Kuuvarjutusi on võimalik vaadelda kõikjal maailmas, kus vaid Kuu parajasti loojas ei ole ja ilm lubab. Laupäeval tõuseb Kuu Eestis keskeltläbi kell 15.15 ning sel ajal on tal vasakpoolsest servast juba tükike ära hammustatud – Maa täisvari ilmub Kuule kell 14.46. Kuna Päike loojub Tartus 15.22, siis on täisvari Kuul ka “päevasel ajal”.

Kuu jõuab tervenisti täisvarju kell 16.06, maksimaalne varjutuse faas on kell 16.32. Maksimaalses faasis peaks Kuu olema kõige tumedam, punakat või pruunikat värvi. Kuu parempoolne serv lahkub täisvarjust kell 16.57 ning täisvari lahkub kogu Kuult kell 18.18.

NB! Pildil on kellaajad maailmaajas, meie aja saamiseks tuleb neile liita kaks tundi!

Täielikult varjutatud Kuu heledus võib olla väga erinev, kõige äärmuslikumal juhul võib Kuu varjutuse keskmomendil palja silmaga vaatlejale pea nähtamatuks muutuda. Enamasti on täisvarjus Kuu küll niivõrd hele, et õigesse suunda vaatamisel ei teki tema taevast ülesleidmisega mingeid probleeme. Kuuvarjutuse heleduse hindamiseks kasutavad astronoomid Danjoni skaalat (vt. näiteks http://eclipse.gsfc.nasa.gov/OH/Danjon.html). Ka sel korral on oodata pigem väga heledat varjutust, kuna Kuu läbib Maa varju üsna selle lõunapoolse serva lähedalt. Ka peaks olema hästi märgatav, et Kuu põhjapoolne (ülemine) serv on varjutuse keskmomendi paiku lõunapoolsest servast tunduvalt tumedam.

Tegelikult algab seekordne kuuvarjutus märksa varem, täisvarjule lisaks on Maal olemas ka poolvari, mis hakkab Kuu ketast katma juba kell 13.34. Meil on sel ajal Päike alles “kõrgel taevas”. Peale täisvarjutust on Kuu poolvarjus 18.18 – 19.30. Poolvarju on palja silmaga üsna raske märgata, kuna Kuu ei kaota sel ajal oma tavapärasest heledusest kuigi palju.

Kuu asub varjutuse ajal Sõnni tähtkuju heledaima tähe Aldebarani lähedal. Kuu lähedale jäävad ka Plejaadide täheparv ehk Taevasõel, Hüaadid (Aldebarani juures) ning idapoole Kaksikute tähtkuju.

Loodame, et ehk ei ole kogu Eesti pilves, vaadelge ja pange tähele – Kuu on väga fotogeeniline! Selge ilma korral toimub Tartu Tähetornis Toomemäel kuuvarjutuse avalik vaatlusõhtu.

Detailset inglisekeelset infot kuuvarjutuse kohta saab aadressilt: http://eclipse.gsfc.nasa.gov/OH/OHfigures/OH2011-Fig06.pdf

Ehkki Jupiteri vastasseis jäi rangelt võttes oktoobrikuusse, on novembri alguses vähe muutunud. Majesteetlik planeet tõuseb veidi enne päikeseloojangut ja loojub vahetult enne päikesetõusu, olles vaadeldav kogu pimeda aja ehk ligikaudu 12 tundi. Arvestades, et Jupiteri pöörlemisperiood on 10 tundi, saab öö jooksul näha kogu Jupiteri pinda. Novembri lõpus Jupiteri vaatlusaeg lüheneb: Jupiter loojub kella 5 ajal hommikul, ligi neli tundi enne päikesetõusu. Kulminatsiooni kellaaeg nihkub poole kaheteistkümnelt poole kümnele õhtul. Heledus kahaneb novembri jooksul vähe, -2.8 tähesuuruselt -2.6 tähesuuruseni ning ketta läbimõõt 49.5-lt 47.5 kaaresekundini. Seega on november väga soodne aeg suurima planeedi vaatlemiseks.

Jupiterist umbes 30 kraadi lääne pool paikneb Uraan, millel heledust 5.8 tähesuurust ja ketta läbimõõt 3.4 sekundit. Uraani leiab taevast binokli abil, kuid ketta nägemiseks on tarvis suuremat suurendust.

Vastasseisu poole liikuv Marss tõuseb kuu algul juba pool tundi enne südaööd ja kuu lõpus veel pool tundi varem. Kulminatsiooni umbes 45 kraadi kõrgusel jõuab Marss hommikul enne päikesetõusu. Marsi ketas suureneb kuuelt kaaresekundilt seitsmele, mis tundub olevat väike muutus, kuid detailide märkamiseks on iga kaaresekund oluline. Heledus kasvab 1.1 tähesuuruselt 0.8-ni novembri lõpus. Ööl vastu 10. novembrit leiab Marsi Lõvi tähtkuju heledaima tähe Reeguluse ligidalt, 1.4 kraadi kauguselt.

Kui oktoobris oli Saturni ühendus Päikesega, siis novembris ilmub rõngaga planeet juba hommikutaevasse. Kuu algul tõuseb Saturn kaks tundi ja kuu lõpus neli tundi enne Päikest. Saturn paikneb 10. novembri paiku nelja kraadi kaugusel Neitsi tähtkuju heledaimast tähest Spiikast. Saturni heledus on terve kuu vältel 0.8 tähesuurust ning ketta läbimõõt pisut alla 16 kaaresekundi.

Novembrikuised meteoorivoolud – tauriidid ja leoniidid – on seekord pettumust valmistavad, sest kummagi maksimumis on Kuu faas küllalt suur, muutes taevafooni heledaks ja nõrgad meteoorid seeläbi märkamatuks.

See-eest tasub vaadelda Kuud ennast, mis tänu libratsioonile paljastab õige pisut oma tagumisest küljest. Kuuketta kagupoolne serv on maksimaalse libratsiooni tõttu kõige paremini nähtav 4. novembril ning kaks nädalat hiljem, 18. novembril on maksimaalne libratsioon vastasservas.

Kuu faasid novembris:

• esimene veerand kolmapäeval, 2. novembril kell 18:38,
• täiskuu neljapäeval, 10. novembril kell 22:16,
• viimane veerand reedel, 18. novembril kell 17:09,
• noorkuu reedel, 25. novembril kell 08:10.

Novembritaevas saab loomulikult vaadelda ka hulgaliselt süvataeva objekte. Meie Linnutee suur naabergalaktika – Andromeeda galaktika – kulmineerub novembriõhtutel kella üheksa ja kümne vahel, olles suurepärane vaatlusobjekt binokli või laia vaateväljaga teleskoobiga. Kaksiktähtede sõpradel on võimalus võrrelda kaht suure värvikontrastiga kaksiktähte, Albireod ja Gamma Andromedaet (Tähistaeva retk #2). Hajusparvedest on suurepäraselt vaadeldavad nii Plejaadid ehk Taevasõel kui Kaksikparv Kassiopeia ja Perseuse tähtkujude piiril, kui nimetada vaid mõnda. Jääb üle vaid loota selget taevast.

Eelmise aasta septembris leidis aset Jupiteri erakordne vastasseis, kui planeet oli Maale viimase 40 aasta lähimas asendis. Planeediketta läbimõõt küündis siis 49.9 kaaresekundini. Ehkki nüüdne vastasseis ei ole rekordiline – ketta läbimõõt “kõigest” 49.7 kaaresekundit – on sel sügisel Jupiteri vaatlemistingimused Eestis eelmisest aastast märgatavalt paremad. Nimelt on Jupiter pärast enam kui kuueaastast teekonda lõunataevas jõudnud taas põhjataevasse ja nii kulmineerub ta aastatagusega võrreldes tubli 12–13 kraadi kõrgemal, 43–44 kraadi kõrgusel silmapiirist. Tänu sellele näeme Jupiteri kujutist teleskoobis palju selgemini, sest planeedi valgus kohtab vähem õhuvirvendusi Maa atmosfääris.

Jupiteri vastasseis leiab aset 29. oktoobril. Jupiter tõuseb siis päikeseloojangul, särab heledusega -2.8 tähesuurust terve öö ja loojub päikesetõusul. Oktoobri keskel tuleb veel arvestada, et pimeduse saabudes on Jupiter väga madalal idakaares, kuid õhtused vaatlustingimused paranevad kiiresti ja jätkavad paranemist novembris, ehkki vastasseis on siis juba seljataga.

Oktoobriööde teine märkimisväärne planeet on Marss, mis rühib järjepanu oma vastasseisu suunas. Oktoobris tõuseb Marss pärast südaööd, kulmineerudes alles päikesetõusu ajaks, kuid tõusu kellaaeg muutub järjest varajasemaks ning Marss näivalt järjest suuremaks ja heledamaks. Kui oktoobri algul oli Marsi ketta läbimõõt 5.2 sekundit, siis kuu lõpus on see 5.9 sekundit. Heledus on vastavalt 1.3 ja 1.1 tähesuurust. Punase planeedi leiab hommiku poole ööd Vähi ja Lõvi tähtkujude piirilt.

Ülejäänud planeetidest on võrdlemisi hästi vaadeldav veel Uraan, mis paikneb Kalade tähtkujus. Uraani heledus on 5.7 tähesuurust ja ketta läbimõõt 3.4 sekundit. Neptuun Veevalaja tähkujus on raskemini leitav, tema heledus on 7.9 tähesuurust ja läbimõõt 2.1 sekundit. Merkuur, Veenus ja Saturn ei ole oktoobris vaadeldavad.

Huvitav astronoomiline sündmus leiab aset laupäeva, 8. oktoobri õhtul, kui planeet Maa läbib Giacobini-Zinneri komeedist üle 100 aasta tagasi eraldunud osakeste pilvi. See tähendab, et 8. oktoobril võib mõne tunni jooksul, kõige tõenäolisemalt kella 21 ja 23 vahel näha hulgaliselt langevaid tähti, andes välja peaaegu tähesaju mõõdu. Meteoorid näivad tulevat Lohe tähtkujust (ladina keeles Draco), mistõttu kutsutakse seda meteoorivoolu drakoniidideks. Komeedi nimest lähtuvalt kasutatakse ka jakobiniidide nimetust. Paraku on samal ajal taevas suur ja hele Kuu, mis ei luba võimalikku vaatemängu eriti nautida. Selge ilma korral tasub vaadata põhja suunas, nii et Kuu jääb selja taha.

Orioniidide meteoorivoolu maksimum on seevastu 21.–22. oktoobri paiku, kui meteooride tunniarv seniidis küündib 25-ni. Langevaid tähti tasub siis vaadelda südaöö paiku, enne Kuu silmapiiri kohale tõusmist.

Ehkki Kuu segab meteooride vaatlemist, tasub ka Kuud ennast vaadelda. Kuu faaside ajamomendid oktoobris on järgmised:

• esimene veerand teisipäeval, 4. oktoobril kell 06.15,
• täiskuu kolmapäeval 12. oktoobril kell 05.06,
• viimane veerand neljapäeval, 20. oktoobril 06.30,
• noorkuu ehk kuuloomine kolmapäeval, 26. oktoobril kell 22.56.

Kuigi supernoova galaktikas M101 on oma maksimaalsest heledusest kaotanud vähemalt ühe tähesuuruse, on ta 11–12 tähesuuruse juures siiski veel amatöörteleskoopidega hästi vaadeldav. Seda küll pigem oktoobri teises pooles, kui Kuud õhtusel ajal segamas pole.

Ning lõpetuseks tasub tähele panna, et ööl vastu oktoobri viimast pühapäeva, 30. oktoobrit keeratakse kellad ühe tunni võrra tagasi – taas hakkab kehtima talveaeg.

1929. aastal mõõtis USA astronoom Edwin Hubble galaktikate spektreid ning leidis, et kauged galaktikad eemalduvad meist seda kiiremini, mida kaugemal nad asuvad, st avastas, et Universum paisub. Aga kuidas ta paisub – kas ühtlase kiirusega, aeglustuvalt või kiirenevalt? See on fundamentaalfüüsika jaoks oluline küsimus, mille vastus ütleks meile, milline on Universumis peituva energia hulk, milline on olnud Universumi ajalugu ning milliseks kujuneb Universumi tulevik. Intuitiivselt tundub loogiline, et Suurest Paugust alguse saanud paisumine peaks gravitatsiooni vääramatu toime tõttu tasapisi aeglustuma ja võib olla ka peatuma ning kokkukukkumiseks ümber pöörduma.

Universumi paisumise ajalugu saab uurida üksnes väga kaugeid objekte vaadeldes, et kosmoloogilised efektid ilmsiks tuleksid. Idee on iseenesest lihtne: tuleb täpselt mõõta mingi hästituntud objekti heledust ning spektri punanihet ehk meist eemaldumise kiirust. Võrreldes objekti eeldatavat heledust mõõdetud heledusega saame hinnata, kas objekt asub sellisel kaugusel, nagu eemaldumiskiiruse põhjal oletada võiks. Arvukad katsed sellist analüüsi kaugeid galaktikaid uurides läbi viia on siiani luhtunud, sest galaktikad arenevad kosmoloogilises mõttes suhteliselt kiiresti ning nende tegelikku heledust on raske hinnata.

Galaktikatest tunduvalt paremateks “standardküünaldeks“ on kindlat tüüpi täheplahvatused – Ia-tüüpi supernoovad, mis seni teadaolevalt on küllaltki täpselt ühesuguse tegeliku heledusega. Ühesugust heledust aitab hästi mõista ka nende täheplahvatuste arvatav tekkemehhanism – plahvatus toimub, kui valge kääbustäht on oma naabertähelt nii palju ainet kogunud, et tema mass ületab Päikese massi täpselt 1,4-kordselt. Taoline plahvatus peaks igal ajal ja igas kohas toimuma täpselt ühtemoodi. Lisaks on Ia-tüüpi supernoovad väga heledad ja seega tuvastatavad ka väga kauges Universumis.

Tänavused nobelistid (õigemini nende uurimisrühmad) leidsid teineteisest sõltumatult ja erinevate vaatlusandmete alusel täiesti ootamatult, et kauged Ia-tüüpi supernoovaplahvatused on väiksema heledusega kui nende kaugenemiskiiruse põhjal võiks arvata. Ehk ümberpööratult – nad kaugenevad eeldatavast kiiremini. Sellest järeldub midagi täiesti ebaloomulikku – Universumi paisumiskiirus on valguse teekonna kestel suurenenud ehk Universum paisub kiirenevalt, vastupidiselt gravitatsiooni mõjule. Sellise käitumise põhjendamiseks on mängu toodud nn tume energia – senitundmatu energiavorm, mis tegutseb gravitatsioonijõule vastu ning surub galaktikaid üksteisest eemale.

Kuid kas Ia-tüüpi supernoovad on ikka nii head „standardküünlad“, et nende põhjal kogu senine arusaam Universumi ehitusest ja olemusest pea peale pöörata? Võibolla olid varajases Universumis täheplahvatused veidi teistsugused, oli ju Universumi keskmine keemiline koostiski veidi erinev. See küsimus kummitab veel küllaltki paljude teadlaste peades, mistõttu võib tänavust füüsikapreemiat veidi ennatlikult jagatuks pidada. Siiski ei saa salata selle teadustöö laia mõju – teadlastele on lisandunud kõvasti peamurdmist, suur osa kosmoloogiaõpikud on ümber kirjutatud ning üldsusele on antud järjekordne tõuge mõtisklemaks, mis kummaline paik see Universum on.

Käesolev september pakub planeedihuvilistele kõiki planeete peale Veenuse ja Saturni. Öid domineerib majesteetlik Jupiter, mis hakkab lähenema oma järjekordsele vastasseisule. Jupiter tõuseb septembri algul poole kümne paiku õhtul, kuu keskel pool üheksa ja kuu lõpus veel tund aega varem, pool kaheksa. Heledus suureneb kuu alguse -2.5 tähesuuruselt -2.8 tähesuuruseni ning ketta läbimõõt 45-lt 48-le kaaresekundile. Ehkki septembriõhtutel paistab Jupiter võrdlemisi madalal idakaares, kulmineerub ta vastu hommikut päris arvestataval kõrgusel – 45 kraadi silmapiirist. Jupiter jõuab vastasseisu 29. oktoobril, olles siis nähtav terve öö.

Hommiku poole ööd on taevas teinegi põnev planeet – Marss. Terve septembri vältel Marsi tõusu kellaaeg oluliselt ei muutu, punane planeet ilmub silmapiiri kohale kella 1 paiku öösel. Marsi heledus suureneb 1.4-lt 1.3-le tähesuurusele ning planeediketta läbimõõt suureneb 4.7 kaaresekundilt 5.1 sekundini kuu lõpus. Ehkki vastasseisuni 2012. aasta märtsis on veel tublisti aega, võib Marssi hakata teleskoobiga jälgima: planeediketta suurenedes hakkab paistma järjest rohkem pinnadetaile. 30. septembrist 2. oktoobrini läbib Marss Sõime ehk Preseepe täheparve (M44) Vähi tähtkujus – see on suurepärane vaatepilt nii binoklis kui teleskoobis ning võimalus huvitavateks fotodeks.

Päikesele lähim planeet Merkuur ilmutab end septembri algul koidutaevas. Suurim läänepoolne eemaldumine Päikesest (18 kraadi) leiab aset 3. septembril. Merkuuri heledus on siis -0.2 tähesuurust, ketta läbimõõt 7.2 kaaresekundit ja faas 0.45. Järgneva kümnekonna päevaga Merkuuri faas ja heledus suurenevad, samas kui ketta läbimõõt kahaneb. Ühtlasi tõuseb Merkuur järjest hiljem ja läheneb taevavõlvil Päikesele. Parim aeg Merkuuri vaatlemiseks on umbkaudu 45 kuni 30 minutit enne päikesetõusu ning otsida tuleb teda pisut vähem kui 10 kraadi kõrguselt silmapiirist ida suunas.

Planeetidest on vaadeldavad veel kaugemad gaasihiiglased Uraan ja Neptuun, kuid oma kauguse tõttu nad suurt silmailu ei paku. Uraan paikneb Kalade tähtkujus kevadpunkti läheduses ja jõuab vastasseisu 26. septembril. Uraani heledus on 5.7 tähesuurust ja ketta läbimõõt 3.4 kaaresekundit. Neptuun on tükk maad madalamal Veevalaja tähtkujus (kääne -12 kraadi), tema heledus on 7.8 tähesuurust ja ketta läbimõõt 2.1 sekundit.

Kuu on põnev vaatlusobjekt sellest hoolimata, et ta esimese veerandi ajal paistab õhtutaevas väga madalal. Täiskuule lähenedes käib Kuu juba kõrgema kaarega ning parimad vaatlustingimused on viimase veerandi ajal, kuid see tähendab ühtlasi hommikust vaatlemist.

Kuu faasid:

• esimene veerand 4. septembril kell 20.39,
• täiskuu 12. septembril kell 12.27,
• viimane veerand 20. septembril kell 16.39,
• noorkuu ehk kuuloomine 27. septembril kell 14.09.

Lisaks Päikesesüsteemi objektidele pakub septembri tähistaevas lugematul hulgal muudki vaatamisväärset. Palja silmaga võib nautida Linnuteed, mis kõrgub üle terve taeva, ulatudes Perseuse ja Kassiopeia tähtkujudest kuni Luige ja Kotkani. Binokliga tasub vaadata täheparvesid, näiteks Kaksikparve Perseuse ja Kassiopeia vahel ning idast tõusvaid Plejaade ehk Taevasõela. Andromeeda galaktika on suurepärane vaatlusobjekt laia vaateväljaga instrumentide jaoks. Pisut madalamal paistab Kolmnurga galaktika (M33). Suure Vankri viimasest aisatähest viis kraadi kõrgemalt leiab spiraalgalaktika M101, milles 24. augustil avastati supernoova (SN 2011fe). Septembri esimeses pooles võib seda supernoovat vaadelda isegi väiksemate teleskoopidega.

Kerasparvedest saab näha M13 Herkulese tähtkujus ning lõunakaares on nähtavad M2 ja M15. Lüüra tähkuju pakub planetaarudu M57 ja Kaksik-kaksiktähte (Epsilon Lyrae). Kaksiktähtedest võib veel näha kaunist Albireod, suure värvikontrastiga Gamma Andromedaed, ilusat ja ühtlasi ajaloolise tähtsusega 61 Cygnit. Ükskõik, kas Sulle meeldivad eredad ja kontrastsed tähed või nõrgad ja udused galaktikad, septembri tähistaevas pakub midagi igale maitsele. Selget taevast ja vaatlema!

Vaata lisaks:

• Leiti “kümnendi supernoova”
• Tähistaeva retk #2: Albireo ja Gamma Andromedae
• Tähistaeva retk #1: Kaksiktäht 61 Cygni

Täpsemalt: 15. juuni varjutus algab kell 21.23, kui Kuu üht serva pidi Maa varju siseneb. Eestis on siis veel ilus päev ja Kuu kaugel silmapiiri taga. Kui ta siis kell 22.10 (Tartus!) lõpuks tõuseb, on temast järel vaid kitsuke sirp ja 12 minutit hiljem saabub täielik varjutus, mis kestab tervelt 101 minutit. Täisvarjutus lõpeb kolm minutit pärast südaööd, kui Kuu on jõudnud kuue kraadi kõrgusele, päris tervet Kuud saame näha alles kella 1 paiku.

Niisugune loojangule timmitud varjutus tähendab. et isegi väikese Eestimaa eri otstes on varjutus näha erinevalt. Peipsi kaldal ja Kagu-Eestis on tõusev kuusirp veel üsna lai ja hele, Tallinnas ja Hiiumaal seevastu tõuseb juba varjutatud Kuu. Oma osa mängib ka kohalik maastik: huvilistel tuleks ikkagi leida võimalikult kõrge koht, kus kagupoolne silmapiir hästi näha on. Ja tuletame meelde, et käimas on Kuu pildistamise konkurss, kuhu varjutuse ajal tehtud fotod imehästi sobivad.

Muu maailma jaoks on see lihtsalt üks tubli varjutus. Selliseid varjutusi, kus Kuu Maa varjust keskelt läbi läheb, nähakse vaid kord 10 aasta jooksul.

Kuuvarjutus. Kuu tee läbi Maa varju 15. juunil 2011.

Kui ma maikuus kuulsin lähenevast varjutusest ning varju trajektoorist, tekkis idee teha eksperiment vaatamaks, kas taevas ka meil hämardub. Sellel aastaajal on siin ju valged ööd ning põhimõtteliselt peaks siis polaaraladel oleva päikesevarjutuse korral osa Kuu poolvarjust ka meie kohal olema, kuigi üleval atmosfääris. Parema mõõtmistehnika puudumisel otsustasin taevast teha hulga samasuguste seadetega digifotosid, et neid pärast analüüsida. Kõik pildid said tehtud neljasekundilise säriajaga ning ISO 200 tundlikkusega, kasutades Pentax Optio M60 kompaktkaamerat minu kodus Tartumaal Lagujas.

Öine päikesevarjutus. Piltidel on kõrvuti näha vaated põhjataevast kell 0:11, 0:41 ja 1:11. Kolmas pilt on tehtud vaid minutid enne Päikese alumist kulminatsiooni.

Ajavahemikus kell 23:46–1:41 tegin ma reeglina iga viie minuti järel põhjataevast täpselt samasuguste seadetega pildi. Pärast kella 0:45–0:50 märkasin kaamera ekraanilt järjekordselt pilti tegema hakates, et väljas on valgem kui enne. Ometi oli Päikese alumise kulminatsioonini veel aega – tavaolukorras ei saaks ju juba valgeneda! Aga ka edasised pildid näitasid, et taevas on tõesti valgenenud. Varjutus ületas mu ootusi, kuna ise olin valmistunud selleks, et tuleb teha veel ka samasugune pildiseeria tavalisest öötaevast ning siis otsida piltide põhjal tehtud valguskõveratelt võimalikku varjutuse mõju. Seda, et ta nii ilmne on, ma küll ei osanud oodata.

Kokku tegin 24 pilti. Piltide analüüsiks tegin programmiga IrfanView neist mustvalged versioonid PNG formaadis. Seejärel kirjutasin Pythonis väikese skripti, mis igalt pildilt kõigi pikslite väärtused (0–255) kokku liitis ning leidis aritmeetilise keskmise. Kuna JPEG’s originaalide EXIF andmestikus oli olemas ka pildi tegemise aeg, siis ei olnud selle keskmise piksli väärtuse graafikule panemine eriline kunst.

Öise päikesevarjutuse graafik. Pimedaim aeg langeb kokku varjutuse keskmomendiga, mitte Päikese madalaima asendiga.

Algne idee oli leida iga kaadri maksimaalne piksli väärtus, kuid selle meetodi puhul ei olnud ma paraku arvestanud tähistaevaga ning 23-l kaadril 24-st asus kõige heledam piksel seal, kus asus Perseuse tähtkujus olev Algol. Kõige pimedamal ajal tehtud originaalsuuruses piltidelt hakkas silma mitmeid +4 tähesuurusega tähti, samuti oli varjutuse maksimumi aegu tehtud piltidel õrnalt näha täht HIP 16147, mille põhjal hindasin põhjataeva piirtähesuuruseks varjutuse ajal +5.

Varjutus nähtud, kuigi Päike loojas!

Vaata lisaks: Astronoomiapilt #82: Öine päikesevarjutus

Ega enne kella kümmet (mai lõpus veel tund hiljem) tähti taevas ei näe. Esimesena ilmub kõrgel kagutaevas nähtavale Arktuurus, temast madalamal leiate Spiika ja Saturni. Planeet on tähest veidi heledam ja asub kõrgemal. Lääne pool võib hakata otsima Kapellat, Kaksikute tähti ja Prooküoni. Idakaares on heledad tähed Veega ja Deeneb, öö edenedes tõuseb ka kolmas Suvekolmnurga täht Altair. Tähtkuju jooniseid nii valge taevaga paika panna ei õnnestu, me ei hakka isegi tähekaarti joonistama. Kel huvi, saab abi ehk eelmise aasta mai kaardist. Planeedid tuleb muidugi märkamata jätta.

Merkuur on mais nähtamatu. Planeet liigub Kalade tähtkujust Vaala, sealt Jäära ja kuu lõpuks jõuab Sõnni tähtkujusse.

Veenus on kuu alguses Kalade tähtkujus, 17. mail jõuab Jäära. Planeet tõuseb veidi enne päikesetõusu ja pole heledas taevas vaadeldav.

Marss on mais nähtamatu, tõuseb mõned minutid enne Päikest. Planeet asub Kalade tähtkujus, 10. mail läheb Jäära tähtkujusse.

Jupiter on mais nähtamatu, tõuseb veidi enne Päikest. Planeet asub Kalade tähtkujus.

Saturn asub Neitsi tähtkujus. Planeet on näha kogu öö. Saturni heledus on 0.6 tähesuurust, ketta läbimõõt 18.9 kaaresekundit. Tema rõngas on laialt avatud.

14. mai öösel on Saturni juures hele Kuu (faas 0.9), siis on raske Saturni vaadelda.

Kokkuvõtteks. Meile pakub vaatlusrõõmu ainult Saturn, rõngaga planeet. Samal ajal on lõunapoolkeral lausa planeetide tantsupidu – kõik ülejäänud palja silmaga nähtavad planeedid on seal hommikutaevas koos. Kuu esimesel ja viimastel päevadel on nende hulgas ka kitsas kuusirp.

Päike liigub mais Jäära tähtkujustSõnni tähtkujusse (14. mail kell 20.16), päikesemärkide järgi astub 21. mail Sõnni märgist Kaksikute märki.
Päev pikeneb mais peaaegu kaks tundi, 1. mail on see 15 tundi ja 53 minutit. Mai alguses kulmineerub Päike 45,5 kraadi kõrgusel, kuu lõpus 52,5 kraadi kõrgusel. 16. mail algab nautiline valge öö, see tähendab, et Päike liigub horisondist allapoole vähem kui 12 kraadi. Sõna nautiline tähendab merenduslik, laevasõidusse puutuv; nautilise hämaruse ajal saavat veel laeva maamärkide järgi juhtida. Vaevalt tänapäeval laevu ilma elektroonikata juhitakse, aga väiksemaid kaluripaate ehk siiski.

Kuu faasid:

• noorkuu 3. mail kell 9.51
• esimene veerand 10. mail kell 23.33
• täiskuu 17. mail l kell 14.09
• viimane veerand 24. mail kell 21.52.

Kuu on 15. mail perigees, 27. mail apogees.

Jahipenide heledaim täht, Alfa Canum Venaticorum, lühidalt α CVn, kannab ladina keeles veel üht nime – Cor Caroli – mis tõlkes tähendab Karli Süda. Selle nime andis Inglise kuninga Charles I auks Sir Charles Scarborough, kes oli kuningas Charles II arst. Scarborough väitis, et see täht säras erakordselt heledalt 29. mail 1660, kui Charles II naasis Londonisse pärast monarhia taastamist.

Teleskoobiga vaadates lahutub Cor Caroli kergesti kaheks komponendiks, mis paiknevad üksteisest 19 kaaresekundi kaugusel. Komponentidest heledam on 2.9 tähesuurusega A-spektriklassi (A0) kääbustäht, mille teevad eriliseks väga tugev magnetväli ja veider keemiline koostis. Ilmselt aitab tugev magnetväli mõningaid keemilisi elemente tähe pinnale tõsta. Cor Caroli nõrgem komponent on 5.6 tähesuurusega F-spektriklassi (F0) kääbustäht. Värvikontrast ei ole teleskoobis suur, kuid on siiski olemas: heledam komponent paistab nõrgemast komponendist sinakam.

Jahipenide tähtkuju. Tähelepanu väärivad kaksiktäht Cor Caroli ja kerasparv M3.

Cor Caroli ja heleda tähe Arktuuruse vahel on palja silma jaoks tühi tähistaevas, kuid kui õnnestub binokkel või teleskoobi otsijapikksilm suunata üsna täpselt nende kahe tähe vahele, näeme seal ümmargust udust laiku. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on kerasparvega, mis kannab nime Messier 3 ehk lihtsalt M3.

Kerasparved on sadadest tuhandetest tähtedest koosnevad kerakujulised täheparved, mis paiknevad galaktika halos. Kerasparv M3 asub meist umbes 34 tuhande valgusaasta kaugusel ja sisaldab ligikaudu pool miljonit tähte. Väikeses teleskoobis ei õnnestu kersaparve üksikuid tähti eristada, kuid keskmises või suuremas teleskoobis on M3 kaunis vaatepilt. 15-sentimeetrise läbimõõduga teleskoop lahutab tähti välimise kahe kolmandiku ulatuses ja 20-sentimeetrine toob välja tähed kogu parve ulatuses, välja arvatud päris keskosas.

Kerasparv M3. Pildistatud 90 mm refraktoriga, säriaeg kokku 52 minutit. Foto: Mart Stöör.

Teleskoobiga visuaalselt vaadeldes ei näe me tavaliselt küll sellist pilti nagu pika säriajaga astrofotodel, kuid juuresolev foto annab siiski küllalt hästi aimu, mida teleskoobiga näha võib.

Vaata lisaks:

• Alpha Canum Venaticorum (Jeremy Perez)
• Cor Caroli (Jim Kaler)
• Canes Venatici (Ian Ridpath’s Star Tales)
• Astronoomiapilt #15: Kaunis kevadine kerasparv M3
• Messier 3 (The Messier Catalog)

Klassifitseerimiste arvu poolest kolmandal kohal asub galaktika, mis ei torka silma millegi erilisega. Tegemist on keskpärase galaktikaga, mille kergelt sinakas värvus viitab ketasgalaktikale, kuid küllaltki ümar kuju viitab elliptilisele galaktikale. Nende kahe tunnuse vastandlikkus on tõenäoliselt põhjuseks, miks antud galaktika on jäänud üheselt Galaxy Zoo projektis klassifitseerimata.

Klassifitseerimiste arvu poolest kolmas galaktika Galaxy Zoo projektis. Pilt: SDSS.

Klassifitseerimiste arvu poolest teisel kohal asub klassikaline spiraalgalaktika. Kuna antud galaktika paistab meile serviti, siis ei ole kahtlustki, et tegemist on tavapärase ketasgalaktikaga. Galaktika sinakas värvus on ka igati kooskõlas spiraalgalaktikaga, kuna kettas asuv tolm muudab galaktikad sinisemaks, mis on selgelt näha ka antud pildil.

Klassifitseerimiste arvu poolest teine galaktika Galaxy Zoo projektis. Pilt: SDSS.

Kõige enim klassifitseeritud galaktika Galaxy Zoo projektis on tavapärane elliptiline galaktika. Elliptilise galaktika peamisteks tunnusteks on sfääriline kuju ning kergelt punakas värvus, mis mõlemad on ka antud pildil selgelt näha.

Kõige enim klassifitseeritud galaktika Galaxy Zoo projektis. Pilt: SDSS.

Kel huvi, see võib ka ise Galaxy Zoo projektis kaasa lüüa. Galaxy Zoo projekti kodulehekülg asub aadressil www.galaxyzoo.org. Klassifitseerides seal galaktikaid, saate anda oma panuse teadusesse. Ilma Galaxy Zoo projektita ja paljude huvilisteta oleks jäänud ja jääksid tulevikus paljud huvitavad avastused tegemata. Üheks huvitavamaks avastuseks, mis on tehtud Galaxy Zoo kasutaja poolt on Hanny’s Voorwerp.

Head klassifitseerimist!

Merkuur on aprillis nähtamatu. Planeet viibib kogu kuu Kalade tähtkujus. 9.aprillil on planeet ühenduses Päikesega – Maa, Merkuur ja Päike on ühel joonel.

Veenus on kuu alguses Veevalaja tähtkujus, 17. aprillil jõuab Kaladesse, sealt teeb väikese külaskäigu Vaala tähtkujusse (27.-29. aprill). Planeet tõuseb veidi enne päikesetõusu ja ei ole koidukumas vaadeldav.

Marss on aprillis nähtamatu. Planeet asub Kalade tähtkujus, aga korra käib ära Vaala tähtkujus (11. – 13. aprill).

Jupiter on aprillis nähtamatu. Planeet asub Kalade tähtkujus. 6. aprillil on Jupiter ühenduses Päikesega – Maa, Päike ja Jupiter on ühel joonel.

Saturn asub Neitsi tähtkujus. Planeet on näha kogu öö, 4. aprillil on ta vastasseisus Päikesega. Saturni heledus on 0.4 tähesuurust, ketta läbimõõt 19.2 kaaresekundit. Tema rõngas on laialt avatud, viimati näitas Saturn oma rõngast nii suure nurga all aastal 2008. Vastasseisu ajal on rõnga lühem telg 6.6 kaaresekundit ja pikem telg 44 kaaresekundit.
17. aprilli öösel on Saturni juures täiskuu, siis Saturni vaaatlust ei maksa plaani võtta.

Kokkuvõtteks. Saturn on vaadeldav kogu öö, seepärast tuleks kasutada igat võimalust tema vaatlemiseks. Kõik teised palja silmaga vaadeldavad planeedid on hommikutaevas Päikese lähedal reas, meil kahjuks nähtamatud. Kes juhtub lõunamaale reisima – tõuske kindlasti tunnike enne päikesetõusu. Arvatavasti õnnestub teil ära näha Veenus ja Jupiter, viimase lähedalt ehk binokli abil ka Marss.  Kuu teisel poolel õnnestub seal ilmselt näha ka Merkuuri. Kõik need neli planeeti (lisaks veel Uraan) on Kalade tähtkujus.

Päike liigub veebruaris Kalade tähtkujust Jäära tähtkujusse (19. aprillil kell 8.50), päikesemärkide järgi astub 20. aprillil Jäära märgist Sõnni märki.
Päev pikeneb aprillis peaaegu kaks ja pool tundi, 30. aprillil on see 15 tundi ja 39 minutit. Aprilli alguses kulmineerub Päike 36 kraadi kõrgusel, kuu lõpus 46 kraadi kõrgusel. Kui Päike nii kõrgelt käib, siis ei saa ta öösel enam väga madalale silmapiiri taha kaduda. Nii ongi – 25.aprillil algab astronoomiline valge öö, see tähendab, et Päike liigub horisondist allapoole vähem kui 18 kraadi.

Kuu faasid

• noorkuu 3. aprillil kell 17.32
• esimene veerand 11. aprillil kell 15.05
• täiskuu 18. aprillil kell 5.44
• viimane veerand 25. aprillil kell 5.47.

2. aprillil on Kuu apogees, 17. aprillil perigees, 29. aprillil apogees.

Tähekaart on 15. aprilli õhtune. Seekord on kaardil ka Kuu, näitamaks, et selle kuupäeva lähipäevadel on vaatlusi teha väga raske – kuuvalgus kustutab ära suure osa tähtedest.

Taevakaart. Tähistaevas 15. aprillil kell 22.00

Aprillikuu tähistaevast soovitame lugeda ka eelmise aasta aprillitaeva juttu. Planeete ei maksa tähele panna (kui vaid mulluse hea planeedikevade meenutuseks), aga tähejutud kehtivad ju kõigil aastatel samamoodi.
Nüüd kevadel proovige kindlasti ära õppida selge joonisega Lõvi. Neitsiga on veidi keerulisem, aga Saturni vaatlemise käigus võiks ta ikka üles leida. Lõunataevas on veel kolm kevadist tähtkuju – Kaaren, Karikas ja Hüdra, kuuvalgustea öödel tasub neid uurida.

Kaksikute tähtkuju kaks heledamat tähte, Kastor ja Polluks, on paljudele kindlasti tuttavad. Kahekesi moodustavad nad ka Talvekuusnurga ühe tipu. Ehkki Kastor kannab nime Alfa Geminorum, on Kaksikute Beeta-täht Polluks tegelikult ligi pool tähesuurust heledam. Kastor on sellest tähepaarist põhjapoolsem, taevasse vaadates paistab ta Polluksist kõrgemal ja paremal.

Lõvi ja Kaksikud. Kastor (Kaksikute tähtkujus) ja Gamma Leonis (Lõvi tähtkujus) lahutuvad juba väikese teleskoobiga komponentideks.

Vaadates Kastorit teleskoobiga, näeme lähestikku kahte valget tähte. Heledused on A- ja B-komponendil pisut erinevad, vastavalt 1.9 ja 3.0 tähesuurust. A ja B vahekaugus on veidi rohkem kui 4 kaaresekundit ja see suureneb praegu aasta-aastalt. A-B paaril kulub 445 aastat, et teha terve tiir ümber ühise masskeskme. Väikese teleskoobiga, näiteks Galilesoskoobiga vaadeldes on tähtede 4-sekundiline vahekaugus väljakutse, et neid üksteisest täielikult lahutada. Abiks on võimalikult suur suurendus, 80-100 korda. Suurema teleskoobiga ei ole Kastori A ja B lahutamine probleemiks.

Tähelepanelikult vaadates võib heledast AB-paarist 72 kaaresekundi ehk 1.2 kaareminuti kaugusel näha nõrka, 9.8 tähesuurusega kolmandat komponenti – Kastor C. Spektroskoopiliselt uurides on leitud, et kõik kolm komponenti – A, B ja C – on omakorda kaksiktähed, mis teeb Kastorist koguni kolmekordse kaksiktähe ehk kuuiktähe!

Vaadates Kaksikutest ida poole, näeme suurejoonelist kevadist tähtkuju – Lõvi. Ehkki Lõvi tähtkuju oleks väärt põhjalikumat avastamisretke, pöörame seekord tähelepanu vaid ühele tähele: Gamma Leonis (γ Leo), tuntud ka kui Algieba (Lõvi Lakk). Gamma Leonis asub Lõvi tähtkuju heledaimast tähest Reegulusest kõrgemal, jäädes kuuest tähest koosneva Sirbi keskele. Gamma vahetusse lähedusse jääb ka tuntud meteoorivoolu leoniidide radiant.

Teleskoobis paistab Gamma Leonis kauni kaksiktähena: mõlemad komponendid on kollast värvi, heledam A on mõnevõrra oranžikam kui nõrgem komponent B. γ Leo komponentide vahekaugus on 4.6 kaaresekundit, mis on üsna sarnane Kastorile. Suure suurendusega ja hoolikalt vaadeldes ei teki ka Galileoskoobiga raskusi komponente lahutada, isegi õige pisut vaba ruumi jääb kahe tähe vahele.

Gamma Leonis A on K-spektriklassi hiidtäht ja teine komponent (B) on veidi kuumem, G-spektriklassi hiid. Sellised hiidtähtede paarid on küllaltki haruldased. Gamma Leonise komponentidel kulub umbkaudu 500 aastat, et teineteise ümber täistiir teha. Kuna pikast perioodist on tänapäevaks vaadeldud vaid väike osa, on orbiit veel ebatäpne. 2010. aastal avastati A-komponendi ümber tiirlemas planeet, mille mass on vähemalt 8.8 Jupiteri massi ja tiirlemisperiood 1.2 aastat.

Jeremy Perezi joonistused kaksiktähtedest:

• Kastor
• Gamma Leonis

Jim Kaleri kirjutised tähtedest:

• Kastor
• Gamma Leonis

Vähi tähtkuju. Punase rõngaga tähistatud vaateväljad on kahekraadise läbimõõduga. Sinine katkendlik joon kujutab ekliptikat.

Kui taevas on vähegi pime ja segav linnavalgus puudub, näeb hajusparve M44 ka palja silmaga. Abiks on Kaksikute heledad tähed Kastor ja Polluks, mis näitavad taevas enam-vähem õige suuna kätte. M44 ehk Preseepe ehk Sõime täheparv paistab taevas uduse laiguna, vaadates seda aga binokli või teleskoobiga, näeb seal hulgaliselt tähti.

Hajusparv M44 ehk Sõim. Hajusparve tähistav sinine rõngas on 70-kaareminutilise läbimõõduga.

M44 juurest tasub teha väikese põike lääne poole ehk taevasse vaadates paremale. Umbes viie kraadi kaugusel asub kolmiktäht Tseeta (ζ) Cancri, mille lähemaid komponente (A ja B) eraldab vaid 0.9 kaaresekundit. Väikeses teleskoobis sulavad A ja B üheks täheks heledusega 5.1 tähesuurust. Kolmas täht C on tihedast paarist AB 5.9 sekundi kaugusel, C heledus on 6.2 tähesuurust. AB ja C paistavad teleskoobis kollaka värvusega.

M44 ja Tseeta Cancri. Punase rõngaga on kujutatud ühekraadine vaateväli.

Nüüd on aeg vaadata kõrgemale, kus asub Vähi tähtkuju tipmine täht, palja silmaga nähtav Ioota (ι) Cancri. Juba 25-kordse suurendusega on näha imekaunis suure värvikontrastiga kaksiktäht, võisteldes ilu poolest Albireo ja Gamma (γ) Andromedaega. Ioota Cancrit kutsutaksegi mõnikord Kevadiseks Albireoks.

Ioota (ι) Cancri heledam komponent on 4.1 tähesuurusega G-spektriklassi hiid. Sellest 30.7″ kaugusel paikneb ligi kaks tähesuurust nõrgem, 6.0 tähesuurusega A-klassi kääbustäht, mis paistab sinisena. Väikese suurenduse kasutamine aitab siin värvikontrasti võimendamisele kaasa.

Ioota ja Fii-2 Cancri. Punasega tähistatud vaateväljad on kraadise läbimõõduga.

Suunates teleskoobi Iootalt neli kraadi lääne ja ühe kraadi lõuna poole, püüame vaatevälja Fii-2 (φ²) Cancri. Tegemist on üksteisest 5.2 kaaresekundi kaugusel paikneva võrdsete heledustega tähepaariga. Kaksiktähe komponendid on mõlemad heledusega 6.2 tähesuurust ning kuuluvad A-spektriklassi.

Viimaks põikame Vähi tähtkuju lõunapoolsemasse serva, neljanda tähseuuruse tähe Alfa (α) juurde, mis erinevalt ootuspärasest on hoopis tähtkuju heleduselt neljas täht Beeta (β), Ioota (ι) ja Delta (δ) järel. Alfa (α) Cancrist vähem kui kaks kraadi lääne pool asub teine Vähi tähtkuju piiridesse jääv Messier’ objekt, numbrit 67 kandev hajusparv M67. Binokli või Galileoskoobiga paistab M67 kõigest uduse laiguna, kus on aimata nõrku tähti. Veidi suurema apertuuriga teleskoop aga näitab juba kümnete kaupa tähti selles vanas, umbes kahe ja poole miljardi aasta vanuses täheparves.

Vaata ka Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Tseeta Cancri
• Ioota Cancri

Ükssarviku tähtkuju (ladina keeles Monoceros, lühendina Mon) heledaim täht ei olegi 3.93 tähesuurusega Alfa (α), vaid hoopis sajandiku võrra heledam Beeta (β). Tõsi küll, esikoha napsab ta Alfa eest väikese sohiga, sest tegemist on hoopis kolmiktähega, mille komponendid on ükshaaval mõnevõrra nõrgemad. Teleskoobis on aga tegemist suurepärase vaatepildiga, ühega ilusamatest, mida tähed pakkuda võivad!

β Mon komponente tähistatakse lääne poolt ida poole lugedes A, B ja C, nende heledused on vastavalt 4.6, 5.4 ja 5.6 tähesuurust. Kõik kolm on valge värvusega, mille annab B-spektriklassile vastav temperatuur. Komponentide B ja C vahekaugus on 2.9 kaaresekundit, mis teeb nende lahutamise 5-sentimeetrises teleskoobis raskeks. Komponent A on neist kahest veidi kaugemal – 7.1″.

β Mon leidmiseks võib kasutada Orioni vöö abi. Kui vaadata piki Orioni vööd ida poole ehk vasakule, siis jõuame neljanda tähesuuruse täheni Gamma (γ). Beeta (β) on Gammast veel kolm ja pool kraadi ida pool. Väljaspool suuremat linnavalgust peaks β Mon ka palja silmaga märgatav olema.

Huvitavad mitmiktähed Ükssarviku tähtkujus. Punased rõngad kujutavad 3-kraadist vaatevälja.

Teine kaunis objekt Ükssarviku tähtkujus on kaksiktäht Epsilon (ε) Mon. Selle leidmiseks on jälle abi Orionist, kuid sedapuhku tuleks jälgida mõttelist joont Orioni pea (Lambda ehk λ) ja Betelgeuse vahel. Kui seda joont teist samapalju pikendada, jõuamegi Epsilon (ε) Mon juurde.

Selle kauni kaksiktähe heledam komponent (A) on heledusega 4.4 tähesuurust ja temast 12.1 kaaresekundi kaugusel asub 6.6 tähesuurusega nõrgem komponent (B). A on A-spektriklassi allhiid ning B on F-spektriklassi kääbus. Spektroskoopiliselt on leitud, et A-komponent on omakorda kaksiktäht, seega on siingi tegemist kolmiktähega, ehkki me kolmandat komponenti silmaga ei näe!

Kuidas tähed teleskoobis paistavad? Vaata Jeremy Perezi suurepäraseid joonistusi:

• Beeta Monocerotis
• Epsilon Monocerotis

Vaata lisaks: Top 200 most beautiful Double Stars

Ehkki Merkuur ilmub ehataevasse märtsi esimese nädala lõpuks, on ta alguses väga madalal silmapiiri kohal. Huvitavad õhtud on 14. ja 15. märtsil, kui iga päevaga järjest madalamale ehakumasse vajuv Jupiter on Merkuurist vaid kahe kaarekraadi kaugusel. Tähesuuruse jagu ehk üle kahe korra heledamast Jupiterist on siis palju abi Merkuuri leidmisel. Kahe planeedi paiknemist üksteise suhtes saab vaadata juuresolevalt jooniselt.

Merkuur ja Jupiter märtsis 2011. Joonisel on kujutatud planeetide asendid taevas 40 minutit pärast päikeseloojangut, kui Päike on 6 kraadi silmapiirist madalamal. Üksteisele lähimas asendis on Jupiter ja Merkuur 15. märtsi õhtul (tähistatud rõngastega). Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest on 23. märtsil (tähistatud ruuduga).

Tasub tähele panna, et ka suurima eemaldumise ajal Päikesest on Merkuur siiski madalal ehakumas. Kõige parem on Merkuuri vaadelda siis, kui Päike on umbes 6 kraadi silmapiirist madalamal ehk märtsis umbes 40 minutit pärast päikeseloojangut. Siis on taevas jõudnud juba mõnevõrra hämarduda, samas on Merkuur veel piisavalt kõrgel. Päikese loojanguajad saab järele vaadata Päikese ja planeetide efemeriididest, samast saab teada ka planeetide heledused, faasid ja suurused kaaresekundites.

Kel õnnestub Merkuuri paari nädala jooksul teleskoobiga vaadelda, võib näha, kuidas Merkuuri ketas paistab järjest suuremana: 12. märtsil 5.6 kaaresekundit, 23. märtsil 7.6 ja 31. märtsil 9.6 kaaresekundit. Samadel kuupäevadel on Merkuuri faas 83, 42 ja 13 protsenti ehk planeet paistab järjest kitsama sirbina. Samuti väheneb Merkuuri näiv heledus, olles vastavalt -1.1, 0.0 ja 1.9 tähesuurust. Heleduse kiire kahanemine võib märtsi lõpus saada takistuseks Merkuuri taevafooni taustalt ülesleidmisel.

Selget taevast ja teravat silma Merkuuri vaatlemiseks! Oma vaatluskogemustest võib julgesti kirjutada tähistaeva foorumis ning fotosid jagada astrofotograafia foorumis.

Vaata lisaks: Märtsitaevas 2011