Osaline päikesevarjutus 4. jaanuaril 2011

Alar Puss | 29.12.2010

4. jaanuaril 2011. aastal toimub osaline päikesevarjutus. Varjutus algab kell 9.29 ja lõpeb kell 12.16. Varjutuse maksimaalse faasi ajal kell 10.51 katab Kuu umbes 85 protsenti Päikese näivast diameetrist.

Osaline päikesevarjutus paneb võib-olla esimese hooga õlgu kehitama, sest see, kes on mingil määral varjutuste olemusega kursis, teab, et efektselt vaadata tasub vaid täielikku päikesevarjutust – ümberringi peaks kiiresti minema päris hämaraks, isegi ehk külmemaks ning selge taeva korral ilmuvad nähtavale heledamad tähed ning planeedid. Loomulikult on muljetavaldav ka Kuu poolt kaetud Päikese fotosfäär ehk Päikese näiv ketas, mille ümber saab nähtavaks Päikese väline atmosfäär ehk Päikese kroon. Osalise varjutuse puhul jäävad teatavasti kõik need lisaefektid esinemata. Teiseks tuleb ehk meelde see, et lisaks konkreetses kohas üliharuldastele täielikele varjutustele on ka osaliste päikesevarjutuste piirkonnad mitte just ulatuslikud ning seetõttu võib kalendreist enamasti lugeda (või skeemidelt vaadata või arvutada), et sel või tol päeval esineb Maal päikesevarjutus, kuid konkreetses “vajalikus” kohas enamasti nähtamatu. Samuti kipub vaadeldava varjutuse faas enamjaolt väikesevõitu olema. Seega kokkuvõttes võiks osalisi päikesevarjutusi hinnata kui konkreetses kohas piisavalt harva esinevaid, samas eriti efektset vaatepilti mitte pakkudes ei tekita need ka erilist entusiasmi varjutuspiirkonda kohale lennata.

4. jaanuari osaline päikesevarjutus on mõnes mõttes siiski Eestis eriline. Tõsi küll, ehkki varjutus on ikkagi “ainult” osaline, on ta ehk siiski pisut enam kui mõni “keskmine” varjutus. Kõigepealt juba asjaolu ise, et varjutus on Eestis nähtav… Antud varjutuse puhul ehk olulisim on siiski asjaolu, et sisuliselt asub Eesti varjutuse maksimaalse faasi piirkonnas, st. kõnesolev varjutus on maksimaalselt vaadeldav Eestis ja selle lähiümbruses. Maksimaalseim faas jääb Eestist vaid mõnisada kilomeetrit põhja poole, kus Päike on ligikaudu horisondil. Erinevad Kuuga kattumise algus-ja lõpukellaajad on Eesti eri linnades veidi erinevad, kui erinevused ei ületa paari-kolme minutit. Tartu näitel on varjutuse alguskellaaeg (Kuu vari puudutab Päikese näivat ketast) kell 9.29 ning lõpukellaaeg (Kuu vari puudutab uuesti Päikese näivat ketast) kell 12.16.

Vahepealsel ajal võtab muutub aga Päikese kuju päris huvitavaks: varjutuse maksimaalase faasi ajal kell 10.51 katab Kuu umbes 85 protsenti Päikese näivast diameetrist. Heleda ja kitsa päikesesirbi pikkade “sarvede” tõttu on Kuu poolt kaetav Päikese pindala mõneti väiksem, 79 protsenti.

Kuu poolt katmata pikad “päikesesarved” viitavad veel millelegi. Nimelt sellele, et isegi juhul, kui Kuu projekteeruks 4. jaanuaril otse Päikese ette, jääks optiline efekt peaaegu samasuguseks – Päikese “sarved” põimuksid üleni ümber Kuu valgustamata ketta ja varjutus oleks rõnakujuline. Oluline põhjus: vaid päev varem on Maa periheelis ehk lähimas punktis Päikesele oma kergelt elliptilisel orbiidil. Loomulikult pole ka päev hiljem Maa ja Päikese vahemaa eriti kasvada jõudnud. Maa Päikesele lähim olek tähendab seda, et Maalt vaadates paistab Päike maksimaalselt suurena, õigemini maksimaalase nurkläbimõõduga. Kuu ja Maa vahekaugus on samuti mõneti varieeruv. Kuigi Kuu on parajasti kuskil perigee ja apogee vahel ehk umbkaudu keskmisel kaugusel Maast, oleksid siiski Maa ja Päikese vastastikused asendid parajasti piisavad, et tsentraalse Kuu varju korral toimuks rõngakujuline varjutus. Sellest jääb paraku siiski veidi puudu, kuid mitte eriti. See asjaolu, et näeme peaaegu rõngakujulist varjutust, muudabki võib-olla 2011. aasta 4. jaanuari osalise päikesevarjutuse Eesti jaoks tähelepanuväärseks.

Mõneski meepotis kipub siiski ka tõrvatilku esinema, vähemalt rahvaluules. Antud juhul on võimalikuks “tõrvatilgaks” Päikese jaanuarikuine madal asend – varjutuse alates on Päike alles äsja tõusnud, maksimaalse faaasi aegu on Päikese kõrgus alla 8 kraadi silmapiirist. Samas võib mõningat tüüpi hõreda pilvisuse puhul sellest kasugi olla. Nimelt silmade hoidmiseks ei tohi Päikest, ei ketast ega sirpi, otse vaadata ilma valgust nõrgendavate abivahenditeta. Üks kindlamaid vahendeid oleks näiteks keevitaja kaitsemask, kuid sobivad ka muud tumedad vahendid, kust miski muu peale Päikese valguse läbi ei paista.

Päikese väga madala asendi puhul võib aga atmosfääris kiirte ette jääda suhteliselt palju “soga”, nii et kaitsevahendeid ei pruugi äärmuslikul juhul ehk eriti vajagi minna, kuid pigem EI TOHI sellega arvestada. Samas võib kergesti pigem juhtuda (siit see “tõrvatilk”), et pilvkate võib nii tihe olla, et (eriti just horisondi ligidal) Päikese näiv ketas läbi pilvede ei paista ning varjutus jääb sel juhul üsna märkamatuks. Piisavalt valgust, et pimedaks ei läheks, suudab anda ka päikesesirbike…

Järgmist suure faasiga osalist päikesevarjutust ei annagi Eestis väga kaua oodata: 20. märtsil 2015. aastal on Gröönimaast ida pool merel ja Teravmägedel vaadeldav täielik päikesevarjutus, Eestis paistab varjutus osalisena, kuid ligikaudu 80 protsenti Päikese diameetrist katab Kuu siiski ära.

Täielik päikesevarjutus (kuigi ka siis vaid Eesti kirdepoolses osas) on Eestis vaadeldav alles 2126. aasta 16. oktoobril.

Jämedalt võiks ehk hinnata, et umbes nüüd või lähiaastail võiksid Eestis hakata sündima (aegamööda loomulikult üha rohkearvulisemalt) inimesed, kellel on ealist potentsiaali see varjutus ka ära vaadata… Kaasaja inimesed seda varjutust küll ei näe, kuid ei tasu kurvastada: kogu maakera mastaabis esineb nii täielikke kui osalisi varjutusi küllaltki tihti ning nende nägemiseks tuleb endal lihtsalt sobivaisse kohtadesse minna (lennata), lootuses selgele ilmale. Esimene võimalus selleks tuleb 2012. aastal – sel novembripäeval on ilmselt kõige lühem tee Eestist täisvarju piirkonda peaaegu otse läbi maakera, Uus-Meremaa lähistele. Kuna tehniliselt võib see raskeks osutuda, võib kohalesõiduks kasutada palju mugavamat reisimeetodit pisut pikemaid teid mööda laevade ja lennukite abil.

Märksõnad: Päike, päikesevarjutus, tähistaevas