Head ringiliikmed ja astronoomiahuvilised!

Juba täna, teisipäeval, on võimalus kuulata Joosep Lemberi ettekannet varpajamitest.

Ikka tähetornis kl 18.15.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

“Appi! Vaakum!” Millised on Universumi kõige tühjemad paigad? Kas seal toimub ka midagi?

Kutsume teid 28. novembril kell 19 toimuvale tähtede õhtule.

Tähed säravad Tõraveres eredalt. Eestis on ligikaudu 50 selget ööd aastas, ent Tõravere tähed on kohal igal õhtul. Need on teaduse tähed, kelle uurimistööd ja avastused on oluliselt täiendanud meie arusaama Universumist.

Millised on Universumi kõige tühjemad paigad? Kas seal toimub ka midagi? Neile ja paljudele teistele küsimustele annab vastused astrofüüsik ja Tartu observatooriumi direktor Antti Tamm.
Ettekanne toimub Tartu observatooriumi peamaja suures saalis aadressil Observatooriumi 1, Tõravere. Ettekandele järgneb selge taeva korral vaatlus.

Ettekande ajal on avatud:

• juhendajaga lastenurk Tartu observatooriumi peamajas (alates kl 18.30);
• Tähtede õhtu külastajatele on avatud vaatamiseks peamaja kahel korrusel Navitrolla, Talis Taime, Kärt Summataveti ja Maret Einasto ühisnäitus „Olematuse kummastav kutse“. Kell 18.40 saab osaleda näituse ringkäigul astronoom Maret Einastoga.

Peale ettekannet ootavad teid:

• kosmosepunker;
• kosmosemuuseum Stellaarium, kus tutvustatakse milliseid tähti ja planeete näeb märtsikuises tähistaevas;
• suure teleskoobi torn, kus saab selge ilma korral vaadelda tähti ja planeete ning vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.

Üritus on tasuta!
NB! Vaatlused toimuvad ainult selge taeva korral.
Vaata Tõravere ilmateadet Keskkonnaagentuuri kodulehel.

Ürituste sarja korraldavad ESERO Eesti ja Tartu observatoorium.

Tähtede õhtu on avalik üritus, mida pildistatakse ja salvestatakse. Tehtud fotosid ja videosalvestusi võivad korraldajad hiljem kasutada oma veebi- ja trükimaterjalides.

Loe lisaks: https://kosmos.ut.ee/et/uudis/antti-tamm-raagib-universumi-koige-tuhjematest-paikadest

Liitu ka Facebooki üritusega.

Head ringiliikmed ja astronoomiahuvilised!

Juba homme, teisipäeval, võimalus kuulata Enn Kasakult, kuidas eurooplased oma kalendrit taevanähtustega lepitada püüdsid.

Ikka tähetornis kl 18.15.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Tähtede elu

Kutsume teid 7. veebruaril kl 18 toimuvale tähtede õhtule.

Veebruarikuisel tähtede õhtul räägib Tõnis Eenmäe tähtede elust. Teadusõhtu avab põneva loo sellest, kuidas tähed sünnivad, elavad ja lõpuks taevasse jälje jätavad. Ettekanne toimub Tartu observatooriumi peamaja suures saalis. Ettekandele järgneb tähistaeva vaatlus* suure teleskoobi tornis ja veel mitmeid tegevusi lastenurgas ja Stellaariumis.

Iga ilmaga on avatud:

• lastenurk ettekande ajal Tartu observatooriumi peamajas;
• kosmosepunker;
• kosmosemuuseum Stellaarium, kus tutvustatakse milliseid tähti ja planeete näeb veebruarikuises tähistaevas;
• suure teleskoobi torn, kus saab vestelda astronoomide ja kosmoseinseneridega.

Tähtede õhtu külastajatele on avatud vaatamiseks peamaja kahel korrusel Navitrolla, Talis Taime, Kärt Summataveti ja Maret Einasto ühisnäitus „Olematuse kummastav kutse“.

Osalemine maksab üksikkülastajale 3 eurot, perele 7 eurot.

*Tähistaeva vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.

Loe lisaks: https://kosmos.ut.ee/et/uudis/tonis-eenmae-raagib-teadusohtul-tahtede-elust
Liitu ka FB sündmusega.

Detsembrikuu päevad on aasta kõige lühemad. Teisisõnu, Päikese silmapiirist kõrgemal asumise aeg on detsembrikuu ööpäevadel minimaalne. Tõsi küll, kuu esimesel dekaadil konkureerib päev oma pikkuse osas jaanuari esimese dekaadiga, kuid ärme sellele „pisiasjale” erilist rõhku asetame. Kõige lühemaks päevaks osutub 21. detsember. Sel päeval kell 11.20 (Ida-Euroopa talveajas) tähistame talve algust. Siis asub Päike täpselt Kaljukitse pöörijoonel ning on ühtlasi suurimas lõunapoolses eemaldumuses taevaekvaatorist. Tähtkujude arvestuses asub Päike kuu esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18-ndal detsembril siirdub Päike Amburi tähtkujju. Kõik klapib: Amburi tähtkujus asub ekliptika talvepunkt. Just seal paikneb Päike, õigemini selle keskpunkt, 21. detsembril kell 11.20.

Planeedid detsembrikuu õõs

Tänavune detsember on päris hea planeetide nähtavuse kuu.

Merkuur ilmub 14-nda detsembri paiku hommikuti madalasse kagutaevasse. Edaspidistel hommikutel stabiliseerub Merkuuri tõusu aeg ligikaudu 2 tunni juurde enne Päikese tõusu. Merkuur muutub “vaikselt” ka heledamaks: +1.2 tähesuuruse juurest vaatlusperioodi algul kuni -0.2 tähesuuruseni jõulupühade saabumisel. Aasta viimasel nädalal jääb Merkuuri heledus stabiilseks, kuid vaatlusaeg tasapisi lüheneb ning umbes täpselt aasta lõpus, 31. paiku kaob Merkuur ehavalgusse. Planeet liigub vaatlusperioodi vältel Skorpioni tähtkujust Maokandja tähtkujju.
24-ndal detsembril möödub Merkuur Antaaresest 7 kraadi põhja poolt. Antaares ise siis näha ei ole; see punakas „päris-täht” saab hommikuti nähtavaks mõned päevad peale uue aasta saabumist.
25-ndal on Merkuuril suurim läänepoolne eemaldumus Päikesest (22 kraadi). Kuu on Merkuurile suhteliselt lähimas asendis 29-nda hommikul, kuid Kuu asub üle 7 kraadi madalamal ja on suisa nähtamatu.

Veenus on nähtav õhtuti madalas, kuid kuu edenedes üha kõrgemal, lõuna-edelataevas Ehatähena. Võiks ära märkida, et lõpuks ometi, pärast umbes 11-kuulist “kehva aega”, astub heledaim planeet täiesti „kapist välja”. Viimati oli Veenus suhteliselt hästi vaadeldav tänavu jaanuaris hommikutaevas. Edasine on olnud „rist ja viletsus”: pool aastat järgemööda oli Veenus vahepeal üldse nähtamatu, seejärel sügiskuudel oli planeedi nähtavus justkui olemas, kuid Veenus paistis ikkagi vaid väga madalas ja/või väga lühikest aega. Ka detsembri algul on Veenuse käändekoordinaat pigem kurvakstegev (-24 kraadi). Varsti peale kuu algust loojub Veenus siiski täpselt 3 tundi pärast Päikest ning sellistes tingimustes on planeet siiski hästi nähtav, kui vaid madalale vaatesuunale miskit ette ei jää.

Edaspidi kasvab Veenuse kääne, st planeet kerkib õhtuti kõrgemale, samuti saab lisa vaatlusaeg. Kuu keskel on Veenuse loojanguaeg lähenemas 4 tunnile pärast Päikese loojumist ning Jõululaupäeval on Veenuse vaatlusaeg juba 4 tundi ja veerand juurdegi. Pühadevahelisel perioodil tuleb vaatlusaega veei lisakski ning kuu ja ühtlasi aasta lõpus loojub Ehatäht juba 4.5 tundi pärast Päikest. Planeet paistab, kordame üle, lõuna-edelataevas ja ei oma heleduse osas „tähelisi” konkurente: heledus on -4.2 tähesuurust.
Veenus liigub detsembris Amburi tähtkujust Kaljukitse tähtkujju.

Kuu on Veenusele lähimas asendis 4. detsembri õhtul. Kuu noore sirbi toredat nähtavust rikub aga madal asend. 5. detsembri õhtuks on Kuu Veenusest möödunud ja nurkkaugus nende vahel suurem kui eelmisel õhtul. Taevakehad paiknevad siis aga veel endiselt suhteliselt lähestikku ja kuna ikka veel sirbi kujuga Kuud on siis märksa paremini näha, on ilmselt seetõttu kunagise riigipüha ja konstitutsioonipäeva õhtul Kuu ja Veenuse kombinatsioon kõige parem tänavu detsembris. (See 5. detsembri „riigipüha” kehtis viimati 1977. aastal. (Tegelikult võib selle asjaolu ka arvestamata jätta.))

Jupiter, planeetide kroonimata kuningas, väärib oma tiitlit. Jupiter on 7-ndal detsembril vastasseisus Päikesega, paistes võimsa Jõulutähena ehk siis tegelikult Jõuluplaneedina kogu pika detsembriöö. Hele planeet tõuseb õhtuti kirdest, kulmineerudes kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja vajudes hommikuks loode suunas. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Jupiter saavutab heleduse
-2.6 tähesuurust. Veenuse heleduseni Jupiteri ei küüni, kuid teisalt ei paista ka Veenus kogu öö vältel.

Kuu ja Jupiter paiknevad lähestikku 14-nda detsembri ööl vastu 15-ndat detsembrit. Kuusirpi selleks ööks pakkuda ei ole, see-eest on Kuu, (kuigi mitte ka ülearu), “täis”. Täiskuu faas on 15. detsembri päeval. (Termini „täis” lahti mõtestamisega ei tasu muidugi üle ka pingutada!) Üks öö varem, 13. detsembri õhtutundidel, paikneb Kuu Taevasõela (M45) vahetus läheduses.

M45-st ümmarguselt 7 kraadi edelas paikneb Uraan (5.7 tähesuurust). Uraan ei liigu orbitaalses mõttes eriti kiiresti, nii et enam-vähem kehtib see ligikaudne hinnang kogu detsembri vältel. Palja silmaga vaatamiseks Uraan (eriti) ei sobi. Kui aga Kuud segamas pole, võib teleskoobi abiga Uraani üles otsida. Uraan on teleskoobivaatluse jaoks piisavalt hele ja ilus, samuti paistab seegi planeet teleskoobis tähtedest (pisut) suurem. Seejärel võib püüda Uraani üles leida ka ilma teleskoobi abita. Ei julge just garantiiks mütsi söömist lubada (kui see müts just söögiseene kübar ei ole), aga Uraani võiks ehk niimoodi ära näha.

Marss paistab hommikupoole ööd samuti hästi. Marss tõuseb juba mitu tundi enne keskööd: kuu alguses tõuseb Marss ligemale 4 tundi pärast Päikese loojumist, kuu keskpaiku aga 3 tundi pärast Päikee loojumist. Detsembrikuu ning ühtlasi aasta lõpus paistab Marss juba peaaegu kogu öö. Marss on küllalt kergesti äratuntav. Planeet on punaka tooniga, olles heledam kõigist teistest punakas-oranzidena paiknevatest päris-tähtedest. Kuu algul on Marsi heledus -0.5 tähesuurust, kuu keskel -0.8 tähesuurust ja kuu lõpus, suurte pühade aegu, on Marsi heledus -1.0 kuni -1.1 tähesuurust.

Mitte kogu öö, keskööd ümbritsevate tundide jooksul madalas lõunakaares paistev Siirius jääb siiski heledamaks kui Marss, kuid ei paista punakana. Kõik teised tähed on tuhimad nii Siiriusest kui Marsist. Kuu on Marsile kõige lähemal 17-nda ööl vastu 18-ndat. “Täis olekust” on Kuu selleks ajaks juba eemaldunud.

Kuu algul on Marss lähedal Sõime hajusparvele M44, mis on vaadeldav ka palja silmaga uduse laigukesena. M44 puhul, nagu süvataeva objektidega enamasti juhtub, on tegu objektiga, mida on uhkem läbi teleskoobi uurida. Marsi naabrus teeb täheparve vaatluse kindlasti veelgi huvitavamaks.

Marss ja M44 on kõige rohkem lähestikku 6. ja 7. detsembril.
7. detsembril hakkab aga Marss liikuma vastupidiselt (retrograadselt) ning kaugus M44-st edaspidi tasapisi kasvab. Lähestikkus, nagu taevavõlvil taevakehadega ikka, on seda vaid objektide vaheliste näivate nurkkauguste väiksuse mõttes. Kuigi Marss ja M44 ei satu otse teineteise taustale, siis teatud lähenduses võime ikkagi rääkida ka nende ühendusest ehk peenema nimetusega konjunktsioonist.

Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelatevas Veevalaja tähtkujus. Vaatlusaega jätkub ka Saturnil: kuu alguses on Saturn näha peaaegu keskööni. Kalendrikuu vältel planeedi vaatluseg siiski veidi lüheneb ning kuu ja aasta lõpus loojub Saturn umbes paar tundi enne keskööd. Siit ka ligikudne juhis 31. detsembriks: kui Saturn veel nähtaval on, siis on kindlasti veel vana aasta lõpuni aega ja rakette lasta ei tohi! Pärast Saturni loojumist tuleb veel umbes paar tundi rakettidega oodata. “Brežnevi kõne” tuleb kah välja kannatada. Saturni heledus detsembris on keskmiselt 0.9 tähesuurust, olles üpris aeglases langustrendis. Alati tasub Saturni vaadelda teleskoobiga, sest uhke rõngas lihtsalt nõuab enda nägemist. Eks seetõttu ongi Saturni vaadet teleleskoobis tihti peetud ka astronoomia sümboliks. Teleskoobi puudumisel võib aga lihtsalt vaadata ka raamatutest või arvutiekraanilt pilte Saturnist. Nii võib ilmselt saada isegi kõige võimsama Saturtni-elamuse… Muidugi, päris õige see piltide asi kah pole. Võib ju ise ka joonistada suure-suure ringi ja suure-suure rõnga selle ümber. Küsimus: kas paberil näeme siis Saturni või hoopiski joonistaja töövaeva?

Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8. detsembri õhtul. Kuu on siis parajasti 1. veerandis.

Geminiidid ja objekt 3200 Phaethon

Geminiidide meteoorivoolu detsembrikuu keskpaiku on selle loo kirjapanija varemgi kiitnud. Tõepoolest, tegu on aasta ühe võimsaima meteoorivooluga, konkureerides kenasti augustiöödel nähtava „kolleegiga”. Nagu voolu nimetus reedab, asub meteoorivoolu radiant Kaksikute tähtkujus, mitte kaugel eemal kuuiktähest Kastor (alfa Gem), näiv heledus 1.58 tähesuurust. Detsembriöö on pikk, kuid pole muret: radiant on kogu aeg silmapiiri kohal, kerkides praktiliselt kesköö paiku kõrgele ülemisse kulminatsiooni.

Geminiidde meteoorivool peaks olema küllalt erandlikult seotud mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimelt 3200 Phaethoniga, mis avastati 1983. aastal,seega mitte eriti ammu. Kuid selle asteroidi orbiit on, kui pilke peale heita, ka pesuehtsa komeedi orbiidi moodi. Tõsi küll, orbiidiellips pole väga kaugele välja veninud. Periheelis on 3200 Phaethoni kaugus Päkesest 0.14 astronoomilist ühikust (aü) ja afeelis 2.4 aü; tiirlemisperiood on 1.4 aastat.
Nii et selle asteroidi Päikesele lähim asend on (kui lugeda Merkuuri orbiit lihtsustatult ringikujuliseks) Päikesele märksa lähemal kui asub Merkuur Päikesest (umbes 0.4 aü). Afeelis on 3200 Phaethon kuskil Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, asteroidide vöö kandis.

Muuseas, „asteroidide vöö” tähendab ju seda, et sealkandis tiirutavate Päkeseüsteemi väikekehade ehk siis asteroidide enamuse orbiidiellipsid pole väga palju ringkujulisusest erinevad, erinevalt komeetidest.

Leidub ka asteroide, mis Maa orbiidi lähistelt võivad oma orbiidil mööda liikuda, samas mitte eriti kaugele eemaldudes, nt ka 3200 Phaethon. Viimane kuulub nn Apollo tüüpi asteroidie klassi. „Apollod” on siis asteroidid, mille periheel on lähemal kui Maa Päikesele (1 aü), afeel aga sellest kaugemal (üle 1 aü), kusjuures ka orbiidi pikem pooltelg on suurem kui 1 aü.

Asteroidi 3200 Phaethoni läbimõõtu hinnatakse 5.8 km juurde ja massi 140 triljoni kg kanti. Komeedid on mõnede kilomeerite või mõnede kümnete kilomeetrite tuumade läbimõõtude juures. Masse võiks ehk hinnata väiksemate komeetide puhul alla 100 triljoni kg., suuremate puhul üle 100 triljoni kg. Selles ligikaudses hinnagus tundub 3200 Phaethon „keskmisest” komeedist tihedam, kuid samas ka mitte eriti palju. Nii et seda, kes nimetab objekti 3200 Phaethon komeediks, ei tohiks ketserluses süüdistama hakata. Jäädes siiski selle eelduse juurde, et geminiidide meteoorivool on pärit objektist 3200 Phaethon, siis… eks see asteroid võiks siiski samas ka mitteaktiivne komeet olla. Seega on ehk tegu nn dualistliku objektiga, Kuid kui teha kiire kõrvalehüpe, siis teadlaskond on ju ammu omaks võtnud nt valguse dualismi idee ja katki pole ometi midagi! (Kaasaja teadlaste puhul on asjalood palju kehvemad, kuna mõnedki neist on „kurjast vaimust vaevatud” („nagu köster vahel ütelda armastas”). Sellised „teadlased”, muide, polegi tegelikult teadlased. Kuid paljud taolised tegelased „õpetavad” ülikoolides!)

Geminiidide keskmine lennukiirus Maa atmosfääri sisenedes on umbes 35 km/s, seega peaaegu poole väiksem kui nt perseiidide puhul augustis. Objekt 3200 Phaethon ei liigu Päikesest väga kaugele eemale (suhteliselt Päikesele lähedale jääb ka orbiidiellipsi keskpunkt). Selle tulemusena ei saavuta väga suurt kiirust ka enamik meteoore, mis „komeet-asteroidist” välja on trüginud.
Seetõttu on geminiidid vähemalt potentsiaalselt üpris vaatamisväärsed: konkreetsete juhtumite puhul on tihti aega äravalt mõelda ja mõtiskleda, kas „see” meteoor kukub maha või mitte. Sellise põhjusega hirmu võib küll siiski prahina taskust omalt poolt minema visata ja soovida midagi ilusat, nt… no selle peab ikka igaüks ise välja mõtlema! Meteooride suhteliselt väike algkiirus pikendab nende nägemise aega, kuid seevastu hoopiski vähendab võimekust ohtlikuna maapinnani jõuda. Allakukkumisvõimekusega boliidid pärinevad üldjuhul mitte meteoorivooludest, kuigi mõni voolumeteooride esindaja võib (arvatavasti ohutu) boliidina paista küll. Välistada saab looduses harva midagi, kuid pidevalt ainult kõike kartes pole ka ju mõtet vegeteerida, eks ole?

Geminiidide meteoorivoolu lendtähti 2023. aastal

Keskendudes meteooridele, siis geminiidide nähtavusaega on hinnatud 6. kuni 19. detsembrini. Võib kohata ka märksa uhkema kujuga hinnanguid, nt 19. novembrist 24. detsembrini. Eks siin ole statistilist määramatust omajagu, sest ükski konkreetne meteoor ei saa enne nähtavaks, kui ta on Maa atmosfäri sisenenud. Märksa rohkem konsensust on eeldusel, et meteooride esinemise geminiidide maksimum on 13. detsembri ööl vastu 14-ndat. Kesköö paiku ja sellele järgnevail tundidel on arvatavasti tingimused eriti head nii radiandi kõrguse kui ka eeldatava maksimumi konkreetsema aja mõttes. Muidugi võib vaatlustega alustada juba õhtutundidel ja jätkata sama tegevust ka 14. detsembril, kui pimedus uuesti saabub. Näha võiks heal juhul 120-150 meteoori tunnis, kuid rohkem (ja vähem…!) võib ka olla.

Kuid „heal juhul” vist kahjuks ei realiseeru ning jällegi (kui mitmes kord juba, vt hiljutisi oktoobrikuu ja novembrikuu lugusid) on süüdi meie sõber Kuu, mis 15. detsembri päeval jõuab täiskuu faasi. 13. detsembri õhtul tõuseb Kuu juba paar tundi enne Päikese loojumist ja katab ikkagi ära kogu „meteooride öö”. Sarnane lugu kordub ka järgmisel ööl. Noh, Kuu on siiski Lõuna-Eesti suhtes justkui veidi armuline; Kuu loojub 14. detsembril veidi enne Päikese tõusu. Kasu sellest on mõistagi olematu. Mingit ülimalt teoreetilist mängu võib ehk mängida seoses Kuu kõrguse vähenemise ja taeva koiduvalguse kasvu kiiruse kombinatsiooniga; keskendudes üli-ümmarguselt ajale kuskil üks ja kolmveerand tundi enne Päikese tõusu, kuid lootusi ei saa sellelegi asetada.

Kuid siiski leidub alati härjal sarvist haarajaid, kuigi härja sarved on juba ammu maha nuditud ja härg lisaks ninarõngale kümne ketiga seina küljes kinni. Näiteks…
Tartus loojub Kuu 14. detsembril JUBA kell 8.31 ja Päike tõuseb ALLES kell 8.55. Rutta meteoore vaatlema! Pakume KOGUNI 24 minutit Kuust vaba vaatlusaega! Vaatlusplatside broneerimine ON JUBA alanud! Kiirusta, sest vaatlusplatside arv ON piiratud! Seekord ON KOGUNI kõik hinnad SOODUSHINNAD, olenemata ISEGI hinna suurusest! Meteoorid TOOB teieni PETUPALU OÜ! Vaatluste läbiviimist VÕIMALDAB teile SA FOSFORIIDI KAEVUVESI!

Hoidkem siiski arukat joont ja peletagem kõik petturid nii silma-kui riigipiirist kaugele eemale! In corpore!

15. detsembri hommikul loojub täisfaasis Kuu juba kogu Eestis pärast Päikese tõusu. Siiski on geminiidid üldiselt küllalt heledad ja päris „pikka nina” ka ei tohiks saada. Samas, aega, kannatust, sooje riideid, kuuma „0 Vol”-iga jooki ja mõistagi selget ilma läheb vaja.

Ursiidid ja komeet 8P/Tuttle

Ursiidid on teine detsembrikuu meteoorivool, mis kuulutab astronoomilise talve algust ning vähemalt mõnedel aastatel on täiesti arvestatav. Samas on määramatust küllat palju jäänud.

Isiklikult sai ursiiididega täitsa kogemata tuttavaks saadud 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit 1997, „rutiinse” tähtede spektraalvaatluste käigus Tõravere suurt teleskoopi kasutades.
Suhteliselt tihedas tempos ilmus taevalaotusse üks lendtäht teise järel. Pööramata nähtusele põhitöö kõrval mitte eriti suurt tähelepanu (märk professionaalsuse puudumisest!), süvenes järgmistel päevadel nii raamatuid kui internetti kasutades veendumus, et nähtu kujutas endast just ursiidide meteoorivoolu ilmingut. Suunad ju klappisid.

Ursiidide meteoore arvatakse näha olevat 17. kuni 26. detsembrini. 21. detsembri ööl vastu 22. detsembrit eeldatakse maksimumi. Maksmaalaseks tunniarvuks loodetakse 10 meteoori tunnis. Mitte just väga palju, aga rohkem võib ka olla.

Ursiidide puhul pole radiandi asukohas erilist küsimust: väga palju oleneb vaatleja asukoha geograafilisest laiusest. Radiant asub ju Väikeses Vankris, mitte just otse Põhjanaela juures (14 kraadi eemal), kuid kogu tähtkuju, mis pole ka eriti suure pindalaga, pakneb ju maailma põhjapooluse lähistel.

Ursiidide meteoorivoolu radiant

Radiandi asukoht seab piirid ka vaatlusvõimalustele, sest suurel osal lõunapoolkerast pole ursiidid nähtavad. Polegi siis väga imestada, et ursiidid pole endiselt väga hästi uuritud. Siiski on uuringuid tehtud ja isegi jõutud mõnede „meteoorikimpude” avastamiseni.

Ursiididega seonduv komeet on 8P/Tuttle, ilma „asteroidismi” kahtlustuseta. Komeet 8P/Tuttle on lühiperioodiline komeet perioodiga 13.7 aastat. See periood on vähemalt viimastel aegadel küllalt hästi ka püsinud.

Komeet 8P/Tuttle asub praegu Amburi tähtkujus, olles asukoha mõttes detsembrikuu öös mittevaadeldav. Kuid isegi soodsa vaatesuuna korral oleks selle komeedi praegu nägemine korralik vaatluslik ülesanne. Jätame selle ürituse sedapuhku nõuks…

Periheelis on selle komeedi kaugus Päikesest 1.026 aü (veidi rohkem kui Maa kaugus Päikesest) ning afeelis 10.30 aü, ulatudes seega Saturni orbiidist veidi kaugemale. Nagu komeetidele kombeks, ei asu ka 8P/Tuttle Päikeseüsteemi tasandiga eriti suures kooskõlas, kaldenurk on 55 kraadi. Viimati oli komeet periheelis 2021. aastal ning sellest eelmisel korral 2008. aastal ning veel üks ring tagasi juhtus see 1994. aastal.

On tulnud välja, et ursiidide meteoorivoolu maksimaalsed ilmingud ilmnevad 6 aastat hiljem kui komeet 8P/Tuttle läbib periheeli. Samas on need “maksimaalsed aastad” küllalt muutliku olekuga: mõnikord on ursiidid siis hästi ja piisavalt pikalt-laialt näha, mõnikord aga ootamatult lühikest aega ainult mingis maakera küllalt väikeses piirkonnas ning isegi hoolikas etttevalimistus ei pruugi tingimata olla edukas. Mingi aktiivsuse tõus siiski ikkagi aga esineb.

Tasapisi on, osalt ka tagantjärele, märgatud ursiidide aktiivsemaid ilminguid ka komeedi periheelist läbimineku aastate ümbruses. Sellise näitena võiks tuua komeedi periheeli aasta 1994. aastal, samuti esines ursiidide aktiviseerumist 1982. aastal, 2 aastat pärast 1980. aasta komeedi periheeli aastat. Need juhused pole ainsad. Kui siia veel lisada kasvõi täitsa „kogemata kombel” enda poolt nähtu 1997. aastal, siis miks ei võinud seekord „klappida” ka nt kolme aasta “vanune” periheelist kulund aeg 1994. aastast lähtudes.

Tänavu möödub 2021. aastast, komeet 8P/Tuttle viimatisest külaskäigust 3 aastat. Mine sa tea, mis siis seekord saab. Nii, et võtame seekordse astronoomilise talve esimesest ööst kõik, mis võtta annab! Vähemalt ursiidide meteoorivoolu uurimise mõttes.

Milline on „Kuu seis”? Kuu on segavaks faktoriks küll, kuid õnneks ainult osa ööst, hommikupoole. Tartus tõuseb Kuu 21. detsembril kell 22.55, seega pimedat aega siiski jätkub. Kuu faas on pisut suurem kui viimane veerand, seega Kuul heledust jätkub ja hommikupoolne öö on vähemale osaliselt ursiidide seisukohalt rikutud. Samas, kes see ikka aasta ühel pikematest öödest pidevalt taevasse jõuab vaadata…

Kuust veel

Kuud oleme seoses meteooride nähtavusega juba palju kirunud. Kuid Kuu on ju väga ilus öötaeva objekt, mis seda ikka maha teha.

Kuu oskab seekord väga kenasti detsembrikuise kalendrikuu sisse juhatada ja lõpetada: nii 1. detsembril kui 31. detsembril on kuulooomine. Detsembrikuu „taevane dirigent” ise on sealjuures täiesti tagasihoidlik, jäädes neil öödel (ja päevadel) nähtamatuks.

Kuu vähene ööpäevane nähtavusaeg esineb seekord koguni 2 korda kalendrikuu jooksul. Sügavaim” miinimum” esineb 30. detsembril, kuid kuuloomine on siis lähedal ja asjaosaline ise nagunii nähtamatu. Teine „miinimum” on kalendrikuu algul ja jaguneb peaaegu võrdselt 2. ja 3. detsembri vahel. 2. detsembril on Kuu jällegi loomisele lähedal ja meile nähtamatu. Kuigi Kuu loojub 3. detsembri õhtul hiljem kui Päike, võiks Kuud ikkagi ka sel ööpäeval nähtamatuks lugeda. Esimest noorkuu-sirbi õhtut võiks nautida 4. detsembril. Vana Kuu sirpi näeme veel 28. detsembril.
29. detsembril on Kuu juba küllaltki oma madalaima orbiidiasendi läheduses ja jääb nähtamatuks, nagu meil juba varem seoses Merkuuri naabrusega jutuks oli. Seega detsembrikuu kolmel esimesel ja samuti viimasel kolmel ööpäeval peame Kuust vaid unistama.

Kuid mitte igal selgel detsembriööl ei pea me Kuust vaid unistama. Näiteks geminiidide meteooridega seoses tekkis võib-olla juba mõtteid kirkad haarata ja Kuud lammutama lennata… Kõige kõrgemalt ja kauem käib Kuu sedapuhku täiskuuööl, 15-ndal detsembril vastu 16-ndat detsembrit. Tartus tõuseb Kuu siis enam kui tund enne Päikese loojumist ja loojub üle 2 tunni pärast Päikese tõusu, olles vaadeldav kokku 4 minutit vähem kui 21 tundi. Tallinnas on täisfaasis Kuu sel ööl (ja lisaks päevadelt „laenatud” lisaajal) vaadeldav 21 tundi ja 34 minutit. Detsembrikuu ööd on ju maksimaalselt pikad, kuid sedapuhku jääb täiskuule sellest hoolimata tunde vähekski!

Aga see äsjane mõtteidu on siiski kuidagi löövalt meeldejääv ja peaks meie pahupidi pööratud maailmapildiga igati sobima: „Kõik see mees Kuud lammutama! Kuu materjalist teeme läbi ookeanide tammid ja saamegi „rail paltikule” pikenduse igasse maailmajakku, sh Austraaliasse!”

Tähistaevast ka

Pikad detsembriööd peaksid tõelisele taevahuvilisele olema suurimaks kompensatsiooniks valgetele ja lühikestele juuniöödele. Mõnikord on see tõesti nii. Paar „aga” siiski on. Statistiliselt „ründavad” Eesti piirkonda detsembrikuudel sageli tsüklonid, mis toovad kaasa enamasti pilvise taeva. Ka mõnede kõrgrõhulalade puhul võib visalt püsida madal pilvisus (kihtpilved või kihtrünkpilved), nii et ilm võib liigagi sageli olla küllalt halli olekuga ning astronoomilisi vaatlusi mittesoosiv. NB! See ei olnud ilmaennustus, vaid „vaade keskmisse minevikku”. Lootkem siiski ilusatele ilmadele, mida mõndel detsembritel siiski küllalt palju ette tuleb.

Tähistaevas lõunakaares detsembrikuu südaöö aegu

Kui ette kujutada detsembrikuu südaööd ja selle ümbrust, siis on taevapilt väga uhke. Kõrgel lõunakaares on sedapuhku Jõulutähti paistmas koguni kaks! Lisaks „traditsioonilisele” Jõulutähele, Kapellale Veomehe tähtkujus särab samuti küllalt kõrgel taevas hulga heledam objekt, milleks osutub planeet Jupiter. Jupiter asub Kapellast veidi madalamal ja paremal pool. Kuid mida rohkem, seda uhkem! Eks see kehti ka Jõulutähtede suurema valiku korral!
Veomehe tähtkujust võib kuulsast Messier’ objektide kataloogist leida 3 tähtede hajusparve: M36, M37 ja M38.

Jupiterist (ja kõrgemal paistvast Kapellast) tüki „maad” vasemal pool leiame heleda ja punase „tähe”, milleks osutub Marss. Mida enam kuu lõpu poole, seda heledamana Marss paistab. Nagu juba varem juttu oli, siis päris-tähtedest edestab Marssi heleduse poolest vaid Siirius madalas kagu-lõunataevas. Madala asendi ja suure heleduse ning talvises atmosfääris leiduda võivate jääkristallikeste tõttu kipub Siirius tihti kangesti vilkuma. Vilkumist võib tähele panna ka teiste tähtede puhul. Atmosfääri sellises olekus, mis põhjustab „hullemat vilkumist”, võivad vilkuda ka Jupiter ja Marss, mis üldiselt saadavad meile „rahulikuma iseloomuga” kiirgust. Siirius võib siis suisa „tantsima hakata” ja/või kiirelt ka värvi muutma. Enamasti nii ekstreemseid tingimusi atmosfäär siiski ei paku. Otse 4 kraadi Siiriusest allpool asub hajusparv M41. Kui objekt palja silmaga ei eristu, kaasakem siis abiks binokkel või teleskoop.

Siiriusest 13 kraadi vasakul, kehvade tähtedega Ahtri tähtkujus asub hajusparv M47. Ehk näeb silmaga ära? M47-st omakorda 1.3 kraadi vasakule allapoole asub teine hajusparv M46. Seda kindlasti palja silmaga ei näe. Vaadata läbi teleskoobi siiski tasub. Parve alumises ääres (teleskoop pöörab pildi ümber) on ehk leitav teinegi objekt, planetaarudu NGC 2438 (10. tähesuurus). M46 ja NGC 2438 pole omavahel seotud, need projekteeruvad üksteise suunas juhuslikult (planetaarudu asub meile lähemal).

Orioni tähtkuju ja selle ümbrus

Lõunakaare tähtkujudest on kesköö paiku kindlasti mõtet viidata Orionile (Eesti mütoloogias Koot ja Reha). Orioni tähed on heledad; heledaim neist on Riigel tähtkuju all paremas nurgas ning vaid õige pisut tuhmim on punakas Betelgeuse, Riigeliga võrreldes diognaalis tähtkuju ülemises vasakus nurgas. Nende kahe heleda tähe vahelisest piirkonnast leiame kolm „rivistunud” enam-vähem võrdse heledusega tähte, Orioni vöö. Võõ paikneb veidi viltu, paremalt ülaltpoolt vasakule allapoole. Juba binokliga tasub kindlasti lähemalt vaadata Suurt Orioni Udukogu (M42 ning selle vahetu naaber M43). Veel üks Messier’ kataloogi difuusne udu Orionis on M78 (vt joonist).

Orionist otse allpool asub Jänese tähtkuju. Sinna on paiga leidnud kerasparv M79, kahjuks päris madalas asendis.

Tuleme kõrgemal paistvate objektide juurde tagasi. Värvuselt (heleduselt siiski mitte) konkureerib Marsiga ka Jupiteriga samas tähtkujus, Sõnnis, paiknev Aldebaran, asudes Jupiterist veidi allpool paremal. Sõnni läänepoolseimas (paremas) nurga asub Taevasõel (M45), mis meenutab kujult pisikest vankrikest, kuid binokli või teleskoobi kaasamine teeb vaatepildi veelgi vahvamaks.

Kaks Jõulutähte (Kapella ning Jupiter), Marss ja veel üht-teist suuremas plaanis

Sõnni vasakule ulatuva alumise „sarve” tipu (Tianguan, tseeta Tau) lähedal, sellest pisut „ülevalpool”, asub 1054. aastal plahvatanud supernoova jäänuk M1, Krabi Udu. Vaatlemiseks tuleb kasutada teleskoopi. Udu keskel asuv ning ülikiirelt kogu elektromagnetlainete spektri ulatuses vilkuv (sh optiline) pulsar ehk neutrontäht pole kahjuks (isegi „keskmisest veidi parema”) amatöörtehnika abil vaadeldav. Pulsar oleks muidu uhke imetleda küll: valguspulsid heledusega 16.6 tähesuurust vahelduvad iga 0.033 sekundi tagant. Sama lühike on ka selle neutrontähe pöörlemistperiood. Krabi Pulsar on ju veel väga noor neutrontäht ja seega „keskmisest neutrontähest” ka kuumem: pinnatemperatuur ületab miljon Kelvinit (samuti Celsiust). Kusjuures umbes miljonine kraadine pinnatemperatuur mingil „keskmisel” neutrontähel ei tohiks olla eriti valesti pakutud. Küllalt vanad, mittepulsariteks muutunud neutrontähted on jahtunud umbes 700 000 kraadise pinnatemperatuurini.

Sõnnist vasakule (ida poole) jäävad Kaksikud. Kastor ja Polluks, suhtelised heledad tähed, paiknevad tähtkuju idaservas ehk vasakus ääres, Kastor ülalpool, Polluks allpool. Tähtkuju loodeservas paikneb Messier’ kataloogi esindajana hajusparv M35. Kaksikutest allpool ja vasakul asubki juba meile tuttav Marss, Vähi tähtkujus. Marsi (ja planeetide kohta üldse) oli lähemalt juttu juba ka loo alguses.

Hele täht Prooküon paikneb Orioni kõrgemale ulatuvast osast vasakul (ida pool). Samas paikneb see kõrgemal Siiriusest ja ka tõuseb enne Siiriust. Ligikaudselt ja mitte päris „sirget” joont tõmmates, umbes kolmandikul nurkvahemaast Siiriuse ja Prooküoni vahel, asub Ükssarviku tähtujus taas üks hajusparv Messier’ kataloogist, M50. Seda palja silmaga ilmselt ei näe, objekti otsida tuleb binokli või teleskoobi abiga.

Madalas põhjakaares on leitavad täheed Veega ja Deeneb (vasakul). Õhtul paistsid need tähed läänetaevas, hommikuks liiguvad kirde-idakaarde.

Suur Vanker on kesköö paiku „tagurdamas”, „püstises asendis”, rattad ees, kirdetaevas üha kõrgemale. Põhjanael asub ikka põhja suunas; selle leidmiseks pikendame Suure Vankri tagumiste, parajasti kõige kõrgemate rataste, vahekaugust.

Scrödingeri kass ja Brasiilia kass

1. Schrödingeri kass

Mitte ainult geminiidide meteoorivooolu lendtähtede, vaid ka kasside kohta on senistes juttudes nii mõngi kiitev lause kokku pandud. Nagu me kõik teame, on ka kassitõuge päris erinevaid. Siinkohal konkretiseeriks neist kahte. Alustuseks võtame ette Schrödingeri kassi.

Schrödingeri kass ei ole siiski päris ehtne kass; rääkima peaks hoopis Schrödingeri kassi paradoksist. Asja põhiolemus on järgmine.

Tavasuuruses, harjumulike mõõtmete ja massidega objekte ehk makrokehasid ning nende liikumist iseloomustatakse klassikalise füüsikaga ning üldiselt sellest ka piisab. Aatomimaailmas ehk mikroskoopilises skaalas toimuvad protsessid elementaarosakeste vahel on aga kirjeldatavad teistsugusel, kvantmehaanilisel viisil, kus on olulisel kohal toimuvate protsesside tõenäosused. Veidi hoolikamal, kuid siiski liialt kergekujulisel võrdlemisel võib jääda mulje, et kvantmehaanika oma tõenäosuslainetega kirjeldab makroskoopilist maailmapilti valesti.

Schrödingeri kassi paradoks ongi täiesti otsene, samas siiski sügavamas mõttes olemuslikult väär võrdlus mikroosakeste käitumist käsitleva kvantfüüsika ja klassikalise füüsika vahel.

Mainitud paradoksi võib detailides esitada erinevatel viisidel (ka kassi asemel nt mõnda närilist kasutades), kuid näiteks võib seda teha järgmisel viisil. Mingil teaduslikul põhjendusel on mingi kass või muu elusolend paigutatud kasti, kus jätkub piisavalt õhku. Probleem on aga kinnises sinihappepudelis, mida kast samuti sisaldab ja kass seda avada ei saa. Meil on ka mingi väljast juhitav mehhanism, mida „lükates” see mehhanism 50% tõenäosusega purustab karbi sees oleva pudeli. Pudeli purunemine saaks kiiresti kassile saatuslikuks.

Kuid meie, „targad” eksperimentaatorid, viivitame pikalt kasti avamisega. Kui seda viimaks siiski teeme, saame alles siis teada, kuidas kassiga lood on. Otsene võrdlus kvantmehaanikas kasutatava Schrödingeri võrrandi lahendamisega tähendaks seda, et kass oli kuni karbi avamiseni üheaegselt samasugusel määral nii elus kui surnud ning alles karbi avanemine tõi kassi täiel määral ellu tagasi (kuna pudel osutus terveks) või siis muutus asi kahjuks vastupidiseks (kuna pudel osutus katki olevaks).

Loomulikult oli kass tegelikult ka kastis kinni olles ikka kogu aeg täiesti elus või siis hoopis mitte. Kasti avamine ei muutnud tegelikult midagi. Peale selle, et meie saime infot juurde. Viga, mis me Schrödingeri kassi paradoksi puhul oma arutlustes teeme, on see, et me kanname „toore jõuga”, sealjuures valesti, üle kvantmehaanika „keele” klassikalisse füüsikasse.

Schrödingeri kass

Kuid kui me teostaksime asja matemaailiselt-füüsikaliselt korrektselt, siis selguks, et kvantmehaanika keerulistes valemites (Schrödingeri võrrand!) kirjeldatavad tõenäosused kinnistuvad sujuvalt kindlateks veendumusteks, kui uuritavate objektide massid osutuvad piisavalt suurteks (makrokehade, sh antud juhul ka kassi puhul!). Ka Schrödingeri kassi paradoks kaotab niimoodi oma hambad ja küüned. Tuleb veel kord üle korrata, et kass on loomulikult ka enne kasti avamist ikka sama elus (või siis mitte), oluline on ainult see, kas sinihappepudel vahepealse katse aegu kas siis ei purunenud või purunes, vaatamata sellele, et meie seda ei teadnud.

Kui aga elus ja terve kass kastist välja lasta ning see lisaks ka kuidagi aru saab, mis eksperimenti temaga tehti, siis on eksperimentaatoril kasulik otsekohe ja väga kiiresti jooksu pista, sest kassil on ka küüned ja hambad täiesti töökorras! Märkus: puu otsa ronimine siinkohal põgenejat ei aita!

2. Brasiilia kass

Ajasime oma küllalt totra eksperimendiga kassid tigedaks. Sellisest olukorrast on vaid lühike samm järgmise olendi, Brasiilia kassini. Seegi pole tavaline kass, vaid hoopis süsimust puuma, kelle keegi rahahull kurjategija on mingil viisil Brasiiliast Inglismaale vedanud. Puuma on tiigriga võrreldes küll pisut vähem võimas, kuid ikkagi väga ohtlik suur kaslane, kellega inimesel ei tasu küll paljakäsi kaklema minna.

Konkretiseerimist jätkates on siinkohal tegu kuulsa dedektiivi Sherlock Holmesi lugude autori, Arthur Conan Doyle õudusjutu sugemetega põnevuslooga, mille pealkiri on juba välja öeldud: „Brasiillia kass” (1898). Siiski, kuigi juba ainult kunstipärases mõttes, on siin teatud ühisjooni „Schrödingeri kassiga” seotud määramatusega. Nimelt loo peategelane satub oma mõrvarist sugulase („kassiomaniku”) kavala plaani tulemusel terveks ööks puumast kiskjaga samasse puuri, st „Schrödingeri kassi” keskkonnaga analoogilisse kasti. Katseobjektiks sattunud inimese tõenäosus ellu jääda ei jagune antud juhul aga sugugi „50 – 50”-le… Hommik peab tooma selgust, mis öösel juhtus.

Brasiilia kass

Õnneks selgub kiiresti asjaolu, et puuris leidub sopp, olgugi väga kehvake, kuhu kiire varjumise järel „kass” oma ohvrit eriti hästi murdma ei ulatu, kuid veidi siiski. Nii see jube öö kulgeb, kuni kurjategijast peremees tuleb olukorda üle vaatama ja „Schrödingeri kasti” avab. Selgub aga, et koos sellega sulgus uus „Schrödingeri kast”, sedapuhku juba mõrvari enda jaoks. Kui õnnetu ohver elas siiski öö üle, siis sedapuhku on tulemused vastupidised. Eks vähemalt mõnikord peab ju õiglus ka võitma! Kohalikud röövlid, võtke teie kah puhtalt teie endi huvides tagasihoidlikumaid poose!

Detsembriloo lõpetuseks

Jutt hakkas kalduma kuidagi kirjanduse suunas. Lisaks siia juurde veel katkendi Soome kirjaniku Hannu Mäkelä nooremale koolieale (!?) mõeldud raamatust „Härra Huu” (eesti keeles ilmunud 1985)”. Parajasti on kõnet pidamas admiral Õllekõht.

„„Ma haarasin saabli ja otustasin müüa oma hinge nii kallilt, kui vähegi saab.”

Härra Huu ärkas. Admiral karjus jälle. Härra Huu poleks osanud arvatagi, et admiral Õllekõht oli pidanud kaupmeheametit. Härra Huu jäi uuesti tukkuma.”

Nojah…

Tüüpiline kultuurisoovitus ei tahaks ka tulemata jätta. Olgu see sedapuhku lühike (kuigi võõrkeelne) katkend prantsuse väärtfilmist „Sandarm ja tulnukad” (1979). Mullu juunis sai seda filmi juba mainitud, kuid väärtused ei vanane. Probleem on kokkuvõtvalt lihtne, kuid osaliste jaoks üpris keerulisevõitu. Sandarmitel tuleb nimelt mõelda välja, kuidas tuvastada tulnukaid (teisisõnu, kas, kes ja kustkohast täpselt kõmiseb tühjusest või mitte… (Täna näeme ja kuuleme taolisi „tühje tünne” igas infotunnis. Oleks veel, et ainult infotunnis.)

https://www.youtube.com/watch?v=tBR76xk5vKs

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 8.21
• Esimene veerand: 8-ndal kell 17.26
• Täiskuu: 15-ndal kell 11.02
• Viimane veerand 23-ndal kell 0.18
• Kuulooomine: 31-sel kell 0.27

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Katse virmalisi ette ennustada läks kuu aja eest osaliselt korda. 5. ja 6. oktoobril, samuti mõnedel järgmistel öödel võis virmalisi näha. Ülivõimsaid virmalisi ei olnud, aga põhjakaare valgussambaid või lihtsalt (kergelt) värvilst kuma võis silma peale vaadtes tähele panna küll. Kui aga keegi virmalisi pildistas, siis sai pilt märksa uhkem: kaasaja kaamerad, kui need üldse virmalisi suudavad tuvastada, tuvastavad automaatselt ka erinevad värvid.
Päikese „rahutud päevad” kestavad, edasi kestavad seega ka virmaliste päris head võimalused.

Päike

Enamus kuust paikneb Päike Kaaludes, 23-ndal siirdub Skorpioni tähtkujuu, 29-ndal liigub aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembris

Planeetide nähtavus tänavu novembris on päris hea, kuigi pessimist võib ikka öelda, et saaks ka paremini.

Veenus on leitav õhtuti madalas edelataevas. Planeedi vaatlusaeg on kasvamas, oktoobrikuise aeglase tempoga võrreldes ka mõneti kiiremini. Veenus loojub kuu alguses pisut üle tunni pärast Päikest, kuu keskpaiku enam kui poolteist tundi ning kuu lõpus 2 tundi ja kolmveerand pärast Päikese loojumist. Nii et vähemalt kuu viimasel dekaadil peaks Veenus olema piisavalt kaua nähtav, et Ehatähena, nagu kord ja kohus, juba küllalt kergelt leitav olla. Tõsi küll, igati hästi see asi just ka ei ole. Nimelt jääb Veenus endiselt üpris madalasse asendisse ning kui ikka puud või eriti majad ette jäävad, pole ikkagi planeeti näha; samuti koonduvad ka pilved geomeetrilise projektsiooniefekti tõttu sagedamini just vaatesuunalt horisondile lähemale (küllap on kasvõi kahe eelmise kuu katsed Veenust näha seda sageli kinnitanud). Veenus liigub novembrikuus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Veenuse heledus on ümmarguselt -4,0 tähesuurust.

Kuu ja Veenuse lähestikku nägemisega on taas kord kehvad lood. Kuu on Veenusele kõige lähemas asendis (kuigi mitte just lähedal) 4. novembri õhtul. Kuid Kuu loojub juba mõni minut pärast Päikest ning koguni tund enne Veenuse loojumist ja on nähtamatu. Ka järgmisel õhtul, kui Kuu on Veenusest (üpris kaugelt lõuna poolt) möödunud, on taevakehade omavaheline nurkkaugus veel suurem ning Kuu loojub ikkagi märksa varem kui Veenus. 5. novembri Kuu juurde tuleme veel varsti tagasi.

Teine õhtune planeet on Saturn; niimoodi olid lood ka oktoobris. Kui Veenus paistab novembris paremini kui kuu aega varem, siis Saturn paistab novembrikuus lühemat aega kui oktoobris. Ometi võib endiselt julgelt nentida, et Saturni vaatlustingimused on paremad kui Veenusel. Saturn paikneb õhtutaevas lõunakaares Veevalaja tähtkujus ning loojub kuu alguses peale kella 1, edaspidi aga kesköö paiku. Planeedi heledus on 0,9 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 10. ja 11. novebri õhtutel. Mardipäeva õhtul otsib „peremees sulast”, päev hiljem aga „sulane peremeest”.

Novembrikuu parimad vaatlustingimused on Jupiteril. Kuu esimeses pooles tõuseb Jupiter veel veidi hiljem kui algab öö, kuid kuu teises pooles saab Päikesesüsteemi suurim ja massiivseim planeet nähtavaks kogu öö vältel. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kes hoolega Jupiteri asendit uurib, märkab Jupiteriliikumist lääne suunas, mitte ööpäevase liikumise mõttes, vaid selles mastaabis, kui tähistaevas kujuteldavalt „seisma panna”. Liikumine on mõistagi väga aeglane, kuid nimetus on liikumise suuna tõttu vahva: retrograadne. Ega see muud ei tähenda, kui et Jupiter on lähenemas vastasseisule Päikesega. Asi klapib: planeet saab ju terve öö jooksul nähtavaks. Retrograadseks muutus Jupiteri liikumine juba 9. oktoobril. Jupiteri heleduseks on -2.6 tähesuurust. Peale Veenuse loojumist on Jupiter heledaim „täht” taevas. Kuu esimesel nädalal heleduse konkurentsi probleemi polegi: Veenus loojub umbes samal ajal või varemgi veel võrreldes Jupiteri tõusu ajaga. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 17-nda novembri ööl vastu 18-ndat.

Marss on purjetamas Jupiteri „tuules”, tõustes samuti kirdesuunalt. Marss tõuseb siiski mõni tund hiljem kui Jupiter, asudes Vähi tähtkujus. Seega on Marss hommikutaeva objekt. Planeet loojub alles peale keskpäeva, kuid seda peame mõistagi vaid endale ette kujutama. Tõsi küll, teleskoobiga on Marss päevalgi nähtav, sest planeet on piisavalt hele. Mardi-jooksmise aegu on Marsi heledus 0 tähesuurust, kuid heledus kasvab edaspidi päris jõudsalt: kadripäevaks on Marsi heledus -0.3 tähesuurust; kuu lõpus (andresepäevaks) aga -0.5 tähesuurust. Erinevalt Jupiterist liigub Marss novembris päripidiselt. See viimane märkus (nagu ka Jupiteri puhul) oli peamiselt mõeldud teatud tüüpi tasuliste muinasjuttude vestjatele abisaadetiseks. Sest oma ligimest peavad kõik alati aitama, täpsemalt küll ainult siis, kui ligimene on kelm, röövel või muidu kaabakas, ütleb oravamäärus.
Kuu on Marsi lähedal 20-nda novembri ööl vastu 21 novembrit.
Neist veidi allpool asub Sõime hajusparv M44.

Kuu ja Marss heleda hajusparve M44 läheduses 21. novembri hommikutaevas

Merkuur on nähtamatu. „Kuid seda juhtub tihti”, lohutas audiitor ja andis rahapesu andeks.

„Sellise jutuga ei jõua me kuhugi!”, muutus tavakodaniku järelvalveametnik rangeks.

Järjejutt Kuust: kehv nähtavus

Kuu jätkab ka novembris oma küllalt ekstrmaalseid nähtavuse muudatusi.

Miinimum jõuab sedapuhku kätte 5. novembril. Võttes vaatluse alla Tartu, siis Kuu tõuseb kell 13.12 ja loojub kell 17.01. Kuu nähtavusajaks saab seega 3 tundi ja 49 minutit. Päike loojub samal õhtul kell 16.14. Kuid kuidas on lood Kuu praktilise nähtavusega, ikka selsamal 5. novembril?

Kuuloomine oli juba 1. novembril. Kuid kuna Kuu on liikumas sel ajal oma orbiidi apogee ehk Maast kaugeima punkti lähistel, pole ka Kuu noore faasi kasv kõige kiirem, seda ka mitte 5. novembriks. Tõika kinnitab ka asjaolu, et Kuu esimene veerand saabub alles 9. novembril, tõsi küll, hommikul. Väga madalas asendis taevas asuv Kuu on päevases taevas vaadeldav üpris viletsalt, loomulikult seda enam, mida väiksem on Kuu faas. Ometi on Kuu sirp 5. novembriks nii palju kasvanud, et selle leidmine on võimalik. Päikese loojangu aegu ja selle järel ei tohiks Kuu enam märkamatuks jääda, kuid peame arvestama ikka seda, et Maa kaaslane asub väga madalas lõuna-edelataevas ja loojub peatselt, juba kolmveerand tundi pärast Päikest.

Järgmsel, 6. novembri õhtul on ikka väga madalal paiknev, kuid veidi juba suurem Kuu kauem näha ning edaspidi paraneb Kuu nähtavus õhtust õhtusse päris kiiresti.

Vaatame üle ka Tallinna sündmused 5. novembril. Kuu tõuseb kell 13.41 ja loojub kell 16.48. Kuu (ülemine äär, ärme unustame) on seega nähtav 3 tundi ja 7 minutit. Päike loojub kell 16.17. Tallinnas on seega Kuu veel kehvemini, veel madalamas leitav ja loojub vaid pool tundi pärast Päikest. Siiski peaks Kuu horisondi lähistel (küllaltki lühiajaliselt) nähtavaks saama.

Ka 6. novembri õhtul on võib märkida Kuu kehvemat nähtvaust kui Tartus.
Edasistel õhtutel Kuu nähtavus paraneb, veelgi kiiremini kui Tartus.

Järjejutt Kuust: võimas nähtavus

Otsime ka Kuu kõrgeima käigu päeva. See jääb jällegi, nagu oktoobris, kahe kalendripäeva sisse.
Sedapuhku juhtub nii, et Kuu nähtavus on kahel järjestikusel taevatiirul suhteliselt sarnane, kuid pisut kauem on Kuu nähtaval neist esimesel korral, 17-ndal novembril vastu 18-ndat novembrit.

Kuna täiskuu faas oli vaid 2 ööpäeva varem, 15. novembril kell 23.28, on Kuu veel üsna ümmargune,kuid mitte täiesti, sest Kuu liigub oma orbitaalsel teel perigee ehk Maale lähima punkti piirkonnas, seega suhteliselt kiiresti ning ka Kuu faas muutub suhteliselt kiiremini.

Olles kujuteldava vaatlejana Tartus, siis Päike loojub 17. novembril kell 15.49. Kuu tõuseb juba 15.39, seega 10 minutit enne Päikese loojumist. (Praktilistel kaalutlustel võib siiski ehk ümaralt ette kujutad, et Kuu tõuseb Päikese loojangu aegu). Möödub pikk novembriöö ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.09. Kas Kuu on omakorda loojumas? Oh ei, Kuu loojub alles kell 12.32, pärast keskpäeva.
Kuu austab seega Tartu kandi rahvast oma kohalolekuga 20 tundi ja 53 minutit, seega 7 minutit vähem kui 21 tundi. Tähelepanelik vaatleja võib panna tähele, et hommikuses päevavalguses on Kuu faas juba pisut pisem kui oli tõustes.

Tallinnas on siis Kuud veelgi kauem näha. Alustame 17. novembri õhtust. Päike loojub Tallinnas kell 15.51. Kuu aga tõuseb juba kell 15.29; nende ajamomentide erinevus on seega 20 minuti kanti. Pikk öö saab viimaks otsa isegi Tallinnas ja Päike tõuseb 18. novembril kell 8.23. Kuu „naerab” läänekares veel küllalt kõrgel, loojudes alles kell 13.02. Kuu, nagu näha, austab Tallinnat oma nähtavalolemisega 21 tundi ja 33 minutit.

(Nii et Tallinnas ehk õnnestub heal juhul sama „vana Kuud” isegi 2 päeval järjestikku koos Päikesega näha: 17-nda novembri õhtul pisut enne Päikese loojumist ja siis 18-ndal veel tubli pool päeva (hommikupoole).)

Põhjustest ka

Miks tõuseb Kuu sedapuhku 17. novembril täiskuu kombel, kuskil Päikese loojumisega „segi” ja loojub hoopis pookuu kombel, päeval? Sest 3. veerandi poolkuu peaks ju keskpäeva paiku loojuma, eks ole?

Siin avaldub ilusasti Kuu orbiidi tasandi erinevus ekliptika tasandist, nurk nende vahel on umbes 5.1 kraadi. Kuu on 17. ja 18. novembril oma suurimas põhjapoolses eemaldumuses ekliptika tasandist ja seetõttu põhjapoolkeral väga pikalt vaadeldav. Teise aspektina on ju novembrikuu päev küllalt lühike ning Päikese tõusust keskpäevani pole just väga palju tunde.

Kui võrrelda Kuu nähtavuse ajalisi piire oktoobrikuuga, mille puhul samuti sama teema üleval oli, siis saame veidi teised arvud. Asi on põhiliselt selles, et Kuu liikumise periood(id) orbiidil ei klapi täisarvu päevadega.

Ka oktoobris esitatud Kuu nähtavuse piirid Soomes, vastavalt kohtades, kus Kuu üldse nähtamatuks muutub või siis üldse ei looju, siis ka need kohad on nüüd teised, veidi teistsuguste laiuskraadidega. Mõlemad laiuskraadid on sedapuhku, novembris, Eestist pisut eemal põhja pool.

Tähed õhtuti

Vahel ütleb mõni, et ülikool olla lapsepõlve pikendaja. Kuid pikendada saab ka aastaegu. Seda teeb näiteks õhtuses tähistaevas lõuna-edelakaares näha olev Sügiskolmnurk tähtede Veega, Deenebi ja Altairi esituses. Veega on neist heledaim, Deeneb vaatelt (mitte vaaadetelt!) vasakpoolseim, Altair aga madalaim.

Lõuna-edelataeva kõrgemat osa teeb uhkeks Sügiskolnurk

Kuna nende tähtede kombinatsiooni tunakse ka Suvekolmnurgana, saamegi ehk novembrikuuski ette manada pildi augustiööst, hämarikuvalguses isegi juuliööst. Tõsi küll, tähelepanuta tuleb jätta asjaolu, et ehakuma on nüüd edela-läänetaevas, mitte loode-põhjakaares, nagu oli suvel.

Horiondi lähedale vaadates tundub veel miski justkui tuttavlik, kuid teisalt ei ole ka. Juulis ja augusti alguses oli väga madalas edelataevas õhtuti näha punakas täht nimega Antaares, see on täpselt meeles. Vahepeal polnud Antaarest mitu kuud enam näha. Nüüd on Antaares vist tagasi? Sealsamas, väga madalas edelataevas. Kuid nii hele ta suvel kaugeltki ei olnud. Ning miks ta pole enam punane? On hoopis kollakasvalge nagu enamik tähti. Kuid hirmus hele on ta küll. Hea veel, et aegapidi aina madalamale vajub, muidu ehmataks veel äragi.
Õigus, vaja teleskoop tuua. Huvitav objekt on see seal madalas läbi telekoobi vaadates. Meenutab nagu vananevat Kuud enne kolmandat veerandit. Kas mõni täht vahetab faasi? Õigus! Astronoomia õpikus on ju kirjas, et Merkuur ja Veenus muudavad oma faase. Kumb see siis on? Aga keegi ju kuskil kirjutas, et isegi kuulus Kopernik polevat Merkuuri kunagi näinud. (Kuigi, vaevalt küll see nii on…) Teiselt poolt, Koperniku vastu ikka nii lihtalt ei saa… Selge, see objekt on seega Veenus! Täpselt nii ongi. Veenus seal madalas varaõhtuti paistabki.

Ka alumine taevane lõunakaar on õhtuti huvitav

Kagutaevas, madalalmal kui Altair, kuid Veenusest soodsamas asendis, on samuti näha hele täht; Veenusega ei anna võrrelda, kuid Sügis-Suve-Kolmnurga liikmetega küll. Teleskoopi kasutades osutub see täht aga ootamtult uhkeks: seegi osutub planeedile omaselt kettakeseks, kuid seda ümbritseb ka ilus rõngas. Selgub, et antud objekt on hoopis planeet Saturn. Nii, madalavõitu läänekaares on veel üks hele täht, oranzika tooniga. Äkki on see Marss, see pidavat olema ju punakas või midagi taolist? See täht on justkui ka juba kuude viisi õhtuti näha olnud… Teleskoopi objektile suunates on täht muidugi ilusam ja heledam, kuid jääb siiski täheks. Nii ongi: see on täht nimega Arktuurus.

Ka madalas kirdetaevas olev hele täht ei osutu planeediks. Tegemist on tähega Kapella. Teadlased, muuseas, on siiski välja selgitanud, et Kapella peidab endast teatud saladust, nimelt see täht koosneb kahest komponendist. Mõlemad neist on kollased, mitte väga erinevad meie Päikesest. Eks ka kogu see süsteem kokku ole siis kollane. Kusjuures vahva ongi, et kaks tähte „lihtvaatlustel” ühte sulavad: kui ükskõik kumba komponenti poleks, oleks Kapella märksa vähem hele. Kahtlane on, kas ta oleks siis tuntud vanade eestlaste Jõulutähena. Kahtlane on seegi, et ta ka seda ametlikku, Kapella nime kannaks.

Mõõdub mõni aeg ja kirdetaevas saab nähtavaks midagi judinaid tekitavat. Madalasse taevasse ilmub väga hele täht. Algaja vaatleja ehmatab ehk isegi ära ja suundub lagedalt põllult tubasesse soojusesse tagasi. Kuid oh seda jama! Varsti hakkab see hele täht, osutudes üha kõrgemal olevaks, talle suisa aknasse paistma! Puudel ju enam lehti ei ole, mis nüüd viga objektidel puuvõradestki läbi paista!
Midagi tuleb ette võtta, teleskoop on ju julgestuseks olemas! Hele objekt osutub teleskoobis vöödilise kettakujuliseks. Hea ilma korral on eristatav ka miski punakas plekike või laiguke. Veelgi huvitavam, seda objekti ääristavad neli pisikest täppi, kahtlaselt enamvähem ühel real. Mis on vaatluse järeldus? Ikka see, et hele objekt on planeet Jupiter, Päikeseüsteemi hiiglane planeetide arvestuses koos oma nelja suurima kaaslasega: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Nüüd polegi vaatleja enam eriti üllatunud, kui veel mõni tund hiljem, jällegi kirdesuunalt, uus hele objekt silma hakkab, kusjuures üsna vahepeal läände loojunud Arktuuruse moodi, nii värvuselt kui heleduselt. Teleskoop ei valeta: see oranz objekt peab olema planeet Marss!

Tähti hilisöises ehk varajases hommikutaevas

Kaua sa ikka õues külmetada jõuad. Aknast peale Jupiteri ka väga midagi sisse ei paista. Ning vaatleja otustab veidi magada. Siiski, juba kella poole 6 paiku on vaatleja uuesti vaatlemas nagu viis kopikat. Päikese tõusuni on veel aega (eeldame kuu lõpuosa, kadripäeva aega).

Heledaim „täht”, Jupiter, on liikunud läänetaevasse, kuid on siiski veel suhtleliselt kõrgel, umbes 30 kraadi silmapiirist. Otse Jupiteri kohal, ehk kõrgemal, paikneb Kapella. Jupiteri suhtelises läheduses, allpool paremal, asub oranzikas Aldrebaran, asudes nagu ka parjasti Jupiter, Sõnni tähtkujus.

Hommikul vara ärkajat tervitavad edela-läänesuunal paljud heledad tähed. Pildil näeme selle taevaala ülemist osa.

Jupiteril on aga öösel tekkinud hele konkurent, mis paikneb edelas, Jupiterist vasakul allpool, vähem kui 10 kraadi kõrgusel. Täht on tõesti hele, kuid siiski on otseses võrdluses näha, et Jupiter on heledam.

See teine, madal hele täht, on Siirius. Jupiteri ja Siiriuse vahepealse piirkonna keskpaiga lähedal leiame kolm tähte enam-vähem ühel mõttelisel sirgel, kusjuures peaaegu horsiontaalselt. Need tähed, vasakult lugedes Alnitak, Alnilam ja Mintaka moodustavad teatavasti Orioni tähtkuju keskosa. Orioni tähtkuju heledaimad tähed asuvad vöö tähtedest üleval ja allapool. Ülalpool ja pisut vasakul asub punakas Betelgeuse, allpool, pisut paremal ja eriti madalas asub valkjas Riigel. Punakat tooni omavad Betelgeuse (vasakul) ja Aldebaran (paremal) on peaaegu samal kõrgusel, kuid Betelgeuse asub siiski veidi kõrgemal.

Hommikune edela-läänetaevas: see osa, mis jääb horisondile lähemale

Siiriusest kõrgemal asub hele täht nimega Prooküon. Sellest omakorda üleval ja paremal, samas Kapellast vasakul, paiknevad „Kaksikud” Kastor ja Polluks. Kastor on neist kahest kõrgem ja parempoolsem, samas pisut tuhmim.

Prooküonist veel kõrgemal “punetab” aga planeet Marss.

Õhtul madalas läänekaares paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus on uuesti tõusnud ja paikneb nüüd idataevas. Arktuurusest allapool ja paremal asub taas üks hele täht, Spiika. Kõrgel lõunakaares paikneb Reegulus. See on ka küllalt hele täht, kuid nt Arktuurusest ja Spiikast tuhmim.

Sügissuvise kolmnurga liikmed Veega (heledam) ja Deeneb paiknevad nüüd madalas kirdetaevas.

Novemrikuise hommikutaeva täpne kirjeldamine on siiski keeruline, sest koiduvalguse arenemise alguse taevapilt on erinevalt õhtutaevast kuu vältel suhtleliselt kiiresti muutuv.

Leoniidide meteooridest

Iga-aastane leoniidide meteoorivoolu aeg on novembrikuus. Leoniidide langemisvõimalusi hinnatakse küllalt pikalt: 6. novembrist 30. novembrini. Mõned allikad pakuvad veel mõni päev pikemat perioodi. Üldiselt igal aastal rõhutatakse seoses leoniididega aga just 17. ja/või 18. kuupäeva. Nii on seegi kord: leoniidide maksimumi hinnatakse 17. novembri ööle vastu 18. novembrit. Kas sellest ööst ei olnud meil juba juttu? Oli küll, seoses väga kaua ja kõrgelt käiva suure faasiga Kuuga. Kuu, kuigi juba veidi üle täiskuu faasi, paistab siis kogu öö ja pool päeva veel pealegi. Kuna leoniidid on, nagu paljud teisedki meteooorivood juhtuvad olema, radiandi asukoha tõttu hommikupoolse öö meteoorid, siis Kuu rikub suurema osa efektist ära. Asi on väga sarnane orioniidide vooga tänavu oktoobris, kui samuti Kuu platsis oli. Aga siiski: tänavuste orioniidide esindajaga sobib vähemalt ühe täiesti juhusliku öise vaatleja kirjeldus väga heledast, ilmselt boliidi mõõtu objektist, mis vaatamata „heledust irvitavale” Kuule muljetavaldavat vaatepilti oli pakkunud.

Kuuta öö ja kõrge radiandi eeldusel on tänavuste leoniidide intensiivusi pakutud erinevaid, 10 kuni 22 meteoori tunnis. Arvatavasti on leoniidid taas sellised nagu paljudel viimastel aastatel: mitte eriti intensiivsed, kuid midagi ikka.. Kui see Kuu segamas ei oleks…
Kuu allakukkumist pole karta ega loota, samuti mitte ka Kuu raketina minemalendamist, sest Kuule mõjuva Maa gravitatsioonijõu võrdsus tiirutavat Kuud Maast eemalesuruva tsentrifugaaljõuga hoiab Kuud oma orbiidil kinni. Kui kuulus õun, mis väidetavalt Newtonile pähe kukkus, oleks olnud sel ajal samuti ka tsentrifugaaljõu mõju all, oleks õun enam-vähem horisontaalselt üle Newtoni lennanud ja mine tea, kas me siiamaani üldse teaksime, et aknast on ohtlik alla hüpata…

Tagantjärele oktoobrikuu komeedist

Kuidas siis paistis komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)?
Kuigi enamus ennustusi olid komeedi palja silmaga nähtavuse osas pigem tagasihooidlikud, läks seekord paremini neil ennustajatel, kes olid mõõdukalt optimistlikud.

Tuleb uhkusega ja tulevasel veebruarikuul igati õigustatult aumedalit oodates tunnistada, et vähemalt see komeet õnnestus endalgi ära näha. Tundub, et komeet muutus Eestimaa taevas paljale silmale nähtavaks üsna vahetult pärast perigee olukorda 12. oktoobril. Jääb mulje, et parimad vaatlustingimused olid 15. oktoobri õhtul, kuid enda poolt jäi komeet pilvesogase taeva tõttu siis veel nägemata, kuigi koht, kuhu vaadata, paistis õige olevat. Kuid järgmisel õhtul oli ilm parem ja komeet nähtav, kuigi täpselt pidi teadma, kust otsida.

Ajaline mänguruum oli küllalt kitsas, tuli leida paras moment tuhmuva ehakuma ja idahoriondilt üha kõrgemale kerkiva täiskuu valgustusefektide vahel. Umbes kell kolmveerand kaheksa õhtul oli vist parim vaatlusaeg. Komeet võis olla palja silmaga näha veel mitmel õhtul, kuid Kuu võis asja juba nurja ka ajada. Teleskoobi või ka binokli abil nägi komeet muidugi parem välja, samuti oli ka ajaline nähtavus mõistagi siis märksa parem, komeeti võib nii vaadelda praegugi..

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Nagu näha, on komeedil pikk saba, isegi kaheosaline saba.

Mida siis kauge külalise kohta veel öelda on?

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) avastati küllalt hiljuti, 22. veebruaril 2023. aastal. Seega üsna tüüpiline „tulen ja lähen”- komeet.

Komeet (komeedi tuum) oli perigees olles, 12. oktoobril, Maast ligemale 70 miljoni kilomeetri kaugusel, seega pisut vähem kui poolel Päikese kaugusel Maast. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis asus komeet veidi varem, 27. septembril, asudes siis Päikesest 58 miljoni km kaugusel ehl 0.39 astronoomilise ühiku kaugusel. Seda kaugust võib võrrelda Marsi kaugusega Maast Marsi suure vastasseisu aegadel.

Arvatakse, et see komeet asus viimati periheelis umbes 80 000 aasta eest, kuid vaatlused näitavad, et orbiit edaspidi muutub ja Maalt oli kosmiline külaline viimast korda vaadeldav. Tundub isegi võimalik, et komeet sai Päikesest ”mööda kukkudes” sellise hoo, et võib Päikesesüsteemist üldse väljuda. Seegi protsess, kui see siiski teoks saab, on mõistagi väga pika kestvusega.

Kes veel komeeti nägid?

Kuskil olla keegi ammuse paharetina laialt tuntud kohtualune puudutanud avalikul istungil silmanähtavalt liigsuurt energiat rakendades kogu kohtusaali nähes ja kuuldes kohtuniku nina. Kohe seejärel ta tunnistanud tehtu kohta vaid seda: „Vale!” „Vale!” „Vale!” Advokaat kordas üha omalt poolt: „See ei olnud nii nagu see asi paistis!” Ning niimoodi edasi. Kohtualune jäänud oma sõnade juurde kindlaks. Seetõttu tunnistanud värvi muutva ninaga kohtunik, kes omaette nina alla (jälle see nina!) üha vihasemalt vandunud, ka omalt poolt süüaluse valjuhäälselt õigeks. Sest seadus on seadus ja igal isikul on kohustus oma vigu tunnistada. Kui isik aga kinnitab vastupidist, kinnitab see igal juhul, ainsa määrava asjaoluna, ka süüteo puudumist. Kuna süüdistatav oli jäänud antud olukorras süütuks, oli edasise sammuna puhtloogiline järeldada ja järeldatudki, et kohtualune pole ka selles süüdi, milles teda algselt süüdistati.

Kõik osalised läinud, kusjuures viimane kui üks, meedia väitel igati õnnelikena, laiali. Seejärel viidud (igaks juhuks) kohale toodud kassiliivakast ning kraapimis-ronimispost, samuti ka koertele mõeldud nurgapostid ja närimiskondid kohtusaalist sajutiselt minema.

Eksisteeerib puhtteoreetiline võimalus („juhusliku tühipilgu seadus”), et mõni saalisviibinu nägi õhtul ka komeeti. Juhul kui üks neist nägijaist juhtus kogemata olema kohtunik, nägi too vähem kui 12 tunni jooksul koguni kahte komeeti.

Niipalju siis novembrist

Kultuurisoovituseks üks tugitooliteatrike 1987. aasta külmast ja vihmasest juunikuust, kui õunapuud õitsesid alles jaanipäeva aegu. Veenmaks, et füüsika ja füüsikud on kõikvõimsad. Kui keegi uskuma jääb.

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tugitooliteater-automobiil

Mida päris lõpetuseks öelda? Eks tirime lagedale järjekordse tsitaadi.

“Aga vara ta kirjutab minu nimele, kõik. Ja siis ma lasen tal kirjutada veksli, nagu oleks ta minu käest suure laenu saanud”.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 1-sel kell 14.47
• Esimene veerand: 9-ndal kell 7.55
• Täiskuu: 15-ndal kell 23.28
• Viimane veerand 23-ndal kell 3.28

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)

Päike on praegusel ajal oma aktiivsuse maksimumi lähedal; aktiivsuse tipp peaks sedapuhku saaabuma 2025. aastal.. Teisisõnu, Päikesel esisneb keskmisest sagedamini laike ja laikude gruppe. Laikude kandis esineb aga tihti võimsaid aine väljapurskeid ehk protuberantse. Kui Maa satub mõne säärase purske väljundproduktide teele ning samal ajal on vaatluskohas selge öö, siis oleme uhke taevase vaatemängu ehk virmaliste tunnistajateks.

Virmalised ja mõned pilved

Järjekordne võimas plahvatus toimus 3. oktoobril kell 15.10 Ida-Euroopa suveaja järgi. Seda hinnatakse koguni käesoleva Päikese aktiivuse tsükli seni võimsaimaks (mida on fikseeritud Päikese nähtaval küljel). Vastav aktiivne piirkond asub Päikese näiva ketta tsentrist mitte eriti kaugel, seega on oodata laetud osakeste ehk prootonite voo jõudmist Maa lähistele, seda tõenäoliselt 4. või 5. oktoobril. Seega eeloleval ööl ja igaks juhuks ka järgneval ööl tasub loota virmalisi, kui veab, siis koguni uhkeid.

Planeedid oktoobris

Veenus on õhtuti leitav päris madalas edelataevas. Võrreldes septembriga hakkab planeedi vaatlusaeg aeglaselt kasvama, kuid pigem seista tahtvate künnihärgade, mitte ratsahobuste vedamisel. Tõepoolest: kuu algul loojub Veenus mõni minut enam kui pool tundi pärast Päikest, kuu keskel kolmveerand tundi, kuu lõpus ligemale tund pärast Päikest. Veenus selle ajaga siiski, tähistaevast reeperiks võtttes, paigal ei püsi, liikudes kuu jooksul Kaalude tähtkujust läbi Skorpoioni Maokandja tähtkujju. Veenus möödub 26-ndal oktoobril Antaaresest 3 kraadi põhja poolt, kuid Antaarest mõistagi siis näha ei ole. Kuu on Veenusele kõige lähemal 5. oktoobri õhtul, kuid nii nagu kuu aega tagasi, loojub Kuu ka seekord enne Veenust ja on nähtamatu.

Teine õhtutaevas näha olev planeet on Saturn. Saturn on Veenusest alati märksa vähem hele, kuid sedapuhku paistab Saturn Veenusest kindlasti paremini. Saturn asub öö alguses küllalt madalas kagutaevas, liigub edaspidi üle lõunataeva ning loojub mõni tund peale keskööd. Tõsi küll, kuu lõpuks on planeedi vaatlusaeg mõneti lühenenud. Heledus on Saturnil umbes 0.7 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 14. oktoobri õhtul.

Marss paistab punaka tähena heades tingimustes hommikupoole ööd, tõustes juba enne keskööd. Planeet läheb ka heledamaks. Kuu algul on Marsi heledus 0.5 tähesuurust, kuu lõpus aga umbes võrdne kinnistäht Kapella heledusega (0.08 tähesuurust). Marss paikneb enamuse oktoobrikuust Kaksikute tähtkujus, kuu lõpus liigub Vähi tähtkujju. 19-ndal oktoobrul möödub Marss Polluksisit 6 kraadi lõuna poolt. Polluks on värvuselt veidi Marsi moodi, kollakas-oranz, kuid tagasihoidlik heledus (1.13 tähesuurust) ei too seda värvitooni eriti välja. Kuu on Marsi lähedal ööl vastu 24. oktoobrit.

Kõige paremini on tänavu oktoobrikuus näha Jupiter, samuti hommikupoole ööd, kuid vaatlusaeg on pikk ja üha pikeneb, kuna planeet tõuseb aina varem, ka Marsiga võrreldes üha varem. Kuu lõpus on Jupiter näha juba peaaegu kogu öö. Jupiter saavutab heleduse -2.5 tähesuurust, olles kõigist päris-tähtedest märksa heledam. Kuu on Jupiterile kõige lähemal ööl vastu 21.oktoobrit.

Merkuur on sedapuhku nähtamatu.

Nähtamatuks jäi Eestis ka rõngakujuline päikesevarjutus 2. oktoobril.

Päikese ja kellade seisud

Päike asub peaaegu kogu oktoobrikuu vältel Neitsi tähtkujus. 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju.

Teatavasti kasutame me igapäevaelus ajavahemikena keskmist päikeseaega. Millega aga seletada igal aastal kahel korral teostavaid „ajahüppeid”? Muidugi ei hüppa aeg ise, vaid öeldakse, et „tuleb”(!) kellasid keerata. Järjekordne selline „suursaavutus” tehakse arvatavasti 27. oktoobril, kui suveajaga harjunud inimestel kästakse („tuleb!”) ajanäitajad kell 4 öösel tund aega tagasi kruttida. Kui aga arvestada, et üha kiirenevas tempos tehakse meil ja mitmes kohas mujalgi üha enam ebanormaalseid asju (neid samal ajal “(uus)normaalusteks”) nimetades, siis polegi suurt midagi ka seoses kellade keeramisega eriliselt imeks panna. Eriliselt mittenormaalne selle kasvava kaose taustal on hoopiski see, et katseobjektiks olev rahvas alati kõigega päri on. Hoopis terve mõistuse kaitseks esitatavad „irisemised” olla need, mis tulevat juttudest ja mõtetestki välja transporteerida. Aga eks seegi kuulub kogu „kompoti” juurde nagu rihmad-traksid pükste juurde, kui pisut järele mõelda. Taolise nähtuse kohta on muide ka ilus nimetus ammuilma välja möeldud: “Stockholmi sündroom”.

Igatahes, ilusaid peatseid pimedaid pärastlõunaid siis! Kevadel on siis omakorda jälle järjekordselt tore ühtäkki tund aega varem ärkama hakata ja uimasena liiklusesse ning mujalegi tormata, eks ole? Muidugi on! Hurraa, seltsimehed!

„Ning …maal jätkus suur segadus”, kui veidi väänatult tsiteerida „Kuldvõtmekest”, rohkem tuntud Buratino loona.

Kuu oktoobrikuu „miinimum”

Septembrikuu loos tuli kõne alla, et Kuu võtab kuu jooksul taeva taustal ette väga erinevaid trajektoore. Eks selline lugu jätkub oktoobriski. Vaatame konkreetsemalt, mis seekord juhtub.

Kuuloomine on 2. oktoobri õhtul. Kitsukest vana Kuu sirpi võis leida veel 1. oktoobri hommikul, mis tõusis ligi 2 tundi enne Päikest. Kuid 3. ega ka 4. oktoobril pole Kuud mõtet otsida, kuna Maa kaaslane loojub ikka veel veidi enne Päikest. Palju parem pole asi ka 5. ja 6. oktoobril, kuid mõni teravsilm võib Kuu enne Päikese loojumist kuskilt üles leida. 7. ja 8. oktoobril on juba paksemaks saanud kuusirp arvatavasti leitav, kui vaatleja paikneb lagedal, kuid tingimused on ikka väga kehvad, Kuukene-noorekene paistab siis lühiajaliselt väga madalas lõuna-edelataevas.

Siis saabub 9. oktoober, juhtumisi kolmapäev, kuid see polegi antud kontekstis oluline. Kuu loojub Tartus 1 tund ja 40 minutit pärast Päikest. Ikka väga ruttu, kuna sirbiks ei saa Kuu enam pidada (juba järgmisel päeval saabub Kuu esimene veerand).
Kuu pole siis ka kaua taevas olnud, olles tõusnud veidi enam kui 2 tundi enne Päikese loojumist. Konkreetrsemalt: Tartus tõuseb Kuu kell 16.19 ning loojub kell 20.05. Vahepeal, kell 18.24 loojub Päike.
Kokku aga saame, et Kuu (täpsemalt selle ülemine serv) asub horisondi kohal 3 tundi ja 46 minutit. Päris vähe!

Umbes sellise kujuga on Kuu 9. oktoobri õhtul, asudes väga madalas

Uurime asja Tallinnas, kujutades ette, et leiame vaatluseks lageda koha, kus parajasti isegi kastjalgrattureid ei seikle. Kuu tõuseb Tallinnas (ikka 9. oktoobrit arvestades) kell 16.50 ning loojub kell 19.51. Päike loojub samas kohas kell 18.30. Päris lihtne on veenuda, et Kuu nähtavus piirdub 3 tunni ja 1 minutiga.
Seda jällegi ülemise serva arvestuses, sest nii neid tõuse-loojanguid defineeritakse. Üleni on Kuu nähtav veel lühemat aega.

Muuseas, Tallinn paikneb Tartust lääne pool. Peaksime teadma, et kõik tõusud-loojangud, mis leiavad aset mingist meridiaanist lääne pool, toimuvad hiljem kui antud meridiaanil. Seega oleks loogiline see, et Kuu tõuseb Tallinnas hiljem kui Tartus. Samuti ka see, et Päike loojub Tallinnas varem. Siiski tekitab kõhklevaid mõtteid asjaolu, et Päikese loojanguaegade vahe on 6 minutit, Kuu tõusuaegade vahe aga hoopis 32 minutit (vt eestpoolt).
Kuid nüüd satume täielkku hämmingusse, kuna Kuu loojub Tartus 14 minutit HILJEM kui lääne pool asuvas Tallinnas!

„Mina tean!” ütleb keegi. „Kuu liigub tähistaeva taustal ju vastupidises suunas, ida poole!” Ega see väide vale ei ole. Kas teeme siis järelduse, et peale Tallinnas loojumist liigub Kuu taevas pika nurkvahemaa ida poole, et saaks Tartus hiljem loojuda? Seega peaks Kuu Tallinnast vaadates kohe peale loojumist uuesti samast kohast tõusma ning seejärel uuesti loojuma?
Ka Tartus peaks siis olema kella 8 paiku õhtul selline olukord, et Kuu loojumine ajutiselt seiskub ja pöörduks korraks koguni suunalt vastupidiseks.

Noh, nagu öeldud, eelmise lõigu alguses esitatud väide iseenesest on õige: Kuu liigub keskelt läbi iga päev 13 kraadi ida poole. Veidi üle 27 päerva läheb aega, et Kuu jõuaks samade tähtede kõrvale tagasi. Siiski peame arvestama, et Kuu ei liigu ekvaatoriga paralleelselt vaid pigem mööda ekliptikat. Tegelikult on Kuu orbiit ka ekliptika tasandiga 5.1 kraadise nurga all. See tähendab, et Kuu liikumine läänest itta, arvestades ekvatoriaalseid koordinaate, pole päevade lõikes võrdsete sammudega. Kuid 27 päevaga (ja pisut üle selle) saab ring ikkagi täis.

Kuid mõnede minutitega ei juhtu siiski eriti midagi, kujutlegem siis Kuu „omaliikumist” ükskõik mis koordinaatides: Kuu asukoht tähtede taustal on nii lühikese ajavahemiku vältel praktiliselt konstantne. Seega eelmises lõigus kirjeldatud „kuuvigurid” ikkagi arvesse ei tule.

Põhjus, miks Kuu nt 9. oktoobril Tartus hiljem loojub kui Tallinnas, seisneb selles, et Tallinn erineb Tartust ka laiuskraadide osas, asudes Tartust põhja pool. Samasse võtmesse asetame Kuu suure lõunapoolse nurkkauguse taevaekvaatorist. Lisaks on ju Maa ümmargune, mitte lame. Tõsi küll, „lamemaalasteks” tahetakse nimetada just neid, kes teavad, et Maa on ümmargune (kuigi mitte päris täpselt kerakujuline), aga see sellega…

Teisiti võib ka nii öelda, et mängus on seesama Kuu kehv ehk madal ja lühiajaline asend vaatlusteks. Mida kaugemal lõunataevas Kuu paikneb, seda lühemat aega on ta põhjapoolkeral vaadeldav. Ehk siis mida enam põhja pool vaatleja paikneb, seda lühemat aega ja madalamal paistab toodud tingmuste puhul Kuu. See on mõistagi üldine reegel, mis kehtib iga taevaeha kohta. Kuid kuna Kuu nähtavustingimuste muutlikkus on märkimisväärne, on ajas muutlikud ka Kuu vaadeldavuse tingimiuste erinevused.

Antud juhul avaldub erisus muuhulgas selles, et Kuu loojub 9. oktoobril Tartus varem kui Tallinnas.

Kuu oktoobrikuu „maksimum”

Kui on miinimum (või miinimumid), siis sümmetriakaalutlustel ei tohiks puududa ka maksimum (või maksimumid). Tõepoolest, oktoobrikuus on olemas ka päev(ad), kui Kuu nähtavus on väga hea. Sümmetrikaalustlustest võib sedagi eeldada, et kui väga madalas asendis on Kuu pisut enne 1. veerandit, siis kõrgeimas asendis paistev Kuu juhtub olema pisut enne viimast, 3. veerandit.

Tõepoolest, nii see ongi. Kuu viimane veerand on 24. oktoobri ennelõunal. Kuu „maksimaalne seis” on paar ööd varem, 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit. Võtame jälle kõigepealt Tartu. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.51. Vananev, kuid veel siiski „tüsedavüitu” Kuu tõuseb kell 18.46, vähem kui tund peale Päikese loojumist, siis on ju alles hämarik. Täpsemalt, äsja on siis konkreetsemalt õppenud alles tsiviiilne hämarik, kestavad nautiline ja astronoomiline hämarik. Kuu loojub 22. oktoobril kell 15.48. Päike tõuseb 22. oktoobri hommikul kell 8.05 ja loojub kell 17.49, paar tundi hiljem kui loojub Kuu.

Kuu tõusu ja loojangu ajamonentide vahe Tartus on aga 21 tundi ja 2 minutit. Kui võrdleme seda ajavahemikku maksimaalse Kuu nähtavusajaga septembris, siis oktoobris tuleb 6 minutit juurde. Asi on selles, et Kuu liikumine oma orbiidil ei ole samas faasis kellaaegade muutumise ja päevade vaheldmise rütmiga. Lisaks on Kuu täpne orbiit keerulisem kui ellips.

Umbes sellise kujuga on Kuu 22. oktoobri hommikul, asudes kõrgel taevas

Siirdume Tallinna. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.56. Kuu tõuseb kell 18.33. Päikese loojumisest on möödas pisut üle poole tunni, seega poolvalge aeg alles. Kuu loojub aga alles 22-sel oktoobril kell 16.17. Päike tõuseb 22. oktoobril Tallinnas kell 8.16 ja loojub kell 17.53, vaid poolteist tundi pärast Kuu loojangut. Paneme tähele, et Kuu pole veel viimases veerandis, kuid ligemale kogu päeva peaks Kuu paistma ju kuuloomise aegu! Võrreldes Kuu tõusu ja loojangu ajamonente Tallinnas, saame, et Kuu on vaadeldav järgemööda 21 tundi ja 44 minutit.

Kuna Kuu asub sedapuhku taevaekvaatorist väga kaugel põhja pool, avaldub see ka selles, et sedapuhku Kuu tõuseb Tallinnas varem kui Tartus. Tähelepanuväärne on aga kindlasti ka see, et Tallinnas on Kuu näha 42 minutit, ligemale kolmveeerand tundi kauem kui Tartus.

Kuu „ekstreemumitest” teisel pool Soome lahte

Tekib mõte, mis juhtuks, kui liiguksime veelgi enam põhja poole. Tõsi küll, kohe tekib looduslik takistus Soome lahe näol. Kuid tublimad mehed olevat suisa üle Soome lahe ujunud. Siiski, jätame sügisese ekstreemspordi kõrvale ja aerutame, purjetame või lihtsalt „laevatame” või koguni lendame Soome välja.

Oleme Helsingis (60 kraadi 10 kaareminutit põhjalaiust), mis muuseas asub Tallinnale märksa lähemal kui Tartu. Tallinna ja Helsingi vahemaaks hinnatakse ümmarguselt 80 kilomeerist. Tallinn-Tartu maanteel näitavad kilomeetripostid vahekauguseks 186 kilomeetrit, kuigi otsejoones on see vahemaa siiski väiksem. Käsitleme endiselt 21. ja 22. oktoobrit.

Päikese loojanguaeg Helsingis on kell 17.53. Kuu tuleb nähtavale kohe varsti, kell 18.15 (22 minutit híljem). 22. oktoobril on Päikese tõusuaeg kell 8.18, Kuu, mõistagi, paistab siis kõrgel-kõrgel taevas, kõrgemal kui Eestis. Kuu loojub kell 16.53 ja Päike loojub kell 17.50. Seega loojub meie „paksuvõitu” Kuu, mitte loomise lähistel olev Kuu, alles tund enne Päikese loojumist!

Kuu on Helsingis (ehk Soome lahe põhjakaldal, siinsamas, Tallinna lähedal…) nähtav 21. opktoobril vastu 22. oktoobrit 22 tundi ja 38 minutit!

Oleme Helsingis ja uurime Kuud varem, 9. oktoobril, veidi enne 1. veerandit. Kuu tõuseb kell 17.08 ja loojub kell 19.30. Vahepeal, kell 16.28, loojub ka Päike. Kuu tõusu ja loojangu ajamomentide vahe on aga 2 tundi ja 22 minutit. Ei ole just palju.

Liikudes Helsingist edasi põhja poole, jämedalt võttes veel kord Tartu ja Tallinna vahemaa jagu, siis põhjalaiusel 61 kraadi ja 16 kaareminutit satume olukorda, kus 9. oktoobril jääb Kuu tõusmata. Eelneval ja järgneval õhtul on Kuu aga veel (juba) vaadeldav.
See pole sugugi põhjapolaarjoon, kus Päike talvisel pööripäeval ei tõuse. Põhjapolaarjoon asub meie käsitletud laiuskraadist palju kaugemal põhja pool; vastav laiuskraad on teatavasti alles 66 kraadi ja 34 kaareminutit.

Vaatame, mis juhtub samal laiuskraadil, 61 kraadi ja 15 kaareminutit, 21. oktoobril vastu 22. oktoobrit. Tuleb välja, et Kuu ei tõuse ka 21. oktoobril! Enamgi veel, Kuu jääb tõusmata ka 22. oktoobril! Vaat nüüd on küll jama lahti. Kuu peaks ju väga hästi paistma! Kuhu kadus Kuu nüüd?

Eks vastus ole analoogiline prillide otsimisega, kui prillid on ees.
Kui Kuu on juba tõusnud, ega ta siis teist korda tõusta saa, sest „kaksikvenda” Kuul ju ei ole. Asi on selles, et sedapuhku on Kuu loojumatu. Seda võiski tegelikult juba eeldada, arvestastades Kuu nähtavust Helsingis. Vana Kuu tõuseb 20. oktoobril kell 17.31, enne Päikese loojumist. Kuid 21. oktoobril Kuu ei loojugi. 22. oktoobril jääb Kuu samuti loojumata, asudes Päikese loojangu ümbruse aegu otse põhjas, kuigi madalas, silmapiiril. Kuu loojumine leiab lõpuks aset 23. oktoobril kell 17.13. Ärme unustame, et asume mängult Soomes, laiuskraadil 61 kraadi ja 16 kaareminutit, Helsingist otse põhja suunas.

Aga… Kuu ei loojunud koguni 2 ööpäeval. 9. oktoobril jäi Kuu tõusmata „vaid” 1 ööpäeva jooksul. Uurime veel asja. Tuleb välja, et Kuu muutub mitteloojuvaks meile veelgi lähemal, põhjalaiusel 60 kraadi 34 kaareminutit. Ega selleks pole muud vajagi kui uuesti Helsingist startides veel kord ligikaudu läbida Tallinna ja Helsingi vahemaa (põhja suunas). Tõepoolest, mainitud laiuskraad on vaid kraadi jagu rohkem põhja pool kui Tallinn. See nurkvahemaa on isegi pisut väiksem kui Tartu ja Tallinna puhul, kui jällegi arvestada laiuskraade.

Miks muutub Kuu mittetõusvaks ja mitteloojuvaks erinevatel laiuskraadidel? Asi on peamiselt selles, et arvestada tuleb Maa atmosfääri keskmist refraktsiooni, mis „tõstab” silmapiiri lähedal olevaid taevakehasid näivalt kõrgemale kui need tegelikult on. Seetõttu kujunevad ka Kuu tõusmise ja loojumise ajamomendid alati Kuu nähtavuse kasuks võrreldes sellega kui refraktsiooni ei esineks. See kehtib kõigi taevakehade kohta. Seetõttu algab nt ka polaarpäev polaarjoontel alati varem ja lõpeb hiljem kui pööripäevade täpsed ajamomendid näitavad (siia lisandub ka Päikese ülemise ääre efekt nagu ka Kuu puhul).

Tähistaevas

Õhtutaevas tervitab meid kõigepealt aastaaegade muutumise tõttu Sügiskolmnurgaks ümber nimetunud Suvekolmnurk kolme heledat tähena: kõrgel lõunataevas paistavad Deeneb (vasakul) ja Veega (paremal, heledam). Neist allapoole jääb kolmas hele täht Altair, olles pisut tuhmim kui Veega ja pisut heledam kui Deeneb. Vastavad tähtkujud, kus tuhmimadki tähed välja ilmuvad, on Luik, Lüüra ja Kotkas. Läbi Luige ja Kotka kulgeb allapoole Linnutee, mis Luiges tundub isegi kaheks hargnevat. Teine haru, tundub, et „lõpeb otsa”. Kotkast allpool leiame heledaima osa Linnuteest, konkreetne, vähe silmatorkav tähtkuju samas kohas on Kilp. Linnutee jätkub veelgi allapoole, hea ilma korral isegi väga madalal asuvate Amburi tähtkuju tähtedeni, kuid päris vastu silmapiiri Linnutee riba siiski ei ulatu.

Kõik pole õige, mida oma silmaga näeme. Linnutee, reaasluses hiigelsuur täheketas meie ümber, sisaldab peale tähtede ka gaasi ja tolmu. Tähtede kiirgust neelavad tolmupilved tekitavadki Luige piirkonnas Linnutee näiva hargnemise ja ühe haru katkemise efekti.
Teine „valede autor” on Maa atmosfäär: maapinnal seisva vaatleja jaoks on silmapiiri lähedastes suundades atmosfäär eriti paks ning seetõttu hajub läbitulev valgus eriti intensiivselt ja tähtede heledus väheneb, ehkki vaid näivalt. Seetõttu ei näe me Eestis ka seda, et tegelikult on Linnutee Amburi suunal mitte „ära kustumas ”, vaid hoopiski kõige heledam, veel heledam kui Kilbi tähtkujus. Amburi tähtkuju kanti jääb suunalt ka Linnutee tsenter.

Varaõhtuses läänetaevas „süttib” oranzikas Arktuurus, Eestis põhimõtteliselt näha olla võivatest tähtedest heleduselt teisel kohal, napilt Veegat heleduselt edestades. Tähtkuju on Karjane, mis läänekaares kenasti püsti seisab, kuid vajub allapoole ja Arktuurus edaspidi loojub. Karjase karikat meenutava kontuuri ülemine osa aga ei koojugi, jäädes Põhjanaelast allpool ka põhjakaarde sattununa nähtavaks. Siiski, üldiselt jääb Karjase loojumatu osa tähele panemata. Mis puutub Arktuurusesse, siis umbkaudu samal ööl (9-ndal vastu 10-ndat oktoobrit), kui õhtul on näha Kuu oma väga madalas asendis, siis vastu hommikut peaks Arktuurus uuesti kirdetaevas nähtavale ilmuma, olles järgnevatel hommikutel üha paremini vaadeldav. Nii et Arktuurusest saab edaspidi mõneks ajaks nii ehatäht kui koidutäht. Suuri tähti sõnade alguses ei julge Veenuse tõttu kirjutada, kuna ka Veenus on madalas paikneva Ehatähena õhtuti vaadeldav.

Kesköö ümbruses asuvad lõunakaares „vesise maitsega” tähtkujud Kalad, Veevalaja ja Vaal. Kuigi Vaalas on ka mõneti heledamaid tähti, on kokkuvüttes tegu taevaalaga, kus puuduvad heledad tähed. Sama lugu, heledate tähtede puudus, on ka Vaalast hiljem tõusva Eriidanuse tähtkujuga. Tõsi küll, Eriidanuse lõunapoolne osa jääb Eestis nähtamatuks ja seal on koguni 1. suurusjärgu täht, Achernar. Aga väga see teadmine vist ei lohuta. Õnneks päästab välja planeet Saturn, mis annab Veevalaja tähtkujus asudes kesisele taevapiirkonna pildile palju juurde.

Nagu planeetide rubriigis juba juttu oli, paistavad öö hommikupoolses osas ka hästi ka planeedid Marss ning eriti Jupiter. Öö kaugemale edenedes tõuseb taevane jahimees Orion, mille vöö tähed on tõusmise aegu alla vasakule kaldu. Kui Orion on ilusasti nähtaval, tõuseb kagust ka Siirius, heledaim kinnistäht nii Eestis nähtavaist kui ka üldse kogu tähistaevas. Siiski, võrdluses Jupiteriga jääb Siirius alla. Küllalt heledaid tähti on hommikutaevas rohkemgi.

Paneme tähele, et Veega ja Deeneb jõuavad kõrgelt lõunataevast hommikuks madalasse põhjakaarde; õhtul madalas kirdetaevas asunud Kapella kerkib hommikuks kõrgele.

Suur Vanker asub õhtuti madalas loode-põhjataevas, Kassiopeia kõrgel kirdetaevas, peatselt seniidis. Edaspidi Suur Vanker kerkib, Kassiopeia vajub omakorda allapoole.

Drakoniidid

Nagu ikka, ootame ka tänavu drakoniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma 7-nda oktoobri ööl vastu 8-ndat oktoobrit, intensiivseim peaks nähtu olema vastu hommikut. Radiant asub Lohe tähtkujus, suunalt mitte väga kaugel naabertähtkujust Lüüra, heleda tähega Veega. Kuna aga radiant öö jooksul allapoole vajub, siis tasub meteoore vaadelda terve öö, pigem ehk isegi õhtupoole ööd, samuti ka järgneval ööl. Pikalt drakoniidid üldiselt näha ei ole, eeldatakse esinemiskuupäevi 6. kuni 10. oktoober. Maksimumi arvuga pole asi aga üldse lihtne, seegi tuleks ise iga kord kindlaks teha, sel aastal samuti. Drakoniidid võivad küllalt ennustamatult kujuneda vägagi võimsateks, samas, kindel ei saa selles ka kunagi olla…

Drakoniide 2023. aastast

Mida teeb Kuu? Noh, sellest oleme juba rääkinud. Noore Kuu sirp on 7. õhtul vaevu lühiajaliselt leitav ja loojub kiiresti. 8-ndal pole lugu eriti parem. Nii et praktiliselt Kuu drakoniidide vaatlusi üldse ei sega.

Orioniidid

Peale oktoobri keskpaika võime järjekordselt näha ka kuulsa Halley komeedi tükikesi, sest Maa satub järjekordselt selle komeedi orbiidile küllalt ligidale. Orioniide, kuigi hõredalt, võib hinnanguliselt leida päris pikalt, 2. oktoobrist 7. novembrini. Üldiselt tuntakse neid siiski pigem „20. oktoobri kandi” meteooridena. Tõepoolest, maksimum peaks esinema 21. oktoobri ööl vasti 22. oktoobrit. Orioniidid pole samas tuntud eriti suure aktiivsusega. Siiski tasuks taevasse vaadata, kuna mõned lendtähed võivad olla ootamatult heledad. Samuti on vahva efekt see, et oriniiidide meteoorid kihutavad taevas väga kiiresti, isegi kiiremini kui augustikuised kiired perseiidid. Päris ühesugused ei ole siiski ka konkreetse meteoorivoolu meteooride kiirused. Orioniide õhtul otsida ei tasu, kuna radiant tõuseb öösel, seega on tegu hommikuse meteoorivooluga.

21. oktoobri öö vastu 22. oktoobrit on meil ka juba palju mainimist leidnud. Ikka selle Kuu kõrgelt ja pikalt nöhtavuse suhtes. Ning eriti kõrgel on Kuu vastu hommikut… Kuna ka Kuu faas on veel küllalt suur, 2 päeva enne viimast veerandit, siis orioniidide vaatlus on sedapuhku Kuu poolt üsna põhjalikult rikutud. Heledamaid meteoore, kui neid juhtub, muidugi näeb.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

12. oktoobril jõuab perigeesse ehk Maale lähimasse asendisse septembris mainitud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Siis pole ta Eestis ikka veel vaadeldav. Oktoobri teises pooles võib komeet osutuda palja silmaga madalavõitu edelataevas vaadeldavaks. Komeet liigub oktoobrikuu jooksul Lõvi, Neitsi, Mao ja Maokandja tähtkujudes. Lootused komeedi heledusele on küllalt erinevad. Juhtuda võib ju positiiivseid üllatusi, nagu komeedid vahel pakuvad. Eks uurime ja vaatame.

Lõpulauseks

Kuu oma noores faasis paistab sedapuhku õhtuti kehvasti. Orioniidid paistavad omakorda Kuu tõttu kehvasti. Midagi on lahti. Keegi peab olema süüdi.

Võtame loo lõputsitaadi, kasutades taaskord “Kälimeeste” seriaali, veidi muudetud kujul:

„Kui sinu käest välja pressitakse
ja sa sellest ei teata
ja ikkagi teada saadakse,
sind pannakse kinni, jah?
Isegi kui väljapressijat kätte ei saada,
sind pannakse ikka kinni
kuriteo varjamise eest?!”

Kultuurisoovituseks võiks lisada ringhäälingu arhiivist audioloo “Hääl krokodilli kõhust” (1981).

Huvitav lugu…

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kuuldemang-kuuldemang-haal-krokodilli-kohust

Kuu faasid

• Kuuloomine: 2-sel kell 21.49
• Esimene veerand: 10-ndal kell 21.55
• Täiskuu: 17-ndal kell 14.26
• Viimane veerand 24-ndal kell 11.03

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Sedapuhku on täitunud järjekordne näide sellest, mida praktikas tähendavad tõotused ja lubadused. Pööripäev on juba kolme päeva kaugusel, kuid septembrikuu loo lõpuosa tuleb alles nüüd. Siit moraal: ei tohi kunagi mitte midagi lubada; kui, siis ainult tagantjärele.

Kuu uskumatud tiitlid

18. septembri osaline kuuvarjutus möödus vaikselt. Kuidagi eriti vaikselt. Kuid ehk oli asi seda väärtki: varjutus toimus valgenevas hommikus küllalt madalas taevas ning, mis vist kõige olulisem, esines üpris kasin faas.

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Jälgides Kuud ja selle kuju ööpäevaseid ja ka pikemaajalisi muutusi, öeldakse, et Kuu muudab oma faasi.Tegelikult mõistagi ei liimita õhtuti paistvale noorele Kuule laaste juurde, samuti ei hööveldata Kuu-viilakaid hommikuti paistva vana Kuu faasi ajal vähemaks. Kuu faaside vaheldumise “mäng” käib esiteks seetõttu, et Kuu on (vähemalt ligikaudu) kerakujuline taevakeha ning teise asjaoluna muutuvad korrapärase järjepidevusega Päikese, Kuu ja Maa vastastikused asendid.

Kuid Kuu faaside muutlikkusest tundub rahvamassidele olevat vähe. Seal, kus juba ordeneid ees, sinna mahub neid vist alati hulgim ka juurde… Järgnevalt tooks mõningase kommeteeritud loetelu, mis kindlasti ei ole lõplik.

Verekuu nr. 1

Sellise „verekuu” variandi puhul on tegu täieliku kuuvarjutusega. Kuuvarjutuse korral ei kao Kuu vaateväljast täielikult. „Ärakadunud” osa Kuust jääb samuti nõrgalt nähtavaks, omandades punakaspruuni värvuse. Põhjuseks on Maa atmosfäär, millest läbi minnes valguskiirgus hajub. Lühikesed lainepikkused ehk sinisem valgus hajub rohkel määral suvalistes suundades ning Kuuni jõuab sellist kiirgust vähe. Kud mida pikema lainepikkusega ehk mida punasem on valgus, seda suurem on võimalus, et kiirgus ikkagi Kuuni jõuab ja sealt ka tagasi peegeldub. Seda meie siis Maa pealt ka näeme. Suure intensiivsusega tuhkvalguskiirgus muidugi ei ole, kuid selge taeva korral on see siiski vaadeldav. „Verekuu” auimetus siiski miskpärast osalise varjutuse puhul ei paista kehtivat.

Kuu täisvarjutus. Mõnes kohas hüüavad mõned seda verekuuks.

Verekuu nr. 2

Tuleb ette, et mõnikord esineb järjestikku 4 täielikku kuuvarjutust, ilma et vahepeale jääks osalisi kuuvarjutusi. Selliseid varjutuste tsükleid nimetatakse tetraadideks. Tetraadi-siseseid kuuvarjutusi hüütakse mõnede poolt eraldi „verekuudeks”. Nii et sellised täielikud kuuvarjutused on kokkuvõttes kahekordsed „verekuud” või „verekuud” ruudus! Ega siin midagi rohkem kommenteerida ei oskagi…

Sinine Kuu nr. 1

Sünoodilise kuu pikkus, mille järel kordub sama Kuu faas, on umbes 29.5 päeva. Kalendrikuu on omakorda aga 30 või 31 päeva pikkune, erandiks on veebruar 28 või 29 päevaga. Seega on küllalt head võimalused, et mõnikord satub Kuu sama faas ilmnema kahel korral sama kalendrikuu jooksul. Kui selliseks Kuu faasiks satub olema täiskuu, olgem siis kuulekad ja uuendustega kaasaskäivad isikud ning nimetagem sellist, teist täiskuud samal kalendrikuul „siniseks kuuks”. (Kui see juhtub esmaspäevasel päeval, siis võib ehk ka vastavat nädalapäeva nimetada „siniseks”…)

Täiskuu. Mõnikord öeldakse lisaks, et see on sinine Kuu, mõnikord ka superkuu.

Sinine Kuu nr. 2

Tatika Jaanid ja Vesipruuli Salomonid on leidlikud. Selle tõestuseks on kasvõi see selles, et ka Kuu siniseks nimetamiseks on teinegi põhjus leitud.

Aasta jooksul on neli aastaega: kevad suvi, sügis ja talv. Aastaaegade ajalised algused on seotud Maa ja Päikese vastastikuste asenditega. Märtsikuine kevade algus toimub siis, kui Päike satub paistma täpselt Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas taeva lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. Juunikuus algab suvi, see tähendab, et Päike paikneb ekvaatorist kõige enam põhja pool, asudes Vähi põõrijoone kohal. Septembrikuus, sügisese pööripäeva mpmendil, on Päike taas otse Maa ekvaatori kohal, olle siirdumas lõunapoolkera kohale. Detsembris on talvine pööripäev, selle täpne moment määrab talvise pööripäeva; Päike asub siis ekvaatorist kõige kaugemal lõunapoolses asendis, asudes Kaljukitse pöörijoone kohal. Sellest kõigest on meil varemgi juttu olnud.

Kui mõne aastaaja sisse langeb juhtumisi 4 korda täiskuu, siis järjekorras kolmas neist on sattunud pikeobjektiks nimega „sinine Kuu”, vähemalt mõnede allikate järgi. See on siis „sinise Kuu” teine variant. (Jällegi ei oska esitada takistusi, miks ei võiks selgi juhul vastavat esmaspäevale langevat nimetada „siniseks”!)

Superkuu

Kuna Kuu orbiit meenutab ellipsit, siis igal orbitaalsel tiirul on Kuu Maale kord lähemal, kord kaugemal. Kuu liikumise periood mööda oma orbiiti kannab anomaalse kuu nimetust. See pole aga päris võrdne Kuu faaaside vahetumise perioodiga ehk sünoodilise kuuga. Tulemuseks on see, et nii nagu iga muugi Kuu faas, tuleb ka täiskuu faas mõnikord ette siis, kui Kuu on Maale oma orbiidi perigee lähedal ehk siis Maale kõige ligemal. Selline Kuu faas on miskipärast ära teeninud „superkuu” nimetuse.

Midagi ülimalt erilist pole siiski ka „superkuu”, sest kauguste erinevus pole eriti suur, lisaks peame arvestama, et me tajume ju valgust logaritmina tõelisest kinnipüütavast kiirgusest, seetõttu pole praktikas „superkuuga” eriti suurt ette võtta. „Superkuu” on tõesti ka veidi suurema läbimõõduga kui „mittesuperkuu”, aga kuna etaloni kõrval pole, siis ei hakka ka pisut suurem või väiksem Kuu läbimõõt silma, vähemalt mitte eriti. Siiski üks oluline aspekt on: kui täielik päikesevarjutus satub „superkuu” ajale, siis on varjutus tõepoolest täielik, mitte rõngakujuline. Vähem, kuigi siiski, mängib siin rolli ka Maa pisut muutuv aastane kaugus Päikesest.

Mustad Kuud ja muudki

„Mustad Kuud” olevat samuti olemas. Siingi ei piirduta ühe variandiga. Ühel juhul on asi nii, et „must kuu” tähendab veebruarikuud ilma ühegi täiskuuta selle käigus. Jääbki kuidagi segaseks, kas mustaks tuleks lugeda kalendrikuud veebruari või taevakeha nimega Kuu… Teisel juhul võivat Kuu „must” olla ka juhul, kui kalendrikuusse satub teine kuuloomine.

Esineda võivad ka „märg Kuu” ja „kuiv Kuu”.
„Märja Kuu” esinemine on soodustatud troopikavöötmes; selline olukord vastab loojuma hakkava kuusribi täiesti selili olekule, meenutades veekaussi. „Kuiv” on Kuu mõistagi siis, kui sirp on pigem püstine.

Tuleb veel meeles pidada, et kuna Maal on palju erinevaid ajavööndeid ning samuti on olemas kuupäevaraja, siis igal pool maakeral ei pruugi mõnda sorti Kuu samal kuupäeval esineda.

Kindlasti saab moodustada ja ongi moodustatud Kuust igasugu
muidki kombinatsioone.

Ilus rahvusvaheline folkoloor see kõik, eks ole?

„Kõikvõimas” füüsika

Astronoomilisi protsesse kirjeldatakse üldiselt füüsika kaudu, kuigi mõistagi on mängus ka muud loodusteadused. Füüsika püüab kõige üldisemalt kirjeldada kõiki maailma sündmusi, kuigi, tõsi küll, ka füüsika hambad ei ole lõpmata teravad, vähemalt praeguse seisuga.

Järgnevas püüaks esitada konkreetse näite, kuidas füüsika abil püütakse seletada ka tänapävaseid filmimuinasjutte. Edasine jutt keskendubki ühe taolisele loo lühikokkuvõttele ja selle teadusliku selgituse katse „retsensioonile”.

„Teadmata kadunud” ehk võõrkeeli „Lost”

2005. kuni 2011. aastani näidati ühel Eesti telekanalil seriaali „Teadmata kadunud”. Interneti avarustest leiab prargugi mitmeid võimalusi seriaaal (koos epiloogiga!) ära vaadata, ka subtiitreid leiab, kui veidi otsida. Tõsi, aega ja kannatust tuleb varuda, epiloogiga koos on vaja vaadata ära kokku 122 jagu (iga osa ümmarguselt 40 minutit). Lugu hakkab hargnema peale seda hetke, kui ookeani kohal ära eksinud lennuk mingi saare kohal ootamatult osadeks lagununeb ning alla kukub. Filmis oli juhtumi kuupäevaks märgitud 22. september 2004. aasta. Oleme jõudnud järele ja juba pisut möödagi läinud selle „sündmuse” 20. aastapäevast.

Loo sisust (võib jätta lugemata)

Mingi imelise juhuse läbi pääsevad päris paljud lennureisijad hirmsast avariist siiski vaid väiksemate vigastuste või ainult tühiste kriimustustega ning hakkavad saarel asjatult päästjaid ootama. Päästjate asemel hakkab aga aegsasti ning üha enam ilmnema, et saar varjab endas mingit aeg-ajalt erinevatel viisidel avalduvat salapära ning vaenulikkust. Aegapidi selgub, et algul asustamata tundunud saarel leiduvad ka püsielanikud ehk Teised, kes endid tutvustada ega näidatagi ei soovi, kuid samas siiski sooritavad allakukkunute vastu erinevaid ning ootamatuid vandalismiakte. Lisaks eksisteerivad saart enamuses katva džungli varjus eksootilised, samas väga ohtlikud loomad, kellede „juhtfiguuriks” osutub salapärane „koletis”, kes suudab vajadusel sooritada sellise mastaabiga hirmuäratavaid tempe, mis võiksid jõukohased olla vaid ammu väljasurnud dinosaurustele.

Pikapeale leiavad ellujäänud saarelt üha uusi salapäraseid asju: rohkem või vähem maa alla ehtitatud ning peidetud punkrilaadseid, aga enamikul juhtudel koguni kõrgtehnoloogiat sisaldavaid ehitisi, mille otstarve jääb samuti pikka aega segaseks. Siiski selgub punkrid uurides, et saart on kunagi püüdnud asustada ambitsioonikate kavatsustega teadlaste grupp. Kuid kas, miks ning kus nad nüüd endid peidavad? Tekib küsimus, kas need teadlased ongi salapärased kurjad Teised seal dzunglis? (Aegapidi selgub, et siiski mitte, kuigi teatud seosed on olemas.)

Lisaks ilmub merelt saarele päästjate asemel hoopiski veel üks kahtlane ning kindlasti kuriteglik kamp, kes saarel asuvate Teistega sõdima asuvad. Mõistagi ei salli need „uued pahad” ka lennuõnnetuse rahvast.

Aegamööda siiski karastub (erinevate „juhtumite” tõttu paraku üha väheneva liikmeskonnaga) lennuõnnetuses ellujäänute rühm, kes muide ka omavahel alailma tülli lähevad, võitluses nii Teiste, saare ohtliku fauna ning isegi Koletisega kui ka merelt saabunutega ja hakkavad endidki saarel aegamööda kehtestama.

Esimeses avastatud punkritest vaatab vastu täiendav mõistatus. Kas vajutada mahajäetud juhiste järgi teatud korrapära järel teatud nuppu või oodata-vaadata, mis vastasel juhul saab. Viimaks selgubki (taas mitmeid konflikte sisaldava) praktika käigus, et nupule mittevajutamine toob tõepoolest kaasa jubeda kaose vähemalt saarel ja seda ümbritseval merel, kuid võb-olla isegi (peaaegu?) kogu maailma ulatuses. Õnneks selgub juba totaalse katastroofi käimamineku käigus viimasel hetkel, et kuskil punkrinurgas on olemas veel „tagavaranupp”, mistõttu maailm siiski „õhku ei lenda”. Hakkab selguma, et saare salapära on suuresti seotud kohaliku ekstreemselt võimsa elektromagnetismi ilmingutega saarest allpool sügavas maapõues.

Kuid sellest kõigest on ikka veel vähe. Vähemalt ühe, hiljem leitava punkri sisu on veelgi „kangema kraadiga”. Selle punkri kaudu saab nimelt võimalikuks tekida koguni saare ja ümbritseva mere nihkeid nii ruumis kui ka ajas. Mõistagi hakkavadki sellised sündmused ka juhtuma. Nii et seriaali algul lihtsalt põnev olukord läheb ikka täiesti ulmeliseks (ning kahjuks ka jaburaks) kätte.

Ometi on püstitatud juba seriaali alguses avalik eesmärk, et loo sündmused leiavad teadusliku seletuse. Ning seda siis viimaks ka teha püütakse. Päästerõngaks valitakse füüsikast Casimiri efekt, mis on füüsiku pilguga vaadates käsitletav kvantteooriana. Et aga laiadele vaatajamassidele ikka võimalikult segane ja kokkuvõttes usutav seletus saaks, siis ongi lahenduspaketi sisuks Casimiri efekt…

Mis on Casimiri efekt?

Casimiri efekt on nõrk elektromagnetiline kvantefek, millel puudub klassikaline, igapäevaelus tavaline analoog. Efekti lahtiseletamiseks võib siiski algul ette võtta tavaelus küllap palju rohkem aru saamist leidev klassikaline elektrodünaamika, konkreetesemalt elektrostaatika.

Juulikuu loos oli näiteks juttu hiigelkondensaatoritest seoses atmosfäärielektriga. Teeme nüüd asja lihtsamaks ning kujutame ette tavalist, normaalmõõtmetega konkreetset elektrilist kondensaatorit, mis koosneb kahest väga hea elektrijuhtivusega metallplaadist, mille vahele jääb õhuke kiht materjali, mis elektrit ei juhi (praktikas tähendab see, et vastav keskkond juhib elektrit võimalikult halvasti), selleks sobib ka õhk. Kui kondensaatori plaadid laaduvad (eri märkidega) laengutega, tekib plaatide vahel elektriline tõmbejõud. Lihtne.

Casimiri kvantefekt aga läheb kaugemale. Nimelt selgub kvantväljateoorias, et ülilähestikku paiknevad kaks plaadikest tõmbuvad teineteise poole ka elektrilaengut omamata.

Kvantmehaanika erineb klassikalisest füüsikast päris tublisti. Kvantmehaanika ning sealt edasi kvantväljateooria on ometigi aga välja arendatud, nagu muudki teoreetilise füüsika harud, katseandmete ja matemaatiliste seoste faktiliste kooskõlade abiga. Katseeadmetega sobivate matemaatiliste seoste arendamine võimaldab omakorda ennustada uusi katseandmeid ning nii need füüsikateooriad, kvantteeoria(d) nende hulgas, ongi arenenud.

Teooriad võib ennustada ja ka enustavad (päris) tihti täiesti uusi, seni märkamata jäänud protsesse looduses (nt elementaarosakese spinn) või siis omakorda seletada olemasolevaid nähtusi, millest varasemad teooriad pole jagu saanud. Selliseidki näiteid on mitmeid, nt ülijuhtivus. Taolise rivi liikmeks sobib ka Casimiri efekt, mis on muuseas väga nõrk efekt.

Casimiri efekti kaela on konkreetsel juhul riputatud kogu põnevusmuinasjutu „Teadmata kadunud” „teaduslik seletus”: kõik saare ajalis-ruumilised nihked, samuti saarel olevate inimeste ja ka loomade aegruuminihked (sealhulgas ka väljaspoole saart).

Kas Casimiri efekt on „tõeline ime”?

Siiski pole ka Casimri efekt mingi imerohi. Kvantefekt küll, kusjuures tegemist on efektiga, millel, nagu juba öeldud, puudub klassikaline analoog igapäevaelust. Kuid nii võib öelda paljude mikromaailma seaduste kohta, mida käsitlevad kvantteooriad.

Sissejuhatavalt ning samas kokkuvõtvalt on aatomimaailmas toimuv välja toodud aatomi- ja tuumafüüsika õppprogrammides koolides, samuti ka füüsika kõrgharidusõppe „esimeses ringis” füüsika üldkursuses. Casimiri efekt, tõsi küll, nagu mitmed muudki efektid, võib jääda aatomi- ja tuumafüüsikas siiski esimese hooga käsitlemata, kuna võib-olla ei aita eriti kaasa algse, üldise tervikmaailmapildi kujunemisel. Kuid see viimatine on vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole vist eriti õige.

Siiski ei lükka Casimiri efekt nagu mitmed teisedki vähetuntumad efektid, maailmas ega teaduses mitte midagi ümber ega püstita ka uusi teaduse alussambaid.

Kõik siiski kahjuks asjadest olemusest väga aru ei saa; rõhutaks, et nende hulgas on neidki, kes peaksid oma paberil kirjas olevate ametioskuste ning töökohtade tõttu ikkagi aru saama. Ka kuulsas NASA-s ja mujalgi leidub taolisi tainapäid. (Muuseas, ka eeltoodud Kuu erinevate tiitlite puhul käib kirjandusest läbi termin NASA.) Või meenutame kasvõi kunagist Mars Polar Landeri ehitamist, mis tagantjärele meenutas kuulsat lugu Paabeli torni ehitamisest.

Casimiri efekti kaasa kaasates on tekitatud muuhulgas „varpajami idee. Selle abil pidavat saama mingit aegruumi osa „kaasa võttes” ehk siis liikuma pannes liikuda koos sellesama kihutava aegruumi osaga kuitahes suure kiirusega ja kuhu iganes nii ruumis kui ka ajas (valguse kiirus jääks siin täiesti „poisikese” rolli). Seriaalis ”Teadmata kadunud” kohtab samasuguseid asju.

Kuid ära unustatakse või ei osatagi näha, et vastu tuleb triviaalne viga. Nimelt äsjatoodud idee põhjal Casimiri efekti „efektne” rakendamine (mide me teha ei oskagi) nõuaks tingimata täiendavaid ning oluliselt SUUREMAID kasutatavaid energihulkasid, mille sisse pakituna Casimiri efekti loodetav „kasu” olematuks sumbuks. Sest need suuremaid energiaid kasutavad protsessid hävitaksid samal ajal Casimiri efekti loodetud mõju. Nii et väga kasulik on siinkohal meenutada parun Münchhausenit, kes tõmbas enda juukseidpidi soost välja. Teatud võrdlusena, kuigi mitte otsesena, võime ette kujutada ka külmkappi, mis külmetab. Külmkapi töötamine nõuab aga kokkuvõttes suurema soojushulga kasutamist kui see soojushulk, mille väevõimuga ringipaigutamine toob kaasa külmkapi temperatuuri languse.

Makroskoopiline elektromagnetism pole samuti „kõikvõimas”

Ka „Teadmata kadunud” – seriaalis ei ole Casimiri efektiga samamoodi mitte midagi ära teha. Ei suuda see esile kutsuda ega ka juhtida kolossaalselt tugevaid elektromagnetjõude, millel on antud muinasjutus samuti suur osakaal. Samuti pole teada vähimaidki katseandmeid ega teooriaarendusi, kus elektromagnetiline vastastikmõju toimiks nii, nagu juhtub seriaalis „Teadmata kadunud”, nt inimese muutmine hoopis millekski muuks kui inimene… (jutt ei ole „koduparteide” äkilisest vahetamisest…)

Aga mida ühest pikale veninud filmiseeriaalist ikka saab nõuda. Eks seal ole ka kordaminekuid. Näiteks tegelaste perekonnanimed. Nii füüsikud kui filosoofid peaksid palju tuttavaid kohtama… Mõni nimi: Daniel Farady, Eloise Hawking, John Locke alias Jeremy Bentham, Anthony Cooper, Rose Henderson, Danielle ning Alex Rousseau jt.

Tõsine füüsik võib lugemise lõpetada

Jätame füüsika-teoreetilised arutlused nüüd kõrvale. Mis siis „tegelikult” sel salapärasel saarel ikkagi toimub ja mis saab ellujäänud ning üha kokkukuivavast lennuseltskonnast?

Mõnede ellujäänute seltskonna liikmete poolne esimene katse parvega merele minna ning kuskilt abi tuua luhtub Teiste ülijultunud diversiooniakti tõttu praktiliselt kohe.

Vaenuliku laevadessandi, kes hiljem kohale ilmub, kiuste õnnestub mõnel ellujäänul siiski just nende väljastpoolt kohaletuleku tõttu saarelt minema pääseda.
Kuid selgub, et saare müstilised „haarmed” ei jäta ka vabadusse põgenenuid mentaalselt rahule. Üksteise järel jõutakse peale tekkinud hingepiinu otsuseni, et neil tuleb ühiselt saarele tagasi minna. Nüüd juba teadlikult püütakse provotseerida uus lennuõnnetus, mis neid muu maailma jaoks olematule saarele tagasi viiks ning mõistagi satutaksegi viimaks saarele tagasi, ise siiski lõpuni aru saamata, miks ikkagi nii jubedasse kohta naasta taheti ning naasetigi. Peatselt kohtutakse ka varem saarele jäänud kaaslastega ning võivad alata uued keerulised džungliseiklused ja konfliktid, ka omavahel ei suudeta endiselt just sõpradeks saada…

Siiski on tasapisi hakanud ka miskit välja selguma. Mõlemal lennureisijate vaenlaste seltskonnal, kes kõige rohkem siiski omavahel vaenu üleval peavad, on mõistagi ka juhid. Üks on saare püsielanike ehk Teiste praegune juht; teine, laevakamba juht, on aga endine, saarelt kunagi pagendatud Teiste juht, kellel on nüüdseks juhtida oma röövlikari. Tegu on praktiliselt elupõliste rivaalidega, siit ka kauakestnud konflikt nende vahel. Üks rivaalide juht, nüüdne sissetungija, saab lõpuks kismade käigus hukka, teine jääb uusi plaane sepitsema.

Edasi selgub aga, et eelnev oli vaid „sisssejuhatav rivaliteet” madalamal tasandil. Saarel toimuv põhiline ning väga pikaajaline konflikt käib hoopis Teiste kõige kõrgema positsiooniga „juhtoina” nimega Jacob ning tema nimetu kaksikvenna vahel. Need kurjamid sattusid saarele juba väga ammu, olles seal tegelikult ka sündinud. Jacobi „tume vend” on aga kunagi kauges minevikus sattunud saarealuse tugeva elektromagnetvälja vahetu mõju alla ning seetõttu rahvale juba tuntud „Koletiseks” moondunud, olles samas võimeline võtma ka teiste, enamasti juba surnud inimeste kujusid.

Jacob ongi see salapärane põhikavalpea, kes „koob niite” saarel ning koguni ka väljaspool saart, meelitades vahendeid valimata saarele aeg-ajalt uusi inimesi, muuhulgas ka neidsamu, kes sattusid lennuõnnetusse ning vaatab muiates pealt, kui kaua keegi saare vaenulikus keskkonnas hakkama saab. Ka “Koletis” ei ole loomulikult mitte kellegi vastu Jacobist sõbralikum…

Õnneks aga ootavad need kaks kurjuse põhikehastust saarel juba väga pikka aega ka võimalust, millal nad saaksid üksteist hävitada. “Koletise” kavala plaani abil saabki Jacob viimaks hävitatud. Üks suur vaenlane seega vähem ka lennuõnnetuse läbielanute jaoks. Kulub siiski veel tükk aega, enne kui ellujäänutel avaneb võimalus ka “Koletise” likvideerimiseks; lõpuks läheb siiski seegi asi korda.

Nüüd lõpuks on saar muutunud rohkem inimlembeliseks. Lennuõnnetuse üleelanud, kellest on nüüdseks ellu jäänud küllalt vähesed, ning vähemalt mõned Teiste vaenuliku kamba viimastest jäänustest üritavad omavahel leppida. Nüüd saab võimalikuks, kuigi veel väga pingelises olukorras, ka osade inimeste lõplik saarelt pääsemine. Saarele jääjad üritavad hakata korraldama kohapealset paremat tulevikku. Vihjamisi on juttu, et edaspidi siirduvad veel mõned saarelt koju tagasi. Kui nii võib öelda, siis õnnelik lõpp…

Täiendavaid imesid „loob” siiski veel ka Casimiri efekt. „Korduslennuõnnetuse” käigus tekib imelisel kombel ka „elujärgne reaalsus”, kui ilmselt aastasadu või veelgi hiljem, kui kõik lennuõnnetuse osalised on juba elust lahkunud, saab võimalikuks nende uus kokkusaamine, et ühiselt ning nüüd tõesti juba suurte sõpradena, edasi uude tulevikku siirduda. Aga miks ka mitte.

Unistada ju võib… Palju me tegelikult maailma kohta teame? Väga palju on asju, mida me ei tea. Kuid Casimiri efekt, nagu kõik teised senituntud efektid, siiski imesid korda ei saada.

2004. aasta oli 20 aasta eest

Nii palju siis ühest filmismuinasloost. 20 aastat enne 2024. aastast juhtus muidki mitmesuguseid isetsuguseid sündmusi. Näiteks Eestis ilmus siis septembri algul lagedale laserpointeri täiustatud variant: kõrgustesse suunatud pikk punane kraana, mis tänavugi, aastapäeva mõttes peaaegu päevase täpsusega, loomulikult ikka taas taevatähtedele lihtsama osutamise otstarbeks, taaskasutusele võeti. Kuid Jaburjõe Jauram, pointeri maaletooja, vajutas eset demonsteeerides uhkesti valele kangile; punakraana prantsatas täispikkuses vastu maad ning osutus edaspidi kasutuskõlbmatuks. Taevatähtede näitajad otsustasid ühel häälel, et piirduvad edaspidi tavaliste pliiatspointeritega.

NB Seekordne loeng toimub TÜ muuseumis, Toomkirikus!

Loeng tutvustab astronoomiahuvilistele kosmosesse lõksu jäänud kosmonautide saatust. Teema on aktuaalne, kuna kaks USA kosmonauti on praeguseni rahvusvahelise kosmosejaama pardal ilma kindla tagasituleku võimaluseta.
„See ei ole kaugeltki esimene kord, kui inimesed on tehniliste rikete tõttu täbarasse olukorda sattunud. Vigadest on vaja õppida. Loodetavasti suudame juba toimunud õnnetuste põhjuseid piisavalt analüüsida ja õppida, et tulevikus sarnased olukorrad ei korduks,“ selgitas Kaarel Nõmmela.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Tule veeda Teadlaste öö Tartu tähetornis ja saad koos meiega Saturni rõngaid lugeda!

Kell 19.00 toimub Tartu tähetornis majatuur, kus huvilised saavad tutvuda püsinäituse uue kihistusega pealkirjaga „Kaks poissi, kes unistasid tähtedest. Struve, Fraunhofer ja 200-aastane teleskoop“.

Kell 20.00 toimub Jaak Jaaniste ja Enn Saare koostatud “Täheatlas“ esitlus. Teos on eestikeelne ja just meie taevale kohandatud inforikas teejuht tähtede maailmas orienteerumiseks. Kohapeal saab teost ka soodushinnaga soetada!

Kell 20.30 toimub selge ilma korral tähetornis suure Zeissi teleskoobiga Saturni vaatlus, pilvise ilma korral toimub aga planetaariumietendus.

“Tee tähtedeni”

Tule veeda Muinsuskaitsepäevad Tartu tähetornis!

Perepäeva kava:
▪️kell 12-14 päikesevaatlus Tartu tähetorni hoovis;
▪️kell 12.15 algklassilastele mõeldud kosmoseteemalise huviringi “Astra” tutvustus ja kosmosebingo;
▪️kell 13.15 majatuur “Maailma parima teleskoobi teekond Münchenist Tartusse”.

Kogu päeva jooksul on võimalik osaleda ka tähetorni aardejahil – osalejatele auhinnad!
Perepäev toimub kl 12-14 ja osalemine on tasuta.

60 aastat tagasi, 14. septembril 1964 toimus Tõraveres pidulik sündmus – avati observatooriumikompleks, mis avas uue peatüki Eesti kosmoseajaloos.
27. septembril kell 18—22 avab Tartu observatoorium selle piduliku sündmuse puhul Teadlaste ööl uksed kõigile huvilistele.

Teadlaste ööl on Tõraveres avatud Tartu observatooriumi peamaja, suure teleskoobi torn ja Stellaarium ning Kosmosepunker.
18.00—19.30 Populaarteaduslikud ettekanded neljalt teadussuunalt (Tartu observatooriumi peamaja suures saalis)
19.00—21.00 Tegevuspunktid (erinevates paikades Tartu observatooriumi peamajas)
21.00—22.00 Saturni vaatlemine (vaatlusväljakul suure teleskoobi torni lähedal) NB! Toimub selge ilma korral.

Loe täpsemalt: SIIT

Üllar Kivila

Sügistaevas 2024

„2024. aasta sügis-talv pakub taevavaatlejatele rikkalikku pidulauda: kõiki Päikesesüsteemi planeete, lootustandvat komeeti, mida saab palja silmaga näha ning mitmeid kosmoseaparaatide starte või manöövreid,“ selgitas Üllar Kivila.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Tähetornis (ja hoovil) on avatud näitus “Kaks poissi, kes unistasid tähtedest. Struve, Fraunhofer ja 200-aastane teleskoop”

Tartu tähetorn alustab astronoomialoengute hooaega Lea Leppiku kuraatorituuriga näitusel.

Osalemine on tasuta, kõik huvilised on oodatud!