõrgus” on 240 triljonit kilomeetrit.

Tähtkujude ja tähtede nimedest

Mõistagi ei saa me kuidagi rääkida sellest, kui „kõrgel” on pikkusühikuid kasutades Veomehe tähtkuju. Enamgi veel, mitte ühegi tähtkuju kaugusest pole mõtet rääkida. Tähtkuju on tegelikult selline asi, mida tegelikkuses polegi olemas. Erineva heledusega ja erineval kaugusel olevad tähed moodustavad meie jaoks kirju mustriga tähistaeva, mille erinevaid osi tuntaksegi tähkujudena. Siin oleneb kõik inimeste fantaasiast ja omavahelistest kokkulepetest. Sel kombel ongi kujunenud välja maailma eri rahvaste tähkujud. Ka Eesti rahvastronoomias olid oma tähtkujud.
Kõne all juba olnud Veomehe tähtkuju tunti Jõulutähtedena, Kapella nimetuseks oli Päris-Jõulutäht. Praegune nimetus Jõulutäht on siis eelneva lühendatud kuju.
Ametlikud tähtkujud, neid on kokku 88, tuginevad suurel määral Vana-Kreeka mütoloogiale.

Tähtede tänapäevaste nimetustega on keerulisem, algallikaid on erinevaid. Siiski võib teha mingi üldistuse, et paljud tähenimed on tulnud araabia keelest. Vähemate või rohkemate tõlkimiste tulemusel on siis saadud tänapäeval tuntud tähtede nimetused. Mõnelgi tähekaardil on üks ja seesama täht praegugi esindatud erineva nimetusega.

Kapellast veel

Kapella on tuntud kui kahest kollasest, G-spektriklassi kuuluvast hiidtähest koosnev tähepaar. Need kokku sulavadki Maalt vaadates üheks täheks. Tegelikult on Kapella süsteemi puhul tegu nelja tähega. Peatähtede paari ümber tiirleb veel märksa kaugemal olev punaste kääbuste paar. Eriti palju need ülejäänud kaks komponenti süsteemi summaarsele heledusele ei lisa, pealegi on nende nurkkaugus “põhipaarist” päris suur. Kapella hiidudest komponendid oleksid siiski esimese suurusjärgu tähtedena vaadeldavad ka eraldi paiknedes (näivad heledused oleksid 0,76 ja 0,91 tähesuurust).

Peatähed asuvad teineteisest umbes 0.7 astronoomilise ühiku kaugusel ehk sama kaugel kui asub Veenus Päikesest. Ei saa aga järeldada, et üks neist tiirleb paigalseisva teise komponendi ümber: Mõlemad tähed tiirlevad ümber ühise masskeskme 104-päevase perioodiga ehk meie mõistes ligi 3 ja pool kuud. Teleskoobis nad eralduvad ei ole, tegu on spektraalse kaksiktähega. Spektriklassid on vastavalt G8 III ja G1 III. Esimene neist näitab mingil määral ka K0 spektriklassile omaseid jooni. Läbimõõdud tähtedel on vastavalt umbes 10 kuni 12 ( eri hinnangutel) ja 8-9 Päikese läbimõõtu, massid vastavalt 2,69 ja 2,56 Päikese massi.

Kapella kollane tähepaar omab teatud muutlikkust, olles RS Canum Venaticorumi tüüpi muutlike tähtede esindajaks. Seda tüüpi muutlikud tähed paiknevadki lähedaste paaridena. Kui kujutada Kapella kollast paari Päikese asemel, siis registreeriksime võimsal kombel kromosfääride aktiivsust ja näeksime vägevaid virmalisi, kuid samas oleksime ka silmitsi elu hävitava osakaeste voo jõudmisega maapinnani. Seega polekski kedagi, kes virmalisi vaatleks…

Kollaste hiidude paari ümbritseva punaste kääbuste spektriklassid on M1 Vja M4-5 V. Esimese mass on umbes pool Päikese massi, teise oma umbes 0.2 Päikese massi.. Ka M1-komponendi läbimõõt ei erine palju poolest Päikese läbimõõdust. Teise komponendi läbimõõt on väiksem, kuid pole täpselt teada. Üksteise ümber teeb see paar tiiru ligi 300 Maa aastaga, asudes üksteisest 40 aü kaugusel, st umbes sama kaugel kui Pluuto Päikesest.

Kääbuste paar ja hiidtähtede paar asub aga üksteisest kaugel, 9500 aü kaugusel. Orbitaalse perioodi suurusjärk on paarisaja tuhande aasta kandis.

Alamaaz

Veomehe tähtkujus paiknevad suunalt päris lähestikku paar huvitavat varjutusmuutlikku tähte. Üks neist on Alamaaz (epsilon Aur), teine aga Haedi (tseeta Aur).

Alustame „espilonist”. Alamaaz on ammu tuntud kui täht, mis iga 27 aasta jooksul kaob osaliselt millegi varju. Varjutaja olemus jäi kauaks salapäraseks: midagi suurt, tihedat ja jahedat..

Alamaaz asub Maast kaugel, täpseid hinnagid polegi veel. Ehk sobib ligikaudne hinnang 1 kiloparsek. Valgusaastate jaoks tuleb veel 3.26-ga korrutada.

Heledamaks komponendiks (õigemini ainsaks, mis üldse näha on) peetakse HR diagrammi järgi F0 I klassi ülihiidu, massiga ligikaudu 15 Päikese massi. Täht on ka mõõtmetelt väga suur, umbkaudse hinnanguga paarsada Päikese läbimõõtu.

27- aastaste vahedega korduvate varjutuse aegu langeb tähe heledus 2.9 tähesuuruselt 3.8 tähesuuruseni. Varjutuse ilmingud kestavad umbes 600 päeva, seega 1 aastaga siin hakkama ei saa.
Viimatine varjutus kestis 2009. aastast 2011. aastani.

Kaua tekitas küsimusi, mis on see varjutav komponent. Varjutus pole ometigi täielik, sest F-klassi täht ju päriselt nähtvalt ei kao.

Praeguseks on usutavaim idee järgmine. Varjutusi peaks põhjustama ulatuslik ja küllaltki läbipaistmatu tolmu sisaldav ketas. Ketas ei ole kujunenud aga mitte varjutatava F-klassi ülihiiu ümber, vaid ümbritseb hoopiski teist epsilon Auriga süsteemi komponenti. Selle komponendi kaugus F-klassi tähest on umbes 35 aü, seega veidi suurem kui Päikese ja Neptuuni vaheline kaugus. Orbitaalse perioodi annavad otseselt varjutused: umbes 27 aastat.

Kunstiline kujund epsilon Auriga (Alamaaz) süsteemist.

F-klassi tähe varjutusi põhjustava ketta keskel asuv komponent tundub omakorda olema kaksiktäht. Mõlemad, kusjuures nähtamatud kaksiku komponendid peaksid kuuluma B spektriklassi, arvatavasti kusagile keskele. Nähtamatud on need komponendid ikka sellesama, neid ümbritseva ketta tõttu. Selle tähepaari varjutus kestab seega Maalt vaadates pidevalt. B-klassi tähtede kogumassi on hinnatud umbes 13 Päikese massi kanti. Selle paari vahemaa ja orbitaalne periood pole teada, aga kindlasti pole nad üksteisest kaugel ja ka periood on palju lühem kui 27 aastat.

Haedi

Siirdume Haedi (tseeta Aur) juurde. Nurkkaugus Alamaaziga on vaid 2 ja pool kraadi. Siin on taevas kaks kõrvuti asetsevat nõrgavõitu tähte nimega Haedi; vasakpoolne Haedi on eeta Aur. Neist
parempoolne Haedi ongi siis tseeta Aur.

Tegu siis jällegi varjutusmuutliku kaksiktähega. Varjutusevälisel ajal on süsteemi koguheledus 3.75 tähesuurust. Siin on koos „külm” ja „kuum” komponent. Nn külm komponent kujutab endast K2 I üliihiidu koos kuuma, B7 V klassi peajada tähega. Külm komponent on suur, kuskil 150 Päikese läbimõõduga ja massiga ligi 5 Päikese massi. Massi suhtelise väiksuse tõttu on seda tähte mõnikord hinnatud ka K2 II ehk heledate hiidude klassi kuuluvaks. Samas läbimõõt ja üldine evolutsiooniline staatus peaks ikkagi viitama ülihiiule.

Nimelt K-komponent ei tohiks olla oluliselt vanem kui B-komponent. Seda tüüpi kaksiktähti on teada teisigi ning kokkuvõttes võib nende abil eelnevat lauset kinnitada. Muide, tseeta Aur ongi vastava täheklassi prototüüp.

B-tähe mass on peaaegu sama, mis K-tähel: 4,8 Päikese massi.
Läbimõõt on aga palju väiksem, võrdlus Päikesega annab ühekohalise numbri.

Kuuma komponendi varjutuse ajal langeb vaadeldav visuaalne heledus 3.75-st 4 tähesuuruseni, seega mitte eriti palju. Kuid kuna kuum komponent kiirgab märksa rohkem lühilainelist kiirgust, sh UV-kiirgust, siis vastavates filtrites on heleduse langus palju muljetavaldavam.

Orbitaalne periood on samade tüvenubritega kui Alamaazil, kuid komakoht on oluline: 2,7 aastat. Selline periood sobib kestvaks uurimiseks palju paremini!

Süsteemi kaugus maast on umbes 700 va.

Veomehe tähtkuju. Märgitud on Kapella (Capella), Alamaaz ja Haedi.

Tähistaevast veidi veel

Pika detsembriöö jooksul jõuab taevas palju pöörduda. Õhtuti paikneb lõunakaares Suur Ruut (põhitähtkujuks on selles Peagasus), edelasse-läände on vajumas nime poolest Sügiskolmnurgaks teisenenud Suvekolmnurk: Veega (heledaim, loojumatu, Deeneb, tuhmim, loojumatu ja Altair (see täht loojub õhtu edenedes, kuid alates 19-ndast detsembrist jõuab hommikul juba uuesti ida poolt tõusta). Otsustavalt on hommikutaevas ida-kirde poolt tagasi kõrgele „ründamas” ka Veega ja Deeneb.

Suure Ruudu asendab lõunakaares, jällegi öö edenedes, Talvekuusnurk, liikmetega Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Seltskonna keskmes troonib punakas Betelgeuse.

Kuid pidu on pikk: hommikuks vajub ära ka Talvekuusnurk. Idast kerkib üha kõrgemale juba Kevadkolnurk: Arktuurus (vasakul kõrgel), Reegulus (paremal kõrgel, tuhmim) ja Spiika (allpool). Arktuurus on muuseas kuu esimeses pooles ka veel õhtuti päris madalas läänekaares nähtav.

„Öö on pikk,” ütleb ööbik. Tõsi küll, detsembris ta ei laula.

Lõpetame loo

Jälle hakkas lugu pikale minema. Ärme siis rohkem laseme minna.
Kultuurisoovitus siiski ka. Mullu detsembris sai soovitatud vaadata kuulsa Šveitsi kirjaniku Friedrich Dürrenmatti „Füüsikuid”. Kuid see selle kange kirjamehe looming väärib rohkematki tutvustamist. Üheks vahvaks näiteks on “Romulus Suur”. Sedagi lugu tasub vaadata telelavastusena ringhäälingu arhiivist. Esmakordselt oli see tükk meil teleekraanil esitusel 24. juunil 1988. aastal, reedel; võin seda isiklikust kogemusest kinnitada. Üks vihje siiski enne vaatamist: sündmustiku toimumise ajaks oli seni toiminud tolleaegne „lääne tsivilisatsioon” juba aegsasti kokku kukkunud.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 7.49;
• Kuuloomine: 13-ndal kell 1.32;
• Esimene veerand: 19-ndal kell 20.39;
• Täiskuu: 27-ndal kell 2.33.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Novembrikuu järjeloos on palju juttu olnud komeetidest ja meteooridest. Las siis minna lisaks trummile ka pulgad ning laseme samamoodi edasi.

1772. märtsis avastasid Jacques Leibax Montaigne ja meile hästituntud Charles Messier teienteisest sõltumatult uue komeedi, hiljem tuntud kui Biela komeet. Suuremat üldist tähelepanu see avastus esialgu ei tekitanud. Uuesti avastati see komeet 1805. aastal. Kuulsad matemaatikud Gauss ja Bessel üritasid olemasolevate nappide vaatlusandmete alusel teha 1905. aasta komeedi orbiidi arvutusi ja märkasid töö käigus teatud sarnasust 1772. aasta komeediga, kuid kindlaks veeendumuseks oli andmeid siiski liiga vähe.

Biela komeet sai oma nime 1826. aastal lisandunud uuringute järgi. Wilhelm Biela vaatles 1826. aastal periheeli läbivat komeeti mitmetel kordadel. Vaatlusandmete hulk võimaldas lõpuks arvutada ka perioodi 6.6 aastat, mis osutuski enam-vähem õigeks.
Komeetidest oli sel ajal veel vähe teada, Biela komeet oli alles kolmas kindlaks tehtud perioodiline komeet Halley ja Encke komeetide järel.

Eks me oleme harjunud, et komeedid saavad esmaavastaja nime. Nagu näha, pole see alati nii olnud. Ka Halley komeedi esmavaatleja polnud kindlasti Halley. Kuid Halley pani komeedi perioodiliselt „paika”, nii nagu tegi ka Biela „oma” komeediga.

Biela komeet ilmus endisena veel 1832. aastal, kusjuures tekitas kahinaid võimalus, et komeet põrkub Maaga kokku. Ennustus osutus peatselt ekslikuks, kuid sellest eriti valjusti ei räägitud. Tekib tänapäevane tunne, eks ole?

1846. aastal aga osutus Biela komeet vähemalt kaheks osaks jagunenud olevat. Osaline selles asjas ilmselt nagu ikka see kuri Jupiter. Jupiter asub Päikesest veidi üle 5 astronoomilise ühiku (aü) kaugusel, Biela komeedi afeel aga on veidi enam kui 6 aü, mitte väga kaugel Jupiteri orbiidist.

Kaheks jagunenud Biela komeet 1846. aastal.

Peale 1852. aastat, kui „kaksikkomeet” uuesti ilmus, jäi Biela komeet aga kadunuks. Kuid olemasolevad orbiidiarvutused näitasid aga, et 1872. aasta novembri lõpus peaks komeet Maale lähenema. Taas kord, sedapuhku juba üsna tõsiselt, kahtlustati sedagi, et komeet võib isegi Maaga kokku põrgata. Komeet jäi nägemata, küll aga pakkus taevavõlv 27. novembril 1872 tiheda, kuigi enamuses tuhmivõitu meteooride „vihma”, 3000 meteoori tunnis, mõnedel hinnangutel isegi kuni 7000 meteoori tunnis. Radiandi asukoht klappis Biela komeedi eeldatud asukohaga. Tegu oli tänapäevase nimetusega andromediidide meteoorivoolu arvatavasti aegade tihedaima tähesajuga.

Kunstiline kujutus 1872. aasta 27. novembri meteooride “vihmast”.

Andromediidid

Tagantjärele on saanud selgeks, et Biela komeediga seotud meteoore nähti sügistaevas ka varasematel aegadel.
Komeedi „pooldamise” käigus on aga Jupiter muutnud ka meteoorivoo orbiiti, sh radiandi suunda Maalt vaaadates. See asus varem Kassiopeia tähtkujus. Hilem „kolis” radiant aga Andromeeda tähtkujju.

Andromeeda tähtkuju oma lahutamatu naabri Pegasusega. Andromeeda suunalt lähtuvad ka andromediidid.

Tänapäeva andromediide on nähtud päris heade meteoorivooludena aastail 1741, 1798, 1835, 1830, 1838 ja 1847, seda detsembri esimesel nädalal. Nagu näha, ei lange need aastad eriti kokku Biela komeedi periheeli aasatega, kuid tegu on ju lühiperioodilise ja seega juba küllalt pikalt ning ajaliselt ebaühtlaselt „kulunud” komeediga, nii et midagi eriti üllatavat selles pole.

Peale 27. novembrit 1772, kui komeedi asemel ilmusid tihedad meteoorid, oli langevaid tähti tihedasti näha ka 1885. aasta novembri lõpus.

Edaspidi on andromediidid päris kiiresti nõrgenenud ja 20. sajandil ning uue sajandi alguses pole mõnedki sellest meteoorivoost kuulnudki. Ning õigusega: mis see mõni meteoor tunnis ikka ära ei ole. Seda enam, et needki mõned on tihtilugu nii nõrgad, et silm neid ei eristagi. Lisaks pole radiant kindlalt paigas: andromeedidid on nii „laiali vajunud”, et mõni võib lähtuda ka Andromeeda naabrusest, Kaladest või Kolmnurgast. Ajame asja veelgi hullemaks: Andromeediidid on osaliselt „kolinud” novembrikuu esimesse poolde, samas osad ilmnevad alles detsembri algul.

Miks siis kogu see jutt? Ikka seesama meteoorivoolu määramatus, mida püütakse siiski kuidagi konkretiseerida. Hoogu selleks andis andromediidide mõningane aktiveerumine 2011. aastal.
Nii ongi nüüd muuhulgas pakutud, et just tänavu, 2023. aastal võivad andromediidid siiski saavutada mingi arvestatava aktiivsuse, ligikaudu 2. detsembri paiku. Kas see nii juhtub ja isegi kui juhtub, siis kui paljud neist piisavalt heledad on, seda peab jällegi… oma silmaga uurima!

Ning üks asi veel: nii palju kui andromediidide kohta on teada saadud, siis nende kogumass paistab olema hulga pisem kui oli Biela komeedil. Nii et vähemalt 1 komeedi kaheks lagunenud tuumast võib ikka veel täitsa olemas olla ja „suitsemise suitsutundi” pidada. Olles väheaktiivne, võib Biela komeet (või komeedid) oma võib-olla osaliselt muutunud orbiidil ikkagi „tumeda kamakana” kuskil maailmaruumis ootel olla, et millegagi kokku põrgata. Loodame siiski, et mitte Maaga. Käigusolevad seiresüsteemid, mis selliseid ohtlikke objekte püüavad leida, pole siiski senimaani häiret andnud.

Pogsoni valem

Ikka on käsil ka see kiirguse mõõtmise teema.
Tähe heleduse tähesuurustes ja registreeritava kiirguse omavaheliseks sidumiseks on kasutusel logaritmi sisaldav Pogsoni valem. Eelnevast tuleb tähele panna, et kuna logaritmitava suuruse arvväärtus võib olla erinevates ühikutes, siis vastavalt on erinev ka arvväärtus ise ning tuleb teisendada ka Pogsoni valemis sisalduvat liidetavat konstanti a. Paneme selle valemi ka kirja:

m = a – 2.5 * log E,

kus

m – näiv heledus, loetakse tähesuurustes (otsene ühik puudub),

a – konstant, mis sõltub E esituse valikust. (Mõistagi on m nullväärtus(ed) samuti kokkuleppeliselt valitud.)

E – valgustatus (luksides) või energeetiline valgustatus ehk intensiivsus (vatti ruutmeetri kohta). Põhimõtteliselt võib E-ks kasutada ka tähelt lähtuvat kiirgusvoogu (vattides) või valgusvoogu (luumenites). Neid suurusi saab üksteisest ümber arvutada, lähtudes reaalselt mõõdetud intensiivusest või valgustatusest.

Kui E tähendab tähe poolt põhjustatud valgustatust (luksides), siis a = -14.18.

Mida heledam objekt, seda väiksema väärtusega tuleb m. Heledamatel objektidel on näiv heledus m väiksem kui 0 (Arktuurus (-0.05), Siirius (-1.46), Jupiter (umbes -2), Veenus (umbes -4), Kuu (täiskuu umbes -12,7) , Päike (umbes – 26,7)).

Praktikas on aga tihti vaja võrrelda ühe tähe heleduse m1 erinevust teise tähe heledusega m2. Kui arvutada vaid heleduste vahe, kaob ära ka vajadus konstandi a kasutamiseks, sest

m1 – m2 = -2.5*log (E1/E2) ,

kusjuures E1 ja E2 annab meile mõõteaparaat (lukside kasutamise korral luksmeeter (mitte seostada seda lukside paraadi luksumisega!)).

Et saada tähe absoluutset heledust tähesuurustes, tuleb teine valem
veel Pogsoni valemile juurde:

M = m + 5 – 5 log D,

kus

M – absoluutne tähesuurus,

m – suhteline ehk näiv tähesuurus,

D – tähe kaugus parsekites (pc). 1 pc kaugusel on Maa ja Päikese nurkvahemaa parajasti 1 kaaresekund. Teisendades:

1 pc = 3.086 * 10 astmes 13 km = 3.26 valgusaastat (va).

10 parseki puhul M = m.

Absoluutne heledus ongi selline taevakeha (tähe) heledus, kui ta asuks 10 pc kaugusel. Kui kõiki objekte kujutada ette ühel ja samal kaugusel, (selleks on siis kokkuleppeliselt valitud kaugus 10 pc), saamegi hinnata objektide tõelisi omadusi, sh heledust.

Kokku saame neist kahest valemist:

M = a + 5 – 2.5 * (log E + 2 log D).

Tähe kaugust võib väljendada muidugi ka kilomeetrites (või meeetrites), kuid siis on ka M-i valemis kasutatav konstant 5-st erinev arv. M väärtus peab ju sama tulema.

Kui ka Päike nagu teisedki tähed „asetada” kokku lepitud 10 parseki kaugusele, saame kasutusele võtta teiste tähtede kiirgusvõimsuste hindamise skaala, võttes ühikuks Päikese kiirgusvõimsuse, mis on juba teada. Siit saame üle minna juba tähe tegelikult kiiratavale kiirgusvõimsusele.

Tegelikult tuleks arvesse võtta ka kiirguse neeldumine pikal teel, kuid jätame selle praegu mängust välja. Asi paistab vist niigi hull juba ammu…

Visuaalsed ja bolomeetrised suurused

Tuleme nüüd tagasi oll 1. osas alustatud HR diagrammi erinevate heledusskaala valikute juurde. Tähe heledusel hindamisel saab eristada erinevaid variante. Kasutusel võib olla visuaalne absoluutne heledus. See on kooskõlas just valgusvooga (luumenites) ja valgustatusega (luksides). Kuid heledus võib vastata ka tähe kogukiirguse voole (vattides) ja intensiivusele (vatti ruutmeetri kohta). Sel juhul on tegu absoluutse bolomeetrilise heledusega. Sellisel viisil hinnates on iga täht loomulikult alati heledam kui vaid visuaalse spektripiirkonna kiirgust arvestades.

Päikese juhul pole erinevus bolomeetrilises ja visuaalses kiirgusskaalas küll väga suur, sest peaaegu pool (45% kiirgusest) kiirgubki nähtavas piirkonnas. Nähtava spektri laius on küll päris kitsas, kuid Päikese kiirguse maksimum just visuaalses piirkonnas paikneb.

Päikese nähtamatust kiirgusest jääb enamus infrapunasesse spektriosa. Nimelt just pikemalainelises suunas venib kiirguse jaotuse „saba”, kuigi üha nõrgenedes, suhteliselt kaugele. Lühemalainelises, ultravioletses suunas nõrgeneb kiirgus palju kiiremini. Tegelikult täiesti vales, kuid siiski mingis piltlikus lähenduses võiks ka Päikese kiirgusenergia jaotust ehk kiirgamisvõimet (vatti ruutmeetri ja lainepikkuse ühiku kohta) iseloomustada maksimumi asukoha mõttes sarnase jaotusega kui on silma tundlikkuse kõver (seda iseloomustavad ühikuta suurused 0 ja 1 vahel; meenuta jälle loo 1. osa). Päikese bolomeetriliseks absoluutseks heleduseks loetakse 4.74 tähesuurust ja visuaalne absoluutne heledus on omakorda 4,83 tähesuurust (algebraliselt suurem number näitab alati väiksemat heledust). Vahe on seega antud juhul mitte eriti suur, kuid siiski peab seda arvestama.

Võib siiski tekkida küsimus, et miks on Päikese tähesuurustes antavate heleduste vahe vaid 0.09, kuid kiirguste erinevus on siiski enam kui 2 korda (meenuta 45% veidi eespool). Vahe, heledustes peaks ju olema umbes 0,88. Asi on selles, et nii nagu U, B, V, R, I jne tähesuuruste nullkohad on defineeritud erinevalt, on see ka bolomeetrilise heleduse korral.

Vaatame nüüd uuesti V-filtrit ehk visuaalseid tähesuurusi. Kui ikkagi mitte hakata luumenite ja luksidega mässama ja soovime kasutada lihtsalt „valgusele vastavaid kiirgusvõimsusi ja intensiivsusi”, siis saame vastavaks kadudeta intensiivsuseks umbes 156 vatti ruutmeetri (W/m2) kohta (samades ühikutes bolomeetrilisele kiirgusele vastavast solaarkonstandist 1361 W/m2 on see umbes vaid 11%. Miks siiski nii vähe, tuletame jälle meelde, et Päike kiirgab ju suure oma kiirgusest just nähtavas valguses?

Peame paraku arvestama ka jälle silma tundlikkuse kõveraga (selle väärtused optilises lainealas muutuvad lühematest lainepikkustest pikemate poole liikudes 0-st (380 nm juures) kuni 1-ni (55 nm juures) ja siis jälle 0-ni (760 nm juures)). See asjaolu lasebki isegi nähtavast kiirgusest suure osa „raisku minna”. Kui toodud „optilise solaarkonstandi” arvväärtus 156 W/m2 siiski luksidesse teisendada (korrutame 683-ga läbi), siis vastavalt saame üle 100 000 luksi; meelespidamise mõttes ligikaudsemalt olgu sada tuhat luksi.

Samasugune nagu on Päikese absoluutse bolomeetrilise ja absoluutse visuaalse heleduse vahe, peab olema ka vastavate näivate heleduse vahe. Visuaalne näiv heledus on Päikesel
-26,74 tähesuurust ning bolomeetriline (suurem heledus) -26,83 tähesuurust.
Ehk oleks viisakas ka see palju kasutusel olnud Päikese kiirgusvõimsus välja kirjutada:

L⨀ = 3.84 *10 astmes 26 W

Päris suur suurus, samas tähtede maailmas üsna keskpärane, aga eks tähed kiirgavadki võimsalt.

Kui seesama suurus Päikese pindalaga läbi jagada, saame Päikese kiirgavuse. Kiirgavus avaldub omakorda teatud konstantse võrdeteguri abiga efektiivse temperatuuri neljanda astme kaudu. Siitkaudu ongi Päikese pinnatemperatuur käes!

Kui võtta aga kiirgavus lainepikkuse ühiku (meetri, kuid praktikas kohasema nanomeetri (0,000000001 m)) kohta), saame veel ühe, tegelikult ka juba mainitud kiirgust iseloomustava suuruse, mida nimetame Päikese kiirgamisvõimeks. Analoogiliselt arutledes jõuame ka teiste tähtede kiirgavuste, temperatuuride ja kiirgamisvõimeteni.

Kiirgamisvõime võib olla esitatud ka sageduse ühiku (Hz = 1/sekund) kohta. Sel juhul tuleb taas kord arvestada, et ka kiirgamisvõime vastavad arvväärtused tulevad erinevad. On ikka hirmus küll see (astro)füüsika!

Tähe pinnatemperatuuri saab avaldada ka tähe kiirguse maksimumile vastava lainepikkuse kaudu, kui kasutada matemaatiliselt väga lihtsat Wieni nihkeseadust (kuid jätame selle rahule).

Kordaks üle ka solaarkonstandi ehk Päikese kogukiirguse intensiivsuse Maani atmosfääri ülapiirini jõudes:

S = 1361 W/m2

See konstant pole siiski väga range konstant, see avaldub paraku ka selle veidi erinevates väärtustes eri allikates.

Tegelikult on asi Päikese kiirguse intensiivsuse ja valgustatusega Maa pinnal veel palju keerulisem. Päikese kiirgus jaguneb otsekiirguseks ja hajunud kiirguseks; sinine hajub kõige enam, seetõttu ongi päevane taevas sinine. Võimsalt on mängus Päikese kõrgus või ka seniitkaugus. Päikese loojumisel ja tõusmisel saavad otsekiirguse intensiivsus ja sellest tulenev valgustatus väärtuseks null. Kui ehakuma on kustunud, võib lugeda kadunuks ka hajunud kiirgust.

Arvestada tuleb ka kiirguse osalist neeldumist Maa atmosfääris. Seegi oleneb lainepikkusest…

”PALUN VÄLJA!”, röögatas Toots ja tormas kohutavat kiirust arendades Kiire jaoks sauna kütma.

Fotomeetriast veel

Eelmise punkti jätkuks võiks siiski lisada, et mingi tähe bolomeetrilise ja visuaalse heleduse erinevus on seda suurem, mida rohkem on täht Päikesest kuumem või ka jahedam. Esimesel juhul jääb palju kiirgust ultravioletsesse, teisel juhul infrapunasse spektriossa.

UBV- fotomeetriline süsteem pole ainus, mida kasutatakse. Mainida võiks siinkohal nt ka Vilniuse fotomeetrilist süsteemi või Strömgreni süsteemi. Fotomeeetrilisi süsteeme on loomulikult veel palju, kuid säästame siinkohal lugejat veidigi.

Muuseas, ammu on ka selgunud, et silma keskmise tundlikkuse kõver nihkub päris hämaras ringi vaadates, nt mahakukkunud naelu (ilmselt asjatult) otsides, mõnevõrra lühemate lainepikkuste poole, kusjuures silmaava suurenemise tõttu kasvab ka luumenite või lukside tajumise tundlikkus. Ometigi on sellest vähe kasu, sest heledate objektide ilmumisel silm seda „ei salli”. Samuti ei erista silm sellises tumedas hämaruses värvusi. „Kõik kassid on öösel hallid ja kõik neiud on kallid,” olevat kunagi öelnud keegi prohvet, ehkki ta seda vist ei öelnud. See väide pole siiski päris õige, sest hall kass on hall ka keset heledat päeva ja saab nii öösel kui päeval samamoodi vihaseks, kui teda sabast tirida. Tõsi küll, muud värvi kassid saavad siis ka tigedaks. Ka eeltoodud „tsitaadi” teine osa kehtib muidugi ööpäevaringselt. Kuigi tigedus pole siingi tundmatu mõiste…

Kuid ega need tähed, isekiirgavad objektid, eriti hallid ei olegi, veendume öösiti selgesse taevasse vaadates. Ka värvid on vähemalt heledamatel tähtedel eristatavad. Tume taevafooni taust on abiks, et tähed on siiski (peaaegu) värvilistena vaadeldavad.. Nii et just päevasele „keskmise” silma valgustundlikkusele baseeruv tähtede V-heledus, olgu see suhteline või absoluutne, sobib tähtede heleduse iseloomustamiseks ikkagi, vähemalt nii on mõõtesüsteemid kasutusele võetud. Muide, hall värv polegi värv, vaid üsna tuhm valge värv (kõik värvid koos), mitte aga siiski ka must, mis tähendaks, et midagi pole näha.

Muud kiirgused

Aga on ju olemas veel raadiokiirgus, röntgenkiirgus ja gammakiirgus! Üldiselt pole tähe bolomeetriline heledus neist eriti sõltuv, sest võib öelda, et tähe fotosfäärist pärit „tavakiirgus” jagunebki infrapuna, optika ja ultravioletse spektripiirkonna vahel. Muidugi on astronoomias väga tähtsal kohal ka ülejäänud, kaugete spektripiirkondade kiirgus ja selle mõõtmine, kuid raadiokiirgus, röntgenkiirgus ja gammakiirgus tähendavad üldiselt juba muid, täiendavaid (keerulisi) protsesse antud tähega või mitmiktähega seoses. Gammakiirgus küll ongi muuseas algne tähe tuumast väljatungiv kiirgus, kuid läbi paksu tähekesta aegapidi „kulgedes” tohutu arv kordi aina neeldudes ja uuesti kiirgudes on see kiirgus lõpuks vabadusse murdes muundunud suurelt jaolt optiliseks kiirguseks, mida meie siis tajumegi. Muidugi ei levi selline, pidevalt kusagile pihta põrkuv, neelduv ja aina ümbertöödeldav kiirgus tähe ulatusliku ja tiheda kesta sees tsentrist pinnale ligilähedaseltki mitte valguse kiirusega c ! Sellise „megakiiruse” omandab kiirgus alles vabaduses, vaakumis!

U-B ja B-V

Tähtede temperatuuri saab põhimõtteliselt hinnata ka eri filtrites mõõdetud heleduste vahe abil. Nii võib HR diagramm olla ka selline: vertikaalteljel on V-heledus (absoluutne tähesuurus silma järgi), horisontaalteljel aga vahe B-V. Kuid kasutusel võib olla ka skaala U-B, seda just kuumemate tähtede korral.

Üldiselt nimetatakse selliseid vahesid värvusindeksiteks või ka lihtsalt värvusteks.

Võib osutuda vajalikuks ka selline diagramm, kus nt ühel teljel on B-V ja teisel U-B. Aga las see praegu olla, liigne tõsiteaduslikkus on ikka liig mis liig.

Kuidas siis tähe heledust mõõta?

Heleduse reaalne mõõtmine teleskoobi ja fotomeetri abil käib siiski läbi võrdlemiste. Pika töö tulemusel on leitud nn standardtähed, mille heledusi võib lugeda konstantseteks. Nende kiirgusega seotud väärtused on teada kõigis sooviks olevais ühikutes. Mõõtes fotomeetris nii võrdlustähte kui uuritavat tähte, saabki teada ka uuritava tähe heleduse.

Oluline on ka vaadeldava tähe kõrgus ja sellega seotud kiirguse nõrgenemine. Siingi on oluline võrdlus, võrdluseks kuluvad ära nii taevafoon kui ka mõni sobiv võrdlustäht suuna mõttes kusagil ligiduses.

1990-ndate keskpaigast tulid astronoomias fotoplaatide asemel võimsa hooga üldkasutusele CCD-kaamerad, kus tööpõhimõtteks on footonite kogumine teatud suuruses kastikestesse ehk pikslitesse. Tänapäeval on CCD- kaamerad igapävased, sellise põhimõttega töötavad nt ka fotoaparaadid. Kus on siinkohal tänusõnad astronooomidele?

HR diagrammist veel veidi

Nii et võimalusi HR diagrammi telgi tähistada on mitmeid, kuigi mõte on üks: horisontaaalteljel tähe temperatuur ja vertikaalteljel kiirgus. Kiirgus või heledus võib olla erinevat „sorti”: kas harilik silmaga nähtav ehk visuaalne, sinine, ultravioletne, mitut tüüpi infrapunane, samuti võib heledus olla summaarne ehk bolomeetriline. Kindlasti peab aga heledus igal juhtumil olema absoluutne heledus.

Horisontaalset, temperatuuriskaalat, tähistatakse väga sageli nii: O B A F G K M. Arvuliselt tähendab see aga mitmekümnetesse tuhandetesse kraadidesse ulatuvat erinevust. Sellistes kuumusemastaapides kaob praktiline erinevus Kelvini ja Celsiuse kraadide vahel. Kuigi teada ju võiks: meile tuttavatele Celsiuse kraadidele tuleb lisada 273, siis saame kraadid kelvinites.

Hakkaks novembrikuu väga pikaks veninud jutuga otsi kokku vedama. Olematuks muutunud maine päästmiseks annan välja lubaduse, et detsembrikuus nii tihedasti (uusi) mõisteid, ühikuid ja valemeid sisse ei tule. Kuigi, võib-olla peaks senises jutus esinenud suuruste põhjal ehk mingi koondtabeli tegema.

Lõpetuseks

Inglise keeles on püütud tähtede pjnnatemperatuuri skaalat nii meelde jätta: (O B A Fine Girl Kiss Me). Eesti keelde tõlkides on see… eh, sõnaraamat unus jälle maha!

Eesti keeles võiks ikkagi samuti mingi jada kasutusel olla. Õnneks on meil selle jaoks meie endi ovatsioonide saatel hulk orgaanilist väetist otse laudast viglaga lõunalauale laotatud: viimatise aasta ülimitmekülgse Aasta Inimese, Aasta Euroooplase, Aasta Naise, Aasta Kodaniku, Aasta „Käbi Ei Kuku” Saatekülalise, Aasta Slaavataja, Aasta Teadmata Kadunu baasil võime meiegi kokku panna omapoolse jada:

Ohhoo! Braavo! Aplaus! Fantastiline! Glamuurne! Kaasakiskuv! Masendav…

„Kui teile orgaaniline väetis ei maitse, siis sobrage veidi: ehk leiate ka paar otse Moskvast pärit saiakest.” kiitles taustal keegi, kes oli ise äsja taolisest ollusest järjekordselt välja kistud ja puhta veega üle pestud. „Ma arvasin, et see on eriline tumedaveeline eurobassein ja mulle ju meeldib ujuda!”, pahandas järjekindel suplusefänn oma tavapärase üleoleva naeratusega ja lisas võidurõõmsalt: „Muuseas Kuu kukkus eile õhtul alla ja plahvatas! Homme ma lähen akadeemiasse neile rumalatele sellest loengut pidama!” Tõepoolest, keegi huligaan oli naabermaja ülemiselt korruselt kollase kõrvitsa alla murule visanud. Ah jah, siis olla olnud ju võõramaalaste mardipäev, 31. oktoober.

Leoniidid

Sellest hiljuti olnud aastast saab juba 24 aastat. 1999. aastal oli iga inimene noorem kui praegu, rohi rohelisem, taevas sinisem, mõnelgi paistis „õige elu” alles ees olevat ning maksimumi saavutas ka novembrikuine leoniidide meteoorivool. Küllalt esinduslikud olid leoniidid juba aasta varemgi ja isegi mõni aasta hiljem oli, mida vaadata. Kirjutatakse ka 1966. aasta eriti efektsest leoniidide vaatemängust, eriti Ameerikas (teadaolev võimsaim meteoorisadu läbi aegade). Kuna selle jutu kirjutaja vanus oli 1966. aastal veel negatiivse väärtusega, puudub ka isiklik kogemus, aga küllap olid leoniidid siis meilgi vägevad. Paraku pole isiklikke super-kogemusi ka isegi 1999. aastast ja selle naaberaastaist. Novembritaevas on ju sageli kiuslikult pilvine, ei säästa need pilved teistest enam ka astronoome…

Ilus leoniid-meteoor

Tihedate leoniidide esinemisperiood peaks aga juba selge olema: 33 aastat. Lahutame 33-st 24 ja saame 9. Liidame selle 2023-le otsa. Nii et polegi enam ülimalt kaugel eeldatav uue maksimumi aasta 2032.

Üldiselt on tõesti teada, et leoniidide intensiivus saavutab maksimumi umbes 33-aastaste vaheaegade järel. Kõige efektsemad teadaolevad sõna otseses mõttes tähesajud või meteooride vihmad läbi aegade ongi pakkunud mitmel korral just leoniidid. Sarnase, 33- aastase perioodiga käib periheelis ära ka leoniide toitev Tempel-Tuttle komeet, veelgi detailsemas kirjapilids 55P/Tempel-Tuttle. Komeet jõuab kohale veidi enne meteoore ja tirib enda järel kaasa varasematel tiirudel maha jäetud meteroosakeste „puntraid”, tekitades samas ka uusi. Periheelis on see komeet Päikesele lähemal kui Maa, afeelis aga on veidi kaugemal kui Uraan Päikesest.

55P/Tempel-Tuttle komeedi orbiit. Piklik nagu komeetidele kombeks.

Kuid komeedi orbiidi tasand on ekliptika suhtes viltu, 18 kraadi. Kui komeedi orbiidi tasand siiski ekliptikale projekteerida, siis saame, et komeet liigub ümber Päikese planeetidele suunalt vastupidselt ehk retrograadselt. Kaugelt Päikesesüsteemi äärealadelt algselt pärit objektide puhul (seda komeedid kõik on) pole siin aga midagi üllatavat. Lühemaperioodilsed komeedid nagu ka Tempel-Tuttle komeet, on lihtsalt aegapidi suurte planeetide, eeskätt Jupiteri poolt jäävalt Päikese suhtelisse lähedusse „taltsutatud”.

Tõrvatilgad meepotis

Siiski pole lugu nii lihtne. On ka andmeid, et mitte päris iga 33 aastase tsükli möödudes pole leoniidid eriti aktiviseerunud. Suure pettumuse tekitas oodatava järjekordse võimsa maksimumi aasta 1899. Leoniidid jäid tagasihoidlikuks ka 1933. aastal. Samuti ei õnnestunud neil kordadel ka komeeti ennast taasavastada. 1966. aastal tulid leoniidid aga võimsalt tagasi

Siit võib juba arglikult arendada omaette korduva tsükli, et kahel järjestikusel 33-aastasel perioodil muutuvad leoniidid väga efektseiks, kahel järgneval aga mitte.

Tulevikuennustustes kiputaksegi kartma, et leoniidid löövad „verest välja” ka järgmisel oodataval maksimumi aastal (2032. aasta kandis) ja võib-olla isegi ka 2065. aastal. Alles 3 perioodi ehk sajand hiljem peale 1999. aastat usutakse päris entusiastlikult leoniidide suure võimsuse taastumist. Probleem siiski jääb: terve sajand ooteaega on selgelt liiga palju! Kuid kuigi üpris vähe, peaks siiski neidki inimesi leiduma, kes 100 aasta järel uuesti vägevaid leoniide näha saavad. Ligikaudne sünniaasta peab muidugi sobima.

„Süüdlane” pauside tekkeks on ka kätte leitud. Ikka see Jupiter! Jupiterist lähedalt möödumist ongi hinnatud põhipõhjuseks, miks 1899. aastal ja takkapihta veel 1933. aasta leoniidid kahvatuks jäid. Ning Jupiter ei jäta jonni: juba 5 aasta pärast, 2028. aastal on Jupiter ja periheelile lähenev Tempel-Tuttle komeet jälle liiga lähestikku ja massiivne Jupiter nihutab nii komeeti kui meteoorosakesi mõnevõrra teise kohta kui nad muidu satuksid olema. Vägevaid tähesadusid võib aga jälle loota 2098. aastal ja ka sellele järgneva 33 aasta pärast.

Optimismi ka

Õnneks pole see päris nõrkadeks jäävate leoniidide idee kindel. Mingisugune leoniidi-meteooride aktiivsuse kasv arvatavasti siiski toimub ka mõnel aastal 2032. aasta ümbruses. Võimalik, et leoniidid saavad siiski augustikuiste perseiididega võrreldavaks või heal juhul enamakski. Leoniide ja Tempel-Tuttle komeeti on püütud küll hoolega uurida ja arvutada, kuid meteooride puhul on alati võimalus, et jänku hüppab kübarast välja. Meteoorosakesed on päris „tume aine”, mis annab endast märku alles siis, kui meteoor(id) Maa atmosfääri sisenevad. NB! Mõistagi ei saa meteoorosakesi „päris” tumeda aine osakesteks pidada nende tühise massi ja siiski väga vähese koguse tõttu.

Pole võimatu leoniidide mõningane ootamatu aktiveerumine ka mõnel täiesti „ootamatul” aastal. Suhteliselt hea aktiivsus veel 2001. ja 2002. aastal oli ka päris huvitav, kuigi need nähtused seostusid veel endise, 1999. maksimumiga.

Mida teevad leoniidid tänavu?

Aga käesoleval, 2023. aastal? Midagi peaks ikka näha olema, kuid siiski vist mitte eriti efektselt. Nii nagu mitmetel viimastel aasta(kümne)tel ikka. Eeldatav tunniarv mitte kümneid ja sadu tuhandeid nagu parimatel aastatel läbi aegade, vaid ehk 15-20 kandis. Aga, nagu öeldud, ootamatused pole välistatud. Lõpliku kindluse annavad muidugi reaalsed vaatlused. Kui vaid ilm on ilus, soovitan mõnel ööl 18. novembril ja selle ümbruses hommikupoole ööd soojalt riidesse panna ja selgesse taevasse vaadata küll. Üksikuid leoniide võib leida isegi kuu aja jooksul. Aga just hommikupoole ööd tasub leoniide vaadelda sellepärast, et siis on üle horisondi tõusnud Lõvi tähtkuju, kus asub leoniidide radiant. Leo on üks ilus poisslapse nimi, kuid see tähendab tõlkes ka Lõvi tähtkuju. Kes mäletab 1980-ndate algust ja varasemaid aegu, siis võisid sel ajal „leoniidid” kuidagi (ilmaaegu muidugi) seostuda ka partei ja riigijuhi Leonid Brezneviga… Seda nime korrutati ja kirjutati neil aegadel kestvate kiiduavalduste saatel ikka väga sageli. Noh, praegu tehakse samamoodi. Nime(de) kõla ja kirjapilt on lihtsalt erinevad…

Leoniidide meteoorivoolu radiant. “Regulus” asemel lugeda “Reegulus”.

Aga leoniidid ja Kuu? Kuu osas on seekord asi korras. Noor sirbikujuline Kuu paistab 17. novembri õhtul väga madalas ja loojub kiiresti. Ka päev-paar enne ja hiljem pole Kuu rohkem segamas. Mida kõrgemale leoniidide radiant hommikutaevas kerkib, seda paremaks vaatlustingimuused muutuvad. Kusjuures ei pea tingimata ida poole vaatama, vaatesuuna võib vabalt valida. Kui hakkab valgenema, võiks põhimõtteliselt just mujale, mitte ida-kagu suunas vaadata (mujal on taevas ju pimedam).

Ning lisaks leoniididele võib ju hommikutaevas kasvõi heledat Veeenust nautida. Pean vajalikuks ette hoiatada, et järgmine aasta on päris kehv Veenuse-aasta. Muidugi tasub vaadata ka läänetaevas end loojuma sättivat, samuti hästi heledat Jupiteri ja vibutada „leoniidide rikkuja” suunas rusikat. Kuigi rusikad võib taskusse jätta, Jupiterist me jagu ei saa! Või mine tea, Jupiter ju läheb „igaks juhuks” poole seitsme paiku looja!

Taevastest Vankritest

Esimeses novembri-loo osas oli juttu Vale-Väike-Vankritest. Üks vist jäi mainimata: ka osa põhjataevas paiknevast Lohe tähtkujust meenutab kokku nelja vankriratast. Aga võib-olla ei panda seda eriti tähele.

Päris Väike Vanker on samuti alati põhjataevas. Enamgi veel, vankri otsmine aisatäht, Põhjanael, on kogu aeg suisa ühel kohal paigal. Mitte küll matemaatilise täpsusega, kuid silmaga vaatamiseks piisab.

Kergem on kohe leida Suurt Vankrit, mis õhtul asub madalas loode-põhjakaares, kuid hommikuks kerkib, tagumised rattad ees, kirdetaevast pea kohale, seniidi kanti. Needsamad 2 tagumist ratast sihivad alati, olenemata nende vaatesuunast, Põhjanaela poole. Sealt edasi pole ka Väikese Vankri kokkupanek eriti raske.

Fotomeetriast

Jätkame nüüd kuu alguses algatatud kiirguse kinnipüüdmise ja kirjeldamise temaatikaga.

Tähed kiirgavad. Astronoomid mõõdavad. Kõige esimene optiline mõõteriist on ajalooliselt kindlasti inimese silm seda nii taevakehade kui maiste esemete heleduse ja värvuse mõõtmiseks. Seejuures teeb inimaju automaatselt ka esmase esemete heleduste (ja värvuste) võrdluse. See annabki meile ju võimaluse maailmapilti „nautida”. Kuigi alati ei pruugi pilt meeldiv olla, ka see arusaam areneb juba varasest east alates seoses inimese võimega luua (automaatseid) võrdlusi. Inimesel on loomulikult väga palju teisigi kaasasündinud ja arenevaid oskusi. On need kõik head või mitte, see ei mahu teemasse.

Üks inimlik omadus on seegi, et võimalusel püütakse mingeid asju täiustada. Silma võimed kiirgust täpselt registrerida on piiratud. Samuti on ju iga inimese silmade tegevuse täpsus indviduaalne ja mitte täpselt ühesugune. Seetõttu ongi kasutusele võetud silmale võimalikult vastavaid, kuid objektiivsemaid mõõteaparaate ja süsteeme. Küllalt suurte jõupingutuste tulemusel on päris paljude erinevate inimeste nägemise (ehkki normaalse nägemise) võimekusi uurides saadud kokku sellised piirid, et „keskmine” inimsilm näeb kiirgavaid (või peegeldavaid) objekte, kui vastavate kiirguste lainepikkused on 380 ja 760 nanomeetri vahel. (1 nanomeeter on meetrites selline arv nagu null koma, siis 8 nulli ja siis 1). 380 nanomeetrit on violetne värvitoon ja 760 nanomeetrit punane, teised vikerkaarevärvid jäävad sinna vahemikku. Ka eri värvi kiirguste nägemine on erinev. Juba mainitud paljude katsete tulemusel on koostatud silma suhtelise tundlikkuse kõver, mille maksimumis on kiirguse (valguse) tajumine kõige tugevam. Kõige heledamini tunnetab inimisilm valgust 555 nanomeetit ehk rohekaskollast värvitooni.

Kiirgustajuritest

Vastavalt „keskmise inimese” nägermisele on püütud ehitada võimalikult analoogseid tehnilisi kiirgustajureid. Tuntuim selline tajur on ehk UBV fotomeetilise süsteemi V- filtrit kasutav fotomeeter. V-filtri kasutamine tähendab siis just inimese silmale võimalikult sarnase kiirgustajuri vastuvõtlikkust ehk siis tundlikkust. Nii mõõdetud tähe heledust tuntaksegi V-heledusena, sagedamini aga on see tuntud (näiva) heledusena, mida tähistatakse m-tähega. Heleduste väärtusi tuntakse tähesuurustena, kuid ühikud puuduvad. Kasutusel on tihti ka tähis mV. Absoluutne, teatud kindlale kaugusele (10 parsekit) üle kantav tähe näiv heledus, millest ka juba novembrikuu esimese osa loos juttu oli, kannab üldiselt tähist M, kasutusel on laialt ka MV.

V-filtri tundlikkuse maksimum on püütud paigutada samuti 555 nm lähedale. Nagu pole identne iga erinev silm „keskmise silmga”, nii ei pruugi ka järeletehtav tehistajur olla sellega kokkuvõttes „igas asendis” identne. Nii püüti heleda tähe Veega näiv heledus valida täpselt väärtusega null, aga sattus siiski 0.03 tähesuurust. Probleem pole muidugi eriti suur, sest heledusskaalade kalibreerimiseks on kasutatud teisi tähti ka. Peame meeles sedagi, et täpselt monokrokmaatilist (ühevärvilist) kiirgust tähed ju ei kiirga, õigupoolest polegi seda kuskil olemas, sest lõpmata täpse lainepikkuse mõiste ise on vaid sümboolne. Täpsuse huvides võiks veel märkida, et soovides saada täpselt nulliseid värvusindkseid, peab Veega heledus ka teistes filtrites pisut nullist erinema ja ni see ongi.

HR diagrammil (millest sai 1. osas veidi rääkima hakatud, aga oleme selle vist juba unustanud) peame muidugi vertikaalteljele asetama alati tähe absoluutse, (mitte suhtelise) V-heleduse, tähis MV.

Aga korraks jooksis läbi mõiste „UBV”. Mis see on? Eks see ole üks mitmetest väljatöötatud üldistest fotomeetrilisest süsteemidest, kus teised filtrid registreeerivad paremini teistsuguste lainepikkustega kiirgusi kui inimsilm.

B-filter võeti kasutusele kui võimalikult vastav varasema aja fototehnika poolt võimaldatud fotograafilise matejali tundlikkusele (1950–1960-ndad aastad ja varem); seda spektripiirkonda kasutades kogub kiirgustajur põhiliselt sinist valgust, mida aga inimsilm fikseerib märksa nigelamalt ja seega keskmist silmanägemist enam aluseks võtta ei saa.

U-filtri läbilaskvuspiirkond on aga juba põhiliselt ultravioletses (UV)-spektripiirkonnas ning lihtsalt silmaga vaadetes ei teaks me sellest kiirgusest üldse midagi. U-filtri valimisel on arvestatud on ka asjaolu, et Maa atmosfäär laseb läbi vaid väikest osa UV kiirgusest; just seda Maa pinnani jüudvat kiirguse osa arvestades siis U-filter ongi määratud.

Näivate tähesuuruste valitud nullpunktid eri filtites (U, B, V) vastavad siiski erinevatele kiirguse intensiivsuste väärtustele. Aluseks on võetud silmaga valgena (esindab kõiki värve) paistvate tähtede spekriklass A0, mille hea esindaja on seesama Veega. B-filtri läbilaskvusele vastavas lainepikkuste piirkonnas on A0 spektriklassi esindavate tähtede kiirguste intensiivsused suuremad kui visuaalsele, V- filtrile vastavas lainepikkuste vahemikus.

Näivale visuaalsele ehk V- heledusele valitud mV = 0 vastab A0-tähtedel seega väiksem kiirgusvoog ja intensiivsus võrreldes B-filtriga seotud kiirgusele, kuid ka„siniste” heleduste skaala on samas ikkagi nii paika pandud, et sealgi mB = 0. Omakorda ultravioletses (UV) spektripiirkonnas mõõdetakse A0-klassi tähe kiirgust U-filtrit kasutades. Seal on valitud heleduse nullpunktiks (mU = 0) võetud samale, A0 spektriklassi tähele vastav UV kiirgus; seda siis selles UV-kiirguse osas, mis pääseb veel läbi Maa atmosfääri. Selle kiirguse intensiivsus vastab A0 spektriklassis aga omakorda juba väiksemale kiirguse intensiivsusele kui B-filtriga mõõdetavas sinises spektripiirkonnas.

NAgu juba eelnevas lõigus juttu oli, toimub A0-spektriklassi tähtede puhul UV-kiirguse kõige pikalainelisemas osas (ehk lähis-UV piirkonnas) tähe kiirguse järsk nõrgenemine. See kiire langus toimub lainepikkuse 365 nm kandis. Sama lainepikkusega on püütud sobitada ka U-filtri läbilaskvuse maksimumi.

Ühelt poolt vastab selline kokkuvõtlik kiirguse jaotus absoluutselt musta keha (vt märtsikuu lugu) mudeli järgi tähe kiirgamisvõime kiirele kukkumisele üldise kiirguse maksimumile vastavast lainepikkustest lühematel lainetel, praktikas aga on tegu nn Balmeri hüppega (või siis kukkumisega) vesiniku spektris lainepikkusel 365 nanomeetrit. A0 spektriklassi tähtedel domineeribki tähe kiirguse jaotuse ehk spektri kujundamisel kõige võimsamalt just vesiniku panus, kuigi vesinik mõjutab mingil määral kõigi tähtede „väljanägemist”, kuumimatest jahedaimateni välja.

UBV süsteem laieneb, ikka A0 spekriklassi tähti (Veega) kiirgust aluseks võttes ka teiste filtrite (R, I jne) abil ka punasesse ja infrapunasesse (IP) spektripiirkonda, mis on samuti silmale nähtamatu. R-filter laseb läbi punast valgust. Punane kiirgus on analoogiliselt sinisega silmale tajumiseks kesisevõitu. Kuid R-filter on päris lai; lisaks registreerib see osaliselt ka nähtamatut IP-kiirgust. Vastavad näivad heledused on aga siiski taas kombineeritud nii, et need on selles spektriklassis nullise väärtusega. Ikka seda A0 tähe (esindajaks Veega) spektriklassi on siin silmas peetud..

Kui aga üle kogu spektri Veega kiirguamisvõime summeerida, saame kätte Veega kiirgavuse. Siit saab omakorda arvutada ka tähe bolomeetrilise heleduse tähesuurustes (kuid ikka ühikuta).

Nullid tulevad ideaalsete A0 spektriklassi tähtede puhul ka kõik heleduste vahed ehk värvusindeksid (B-V, U-B), kuna null miinus null on samuti null. Tähe pinnatemperatuuri saame kiirgavuse kaudu leida, see on Veegal veidi alla 10 000 K.

Kui nüüd mõõdame mõne teise tähe kiirgust ja leiame sealtkaudu nende värvusindeksid, saame siit kasutusele võtta ka järjekordse võimaluse mõõta tähe pinnatemperatuuri. Juba värvusindeksi B-V kaudu saab tähe spektriklassi (sega temperatuuri hinnata. Negatiivne värvusindeks vastab kuumadele B ja O spektriklassi tähtedele, positiivne aga A0-st jahedamatele. Kui arvutame värvusindekseid, polegi oluline, kas nende arvutamisel olid kasutusel näivad või absoluutsed heledused, sest heleduste vahed eri filtrites on mõlemal juhul samad.

Võib üritada ka mõõta tähe kiirguse intensiivust ja sealt edasi bolomeetrilist heledust igas lainealas korraga, seda tehaksegi temperatuuri mõõtmise meetodil. Siiski pole kiirgustajurid üldiselt igale „värvile” ühtviisi tundlikud ja täpse intensiivsuse määramine sellisel „liiga jõulisel” otsemõõtmisel võib osutuda raskeks.
Tihti on kasulikum on kiirgust mõõta „tasa ja targu”, eri filtrite abiga.

Ühikutest veidi veel. Kui me vahetame V-filtri mõne teise, U või B või R või I-filtri vastu välja, siis ei saa enam kasutada silmanägemisega seotud lukse, kuna need kipuvad „otsa saama”. Logaritmitava suuruseńa peaks siis ikkagi kasutaḿa vatte ruutmeetri kohta. Ka V-filtri korral võime registreeritava suurusena mõõta lukside asemel vatte ruutmeetri kohta (nagu juba loo esimeses osas juttu oli, vt ka järgmises osas). Lisaks ühikutele on siis muidugi ka arvväärtused erinevad. Tuleb muudkui teisendada, pole pääsu!

Veel üks vaheaeg tulekul

Arvad: asi ühel pool.
Aga jätk on sellel lool!

Lisame tänase Vikerkaja lõppu veel saate jooksul toodud sõnumeid.

„Sellisete tegude toimepanek oli lisaks kõigele muule ränk põhiseaduse rikkumine!” teatas kohtunik Müller kohtualusele resoluutse tooniga. „Kõiki neid sooritatud tempe saate nüüd pikkade aastate vältel kahetsema, sest selliste asjade eest on ette nähtud karmid karistused ning kõik me oleme alati seaduse ees võrdsed! Karistuseks saate… oot-oot! Valvur, näita paremini valgust!” …

”Ah see oled sina, Stirlitz! No siis on teine asi! Miks sa kohe ei öelnud?” Müller ohkas sügavalt ja lisas sõbramehelikult vabandava tooniga: „Kuule, ole hea, mine vaata kõrvalkabinetti, kas Bormann on piisavalt kaine! Kui ikka kuidagi jalul püsib, lähme kõik koos õllekasse!”

„Tahtsime sind lihtsalt proovile panna, kas su silmanägemine on korras, vana totu,” muigas Stirlitz ja pani rahulikult luba küsimata suitsu ette. „Kuule Müller, me ju mõlemad teame ilma vaatamatagi, et Bormann pole täna eriti suuteline õllekasse jõudma.” Sitirlitz haigutas ja lisas: „Ausalt öeldes mina ise kah ei viitsi koote ligutada. Käi aga ise ära või saada valvur! Anname siinsamas soskudele rivitult!”

„Kui sa just ise võtta ei taha, eks me siis lubame sul ka mujale minna!” irvitas kohtualune Stirlitz mõnuga suitsu puhudes lisaks. „Olgu nii,” soostus vähenõudlik Müller ja viipas valvurile, kes kohe teenistusvalmilt Mülleri kabinetist kadus.

Vaadanuks valvur üle õla tagasi, näinuks ta väljast veel, kuidas Stirlitz võttis topelttaskust paberi allajoonitud nimedega ja viskas selle hooletu liigutusega kohtunikule nina alla.

Veidi hljem kostis raksatus ja mulksatus. Polnudki enam midagi vaadata. Mäda vundamendi viimased jäänused olid otsustavalt järele andnud. Kogu vägeva fassaadiga gestaapokohtu hoone oli silmapiirilt sohu kadunud.

„Ei tea, kuhu ma need õlled nüüd panema pean?” pahandas tagasitulev valvur.

Oktoobrikuine planeetide nähtavus

Merkuur saab „linnukese kirja”, kuigi nähtavus on marginaalne. Planeet on näha esimese oktoobri hommikul koiduvöös, kuid juba järgmisel hommikul on Merkuur leitavuse piiril, st kaob koiduvalgusse ja on edaspidi nähtamatu. Tähkujuks Neitsi, kuhu Merkuur just kuuvahetusel Lõvi tähtkujust jõudis.

Veenus ja Jupiter paistavad sedapuhku hästi, lastes kinnistuda muljel, et mõned taevatähed on tõesti väga heledad.

Veenus särab hommikutaevas idakaares Lõvi tähtkujus, juba kuu alguses on vaatlusaeg päris pikk, üle 4 tunni. Varajaste ärkajate rõõmuks aga Veenuse vaatlusaeg pikeneb veelgi: kuu lõpus tõuseb kirgas Koidutäht peaegu 5 tundi enne Päikest; „kodutähtkujuks” on Lõvi. Mitte eriti kaugel asub kinnisäht Reegulus: 9-ndal möödub Veenus Reegulusest 2.3 kraadi lõuna poolt. Reeguluse ja Veenuse heledusi võrreldes tekib ehk võrdlus, et pildile on sattunud kõrvuti Kalevipoeg ja kääbik… Kuu ja Veenus on lähestikku 10. oktoobri ja 11. oktoobri hommikutaevas.

Jupiter on näha kogu öö. Ka Jupiter on väga hele, paistes Jäära tähtkujus: õhtuti idakaares, kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja hommikul läänekaares.
Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 2. oktoobrit. Samuti on Kuu ja jupiter lähestikku öödel vastu 29. oktoobrit ja vastu 30. oktoobrit.

Jupiter ja Veenus moodustavad (see oli nii juba septembris) huvitava sümbioosi. Õhtupoole ööd särab idakaares Jupiter. Mitmeid tunde hiljem, hommiku lähenedes, tõuseb veel heledamaks muutunud „Jupiter” samast kandist justkui uuesti. Vahepeal mõnda aega maganuna, vaadates aknast nüüd juba hommikupoole ööd idatavasse, näeb vaatleja sealsuunas ikka jälle heledat tähte. Kui planeetide „seis” pole vaatlejale teada, siis tundubki ehk nii, et see hele täht võttis õhtul tõusmiseks hoogu, kerkiski mõneti, kuid „kukkus alla tagasi”, kogus jõudu ja ka heledust juurde ning nüüd üritab uuel katsel kõrgemale kerkida.

Nii on. Kuid hommikuks on idakaares tegu siiski mitte enam Jupiteri, vaid Veenusega! Päris Jupiter on ka siis täitsa taevas olemas, kuid „kolinud” edelatavasse. Kui aga pimedas öös aknast läbi lehtpuude võrade midagi püüda vaadata, siis väga hästi taevapilt ei paista, puulehed ja oksad kipuvad vaadet varjama ja seega ka objektide heledusi täpselt võrrelda pole kerge. Kuigi selgeks saab see, et tegu on suure heledusega. Siis võib tõesti ehk tekkida ekslik kahtlus, et Jupiter ei saagi millegipärast idataevast minema. Kuu lõpu poole saab Veenuse käändekoordinaat siiski üha rohkem Jupiteri omast erinema. Otsetõusud erinevad muidugi väga suurelt.

Kahes eelnevas lõigus kirjeldatu oli muidugi suuresti kunstlik liialdus…

Saturn on vaadeldav õhtupoole ööd madalavõitu lõuna-edelataevas Veevalaja tähtkujus. Heldus pole üldse nii suur kui Veenusel ja Jupiteril, kuid omaette võttes on ka Saturn täitsa hele „täht” ja selles tuhmis taevapiirkonnas, kus ta asub, lööb teisi, päris-tähti ikkagi pika puuga. Tõsi, õhtuti kõrgel lõunakaares paistva Veega, läänekaarde jääva Arktuuruse ja kirdetaevas asuva Kapellaga ei tasu Saturnil tüli norima minna, neist tähtedest on see planeet praegu pisut tuhmim. Kuu on Saturnile kõige lähemal 24. oktoobri õhtul.

Marss on sedapuhku ikka nähtamatu. Ei usu ka, et noomimine siin abiks on…

Osaline kuuvarjutus

Eelmise aasta oktoobris oli meeldiv võimalus rääkida osalisest päikesevarjutusest, mis oli ka selge taeva korral ka Eestis vaadeldav. Tänavune oktoober pakub välja jälle osalise varjutuse, kuid seekord kuuvarjutuse. Varjutus toimub 28. oktoobri ööl vastu 29-ndat. Eestis on varjutus näha algusest lõpuni. Poolvari ilmub Kuule 28. oktoobril kell 21.02, osalise varjutuse algus kell 22.35. Varjutuse keskmoment on kell 23.14, osalise varjutuse lõpp kell 23.53. Poolvarjutuse lõpp nihkub 29. oktoobrisse, kell 1.26. Muide, ka heleda tähenea paistev Jupiter paikneb samas kandis ja vaatab varjutust pealt.

Üks viga sel varjutusel seekord siiski on: faas jääb väikeseks. Maksimaalne faas on ainult 0.12. Seega eriti efektne nähtus seekord ei ole, kuid „vaese mehe varjutusena” kõlbab ikka.

Varjutus on nähtav Euraasia mandril, Aafrikas, vähemalt mingil määral ka Austraalias ning Ameerika mandrite idaosades, samuti näeb varjutust Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal, India ookeanil ja Atlandi ookeanil, samuti mõnes Vaikse Ookeani sopis ja India ookeanist lõunasse jääval Antarktise mandri marginaalsel osal.

Paar nädalat varem, 14. oktoobril esineb ka rõngakujuline päikesevarjutus. Eestis jääb see aga nägemata. Varjutus on justkui tellitud Põhja- ja Lõuna-Ameerika jaoks, kuigi Lõuna-Ameerika lõunasopp jääb nähtusest siiski täiesti ilma. Varjutuse toimumist saab fikseerida suuremal osal Atlandi ookenaist ja Vaikse Ookeani idaosas. Loomulikult on enamuses päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnast varjutus vaadeldav osalisena nagu ikka.

Drakoniidid

Oktoobrikuusse jagub ka meteoore ehk lendtähti. Suhteliselt efektne meteoorivool on drakoniidid. Drakoniidid on aktiivsed perioodil 6. oktoobrist kuni 10. oktoobrini, maksimumiga 8. oktoobri ööl vastu 9. oktoobrit. Meteooride maksimumi arvuline täpsus on jäänud pigem halvasti ennustatavaks, kuid üldiselt peaks see jääma alla kvadrantiididele, perseiididele ja geminiididele. Nagu nimetus ütleb, paikneb radiant Draakoni ehk Lohe tähtkujus.

Kuu mõju drakoniididele pole olematu, kuid mitte ka kõige hullem. Kuu viimane veerand on 6. oktoobril, seega 8/9. oktoobri ööl on Kuu juba sirbi kujuga, ehkki sirp on paks. Kuid Kuu käib siis väga kõrgel ja tõuseb kesköö paiku. Siiski pole meteooride osas kõik kadunud ka hommikupoole ööd, sest Kuu heledus pole ikkagi eriti suur.

Orioniidid

Nagu nimetusest aru saada, paikneb selle meteoorivoo radiant Orionis. Orion tõuseb hommikupoole ööd, seega nende lendtähtede vaatlemiseks tuleb öösel üles tõusta. Orioniidide maksimum peaks olema 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit ja vähemalt mingil määral peaks see olema võrreldav drakoniidide maksimumiga. Orioniidide nähtavus üldises mõttes hajub aga palju rohkem, seda hinnatakse koguni 2. oktoobrist 7. novembrini. See suur hajuvus tähendab omakorda ka seda, et mainitud perioodi alguses ja lõpus pole orioniide eriti palju märgata…

Kuul on 22. oktoobril esimene veerand. St, siis on õhtupoole ööd taevas poolkuu. Algul ehk näib, et asjad on hullemad kui olid drakoniidide puhul, Kuu faas on nüüd ju suurem. Mis tõsi, see tõsi. „Nii on”, nagu ütleb iga lause alguses ning lõpus „Papade ja mammade” seriaali nn “intelligentne konstaabel”. See konstaabel avaldab muidki põhjapanevaid tõdesid nagu nt: „Tool on istumiseks!”. Siiski on tegu ikkagi tõeliselt intelligentse konstaabliga, kui tuua võrdluseks teise teleseriaali, „Naabriplika” „OK-konstaabel”. Siiski, mõlemat sorti pudrupead sobiksid nt piimamaennerguga kõlistajate jahtimiseks küll…

.Aga vaatame veel veidi seda orioniidide aja Kuud. Ligemale esimene veerand on juba küll, kuid väga madalas olev Kuu loojub 21-sel nt Tartus juba kell 21.17, st vaevu 3 ja pool tundi pärast Päikese loojumist. Öö on siis alles noor, orioniide hommikutaevas pole Kuu kuidagi segamas.

Oktoobrikuu tähed

Oktoobriöö on päris pikk. Õhtutaevas leiab juba suvest saadik tuttava Suvekolmnurga: kõrgel lõunakaares asub juba manitud Veega, temast vasakul (ida pool) asub Deeneb ja neist kahest allpool paistab Altair. Arktuurus, oranzi tooni täht, paistab madalas läänetaevas ja Kapella on kerkimas kirdesuunal. Ka mõnest viimatimainitust oli seoses Saturniga juba juttu.

Kesköö paiku on taevapilt pöördunud. Suvekolmnurk on läände vajunud, Arktuurus loojunud ja Kapella kõrgemale kerkinud. Kuu lõpupoole on ka Altair juba kesköö paiku loojumas.

Kuid ei maksa kurvastada: alates umbes 10. oktoobrist tõuseb Arktuurus hommikuti uuesti ja on edaspid nähtav nii õhtuti kui ka hommikuti. Kui juba hommikutaevasse jõudsime, siis on pilt üldse ilus: lõunakaares on palju heledaid tähti: Kapella Veomehe tähtkujust on kõrgel lõunakaares, Sõnn koos heleda Aldebaraniga Veomehest veidi allpool ja paremal, sellest omakorda vasakule jäävad Kaksikud koos Polluksi (allpool) ja Kastoriga. Sellest tähepaarist allpool on samuti midagi taolist, kuid siin on ülemine täht märksa tuhmim: tegu on Väikese Peni tähtkujuga, hele täht on Prooküon ja tuhmim Gomeisa. Muidugi ei saa jääda märkamatuks Orion, kolm samal kujuteldaval sirgel paiknevat vöötähte (paremalt vasakule) Mintaka, Alnilam, Alnitak on tähtkuju „visiitkaart”. Hele, punakas Betelgeuse üleval ja veel pisut-pisut heledam Riigel allpool Orionis aitavad tõsta nii Orioni tähtkuju kui üldse tähistaeva heledate tähtede arvukust.

Madalas kagutaevas särab hommikuti kõigist eelnevaist märgatavalt veelgi heledam Siirius, üldse heledaim täht taevas. Kui veel lisada ka hommikutaevas säravad planeedid Veenus ja Jupiter, siis on ikka uhke pilt küll!

Hakkaks parem kohe õhtul hommikutaevast vaatama! Aga ei saa! Looduse ja loodusseaduste vastu me ei saa, isegi e-võltsingute proovimine on täiesti kasutu!

Tähistaeva mudeleid muidugi on: lisaks taevakaartidele on olemas ka planetaariumiprogramme, kuid ükski neist pole täiuslik. Siin on isegi teatud oht päris tähistaevast võõranduda.

Põhjataeva tähed ja tähtkujud on vaadeldavad alati kogu öö jooksul ja aastaringselt. Võttes küll osa taevasfääri näivast pöörlemisest, ei ulatu nad looojuma.

Täiendavalt Kassiopeiast

Septembrikuu lugu keskendus suuresti Kassiopeia tähtkujule, mis pika sügisöö jooksul end kenasti vaadelda laseb, kerkides isegi otse seniidi piirkonda. Oktoober on samuti sügiskuu ja Kassiopeia nähtavus pole üldsegi halvem.

Kassiopeias väärivad märkimist muuhulgas kaks kollast ülihiidtähte.

Jämedalt võiks nii asju ette kujutada, et ülihiid-tähtede maailmas on suurimad punased, M-klassi ülihiiud. Need ongi üleüldse suurimad tähed üldse. Läbimõõdud võivad küündida üle paari tuhande Päikese läbimõõdu kanti. K-klaasi ülihiiud on väiksemad, ulatudes suurusjärgus mõnesaja Päikese läbimõõduni. G- klassi ülihiiud peaksid üldiselt läbimõõdus jääma juba sajakonna või vähemagi Päikese läbimõõdu juurde. Veel kuumemate ülihiidude puhul jätkavad keskmised läbimõõdud aeglast vähenemist, kümne-paarikümne Päikese läbimõõdu suunas. Umbes sama suured on ka O-klassi peajada tähed. Kas siinkohal oleks paslik nimetada peajada tähti kääbusteks? Ei vist, eks ole?

G- klassis aga võib leida päris piraka ülihiiu, roo Cas. Läbimõõt üle 500 Päikese läbimõõdu. Mass umbes 40 Päikese massi. Spekriklass G2 Ia; lisatakse veel juurde ka täht „e”. Et nii ekstreemne täht on muutlik, seda ka läbimõõdu ja temperatuuri osas, pole üldse ootamatu. Selliseid tähti peaks Linnutees olema üldse vaid mõnikümmend. Niivõrd vägevaid kollaseid ülihiide hüütakse ka hüperhiidudeks.

Kassiopeia tähtkuju veel kord. Kollaste ringidega on tähistatud kollased ülihiiud roo Cas ja V509 Cas.

Kuid Kassiopeia sisaldab peaaegu teist samasugust tähte veel: V509 Cas. Jällegi on tegu väga suure tähega, 500-600 Päikese läbimõõtu. Seegi täht on lahterdatud G-klassi ülihiiuks.
Teisalt:see objekt on nii muutlik, et oskab „reisida” ülihiidude “laagris” aegapidi ühest spektriklassist teise. Selline erandlik täht väärib samuti enda hoolikat uurimist ja seda muidugi ka tehakse. Ka isiklikult on mitmeid selle tähe spektraalvaatlusi läbi viidud (see viimane aspekt pole muidugi oluline).

Kassiopeias võib päris kergesti leida ka Päikesega üpris sarnase tähe, Achird (eta Cas). Täht jääb Kassiopeia W-kujulise vinkli kahe tähe, Scedar (alfa Caph) ja Tsih (beta Caph) vahele, Scedari lähedale. Tõsi küll, päris täpselt sirge joone peale Scedar, Tsih ja Achird rihitud ei ole, aga käib ka nii küll. Achirdi heledus on 3.44 tähesuurust, olles tähesuuruse jagu tuhmim kui Saph ja Scedar, nii et suhteline tuhmus lausa hüüab meile vastu. Samas, silm kipub nägema seda, mida ta näha tahab. Kassiopeia W-vinkli teises otsa moodustav Segin on heleduselt 3.34 tähesuurust, seega üsna vähe heledam kui Achird, aga kuna Segini ümbruses pole üldse heledavõitu tähti, siis paistab ta esmapilgul meile suhteliselt rohkem hele kui ta Achirdiga võrreldes on.

Siinkohal tuleb meelde vana lugu nudist-keisri uutest rõivastest. Teises võrdluses võiks siin tuua mõne, kes oma valju kisa põhjal oleks justkui „paavstist paavstima” ususekti tegelane, kuid kes aga faktipõhiselt osutub hoopiski vanakurjavaimu sulaseks ja täiesti nõdrameelseks veel pealekauba! Aga ega tähed ole selles süüdi! Selliseid väärnähte külvavad „targad inimesed” meie maailmas ise.

Niisiis, Achrird. Täht siis sarnaneb mõnevõrra Päikesele, spektriklassiks G0 V. Mass päikesega võrreldav, kuid temperatuuri osas veidike Päikesest kuumem (6000 K) ja täht on ka väheke suurem, kuid mitte eriti. Kaugus 19 valgusaastat. Läbi teleskoobi vaadates saab nähtavaks ka tema kaaslane, 7.51 tähesuurust, seega 4 suurusjärku tuhmim. Täpsemalt näpuga järge ajades on küll nii, et peatäht kuulub napilt kolmanda tähesuuruse kampa, kaaslane aga on kaheksanda suuruse täht.

Kassiopeia tähtkuju. Ära on märgitud Achird ehk eeta Cas.

Achiredi peatähe kaaslane on Päikesest igati viletsamate parameetritega, K7 V spektriklassi punakas-oranz kääbustäht HR-diagrammi peajadal. Mass on 0.57 Päikese massi, läbimõõt 0.66 Päikese läbimõõtu ja pinnatemperatuur 4000 K.

Tähtede vanusest

Muuseas, mitte ükski vähemalt üksitähena eksisteeriv K- ja M- spektriklassi peajada täht(punane kääbus) pole kogu Universumi 5-miljardise ajaloo jooksul jõudnud peajada etapist kaugele areneda. Põhiliselt ongi punaste kääbuste puhul tegu päris vanade tähtedega, kuid ikka alles staadiumis, kus nende tuumas muunudb vesinik heeliumiks. „Noorim” vanusepiir, kust alates on mõned vaadeldavad tähed osaliselt peajadast eemale arenenud, asub hinnaguliselt kuskil G-klassi lõpus, G8-G9 spektriklassi kandis. G- tähtede peajada enamus on juba massiivsemad ja arenevad kiiremini. Aabitsatõde on see, et mida suurem on tähe algmass, seda kiirermini ta areneb. Nii juhtubki, et kuumemad tähed, A-, B-, iseäranis O spektriklassi esindajad peaajadal on noored tähed. Siiski, täheteke kestab ka kaasajal; isegi M-kääbuste hulgas võib noori olla, kuid rõhutatult domineerivad on seal vanemaealised tähed. Miks?

Siin võiks tuua meelevaldse näite bioloogiaga seonduvast.
Kujutame ette, et erinevates maailmajagudes elavad erineva elueaega olendid: Euroopas 1000 aastat, Aasias 500 aastat, Aafrikas 100 aastat ja Ameerikas 10 aastat. Huvide konflikti vältimiseks jätame nende olendite olemuse täpsustamata.

Oluline on aga lisatäiendus, et olendeid sünnib igal pool umbes ühesuguse hetketempoga juurde. Sel juhul pole raske panna tähele, et Ameeerikas (meie analoogi põhjal siis O-klass) on see kujuteldav rahvastik sel juhul alati väga noor, kuid seevastu Euroopas (peajada M-spektriklassi analoog) annab noori tikutulega otsida. Muud variandid Aafrikas ja Aasias on domineeriva ea poolest kusagil vahepeal.

Üldiselt ei tohiks olla nii, et O või B klassi (üli)hiiudki kuuluksid väga pikalt arenenud tähtede hulka. Punased K- ja M-hiidtähed on juba üsna „eakad”. Siiski peaksid kõigis spektriklaassides, sh K- ja M klassis, just ülihiiuks arenenud tähed olema ikkagi veel päris noored.

Punaseid kääbuseid võib küll „maha teha” (tuhmid ja jahedad, massilt ning suuruselt on ka viletsad) ”, kuid siin esineb sipelgapesa efekt: neid on väga palju! Tähtede üldarvult spektriklasside järgi „juhib” kindlalt M klass ja just nimelt kääbustähtede arvukuse tõttu! K klass „kubiseb” samuti kääbustähtedest, kuigi absoluutväärtuselt juba vähem. Nii et punased kääbused juhivad maailma! Samas … eks sa katsu mõnda K-kääbust taevast palja silmaga otsida! Üks K-klassi kaksiktähe komponent, kusjuures omaette võttes oleks see päris hele, tuleb meelde, see on meie lähima tähesüsteemi Alfa Kentauri üks heledatest komponentidest, kuid eraldi saab teda vaadelda ikkagi vaid teleskoobis. Paraku on see piirkond Eestist vaadates liiga kaugel lõunas ja nähtamatu.

M-kääbused ja Me tähed

Väga arvukaid punaseid M- kääbuseid pole Maalt palja silmaga näha aga mitte ühtegi! „Ei soole, ei, moole, ei taale, vat soole!” nagu ütles kunagi Ernst Kern (vt rahvusringhäälingu arhiivist „Meie Uduvere”, 1987).

Paljud nähtamatud punased kääbused on meile lähemal kui nii mõnigi taevas heledasti paistev täheke. Lähim punane kääbus (M5.5 Ve) spekriklass) paiknebki samas Alfa Kentauri kolmiksüsteemis, see on meile parajasti kõige lähem täht üldse. Näiv heledus on aga… 11.13 tähesuurust! 3 tähesuurust tuhmim kui Neptuun. Siiski võib tunda rõõmu, et omakorda Pluutost on meile lähim kinnistäht 3 tähesuurust heledam.

Kes täheteadusega esmakordselt kokku puutub, võib siin sattuda segadusse. Sest vastu kumab ju lihtne järeldus,” et kui juba meile lähim täht nii tuhmi heledusega on, siis pole ju loomulikult mitte ükski teine ehk kaugem täht samuti vaadeldav! Ometi aga on kaunilt täherikas ilmaruum selgetel öödel täiesti vaadeldav.

Tähed pole paraku siiski kaugeltki ühesugused nagu elektronid, mida kõrvuti uurides eristada ei saa. Kiirgusvõimsused on tähtedel väga erinevad ning just neid pigem suurema kiirgusvõimsusega ehk suurema absoluutheledusega tähti me öötaevas näemegi. Päris võrdsete mastaapidega pole isegi ühe ja sama spektriklassi ja heledusklassi esindajad. Paneme tähele, et tähed HR diagrammi erinevatel jadadel (sh peajadal) ei moodusta kitsaid jooni, vaid päris arvestatava laiusega ribasid. Eks see olegi üks aspekte, miks täheteadus on huvitav: enamasti pole miskid asjad üksüheselt ja iseenesest mõistetavalt otsekohe selged.

Kujutame nüüd ette, et harutame tähelt saabuva valguse tähevikerkaare ehk spektrina laiali. Enamasti on tähespektri taust pidev, kuigi mitte konstantne, selle taustal omakorda aga eristuvad selgesti tuhmimad „väljalöögid”, mida tuntakse neeldumisjoontena. Kõigis spektriklassides leidub aga ka selliseid tähti, mis sisaldavad pideva spektri taustal ka heledamaid „väljalööke” ehk kiirgusjooni. Põhjused võivad olla erinevad, sageli on selles kuidagi „süüdi” tähe kaksiklus.

Kiirgusjoontega tähti on muidugi püütud klassifitseerida ning nii tuntakse muuhulgas „e”-tähega märgistatud tähtede alamklasse: Oe, Be, Ae ja Me-tähed. F, G ja K-klassides leidub samuti „e”-liikmeid, kuid just „e”-tähte sisaldavaid alamklasside nimetusi juhtumisi ei ole.

Kiirgusjooned ehk emissioonijooned tähe spektris viitavad, et miski selle tähega „pole korras” ja selle atmosfääri väliskihtides esinevad mingid ebatavalisused, millega kaasneb üldjuhul ka eemalt (Maalt) vaadeldav suurem üldheleduse muutlikkus ühes või teises värvis. Mõned muutused võivad olla ka väga kiired. Muutlikkus võib esineda ka kiirgusjooni mitte sisaldavates tähtedes, kuid las see praegu olla.

Üldiselt ja talupoja loogika järgi võttes peaksid suuremad heledused, sh kiirgusjooned, seonduma kuumemate tähtedega. Nii ongi, Oe, Be ja Ae tähed ongi ju kuumad. Be tähtede (keerulisest) olemusest sai pisut juttu tehtud septembrikuu loos.

Aga Me tähed? Need on siiski ka täitsa olemas. Ka Proxima Kentauri omab emisioonijooni.

Mis siis on Me tähed? Täheatmosfäär peab kiirgusjoonte tekkeks olema rahutu, esinevad plahvatuslikud ainetompude liikumised, kusjuures suunad ei pruugi olla radiaalsed. Mängus on (alati keeruline) magnetväli, see alaline tähtede teoreetilise seletamise “õudusunenägu”.

Üheks süüdlaseks Me-fenomeni seletamisel on pakutud asjaolu, et paljud Me tähed … polegi veel päriselt tähed, vaid tegu on väga vanade prototähtedega, mis oma arengu „kohalikus, suhtlelises ajaskaalas” on siiski hoopis väga noored! St vaatamata miljardeid aastaid kestnud kokkutõmbumisele polegi need tähed veel alustanud TD-reaktsioonidega nende keskmeis! Kogu kiiratav energia pärineb ikka veel gravitatsioonilise kokkutõmbumise arvelt! See ei tähenda, et tegu oleks „pruunide kääbustega”: tähtede mass on piisav, et TD reaktsioonid algaksid, aga pole veel jõudnud! See „tõstab” selllised Me kääbused „päris” M kääbustest peajadal veidi kõrgemale ja paremale, kuid parameetrite erinevused on väikesed ja täpset piiri vedada hästi ei saa. Siiski ei saa muidugi väita, et kõik Me kääbused alles ootavad sisemist süttimist.

Ega need „ära süttinud”, „päris” M ja Me kääbuseid ole vastavatest prototähtedest põhjapanevalt erineva käitumisega: esineb ikka see purskeline aineklompide liikumine, segunemine ja vihane magnetväli on mängus. Kui mõne M -klassi peajada tähe ümber ka planeete esineb (ja neid esineb!), pole elu tõenäosus kindlasti tõsiseltvõetav.

Ka Proxima Kentauri juures on leitud kolm planeeti; tegu on lähimate eksoplaneetidega.

Võiks veel mainida üht Me alaliiki, need on protoüübi järgi UV Ceti tähed. Järske muutusi võib esineda mitte ainult optilises, vaid ka palju lühemas ja pikemas elektromanetkiirguse lainealas. Sellistel tähtedel, kuigi need on jahedad, on ebastabiilsus eriti mastaapne ning seetõttu on neist kasulik eriti kaugele eemale hoida! Ka Proxima on selline täht. Meie oleme sellest muidugi ohutus kauguses, mitte aga planeedid Proxima ümber.
Nii et lähimaks „exo-UFO” allikaks väljaspool Päikesesüsteemi ei tohiks Proxima planeedid küll osutuda.

Alfa Kentauri süsteem

Alfa Kentauri tähesüsteem on nii Maale kui Päikesele lähim tähtede kogum; omavahel on need 3 tähte gravitatsiooniliselt seotud. Proxima tiirutab ülejäänud 2 tähe ümber umbes 550 000 aastase perioodiga. See on ka enam-vähem piir, kui pikk võiks olla kaksiktähe orbitaalne periood (võttes siin 2 tähte, mille ümber Proxima tiirleb, ühe tähena kokku). Proxima kaugus massiivsemast alfa Kentauri tähepaarist on umbes 13 000 astronoomilist ühikut. Teiste ühikutes on see peaaegu 0.2 valgusaastat. Päikesesüsteemi analoogia põhjal asuks see objekt kaugel Oorti pilve välimise piirkonna kandis.

Kolmiktähe alfa Kentauri suhtelised mõõtmed võrreldes Päikesega (Sun).

Kui nüüd võtta vaatluse alla süsteemi heledam liikmepaar, siis nende orbitaalne periood on 22 päeva, orbiidi suur pooltelg 23 astronoomilist ühikut, st keskmine vahemaa tähtede keskpunktide vahel on veidi suurem kui Päikese ja Uraani vaheline kaugus. Uraani tiirlemisperiood aga on 84 aastat. Millest selline erinevus?
Asi on massides. Massiivsem komponent on Päikesest ainult 1.1 korda raskem (ja 1.2 korda suurem). K1-klassi komponent aga on 0.97 Päikese massiga (ja 0.86 Päikese diameetrist). Kaksiksüsteemi suur kogumass annab ka küllalt lühikese orbitaalse perioodi. Komponentide ühine masskese, mille ümber tiirlemine toimub, ei asu ju kummagi komponendi sees, vaid kuskil nende vahel. Kumbki „kimab” selle ümber tiirutada, mõlemad liikumised lähevad perioodi leidmisel üsna võrdväärseina arvesse; kiirusi tuleb ka liita. Mitte nii nagu Päikesesüsteemi puhul, kus praktiliselt kogu orbitaalne liikumine jääb madala massiga planeetide „õlgadele” ning liikumine käib ümber Päikese. Selle tulemuseks on ka planeetide pikad orbitaalperioodid.

Alfa Kentauri süsteemis on veelgi planeete. Kaks tükki ümbritsevad K-klassi tähte ja on vihjeid, et vähenalt üks peaks tiirutama ka heledaima komponendi, G-klassi peajada tähe ümber. Tõsi küll, kõigi viimatimainitute suhtes on siiani teatud kahtlusi.

Aga: me ju siin Eestis ei näegi ju üldse Kentauri tähtkuju. Aastaringselt. Mis oktoobritaeva jutt see on? Ega ei ole väga jah… Ühtegi muusse kuusse see ka rohkem ei sobi… Kujutame ehk siiski oktoobrikuu päevases taevas ette, et kuskil allpool lõunasilmapiiri on praegu Kentaur, sh alfa Kentauri (nimed Riigel Kentaurus, Toliman, lisaks Proxima) vaadeldav. Kui see Päike ei segaks ja kui see maakera ees ei oleks…

Puhkuseks peale edukaid vaatlusi…

Vahepealsel paaril kuul on kultuurisoovitused jäänud teenimatult unarusse. Ega kogu aeg saa ainult taevasse vaadata, vältida tuleb ju taevavaatleja väidetava kutsehaiguse, kaelaradikuliidi arengut. Uduvere loole ja mõnele veel sai juba vihjatud. Aga paneme vunki juurde! Seekord võiks appi võtta bulgaaaria kirjanduse baasil tehtud telelavastusi. Süngel oktoobrikuu pilvisel, kuigi võib-olla taevalaotuse mõttes suisa pilvitul ööl või päeval võiks rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata lavastuse „Veluurpintsak”, ETV 1987. Väga kaasajaline lugu, mõjub justkui tasapeegel kõverpeegli raamistuses või hoopiski vastupidi. Kui võhma jätkub, vaadake sama teema jätkuks kasvõi ühe hooga ära veel teinegi bulgaaria päritolu loo järgi kokku pandud telelavastus „Golemanov”, ETV 1981. Siitkandi rahvas ei kipu kahjuks küll olema eriti aldis varem teiste ja ka endi tehtud vigadest õppima, aga ehk mõni inimene siiski lisandub nende klubisse, kes näevad kriitilise ning tegusa pilguga ka seda, mis reaalajas meie endi ümber toimub.

Sünge oktoobripäeva üheks näiteks on kindlasti pärastlõunase pimeduseajastu ehk talveaja algus 29. oktoobril, kui kella 4-st saab ühtäkki uuesti kell 3. Kuidas fikseerida aga mingi tähtis sündmus, nt lapse sünd 29. oktoobril kell 3.30? Ongi meil see kardetud „ajaparadoks” valmis. Selleks ei peagi iseeendaga kohtuma nagu oli pidevalt rõhutatud 1989. aasta filmis „Tagasi tulevikku, 2.”

Kuu faasid

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Augustikuu kohaloleku üle saab rõõmustada veel ühel kentsakal põhjusel. Nimelt „viimase 120 000 aasta kuumim juuli” on edukalt üle elatud, saame kliimahüsteeriaga edukalt edasi minna. Tõsi küll, üks ruudulise soniga kiilakas punapea teatas äsja saladuskatte all, et 112 000 aastat tagasi oli juuli siiski veel tervelt sajandiku kraadi võrra veelgi soojem, ta mäletavat seda täpselt. Noh, mine sa tea.

Luigest Kotkasse

Linnutee paistab augustis kogu oma ilus, selle heledaim piirkond paistab meil Kilbi tähtkujus lõunakaares. Liigume Kilbist piki Linnuteed kõrgemale. Linnuteele jäävad nüüd kaks suurt lind-tähtkuju: kõrgemal Luik (koos Deenebiga) ja Kotkas (koos Altairiga). Midagi on nende kontuurides sarnast: midagi ristikujulist, mille üht sihti võib kujutada suurte linnutiibadena. Samas on need tähtkujud erinevad ka. Süvataeva objektide osas nimelt. Luiges on mitmeid reklaamitavaid (teleskoobi)objekte, kuigi Messier’ kataloog tunneb siingi vaid kaht hajusparve: M29 ja M39, kujuures M29 pole eriti efektse välimusega ka teleskoobis, see hajusparv paikneb tähe Sadr (gamma Cyg) läheduses, sellest tähest veel veidi allpool.. M39 paikneb kõrgemal, tähtkuju kirdeosas, on eristatav ka palja silmaga ja paistab muidugi ka teleskoobis. Kuna Luik on niigi „udune”, võib M39 leidmine siiski harjutamist vajada. Objekti tuleb otsida Deenebist vasakul ja kõrgemal.

„Laskume” Luigest Kotka juurde. Kotkas on küll Linnutee taustal, kuid uhkeid süvataeva objekte nagu polekski. Tegelikult on ka Kotkas neid piisavalt, aga mingi kurja juhuse tõttu ei satu selle päris suure tähtkuju suunas suhteliselt tuntud „uduseid asju”, mida on hea teleskoobiga üles otsida.

Muidugi, aeg läheb edasi ja võimalused koos sellega. Kasutatavaid teleskoope tehakse üha paremaid ja kui need on õigesti paika pandud ja sisaldavad ka piisavalt tarkvara, siis piisab „õigele” nupule vajutamisest ja teleskoop „veerebki” õiges suunas vaatama. Aga kui miski on valesti, siis ei pruugi sellise üli-automaatse teleskoobiga saada üldse suurt midagi vaadata. Kõik oleneb muidugi konkreetsest teleskoobist. Teleskoope on kuuldavasti maailmas kokku ju päris mitu tükki ja tehakse juurde ka…

Aga et asi ei jääks umbmäärase külajutu tasemele, tuleb midagi ikka konkretiseerida ka.

Oleme siis Kotka tähtkuju uurimas. Alustaksime hajusparvega NGC 6709. See asub Kotka tähkuju ülemises parempoolses ääres. Parve heledus on 6.7 tähesuurust, kahjuks on seda siiski Linnutee arvukate tähtede taustal raskevõitu eristada. Võiks alustada väiksematest suurendustest.
Koordinaadid: otsetõus 18h 52m 26s, kääne 10kr 20 min 52sek .

Kotka tähtkuju

Nüüd võtame ette planetaarudu NGC 6781; koordinaadid:

otsetõus 19h 19m 38s, kääne +6kr 34min 58sek.

Udukogu asub Kotka tähtede Deeneb Okab (delta Aql) ja Deeneb (tseeta Aql) umbes kolmandiku nurkvahekauguse kandis vahel, kui Deeneb Okabist minema hakata. Deeneb Okab (või Denebokab?) on Kotkas sarnases positsioonis Luige tähtkuju gammaga, tähega Sadr.
Mõlemad on nimelt vastava tähkuju ristikujulisut meenutava keskpunkti tähisteks. Ning Deenebite puudust Kotkas ei ole: peale äsjamainitud tseeta Aql on sama nimega, Deeneb, ka tema naaber, epsilon Aql!

Mis veel parem, tähtkuju lõunaosas paiknevad kõrvuti kaks tähte, lambda Aql ja iota Aql. Mõlema ühine nimetus on Al Thalimain! Nii et Kotkas on mõnes mõttes kaksikute tähtkuju.

Tuleme tagasi planetaarudu NGC 6781 juurde. Objekti heledus on 11.4 tähesuurust ning nurkläbimõõt on veidi alla 2 kaareminuti. See planetaarudu omab mõneti nii kuulsa Lüüra udu (M57) tunnuseid, kuid rõnga sisemus pole nii selgelt rõngast eraldatud kui M57 puhul.

Nüüd püüame uurida Fantoom-triibu udukogu NGC 6741. Heledus 11 tähesuurust, nurkläbimõõduks on hinnatud 0.1 kaareminutit. Mõlemad asjaolud kokku teevad objekti klassikalisel kombel teleskoobiga otsimise keeruliseks, proovida muidugi tasub, eriti koordinaatide abiga. Need on:

otsetõus: 19h 3m 51s; kääne: -0kr 24min 50sek.

Objekt asub tähtkuju lõunapiiri lähedal, Kilbist veidi põhja pool.

Niipalju hetkel Kotkast.

Perseiidide meteoorivool

Perseiidide meteoorivool ongi parajasti käimas, kohe-kohe saabub maksimum. Seda meteoorivoolu peetakse üldiselt aasta parimaks vooluks. Põhjusi on ka. Perseiidid on aasta-aastalt üsna stabiilsed. Maksimumi öö saabub tänavu 12. augusti öö vastu 13. augustit. Parim aeg vaatlusteks on öö hommikupoolne osa enne valgenemist. Esiteks on radiant hommikul kõrgemal kui õhtul ja ka meteooride maksimumi eeldatakse 13. augusti hommikuks, tõsi küll, see juhtub mõni tund peale Päikese tõusu. Eeldatakse, et näha peaks olema mõnedel hinnangutel ligikaudu kuni 140 meteoori tunnis. Sellinegi arv ei taga siiski „tähesadu”, sest tuhmimad lendtähed ei pruugi saada ära märgatud.
Üldiselt pakutakse, et tänavu on perseiidide meteoorivool vaadeldav 17. juulist 24. augustini. Ligikaudu selline on eeldatud vaatlusvahemik olnud ka varasematel aastatel. Ajavahemik on päris pikk, kuid parimad ööd on ikka tavaliselt 10-13. augustini.

Perseiidide meteoorivoo suhteliselt hea stabiilsus aastate lõikes on ehk siiski veidi ka selili rehaks keset rohtu, kui sellele peale astuda. Nimelt väga tihedateks tähesadudeks arenevad perseiidid harva. Ometigi pole see võimatu. Ka perseiide moodustavad meteoorosakesed esinevad tihedamate ja hõredamate tompudena, nii et üllatusi võib ette tulla. Kui just valesti meeles pole, siis nt 1993. aasta perseiidide maksimum oli suhteliselt võimas, vaatlusaparaadid fikseerisid isegi mõnede kivikeste langemist Kuu pinnale. Maa atmosfäär toimis hea väravavahina: maapinnale jõudnud meteoriite pole sellest ajast nagu teada. Loodetavasti on õigesti meeles. „Kuigi ma seda tegelikult ei tea, mul pole seda paberit kaasas, kuid lugege mu huultelt, mul pole küll neid ka praegu kaasas, aga…” Ah ei, see oli üks teine jutt ühelt hoopis vanalt ja lootusetult rikkis grammafoniplaadilt.

Perseiidide meteoorivoo meteoorid tormavad üldjuhul kiiresti läbi taevalaotuse. Eks põhjus ole meteoorosakeste ja Maa oma orbiidil liikumiste suhtelistes kiirustes. Öeldakse, et langevat tähte nähes peab midagi soovima ja tähe suunas midagi viskama. Vähemalt Tõnisson „Kevades” nii teadis. Selles mõttes on augustikuu lendtähed igavesed kiusupunnid: kole vähe on soovimiseks aega.
Selles osas on palju parem kasutada detsembrikuist geminiidide meteoorivoolu. Siis paistavad meteoorid enamjaolt märksa aeglasemalt. Siis ehk jõuab isegi mõne muu algselt soovitu, nt Jaguar – tüüpi „autologu” korraliku ise kokku pandud sääreväristajaga ehk võrriga asendada.

Augustikuu lendtähtede radiant

Voolumeteoorid liiguvad üksikuna võttes Maa suhtes umbes ühesuguses suunas ja ka kiirused ei erine eri osakestel väga palju. See teebki võimalikuks klassifitseerimise kui „kiire vool” nagu perseiidid või „aeglane vool” nagu geminiididid. Meteoorivoolu üksikosakesed näivad lähtuvat ühest konkreetsest punktist taevas. Augustikuu peamiste lendtähtähede puhul asub see punkt Perseuse tähtkujus, olles suunalt lähedane palja silmaga nähtavale kaksikhajusparvele, katalooiginimetustega NGC 869 ja NGC 884. Tegu on puhtalt geomeetrilise efektiga. Kujutades ette ülipikka sirget maanteed, näib ju ka see koonduvat kauguses ühte punkti, kust „punktautod” välja ilmuvad ja edaspidi auto kuju ning kiiruse omandavad. Vaatleja arvates.

Meteoore võib siiski näha igal pool taevas, nende nähtud liikumsteid mõtteliselt pikendadades saamegi nende lähtumise enam-vähem ühest punktist taevasfääril. Parim vaatesuund polegi ehk radiant ise, vaid sellest eemal. Radiandist nurkkaugusega hinnaguliselt 30 – 40 kraadi eemal on atmosfääris kihutav lendtäht aga piisavalt hästi „külje pealt näha”. Ka radiandi suunas võib muidugi vaadata.

Parim asend vaatluseks on ehk… lamamine, puudub suurem vajadus kaela kangutada ja pead usinasti pöörata, kuigi mõningal määral peab seda ka lesides tegema. Võib-olla polegi vale see rahvajutt, et astronoomi kutsehaigus on kaelaradikuliit. Tõsi küll, isiklikult juhtus kunagi nii, et täpselt samale küsimusele oli aus vastus selline: „Ei, aga minul on hoopis praegu bronhiit”. Läks ju ilusasti riimi. Nii põhjustasin tahtmatult küsijates lõbusa tuju. Ikka tore, kui kaasinimesi aidata saab…

Augustikuu põhimeteoorid on seotud Swift-Tuttle komeediga, mis avastati 1862. aastal. Komeedi orbitaalne periood ümber Päikese liikumisel on ligikaudu 130 aastat, see pole päris konstantne suurus. Järgmisel korral oli komeet Päikese lähedal 1992. aastal, kuid Maalt oli vaadeldavus kehv. See – eest järgmisel korral, 2126. aastal peaks Swift-Tuttle komeet olema uhkesti näha.

2126 on seega vahva aasta: Eesti kirdepoolses osas näeb oktoobris ka täielikku päikesevarjutust.

1867. aastal leidis Itaalia astronoom Schiapparelli, et swift-Tuttle komeedi orbiit langeb küllaltki hästi kokku iga-augustikuise perseiidide meteoorisajuga. Jajah, seesama Schiapparelli, kellelt väidetavalt olevat läinud lendu Marsi „kanalite” idee.

Meteoorid on üldiselt vaadeldavad 75-1000 km kõrgusel atmosfääris, päris hea lendtähena nähtaval olemise kõrgus on 100 km ümbruses. Teatavasti loetakse 100 km riikide piirideks vertikaalsuunal. Nii et meteooride langemist vaadeldes võib iga juhtumi puhul aru pidada, kas see toimus riigipiiri rikkudes või mitte. Aga noh, riigipiir kui selline… See on meil ju isegi piki maismaad praktikas aegunud nähtus, kas pole? Kurb muidugi.

Vana Kuu

Meteooride vaatlemisel on õigel asjatundjal üks esimesi küsimusi: kuidas on Kuuga? Mida vähem Kuu segamas on, seda parem. Sedapuhku satuvad/sattusid metooride maksimumööd, 10-13. august, vana Kuu viimasesse veerandisse. Igal järgmisel ööl on Kuu üha kitsama sirbiga ja tõusu aeg jääb ka aina hiljemaks. Nii et asi pole hull. Siiski „käib” Kuu praegusel ajal öösiti väga kõrgelt, Kuu kääne on suurem kui Päikesel 21. juunil. Seega, vaatamata viimasele veerandile on Kuu olnud öötaevas igal öösel arvestatava kestvusega esindatud. 12. augusti hommikul Kuu tõusis tund peale keskööd ja järgmisel hommikul, kui eeldatatakse meteoorivoo maksmumi, tõsueb Kuu juba märksa hiljem. Kuu on väga sirbikujuline ja selle tõttu on madal ka Kuu heledus. Seega mingit laastamistööd Kuu meteooride vaatlemisel saabuval ööl teha ei tohiks. Kuu asub praegustel öödel väga kõrgelt käivate Sõnni ja Kaksikute tähkujudes, need asuvad mitte just vastassuunas perseiidide radiandile, kuid seegi ei tähenda midagi.

Vanaks saanud Kuu loojub 13-ndal koguni koos Päikesega ja järgmisel paaril päeval isegi veidi hiljem, kuid õhtuse vana Kuu nägemise nali jääb ära: sirp muutub päevases taevasinas nägemiseks liiga tuhmiks ja õhtul lisaks ka liiga madalaks (sirp jääb paksu atmosfääri taha). 15. augusti hommiku ülikitsukese kuusirbi peaks hommikuhämaras veel üles leidma, kuid mitte enam päevasel ajal ja paraku ka mitte 25 minuti jooksul pärast Päikese loojumist ( Kuu loojub alles siis).

51 Pegasi b ja 47 Ursae Majoris b.

Parajasti on käimas järjekordne astronoomiahuviliste kokkutulek.
Eks sellised üritusi ole läbi aegade ikka aeg-ajalt tehtud. Kuid praegu jooksva aegrea esimese numbriga kokkutulek oli 1996. aastal Saaremaal Kaalis. Võib kujutada ette (isiklik kogemus kahjuks puudub), et muuhulgas oli seal juttu ka kahest äsjasest esma-avastatud eksoplaneedist.

Kuigi päris esimesed kaks eksoplaneeti olid avastatud juba 1992. aastal, siis „päris õigete” planeetide kategooriasse neid nagu ka ei taheta lugeda. Küllap õigustatult, sest neutrontähe lähistele saab midagi eemalt planeedina tunduvat kokku koguneda alles varem eksisteerinud neutrontähe eellaseks olnud tavatähe või selle kaaslase jäänustest peale neutrontähe tekkimist.

Esimesed kaks „ehtsat” eksoplaneeti olid avastamise järjekorras 51 Peagasi b (b tähistabki planeeti) ja 47 Ursae Majoris b. Esimene neist avastati 1995. aasta oktoobris, teise avastamisest teatati mõni kuu hiljem, 1996. aasta jaanuaris. Need kaks „pioneeri” olid esialgu kõrvuti kirjas kõigis artiklites ja ajakirjades, kus neist juttu oli. Aeg on aga armutu ja seda ka hõbemedalistide suhtes. Praegusel ajal on juba üsna aeganõudev välja peilida, mis oli see järjekorras teine avastatud eksoplaneet, sest nüüd räägitakse ajaloolises mastaabis alati vaid kõige esimesest, tähe 51 Pegasi juures avastatud planeedist; 47 Ursae Majoris b on sattunud täiesti ebõiglaselt unustuste musta kasti.

Mõlemad uut tüüpi planeedid, eksoplaneedid, põrutasid kohe suure haamrilöögi arusaama pihta, et planeedid, kui neid kuskil veel ka on, peavad paiknema umbkaudu samamoodi nagu planeedid Päikesesüsteemis: kergemad tähele lähemal ja raskemad tähest eemal (mitte eriti lähemal kui Jupiter Päikesele). Kuid et tihti võib tegu olla „suure Jupiteriga” , mis on tähele palju lähemal kui Merkuur Päikesele – seda vist küll ei eeldatud.

Aeg on edasi läinud, eksoplaneete on teada üle 5300, kuid midagi põhjapanevalt kokkuvõtvalt ei saa nende kohta ikkagi öelda.

Augustikuu lõpetuseks

Laseme siis augustikuul veereda. Mõnedki kooliõpilased tunnevad augustis teatud „ei taha kooli minna” – tunnet. Aga sellegi eest kantakse meil hoolega hoolt – mitte igal koolil ei lasta tänavu 1. septembril uksi avada. Kes vastu vaidleb, seda ähvardab vihakõnenui. Aga selle vastu leiame rohtu: metsas parajaid tokke leidub!

Detsember on 20. sajandil olnud üldiselt tuntud kui päris talve esimene kuu: tekib püsiv lumikate (kui see novembris pole juba tekkinud), samuti ka ööpäevaringsed miinuskraadid. Kuid juba mitukümmend aastat ei saa selle peale eriti kindel olla: sageli jätkub hilissügisene porihooaeg. Aga eks näärivana tuleku ajal (31. detsembri õhtul) saab juba täpsemalt ennustada, milline see tänavune detsember õieti tuleb… Astronoomiliste vaatluste küsimust käsitledes tuleb muidugi loota selgetele ilmadele. Eks neid mõned ikka tule! Päike käib taevas aasta madalaimaid ja lühimaid tiire. Kuu esimesel poolel asub Päike Maokandja tähtkujus, 18-ndal siirdub Amburi tähtkujju.

Juunikuu taevaülevaates oli juttu talvisest Päikese pesast. Nüüd võiks jutu uuesti sinna juhtida. Talvisel pööripäeval, 21. detsembril, asub Päike oma lõunapoolseimas asendis Amburi tähtkujus koordinaatidega -23 kraadi ja 26 kaareminutit ning 18 tundi ehk 270 kraadi, kasutades ekvatoriaalseid taevakoordinaate. Piirkond asub Amburi tähtkujus, seda kanti läbib ka Linnutee. Seega on Päikese pesa lähedal ka galaktika ekvaatori tasapind. Kaugel sellest punktist ei asu ka koht, mida me tänapäeval teame kui Galaktika tsentraalse musta augu asukohana.

Seda kõike saab võrrelda muidugi vaid vaatesuundade mõttes. Geomeetrilise efekti tõttu jääb Amburi tähtkuju suunda ka palju meie Galaktikaga seotud süvataeva objekte, sh ehk amatööride seas tuntuima, Messier’ kataloogi liikmeid. Kahel pool Päikest asuvad „konvoeerivate turvameestena” kaks difuusset udukogu, tähetekke piirkonda: ülespoole jääb M20, Trifiid ja allapoole M8, Laguun. Neid kahte udukogu koos Päikesega nende vahel saame reaalselt imetleda muidugi vaid kujuteldavalt või kasutades mõnda arvutisimulatsiooni.

Kuu

Detsembrikuu öö on pikk. Kuid täisfaasis olev Kuu seda ei pelga: kuupaistet jätkub kogu ööks. Detsembrikuu Kuu vastab üldse kõige paremini kõige lihtsamale ettekujutusele Kuu nähtavusest: paar päeva peale kuuloomise päeva ilmub kitsas kuusirp, kumerusega paremale, õhtul nähtavale madalasse edelataevasse. Iga järgneva õhtuga saab Kuu nähtavaks üha kõrgemal, samuti kasvab Kuu nähtavuse aeg. Öine valguseandja saab leitavaks juba päeval pärastlõunasel ajal ning juba esimeses veerandis on õhtuti Kuust kasu kui valgustajast, taskulampe ei pruugi eriti vaja olla. Kuu „läheb täis” ehk siis igal selgel õhtul on üha valgem ja Kuu üha ümaram. Siis saabubki täiskuu: Päikese loojumise aegu (kuigi mitte tingimata täpselt samal ajal) Kuu tõuseb ja loojub alles hommikul. Täiskuu teeb taevas pika teekonna, tõustes keskööks ka kõige kõrgemasse asendisse. Seejärel, hommikul, vahetab Päike omakorda Kuu taevasfääril välja. Edaspidistel öödel kaob Kuu üsna kiiresti õhtutaevast ära, kuid see-eest annab valgust hommikuti, olles leitav ka päeval ennelõunasel ajal. Nüüd on Kuu viimases veerandis ehk „vana”, olles iga hommikuga kahanev. Kumer külg on Kuul nüüd suunatud vasakule. Viimaks jõuab kätte ka hommik, kus kitsas ja madal kuusirp paistab sedapuhku viimast korda. Mööduvad mõned päevad, kus Kuud näha ei ole. Edaspidi hakkab Kuu nähtavustsükkel õhtutaevast lähtudes korduma.

Gravitatsioonist ja loodedest

Kuu on teatavasti Maal esinevate loodeliste efektide ehk merevee tõusude ja mõõnade peamine põhjustaja. See loodusnähtus on oma olemuselt gravitatsioonilist laadi. Antud olukorras on Kuu Maale liiga lähedal, et Maa puhul kasutada tuntud punktmassi teooriat.

Maa üks külg on Kuule lähemal kui keskpunkt. Seega seda külge tirib Kuu rohkem enda poole. Kuna vesi on kivimitest jm muust pinnasematerjalist kergem, kerkib ülespoole vesi. Maa vastaskülg aga asub Kuust kaugemal kui Maa keskpunkt. Nüüd tuleks ette kujutada huvitavat olukorda, et Maa sisemust tiritakse allapoole, nadiiri suunas. Kokkuvõttes aga avaldub Maa pinnal sarnane efekt, mis teisel pool Maad: tekib tõus ja kuna vesi on jällegi kergem kui maapinna materjal, kerkib ülespoole vesi. Seda viimast olukorda on ehk kuidagi mõistusevastane ette kujutada, kuid gravitatsiooni reeglid on kindlad ega küsi, mida vaatleja neist arvab.

Maa pöörlemise, samuti ka Kuu tiirlemise tõttu aga muutub tõusuvete asukoht pidevalt. Samas konkreetses kohas esineb ööpäevas kaks tõusu ja kaks mõõna. Kui vaadata asja ookeani kaldal, avaldub tõusuaja saabumine sellega, et kerkinud vee vall liigub rannikule ja viib madala kalda puhul rannajoone tükk maad sisemaa poole, kitsastes järskudes lahtedes aga võib veetase kerkida isegi mitu meetrit.

Miks meie siin Eestimaal aga vägevaid loodelisi efekte mere ääres ei tähelda? Sest Läänemeri on ookeaniga ühendatud kitsaste ja käänuliste Taani väinade kaudu. See takistab oluliselt tõusu ja mõõna efekti Läänemerele, sh Eesti kallastele levikut. Meie merevee tase oleneb ikka tuulte suunast, valjusest ja kestvusest. Mõningal määrab mõjub ka see, kas õhurõhk on väga kõrge või väga madal. Esimene juhtum surub veetaset veidi allapoole, teine aga kipub kergitama ülespoole.

Kas meil on laual teaduslik probleem?

Tuleme loodeliste jõudude juurde tagasi. Süüdi on selles siis gravitatsioon. Olgu. Teame ju koolikursusest, et gravitatsiooniväli kehade vahel ja selle poolt põhjustatud kiirendus on pöördvõrdeline kauguse ruuduga. Aga ometi ju väidetakse ja küllap õigustatult, et loodelised jõud on pöördvõrdelised kauguse kolmanda astmega! Meil on vist tekkinud probleem.

Gravitatsiooni probleem on muidugi ammune. Newtoni järel astus järgmise sammu Einstein, tuues umbes sajand tagasi lagedale matemaatiliselt päris keerulise üldrelatiivsusteooria. Muidugi oli selles arengus oma osa ka mitmetel teistel matemaatikutel-füüsikutel. Aga see pole ikkagi veel kõik, mida vajame. Ootame uut geeniust või geeniuste gruppi, kes tooks esile gravitatsiooni kvantteooria ehk lahendaks gravitatsiooni probleemi.

Esimene teadaolev isik, kes sellega 1950-ndail aastail hakkama sai, oli Johann Vilhelm Möbius. Ei tunne? Sel juhul tasuks tutvuda kuulsa Šveitsi kirjaniku Firedrich Dürrenmatti üha kuulsama looga „Füüsikud” (1961, eestikeelne tõlge Loomingu Raamatukogus nr. 14, 1964. aastal) millest on tehtud ka mitmeid filme ja etendusi, kuigi see lugu pole siiski Nature ega muudes „si-si”-na refereeritavates teadusajakirjades veel ilmuda jõudnud. Soovitada võiks muuhulgas Vanalinnastuudio samanimelist teatrivarianti, esimest korda olevat see teleekraanil teatriõhtuna olnud 16. detsembril 1983. Isiklikult siis seda ei näinud, hiljem aga küll. „Füüsikute” Möbius läks isegi veel kaugemale: ta lõi ka ühtse välja teooria, mis teatavasti kujutab ju endast füüsikaliste teadmiste arengu ülimat unistust. Võib olla kindel selleski, et geniaalne Möbius leidis varsti pärast loo lõppu ka sellele olukorrale lahenduse! Millisele olukorrale just, selles veendugu lugeja-vaataja ise!

Nojah. Eelneva lõigu sisusse ei pea muidugi väga suure teadusliku tõsidusega suhtuma. Kuigi „Füüsikud” on üldse üks huvitav lugu, mida saab käsitleda päris mitmes erineva sügavusega dimensioonis, seda muidugi mittefüüsikalises mõttes…

Ühtse välja teooria ehk supergravitatsioon oleks aga tõesti meie praeguse teadusliku maailmapildi järgi füüsikateooriate ülim tipp, mis peaks teoreetiliselt lahti seletama ka meie maailma loomise hetke ehk Suure Paugu olemuse. On aga kahtlusi, esialgu küll vaid filosoofilisel tasandil, et siis tuleks omakorda „uusi ja hullemaid”, “multiversaalseid” probleeme lahendama asuda.

Vaat kuhu Kuu ja loodelised jõud selle loo viisid. Tuleme selle teema raames nüüd ikka oma klassikalise Newtoni mehaanika juurde tagasi ja vaatame, milles see probleem ikkagi on.

Milles siis asi seisab?

Niisiis, tõuse ja mõõne tekitav jõud on pöördvõrdeline kauguse kolmanda, mitte teise astmega, mida võiks ehk eeldada. Samas on kõik puhtalt tavamehaanika küsimus.

Loodejõudude tekitatud kiirendust kirjeldavas valemis on tõesti kauguse kuup. Kui käsitleda seda valemit hariliku murruna, siis kauguse kuup on murru nimetajaks, murru lugejas asuvad seda kiirendust tekitava Kuu mass, gravitatsioonikonstant, arv 2 ja Maa raadius. Lugeja sisaldab ainult konstante, eks ole? On küll nii.

Üks asi tuleb siiski üle kontrollida. Nimelt ühikud. Ega konstant pole vabastatud sellest, et tal võib ühik olla. Ühikuta on selles valemis vaid arv 2. Kuu massil on massi ühik, gravitatsioonikonstant omab ühikut, samuti ka Maa raadius, see on pikkusühikuga suurus. Nagu seda on ka kaugus Kuu ja veemassi vahel.

Meie (üleskirjutamata) murru lugejas (üleval) esineb pikkusühik, nimetajas (all) aga pikkuse kuup. Siin saab aga taandada: kokkuvõttes jääb alles pikkuse ruut nimetajas. Aga see ju tähendab, et olemegi oma arutlustes seal, kus vaja: ka loodeliste efektide poolt tekitatava kiirenduse puhul saame pöördvõrdelisuse kauguse ruuduga! Me pidime vaid loobuma lihtsaimast füüsikalisest eeldusest, et Maa oleks punktikujuline. Ei ole ju!

Juuresoleval joonisel on näidatud jämedate nooltega Kuu poolt põhjustatud erinevad gravitatsioonikiirendused koos nende algvalemitega kolmes eri kohas: Maa tsentris ja Kuu suhtes äärmuslikel Maa pinnapunktidel. Pöördsõltuvus kaugusest r kuubis ja lineaarsõltuvus Maa raadiusest, millest juttu oli, tulevad sisse alles peale nende seoste teisendamist. Loeme siin selle teema lõpetatuks.

Looded Maal

Planeetide nähtavus

Detsembrikuu suurimaks staariks on sedapuhku Marss. Punakas planeet paistab Sõnni tähtkujus, olles sarnaselt täiskuuga nähtav kogu öö, asudes kesköö paiku kõrgel lõunakaares. Marsil on 8. kuupäeval vastasseis Päikesega. Juhtumisi on samal päeval ka Kuu oma täisfaasis. Kuu ja Marss paiknevadki lähimas asendis ööl vastu 8. detsembrit, vaatepilt peaks olema vahva. Marss on heledam kui ükski päris täht taevas.

Tegelikult muutub samal hommikul asi veelgi paremaks: nimelt katab Kuu mõneks ajaks Marsi. Lähtudes Tartust, kaob Marss Kuu serva taha kell 6.55. Siis on veel täiesti pime. Kui tekib kahtlus (mida ei tohiks muidugi tekkida), et pisike Marsike on jäädavalt Kuu peale kukkunud, siis see kahtlus saab varsti hävitatud: Marss ilmub Kuu serva tagant uuesti nähtavale, seda kell 7.42. Sündmuse efektsust kipuvad siiski veidi rikkuma kaks või isegi kolm asjaolu: Kuu on “liiga täis” (st liiga hele) ja asjaosalised asuvad loodetaevas suhteliselt madalal, eriti siis, kui Marss uuesti nähtavale ilmub. Marsi taasilmumise ajal pole enam ka täiesti pime. Mitte eriti erinevalt on need Marsi ja Kuu seiklused jälgitavad ka mujal Eestis.

Huvitavad kokkulangevused: ka viimatise Marsi suure vastaseisu ajal, 2018. aasta 27. juulil oli samal õhtul täiskuu ja peale selle veel ka kuuvarjutus! Kahjuks rikkus seda vägevat vaatepilti peakangelaste, eriti Marsi, väga madal asend ja sel ööl oli ka Eestimaa taevas enamasti küllaltki pilvesogane. Kuigi seekordne vastasseis pole suur vastasseis, on see sedapuhku siiski selles mõttes väga hea, et Marss asub sodiaagivöö praktiliselt põhjapoolseimas piirkonnas, olles seega põhjapoolkera vaatleja jaoks parimas asendis. Kõrge asendi tõttu taevas on ka Maa atmosfääri segav mõju suhteliselt väike. Igatahes tasub ka teleskoobiga Marsile pilke heita, planeedi pinnal võib eristada teatud eri tooniga piirkondi. Mõnikord võib Marssi tabada ka mõni suurem tolmutorm, ka see muudab teatud määral planeedi välimust. Marsile üritab Sõnnis veidi konkurentsi pakkuda „päris-täht” Aldebaran. Heledus jääb Marsile märksa alla, kuid Aldebaran on samuti punakat tüüpi tooniga.

Marsist veelgi heledam, kuigi mitte just palju, paistab õhtutaevas Jupiter. Jupiter paistab Kalade tähtkujus. Ümmarguselt kesköö paiku (kuu algul mõneti hiljem) Jupiter loojub, andes heledaima „tähe” teatepulga üle Marsile. Kuu on Jupiteri naabruses 1. detsembri õhtul (Jupiter on Kuust vasakul pool) ja ka järgmisel, 2. detsebri õhtul (Jupiter on siis paremal ja rohkem eemal). Midagi sarnast kordub 28. ja 29. detsembri õhtul, kuid lähem asend on siis 29. detsembri õhtul. Jupiter kui planeet on Päikese suurim ja massiivseim kaaslane, mis koos oma kaaslastega moodustab omakorda justkui Päikesüsteemi minimudeli. Nelja suurimat ja heledaimat Jupiteri kaaslast on hea jälgida teleskoobis. Need on siis Io, Europa, Ganymedes ja Callisto. Kaaslaste asukohad on veidi erinevad juba ,mõne tunni möödudes, eriti kehtib see Io kohta, mis „sibab” kõige kiiremini ümber Jupiteri. Jupiter on umbes 11 korda suurem kui Maa ja 318 korda Maast suurema massiga.

Ka Saturn jätkab mitme eelmise kuu kombel enda näitamist õhtuti madalas edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Kuu lõpuks on Saturni vaatlusaeg lühenenud 4 tunnile. Loomulikult tasub ka Saturni vaadata läbi teleskoobi, et näha kuulsat rõngast, tuntud tihti kui kogu astronoomia sümbolina. Kuu ja Saturn on lähestikku 26. detsembri õhtul.

Kuu esimese dekaadi lõpus ilmub õhtutaevasse veelgi lisa: väga madalas edelataevas Amburi tähtkujus saab nähtavaks ka Veenus. Aasta lõpuks on vaatlustingimused veidi paranenud: siis loojub Veenus mõneti rohkem kui tund pärast Päikest. Seega kuu teises pooles näeme õhtuti koguni nelja planeeti! Kui meenutada, siis pool aastat tagasi olid planeedid koondunud hoopis hommikutaevasse! Kuu on Veenusele suhteliselt lähedal 24. detsembri õhtul, päev peale kuuloomist, kuid asudes mitu kraadi madalamal ja loojudes väga kiiresti, jääb seapuhku nähtamatuks hoopis Kuu.

Geminiidid ja ursiidid

14. detsembri 1987. aasta varapime selge õhtu. Kaks koolipoissi, pinginaabrid Ivar ja Alar, arutavad kusagil väljas mingeid olulisi päevapoliitilisi küsimusi. Ootamatult kisub pilgu endale taevalaotuses toimuv. Üle tähise võlvi hakkab üksteise järel liikuma „langevaid tähti”. Eks neid ole ennegi vahel näha olnud, aga seekord on ikka „üle prahi”. Meteoorid on enamasti päris heledad, kuigi tuhmimaid juhtub ka. Kusjuures, liikumine on suhteliselt aeglane. „No see..see… kas kukubki sinna alla?” Selline küsimus tekib korduvalt. Pilt on igatahes võimas. Tähesajuks ei saa seda ehk just nimetada, kuid palju puudu ka ei jää. Kui nüüd hetkeks vaid iseendale keskenduda, siis hiljem, tubastes tingimustes, selgub, et tegu oli kuulsa geminiidide metoorivooluga. Seni oli see kuidagi kirjandusest jäänud tähelepanuta. Internetti oma arvukate tõdede ja veel oluliselt arvukamate valedega siis ka veel ei olnud…

Ka tänavu satub Maa oma teekonnal detsembri keskpaiku geminiidide meteooriosakeste piirkonda, nii et hoidkem silmad lahti ja lootkem selget ilma. Maksimum on 14-nda ööl vastu 15-ndat. Tänavu on sel ajal Kuu lähenemas viimasele veerandile, seega parim vaatlusaeg on õhtupoole ööd.

Asteroid 3200 Phaethon

Geminiidid on seotud üsna haruldase meteoorivoolu juhuna mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimetuseks 3200 Phaeton. See on ehk tõesti asteroidi moodi oma Päikese-lähedase orbiidiga, mis Jupiterini ei ulatu, kuid on siiski komeedi kombel üsna piklik. 3200 Phaeton, kuigi see on asteroidi kombel ka komeetidest suurema tihedusega, omab siiski ka mõningaid komeedi tunnuseid enda ümber oleva pea ja saba algetega. Eks sellest saagi üldse olla võimalik ka geminiidide meteoorivool. Meteooride suhteline aeglus taevavõlvil tulenebki sellest, et 3200 Phaeton ei oma Päikesele lähenedes väga suurt kiirust nagu on omane kaugelt tulnud komeetidele. Seega on mitte väga kiired ka vastavad meteoorid.

Talvise pööripäeva aegu, maksimumiga 22/23. detsembri ööl, toimub ka ursiidide meteoorivool. See on mitte just eriti hästi uuritud. Enamikul aastatel on see pigem väheaktiivne, kuid võib mõnel aastal üllatada küllalt suure aktiivsusega. Sel aastal Kuud segamas ei ole, püüdkem siis asjade käiku jälgida.

Tähti tähistaevas

Detsembrikuu jooksul võib märgata muutusi nii õhtuses pimenevas taevas kui ka hommikuti, kui hakkab valgeks minema.
Õhtuti tuttavaks saanud Suvekolmnurk või siis Sügiskolmnurk vajub üha enam läände, hommikuti valgenema hakates ehk on kõige parem jälgida, kuidas Arktuurus kõrgel lõunakaares kuu vältel tasapisi üha kaugemale jõuab. Arktuurus on kuu esimeses pooles veel näha ka õhtuti madalas läänetaevas, kuid umbkaudu 19-nda detsembri aegu kaob Arktuurus õhutaevast ehavalgusse. Kuid tasub ootama jääda: öö edenedes tuleb Arktuurus kirdest nähtavale tagasi. Siin oli juba juttu, et loojudes annab Jupiter nn heledaima tähe teatepulga Marsile üle. Kuid veel parem teatepulga võrdlus on siin parajasti Jupiteri ja Arktuurusega: peaaegu täpselt nagu kellavärk annab loojuv Jupiter tõusvale Arktuurusele teatepulga taevasfääril üle.

Suvekolmnurk; Veega, Deeneb ja Altair

Kes varasemast ei mäleta, siis Suvekolmnurga liikmed on Veega Lüüra tähtkujust, Deeneb Luigest ja Altair Kotkast. Altair ei pea aga kogu öö vastu, loojudes öö edenedes. Siingi on asi kaunis täpne: kuu algul loojub Altair kell pool üksteist, kuu keskpaiku kell pool kümme ja kuu lõpus poole kella üheksa aegu. Tõsi, siin on arvesse võetud Tartu koordinaadid. Eesti äärmistes nurkades esineb kuni veerandtunniseid erinevusi.

Kuid ega Altair anna alla. Siin saame jälle mängu tuua ühe teatepulga vahetuse. 18-nda detsembri paiku, umbes siis, kui Arktuurus kaob õhtutaevast, ilmub omakorda Altair nähtavale ka hommikutaevasse. Siit lihtne moraal: Altair on ka selline täht, mis paistab igal ööl aastas.

Detsembris, sh jõulude aegu, saame aru, miks Kapella Veomehe tähtkujust on eestlaste poolt Jõulutäheks nimetatud. Siis on see hele täht oma kõrgeimas asendis just kesköö paiku. Jõulutähtedeks on nimetatud ka teisi praegu ametlikult Veomehena tuntud tähtkuju tähti. Sel juhul on Kapellal varuks koguni Päris-Jõulutähe uhke nimetus. Lühikestel valgetel juuniöödel aga asub Kapella madalas põhjakaares, selles piirkonnas, kus Eha ja Koit kokku saavad. Ega seal siis rohkem tähti näha polegi.

Fomalhaut – nähtav või nähtamatu

Vaatame edaspidi heledamaid tähti, mis on tuntud kui esimese suurusjärgu tähed, mille näiv heledus on arvvääruselt väiksem kui 1.5 tähesuurust (kogu tähistaevas on neid 21 tk, kuut neist Eestis näha ei ole.)

Kõige kehvemini on neist tähtedest, mida meil näha saab, näha Fomalhaut, mille asukohatähtkuju on Lõunakalad, seda loetakse üldiselt Eestis nähtamatuks. Enamuses Eestist tõuseb Fomalhaut maksimaalselt umbes 2 kuni 2,5 kraadi kõrgusele, lõunapiiri lähedal on maksimaalne kõrgus lõunasuunal umbes 3 kraadi, Põhja-Eestis aga asub see, mitte just ülihele täht, maksimaalselt vaid 1.5 kraadi kõrgusel, seega on Tallinna laiusel, isegi kui valgusreostust mitte arvestada, üpris keeruline Fomalhauti tabada. Eks see olegi põhjus, miks Fomalhaut on mõneski loetelus seitsmes esimese suurusjärgu täht, mida Eestis näha pole.

Detsembriõhtu lõunakaar taevavõlvil. Jupiter asub Kalades, Saturn Kaljukitses ja Veenus Amburis. Ära on märgitud Fomalhaut. Veidi jääb pildile ka lõunataevast, mis on Eestis nähtamatu.

Proovime aga siiski olla optimistid, oletades, et oleme Tartu laiuskraadi kandis.
Kuu keskpaiku võiks ehk taas tuua oma teatepulga vahetuse jutu: Päikese loojangu aegu tõuseb madalas kagu-lõunasuunal Fomalhaut, kuu alguses hiljem, kuu lõpus aga varem. Siin aga peame siiski arvestama, et pimenemine võtab aega. Seega, kui algab pikk detsembriöö, peaks Fomalhaut väga madalas lõunas, silmapiiri ligidal, hea ilma korral leitav olema.

Kuu algul loojub Fomalhaut kella 20 paiku, kuigi tähe nähtavus võib kuskil 19 ja 20 vahel juba lõppeda. Kuu edenedes muutub loojumisaeg üha varasemaks, kuu lõpuosas on see kella 18 paiku.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse

Kui taevasfääril ida poole vaadata, siis otsetõusu koordinaadi kasvades tuleb edaspidi vastu Aldebaran Sõnni tähtkujust.
Muidugi on see täht taevast laiuskraadi ehk käändekoordinaati arvestades hoopis teises kohas, muuhulgas ka väga hästi Eestis talveöödel vaadeldav. Aldebaranist oli meil ka juba juttu, täht on detsembriöödel sarnaselt Marsiga vaadeldav kogu öö, kuid on Marsist siiski veidi madalamal, seetõttu hakkab kuu viimasel dekaadil varem loojuma kui Marss.

Edasi tuleb otsetõusukoordinaati edasi kerides mängu Riigel Orioni tähtkujust. Muuseas, kuigi Riigel on Orioni heledaim täht, on ta siiski tuntud kui beeta Ori. See täht on taevaekvaatorist umbes 8 kraadi lõuna pool, seega ei tõuse just väga kõrgele. Eks see tähenda seda, et kogu pika detsembriöö jooksul Riigel näha ei ole, vaid tõuseb mõni tund peale öö saabumist ja samuti loojub enne hommikut.

Kapella, meie Jõulutäht on otsetõusult Riigelile väga lähedal, kuid 46 kraadi taevaekvaatorist põhja pool ehk siis loojumatu.

Talveöö Taevakuusnurk: Kapella, Polluks (ja Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel, Aldebaran. Betelgeuse jääb kuusnurga sisse. Joonisel on märgitud ka S Mon, mille heledus on tugevalt võimendatud.

Keerame otsetõuse edasi. Kohtume Betelgeusega (alfa Ori), mis on tegelikult Riigelist tsipake tuhmim. Muuseas, 3 aastat tagasi, kui Betelgeuse heledus ootamatult mõneks kuuks kahanes, oli elevus suur, mõned ootasid miskipärast koguni kohest supernoova plahvatust. Tegelikult oli nii nagu arvata võis: Maa vaatesuunalt tekkis Betelgeuse valguse ette tihe tolmupilv. Seda tüüpi tähtede puhul nagu Betelgeuse pole see aga iseenesest midagi ebatavalist, kuigi tolmu ulatuse mastaabid olid sedakorda keskmisest suuremad. See oli juba teine suhteliselt järjestikune juhus, kui Betelgeusest oodati supernoovat. Eelmine kord pidi see juhtuma 21. detsembril 2012. aastal. Siis oli see muidugi puhtalt meediamüra, kuna samaaegselt pidi ka „maailma lõpp” tulema. Paistab, et vist jäi ikka tulemata… Iseenesest aga, kuigi iga konkreetse hetke jaoks väga vähetõenäoliselt, võib Betelgeuse siiski suvalisel ajal osutuda supernoovana plahvatanuks, seega püsigem vaatluslainel! Tore see ju isegi oleks, taevas paistaks mõneks ajaks täiskuu heledusega objekt, hästi nähtav ka päeval, kui Orion asub üle silmapiiri. Midagi muud hullu ei tohiks Maal siiski sellega seoses juhtuda.

Betelgeuse detsembrikuise nähtavuse kohta kehtib teatav sarnaus Riigeliga, kuid asudes omakorda üle 7 kraadi taevaekvaatorist põhja pool, katab Betelgeuse siiski enamuse ööst ära. Kokkuvõttes paistab kogu Orion detsembris mitte kohe õhtu alguses ja ka mitte enam hommiku lähenedes. Kuulus vöö jääb Betelgeuse ja Riigeli vahele, taevaekvaatori kanti.

Edasi vaatame Siiriust. See on heledaim täht taevas, kuid jääb alati alla Jupiterile ja sedapuhku veidi ka Marsile. Siirius on koguni 16 kraadi taevaekvaatorist lõuna pool, jäädes veel madalamale kui Riigel. Võttes aluseks kuu keskpaiga, tõuseb Siirius peale kella 21 ja loojub poole 6 paiku.

Detsembriöö keskpaiga lõunakaare heledate tähtede kogumist väärivad mainimist veel Prooküon ja Polluks. Prooküon väärib ehk võrdlemist Betelgeusega. Asudes viimasest paar kraadi põhja pool, samas ka idas, tõuseb Prooküon paar tundi hiljem ja loojub poolteist tundi varem, olles siis sedapuhku hinnaguliselt hommikuni vaadeldav, kuid mitte varaõhtustel pimedatel tundidel.

Polluks Kaksikutes on nii kaugel taevaekvaatorist põhja pool, et ulatub ka jaanipäevase keskpäevapäikese asendist ekliptikal ligi 5 kraadi kõrgemale (põhja poole). Seetõttu võib probleemideta öelda, et Polluks on leitav kogu pika detsembriöö jooksul. Muide, Polluksi „kaaslane” Kaksikutes, teise suurusjärgu täht Kastor, on Eestis juba teoreetiliselt loojumatu, kuid küünib valgetel suveöödel põhjataevasse sattudes (Tartust vaadates) minimaalselt vaid poole kraadi kõrgusele ja muutub siis praktiliselt nähtamatuks.

Veel mõnest heledamast tähest

Kevadkolmnurk detsembri hommikutaevas: Arkuurus, Reegulus ja Spiika.

Järgmised kolm heledat tähte paistavad Kevadkolmnurgana hommikutaevas. Arktuurus oli juba kõne all. Enne seda tõuseb Reegulus Lõvis, mõni tund enne keskööd. Spiika Neitsis tõuseb mõlemast hiljem, keskelt läbi kella kolme paiku.

Veel üks kaunis madal täht, Antaares Skorpionist, jääb detsembriöödel nähtamatuks.

Jäävad veel Veega Lüürast ja Deeneb Luigest. Mõlemad on loojumatud. Õhtupoolse öö vältel vajuvad mõlemad loodesse-põhja. Veega on põhjameridiaanil kuu keskpaiku umbes kell 1, Deeneb paar tundi hiljem. Hommiku lähenedes hakkavad mõlemad kirde poolt juba kõrgemale kerkima.

Jõulupuu jõuluööl

Nüüd veel ühest teleskoobiobjektist. Võtame ette heledatest tähtedest lageda Ükssarviku tähtkuju. Uurime objekti, mis on tegelikult ka palja silmaga vaadeldav (S Mon), kuid tavalise tuhmipoolse tähena.

Selle tähe leiame, kui lähtume Kaksikute tähtkuju kolmest läänepoolseimast ehk parempoolseimast tähest põhjast lõunasse (ülalt alla) liikudes. Järgmine „arvestatav” täht, kui veel veidi allapoole ja pisut paremale liikuda, on S Mon ehk ka 15 Mon (vt Taevakuusnurga joonist).

Teleskoobis näeme selles suunas vaadates aga hajusparve NGC 2264 ehk Jõulupuu täheparve. See objekt paistab (eriti kui seda ette öelda!) tõesti kuusepuu moodi. Aga helendav kuusk ongi ju jõulupuu! Samas asub ka Koopa udukogu, kuid selle otsene (teleskoobis) nägemine nii lihtne ei ole. Nii et jõulude aegu, kuid ka nääride ajal, nädal hiljem, võib ka tähistaevast ehitud kuuse leida! Teleskoop peab siinkohal olema just see „õige” ehk kujutist ümberpöörav. Vastasel juhul oleks kuusk vaadeldav tagurpidi. Nii et antud juhul on päris kasulik, et vaatluseks on vaja teleskoopi.

Lugu sai pikk. Aga öö on ka pikk. Taevavaatlusele soojendavat pausi tehes jõuab ka „Füüsikud” rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata.

Kuu faasid

• Täiskuu 8-ndal kell 6.08
• Viimane veerand 16-ndal kell 10.56
• Noorkuu 23-ndal kell 12.17
• Esimene veerand 30-ndal kell 3.21

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Nõmme Huvikooli kosmoseklubi kutsub Vikerkaare maja katuseobservatooriumisse taevavaatlustele. Vaatleme perseiide ja planeete. Halbade taevaolude korral toimub loeng ja interaktiivne planetaariumietendus.

Taevavaatlus on tasuta.
Tähelepanu, kohtade arv on piiratud!

Eelregistreerimine vajalik siin. Lisainfot kosmoseklubi tegemistest leiad meie kodulehelt.

Päikese kohta siinkohal mainiks kõigepealt seda, et kuu algul on Päike Vähi tähtkujus, 10-ndal kell 21 paiku jõuab Lõvi tähtkujju. Kuna Päike ei paista meile punktallika, vaid kettana, tuleb eelnevas lauses arvestada Päikese keskpunkti.

21. augustil toimub täielik päikesevarjutus, kahjuks Eesti territooriumil jääb see täiesti märkamatuks. Täieliku varjutuse riba kulgeb Vaikselt Ookeanilt üle Põhja-Ameerika keskosa Vaiksele Ookeanile. Loomulikult on märksa suuremal maa-alal varjutus nähtav osalisena.

Põhjuseks, miks täisvarjus Päikese nähtavuspiirkond moodustab Maa peal kitsa riba, on Maa pööremise ja Kuu tiirlemise liitkombinatsioon.

Muuseas, 7. augusti õhtul toimus ka osaline kuuvarjutus, mille teine pool, kui äsjatõusnud Kuult vari tasapisi minema libises, oli vaadeldav ka Eestis.

Paljud ilmselt ei teagi, et igale kuuvarjutusele, olgu siis osaline või täielik, eelneb ja järgneb alati poolvarjuline kuuvarjutus. Selline varjutus võib esineda ka iseseisvana, kusjuures taas võib eristada osalist ja täisfaasi. Poolvarjuline kuuvarjutus on aga väga kehvasti vaadeldav, sest Maa täisvari Kuuni ei ulatu. Siin tuleb eristada mõisteid „täisvari“ ja „täisvarjutus“.

Mis siis õigupoolest toimub, kui kujutleda poolvarjulise kuuvarjutuse protsessi Kuu pealt vaadatuna? Poolvarjutuse korral toimub Kuu pealt vaadates osaline päikesevarjutus (osa Päikesest varjab Maa). Osalise poolvarjulise kuuvarjutuse puhul (Maalt vaadates) sõltub pilt Kuu pinnal vaatleja asukohast seal: teatud piirkonnas (see on siis poolvarju piirkond Maalt vaatamise mõttes) varjab Maa osaliselt Päikest, Kuu teises (loomulikult samuti Maaa poole pööratud) osas osaline päikesevarjutus puudub. Sinna siis Maa poolvari ei ulatu.

Siirdume vahepeal jälle korraks vaatlustega Maale, siis Kuule tagasi. Vaatme juhtu, kui käimas on osaline kuuvarjutus, st Kuu ketas on osaliselt Maa varjus. Mis paistab toimuvat aga siis Kuu pinnalt vaadates? Selles piirkonnas, kuhu Maa täisvari ulatub, on Kuu peal vaadeldav täielik päikesevarjutus. Kuid sellel Kuu osal, kuhu Maa täisvari ei ulatu, on varjutus osaline (see on siis Maa poolvarju piirkond).

Maa pealt vaadates täieliku kuuvarjutuse juhtumil, kui Kuu on üleni sattunud Maa täisvarju, on kogu Maa pooole pööratud kuuketta ulatuses vaadeldav täielik päikesevarjutus! Nagu me maapealsetest vaatluskogemustest teame, võib täielik kuuvarjutus kesta tublisti üle tunni aja.

Põhjustest ka. Maa on Kuust ligi 4 korda suurem ning vastavalt on ka Maa varju ulatus märksa suurem kui Kuul. Seega võib täiskuu ajal Kuu vabalt Maa täisvarju sisse üleni „sukelduda“. Kuu täisvari ulatub aga vaevu maapinnani, kogu Maa katmine Kuu varjuga ehk päikesevarjutus kogu Maa Kuupoolsel pinnal ei tule kõne allagi. Päikesevarjutus Maal (õigemini, selle väga kitsas piirkonnas) on mõistagi võimalik vaid „kuuloomise“ aegu.

Nii et see, kes soovib nautida pikaajalist ja küllalt sageli esinevat täielikku päikesevarjutust, tuleb Kuu peale saata!

Lisame veel siia juurde, et tegelikult mööduvad enamus täiskuid ja kuuloomisi varjutusvõimaluseta. Põhjuseks on Maa ja Kuu orbiitide umbes 5.1- kraadine kalle. Varjutuste võimalikkus ilmneb alles siis, kui Kuu ja Päike on täiskuu või kuuloomise aegu orbiitide lõikepunktide lähedal ehk „sõlmedes“.

Siirdume öötaevasse. Kindlasti on paljud inimesed näinud just augustiöödel nn „langevaid tähti“, sest ilmad on veel soojad ja mainitud nähtus kestab päris mitmeid öid. Teaduslikumalt nimetatatakse „langevaid tähti“ meteoorideks, mis konkreetselt teada päritolusuuna puhul saavad metoorivoolude liikmed. Meteoorivoole ja muuhulgas päris rikkalikke, on tegelikult päris mitu, kuid sobivalt sooje öid kipub nappima. Meteooride voole nimetatakse tähtkuju järgi, mille suunalt need näivad lähtuvat. Nii tuntaksegi enamust augustikuu lendtähti perseiididena, kuna radiant paikneb Perseuse tähtkujus. Kreeka mütoloogiast lähtuvalt tähendab Perseus – „per Zeus“ Zeusi järglast ehk Zeusi poega. Zeus oli teatavasti Kreeka mütoloogias peajumal.

Augustiõhtutel on perseiidide radiant suisa palja silmaga näha, kuigi tegemist on hoopis teemasse mittepuutuva astronoomilise objektiga – kaksiku tähtede hajusparvena, mis paljale silmale tundub kahe kõrvutioleva uduse laiguna. Muuseas, need udused laigud asuvad ühe „üldisema“ uduse piirkonna, nimelt Linnutee taustal. Kuna Linnutee suve lõpul ja sügisel vahetult pimedaks mineku järel kulgeb peaaegu et üle pea põhja-lõunasuunaliselt, siis siit see nimetus, sedapuhku soome-ugri rahvaste poolt on „lendu läinud“. Ametlik nimetus sellele ribale on teatavasti Galaktika, see tuleneb jällegi lõunast, Kreekamaalt, kus tähendas Piimateed. Müütiline põhjus: Jumalanna Hera katkestas oma poja Heraklese imetamise, kuid allesjäänud piim purskus taevasse. Heraklese auks nimetatud tähtkuju, konkreetsetselt Herkules, on augustiõhtutel kõrgel lõuna-edelataevas, jäädes Linnuteest lääne poole ehk paremale. Tõsi, nagu paljude teiste tähtkujude puhul, et ole seal eriti heledaid tähti, kuigi tähtkuju ise on suurepoolne. Kõige enam meenub seda piirkonda vaadeldes valesti valmistatud redel… Herkulesest allapoole jääb samuti suur, tagurpidi C kujulist kaart meenutav Maokandja tähtkuju, mille alumine osa „istub“ suisa horisondil. Kui sinna kaugele madalale lõunasse ja pisut paremale vaadata, peaks silma hakkama üksik punakas täht, see on Antaares Skorpioni tähtkujust. Skorpion üleni pole Eestist kunagi vaadedav, augustis on seegi vähene, mis üle horisondi küünib, parajasti loojumas. Kuu teisel poolel on vaateväljalt kadunud ka Antaares.

Herkulesest edasi lääne poole jääb pisike, kuid meeldejääv pookaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju, millest omakorda edasi, lääne suunda jääb kevadööde valitseja Karjane, mis meenutab küll rohkem karikat, mis pealegi veel püstine. Tähtkuju alumises, kujuteldava Karika kitsaimas osas särab Eesti laiuskraadil heleduselt teine täht, oranzikas Arktuurus, mis öö kestel loojub.

Maokandja „seljas“, siiski pigem lääne pool, paikneb sirpi meenutav tähtkuju nimega Madu. Üks osa Maost jääb muuseas veel teisele poole Maokandjat, selle Mao osa, nn saba, leidmine on aga raske, sest põhiliselt hakkab sealkandis silma vahetult kõrvalolev Kotka tähtkuju, mis asub Linnutee taustal. Äratuntav on Kotka puhul tema kolmest tähest koosnev „pikk nokk“ : keskel hele Altair, ülal paremal Tarazed ning all vasakul Alshain.

Mööda Linnuteed allapoole Kotkast leiame Kilbi tähtkuju – hele laik Linnuteel ning silmapiiri kohale jääb veel Ambur – õigemini selle põhjapoolne osa nagu oli ka Skorpioni puhul. Amburist ida poole, samuti madalale silmapiiri kohale jääb Kaljukitse tähtkuju. Paraku jällegi – puuduvad heledad tähed. Kaljukitsest vasakule ehk ida poole hakkab tõusma „vesine taevaala“ , mille üks esindaja – Veevalaja tähtkuju end Kaljukitsest vasakul ja kõrgemal juba enam-vähem kohale on ,,tirinud”. Kõrgemal on platsis on ka nn „Pegasuse ruut“ ehk Pegasuse tähtkuju silmapaistvaim osa, koos Alpheratziga naabertähtkujust <Andromeedast. Viimane on pikliku ribana Peagasuse kõrval (vasakul) vaadeldav. Veel kõrgemale ida-kirdetaevasse jääb Kassiopeia, mille viiest suhteliselt heledast tähest koosnev vinkel on kergesti äratuntav. Muidugi tuleb mainida ka kõrgel lõunakaares paiknevaid Luike (linnutee taustal) ja Lüürat (paremal) oma „juhttähtede” Deenebi ja Veegaga.

Kus on Suur Vanker? Ikka täitsa olemas, asudes loode-põhjataevas. Kaks tagumist „ratast“ Põhjanaela poole sirutumas nagu ikka.

Põhja-kirdetaevas leiame heleda tähe Kapella, mis öö jooksul kõrgemale tõustes on näha Veomehe tähtkujus.

Planeetidest

Jupiter on esialgu leitav väga madalas läänetaevas, kuu keskpaiku kaob planeet ehavalgusse.

Kuigi Saturn on Jupiterist vähem hele, on ta sedapuhku paremini ja kauem leitav. Saturn paistab terve kuu õhtuti madalas lõuna-edelataevas. Kuu on Saturni lähedal 30-ndal.

Kõige paremini on näha Veenus, planeet asub hommikutaevas ja tõuseb 3.5 tundi enne Päikest.
21-sel möödub Veenus Polluksist 7 kraadi lõuna poolt. Kuu on Veenuse naabruses 19-ndal.

Kuu faasid.

• Täiskuu 7. augustil;
• viimane veerand 15. augustil;
• kuuloomine 21. augustil;
• esimene veerand 29. augustil.

12. augustil kell 2.35 sähvatanud boliidi jälg Tõravere kohal (foto Tarmo Tanilsoo).

Perseiidide näol on tegu ühega kolmest kõige intensiivsemast põhjapoolkera meteoorivoolust. Selle maksimum on igal aastal 12. augusti paiku, kui Eestis on ööd juba pimedad, kuid veel suviselt soojad. Just seepärast on perseiide palju mugavam vaadelda kui ülejäänud kahte suurt voolu geminiide ja kvadrantiide (maksimumid vastavalt detsembri keskel ja jaanuari algul). Eesti astronoomiahuviliste iga-aastane kokkutulek, mis toimub alates 1996. aastast, on ajastatud perseiidide maksimumi järgi ning alati on kokkutuleku kavas olnud perseiidide loendamine. Siin kirjeldatud vaatluse viisin läbi astronoomiahuviliste XXI kokkutulekul, mis toimus Tõraveres 10. kuni 14. augustini.

Perseiidide voolu dünaamikast ja selleks aastaks prognoositud suure aktiivsuse põhjustest saab lähemalt lugeda Jaak Jaaniste artiklist Perseiidid 2016: tähesadu on võimalik. Olgu siinkohal vaid öeldud, et tavapärasest kõrgema aktiivsuse tipphetkeks oli prognoositud Eesti ajas 12. augusti öösel kell 2:30, kui Rahvusvahelise Meteooriorganisatsiooni (IMO) meteoorivoolude kalendri põhjal võis oodata 150–160 meteoori tunnis. Selline maksimumi kellaaeg sobis Eestis vaatlemiseks ideaalselt, kuna koidueelne taevas on siis veel piisavalt pime ning voolu radiant juba kõrgele taevasse tõusnud. Jäi vaid loota head ilma.

Lootustetult pilvisele 11. augusti hommikule ja ennelõunale järgnesid pärastlõunal selginemised ning õhtuks oli suurem osa pilvedest hajunud. Õhtupoolse osa ööst säras madalal lõunakaares hele poolkuu, mistõttu tõsisemat meteooride loendamist veel teha ei saanud. Siiski õnnestus Kuu ja Saturni vaatlemise kõrvalt märgata ka juba mitmeid meteoore. Esialgu vastas nende ilmumissageduses tavalisele perseiidide maksimumile.

Pärast keskööd ja Kuu loojumist muutus taevas piisavalt pimedaks ning kohaliku aja järgi kell 0:41–2:51 tegelesin metoodilise meteooride loendamisega. Vaatlussuunaks sai valitud Lohe tähtkuju heledaim täht Thuban, mis asus põhjakaares enam-vähem poolel teel Suure ja Väikese Vankri vahel. Vaatluse esimene pooltund ei erinenud märgatavalt tüüpilisest perseiidide maksimumist. Ilmus keskeltläbi üks meteoor minutis ehk tegelikult 2–3 meteoori korraga ja siis paar-kolm minutit ilma meteoorideta (joonis 1). Pärast kella 1 öösel muutus vaatlus igavamaks, kuna ilmuvate meteooride arv langes märgatavalt ning kell 1:21–1:31 ilmus 10 minuti jooksul vaid kolm perseiidi. Nagu hiljem selgus, osutus see vaikuseks enne tormi.

Joonis 1. Vaadeldud Perseiidide arv 10-minutiliste vaatlusintervallide kaupa 12. augustil 00:41–02:51.

Poole kahe ajal öösel meteooride ilmumissagedus suurenes ning kella kahe paiku tuli 10-minutiliste loendusintervallide jooksul juba 12–13 perseiidi. Enne poolt kolme öösel, mis vastab täpselt ennustatud suurele maksimumile, toimus meteooride sageduse kasvus teine hüpe: ajavahemikus 2:21–2:31 ilmus 22 ning vahemikus 2:31–2:41 koguni 27 perseiidi. Suurim meteooride aktiivsus püsis suhteliselt lühikest aega ning viimase loendusintervalli ajal 2:41–2:51 märkasin 15 perseiidi. Samal ajal võis kirdetaevas järjest selgemini märgata koiduvalgust, mistõttu lõpetasin vaatluse.

Tavatult suurt meteooride ilmumissagedust märkasid ka teised (vähesed) huvilised Tõraveres, kes poole kolmeni öösel üleval suutsid olla. IMO kodulehel olev selle aasta perseiidide kokkuvõte sisaldab ka detailsed graafikut 11–12. augusti öö kohta. Sellelt võib selgelt näha lühiajalist maksimumi kella poole kolme paiku öösel Eesti aja järgi, mil meteooride tunniarv seniidis ulatus 200–250ni, mis ületab umbes kahekordselt tüüpilist perseiidide maksimumi.

Koos meteooride arvukuse maksimumiga ilmusid ka mõned väga heledad meteoorid. Eriti muljetavaldav oli kella 2:35 paiku idakirdes sähvatanud boliid, mille heleduseks määrasin -5 tähesuurust ning mis tekitas taevas välku meenutava valgussähvatuse. See meteoor jättis ka vähemalt kümmekond sekundit püsinud jälje, mida Tarmo Tanilsool pildistada õnnestus. Kõigi vaadeldud meteooride heledusjaotus on esitatud joonisel 2. Peab aga ütlema, et ootamatult ja sageli vaid sekundi murdosaks ilmuvate meteooride heleduse täpne hindamine pole alati sugugi lihtne. Ilmselt seetõttu erineb esitatud heleduste histogramm mõnevõrra oodatavast normaaljaotusest. Muidugi ei saa täielikult välistada ka looduslikku varieeruvust meteooride suurus- ja heledusjaotuses, mida mõnikord on täheldatud.

Joonis 2. Vaadeldud meteooride heledusjaotus.

Mida võib sellest kõigest kokkuvõtvalt järeldada? Esiteks oli kahtlemata tegu kõige võimsamate perseiididega, mida alates aastast 2000 kui meteoorivaatlustega alustasin, olen näinud. Kokku loendasin 2 tunni ja 10 minutiga 165 meteoori, millest 156 olid perseiidid, 6 akvariidid, 2 kaprikorniidid ning 1 sporaadiline. See näitab, et antud vool võib üllatusi valmistada ka siis, kui selle emakomeet Swift-Tuttle ei asu läheduses (viimati periheelis aastal 1992 ja järgmist korda 2126).

Teiseks – ennustatud maksimumi kellaaeg kattus praktiliselt täpselt reaalsete vaatlustega, mis on muljetavaldav ja viitab kindlasti olulistele edusammudele meteoorivoolude modelleerimisel. Seega jälgige reklaami ja kui prognoosid näitavad suuri tunniarve, on asi igal juhul kontrollimist väärt.

Kolmandaks, personaalne tähelepanek seoses seekordse vaatlussuuna valikuga ja soovitus eriti algajatele vaatlejatele – ärge valige perseiidide loendamiseks põhjataevast, kui on võimalik vaadata lõunasse. Põhiliseks probleemiks on see, et perseiididega samaaegselt aktiivsed akvariidid, kaprikorniidid ja tsügniidid lendavad just selles taevaosas perseiididega samas suunas. Kogemustega vaatleja eristab muidugi perseiide nende suure kiiruse põhjal üsna hõlpsasti. Hoopis suuremaks probleemiks osutus aga akvariidide ja kaprikorniidide eristamine. Nende voolude lähestikku asuvad radiandid jäävad põhjasuunda vaadates otse selja taha ning meteooride kiirus ei erine väga palju. Seega oli mõnikord päris raske öelda, milline meteoor pärines akvariidide ja milline kaprikorniidide radiandist. Seega, loendage perseiide pigem lõunataevas, kui just Kuu või vaatevälja piiratus ei sega.

Nojah, võib ju väita, et mullu oli meil tegu noorkuu-perseiididega ja spetsiaalselt valitud vaatluskohaga. Et nagu poleks tänavu lootustki vastu saada… Aga päris nii see ei ole, ja seda kahel põhjusel:

Esiteks – esimeses veerandis olev Kuu loojub piisavalt vara (10.08 kl 23.40; 11.08 Kuu ei looju; 12.08 loojub kl 00.06; 13.08 kl 00.38). Seega jääb täispimedat aega piisavalt, pealegi on hommikupoole ööd radiant kõrgemal ja ka sporaadiliste meteooride sagedus suurem.

Teiseks: nagu väidab naabrimees Esko Lyytinen, on perseiidide sagedusel veel teinegi periood – 12 aastat. Põhjuseks asjaolu, et emakomeet Swift-Tuttle on 1:11 tiirlemisresonantsis Jupiteriga, st komeedi keskmine periood on 11 korda pikem Jupiteri tiirlemisperioodist. Jupiteri teeb täistiiru ümber Päikese (ja läbib meteoorivoolu orbiidi tasandi) 11,86 aastaga, olles sel ajal voolu meteoorkehadele kõige lähemal. Väidetakse, et Jupiteri gravitatsiooniväli kallutab voolu Maale lähemale, põhjustades intensiivsemat tähesadu. Rehkendus on tavapäraselt keeruline ja tulemused vasturääkivad, fakt on aga see, et aastatel 1980, 1992 ja 2004 nähti tavapärasest rohkem meteoore.

2004. a kokkutulekul Krabi koolis langes oodatav maksimum ajale, kus Kuu oli noorkuu faasis. Kohal olid ka külalised Soomest, et kontrollida Lyytineni rehkendusi spetsiaalse videokaamera abil. Õnnetuseks juhtus just see „maksimumi öö“ olema pilves ja oodatud tulemus jäi saamata. Aga teistel öödel nägime meteoore palju – kokku registreeris 15 vaatlejat kolme öö jooksul enam kui 800 „langevat tähte“, neist 579 perseiidi.

Liidame 2004. aastale 12, saame 2016. Mida siis oodata?

Maa läbib voolu tasandi 12. augustil kl 8.22 UT (meie ajas 11.22 ehk südapäeval). Jäägu see maksimum siis ameeriklastele. Aga: alates aastast 1999 püütakse ennustada ka lokaalseid maksimume, mida tekitavad emakomeedi varasematel periheeli läbimistel tekitatud tolmupilved. Meetod, mille töötasid välja David Asher ja Robert McNaught, põhineb eralduvate pilvede dünaamika modelleerimisel ja toimis leoniidide puhul suurepäraselt. (Vt autori artiklit “Horisondi” 2000. aasta oktoobrikuu numbris.) Aga – leoniidide emakomeedi periood on vaid 33 aastat (Swift-Tuttle’i 133 vastu) ning valemite täpsustamiseks vajalike vaatluste arv võrratult suurem. Sellele vaatamata on arvutused tehtud (lisaks E. Lyytinenile veel venelane Mihhail Maslov ja prantslane Jeremiah Vaubaillon) ja need annavad lootust, et oodatav kõrvalmaksimum leiab aset ööl vastu 12. augustit, tund enne päikesetõusu (23.23 UT ehk 02.30 meie ajas).

Kokkuvõtteks: parimad vaatlusööd on 11/12 ja 12/13 august, pärast keskööd. Kui ennustused paika peavad, võib tunniarv ulatuda kuni 150-ni. Perseiidide vool on suhteliselt hajus, meteoore jätkub terveks järgmiseks nädalaks. Ning mine tea, äkki õnnestub pihta saada mõnele hulkuvale pilvele, mis sisaldab eriti heledaid meteoore. Igatahes – 2007. aastal pani 12 vaatlejat Tõravere mäel kolme ööga kirja üle 1200 meteoori.

Selget taevast!