Komeet ISON ja selle saatus

Kadri Tinn | 01.12.2013

Avastamine

Komeet C/2012 S1 ISON, või tuntud ka lihtsalt kui komeet ISON, avastati 2012. aastal 21. septembril Rahvusvahelise Teadusliku Optilise Võrgu (International Scientific Optical Network ehk ISON) teleskoobiga kahe teadlase, Vitali Nevski ja Artjom Novitšonoki poolt. Algselt anti sellest avastusest teada, kui uuest asteroidileiust.

Avastamise hetkel oli komeet näiva heledusega 18.8 tähesuurust (võrdluseks – palja silmaga näeb pimeda ja selge taeva korral tähti kuni 6. tähesuuruseni ja heledaim täht öötaevas, Siirius, on heledusega -1.46. Mida väiksem arv, seda heledam on objekt).

ISON on üks Kreutzi nn “Päikeseriivajate” perekonda kuuluv komeet. Need on sellised komeedid, mis periheelis (orbiidi lähim punkt Päikesele) võivad läheneda kuni mõne tuhande kilomeetri kaugusele päikese pinnast.
ISON veetis umbes 4,6 miljardit aastat Öpiku-Oorti pilves, kust on pärit pikaperioodilised komeedid, ning ilmselt kulus tal miljoneid aastaid selleks, et jõuda päikesesüsteemi siseosasse.

Sajandi komeet

Esialgsed hinnangud komeedi suurusele ja orbiidile andsid alust arvata, et ISONist võib kujuneda sajandi komeet, mis oleks ka palja silmaga lihtsalt leitav ja ehk ka suure heleduse tõttu päevasel ajalgi nähtav, nagu mõned teised komeedid ajaloost on seda olnud.

Lähenemine Päikesele

Oma orbiidil Päikesele lähenedes ei muutunud komeet aga veel oodatud määral heledamaks. Oktoobri alguses möödus ISON lähedalt planeedist Marss ja oli selleks ajaks muutunud mõnevõrra heledamaks ja oli juba ka väiksema teleskoobiga nähtav.

Ka mitmed kosmoseaparaadid suunasid oma kaamerad ISON-ile. Üks neist oli näiteks Hubble’i kosmoseteleskoop, mille vaatluste põhjal hinnati komeedi tuuma läbimõõdu ülempiiriks 2km, kuna suurema tuuma puhul oleks see olnud eristatav. (2km on komeedi tuuma suurusena üsna keskpärane, näiteks Halley komeedi mõõtmed jäävad mõneteist km juurde, kuid näiteks selle aasta märtsis ehataevas paistnud komeet PanSTARRSi tuuma läbimõõduks hinnati umbes 1km).

Otsustav hetk – periheel

28. novembril öösel möödus komeet ISON Päikesest ja tõi paljud astronoomid kokku arvutite ette, et näha värskemaid pilte päikest vaatlevatelt satelliitidelt SOHO-lt ja Proba 2-lt. Juba lähenedes käitus komeet erinevalt tavapärasest – nimelt ei muutunud see mitte heledamaks, vaid tuhmimaks.

Periheeli ajaks oli organiseeritud ka Google+ Hangout, kus oli võimalik jälgida ISONi teekonda ja kuulata erinevate teadlaste arvamusi ja hinnanguid olukorrale.

Kui komeet oli möödunud lähimast punktist päikesele oma orbiidil, ei ilmunud see aga pikka aega enam teleskoobi vaatevälja, mis andis põhjust kurvalt nentida, et ilmselt on komeet täielikult purunenud – tõenäoliselt loodejõudude poolt tükkideks kistud ja suures osas sublimeerunud (tahkest olekust otse gaasiliseks muutunud, ilma vedelikuks muutumata).

Mõni tund hiljem ilmus aga vaatevälja komeedi saba, mis andis uuesti lootust, et ehk on midagi, kasvõi väike osa tuumast, siiski veel alles.

Praeguseks (30. november, 2013) on komeet palju tuhmim, ning selle heleduseks pakutakse 5 või 6 tähesuurust.

Panus teadusesse

Kuigi ISONist ei tule sajandi komeeti tavainimese jaoks, siis teadlaste jaoks on komeet ISON andnud palju uusi andmeid ja mõistatusi.

Peale selle, et ISONi käitumist ja muutumist uurides saab rohkem teada komeetide hingeelust ja Öpiku-Oorti pilvest, annab ISONi lähedane möödumine päikesest ka võimaluse uurida päikese krooni. Seda saab näha näiteks täieliku päikesevarjutuse ajal või koroonagraafiga vaadeldes. Samas ei saa seda uurida sondidega, nagu planeete, kuna see oleks tehniliselt liiga keerukas, kuna temperatuur on väga kõrge ja päikese tugev magnetväli segaks raadiosidet sondiga, mis tähendaks, et see ei saaks andmeid edastada.

Päikesest lähedalt mööduvad komeedid lasevad teadlastel aga jälgida komeedi liikumist pea-aegu kogu möödumise vältel ja saab seega aimu keskkonnast, mida komeet läbib. Niiviisi saab näiteks uurida komeedi saba liikumist jälgides krooni struktuuri ja päikese magnetvälja.

Samas ISONi spektromeetriline uurimine annab aimu komeedis olevate jääde koostisest, mis võimaldab uurida, kuidas päikesesüsteem tekkis. H2O jää uurimine võib aga anda andmeid sellest, kas vesi jõudis Maale just nimelt komeetidega, või mõnel muul viisil.

ISONi vaatlemine

ISON oli periheeli eel mõnda aega vaadeldav hommikutaevas enne päikesetõusu ning astronoomide vaatluste põhjal oli novembrikuu keskpaigast juba piisavalt hele, et seda palja silmaga näha.

Kuigi pikka aega loodeti, et ISON saab olema väga hele ja muljetavaldav komeet, siis paistab, et selleks ajaks, kui ta on päikesest piisavalt kaugel, et see võiks koidu – või ehakumas välja paista, on ta juba väga tuhm ja ilmselt vaadeldav ainult binokli või teleskoobiga, kui üldse.

Praegu on komeet Skorpioni tähtkujus, sealt liigub see edasi põhja poole, Maokandja tähtkujusse. Kui komeet oleks hele, saaks seda vaadelda natuke aega enne päikesetõusu ja veidi aega pärast päikeseloojangut.

Paistab aga, et komeedi tuumast ei ole midagi suurt alles jäänud, päikeseteleskoopide pildid näitavad ISONit kui väikest tuhmi hõreda ja lühikese sabaga punkti, seega pole ka maapealseteks vaatlusteks lootust.

—————————
Komeetide kohta saab rohkem infot näiteks siit:http://www.heavens-above.com/Comets.aspx?lat=0&lng=0&loc=Unspecified&alt=0&tz=UCT&cul=en-GB. Sellel lehel saab näha, millised komeedid on praegu vaadeldavad, kui heledad nad on ja mis tähtkujus nad hetkel asuvad. Lisaks sellele saab komeedi nimel klikkides ka näha komeedi täpsemat asukohta tähtede suhtes ja selle orbiiti.

Märksõnad: komeedid, tähistaevas