Esimene valgus. VST poolt tehtud esimene pilt. Allikas: ESO

VST asukohaks on ESO Paranal Observatoorium, Atacama kõrb, põhja Tšiili. Selline paiknemine võimaldab põhjalikumalt uurida lõunataevast, mis, võrreldes põhjataevaga, on vähem läbi uuritud.

Esimene pilt, mis äsja valminud teleskoobiga tehti, on Amburi tähtkujus asuv udukogu M17, mida tuntakse ka Luige uduna. Teleskoobi suure vaatevälja (1×1 kraadi, võrdluseks täiskuu läbimõõt on 0.5 kraadi) tõttu oli terve udukogu näha ühe pildi peal. Teine ülesvõte tehti kerasparvest Oomega Kentauri.

Teleksoop on peamiselt valminud itaallaste jõupingutustel. Peamised konstruktsioonid on Itaalia firmade tehtud, lisaks ka osa observatooriumi mehanismidest. Optika on täielikult valmistatud Venemaa tehases LZOS. Teleskoobi juures on kasutatud aktiivset optikat, mille abil on võimalik taastada maasiivse peapeegli läbivajumise tõttu tekkinud deformatsioone. Võimas kaamera, OmegaCAM, on valminud Hollandi, Saksamaa ja Itaalia firmade koostööna. OmegaCAM sisaldab 32 CCD vastuvõtjat, mis on, saamaks paremaid tulemusi, pandud vaakumisse. Kaamera kaalub 770 kg.

VST-l on lähiajal plaanis teha 3 suuremat vaatlusprojekti: KIDS (mille käigus uuritakse nõrku gravitatsiooniläätsi), ATLAS (mille eesmärk on tumedat energiat uurida), VPHAS+ (mille käigus uuritakse Linnutee ketast). Vaatlustulemused on avalikult kättesaadavad.

Orion, üks kauneimaid tähtkujusid, on seekord jäänud pildile Raivo Heina Saaremaa observatooriumis. Pildil on kenasti näha Betelgeuse punakas värv ja ka see, et Orioni vööl rippuva mõõga keskel ei ole mitte täht, vaid Orioni udukogu. Teleskoobi vaatevälja jäänud galaktikaid ja udukogusid saab aga näha Raivo Heina blogist.

WISE poolt vaadeldud galaktikad. Foto: NASA/JPL-Caltech/UCLA.

WISE on kosmoseteleskoop, mis vaatleb nii lähedases kui ka kauges infrapunases spektripiirkonnas. Juulikuuks 2010 oli vaadeldud terve taevas, oktoobriks oli pool taevast vaadeldud teist korda.

Infrapunateleskoop vaatleb sisuliselt soojust, mis tuleb kosmilistelt objektidelt. Kuna aga teleskoobil endal on ka teatud temperatuur, siis mõjutab see vaatlusi, seega mürade vähendamiseks on vaja teleskoop maha jahutada. Selleks oli WISE’il kaasa võetud tahke vesinik, mis paraku lõppes oktoobris. Kuna lähisinfrapunases spektripiirkonnas on teleskoobi enda soojuse mõju väiksem, siis selles spektripiirkonnas on võimalik edasi vaadelda. Edasisted uurimisobjektid on peamiselt Päikesesüsteemi objektid.

Teleskoop kombineerib kaks 8.4-meetrise nõguspeegliga koondatud valgusjuga, moodustades seni suurima lahutusvõimega teleskoobi.

Suur binokulaarne teleskoop Arizonas. Foto: Large Binocular Telescope Observatory.

Uue teleskoobiga plaanivad astronoomid uurida lähedal asuvates tähesüsteemides piirkondi, kus võib leiduda vedela veega Maa-sarnaseid planeete. Kuigi suure binokulaarse teleskoobi interferomeeter Maa-suuruste planeetide leidmiseks otseselt suuteline ei ole, on võimalik selle abil näha Jupiteri-suuruseid planeete ning planeetide tekkele vihjavaid tolmukettaid. Uurimistulemused võimaldavad tulevikus eksoplaneetide missioonide tarvis Maa-sarnaseid planeete leida.

Naabertähesüsteemides “elamiskõlblikku tsooni” uurida võimaldav teleskoop on täienduseks senisele Kecki interferomeetrile, mis leiab tolmu tähtede lähedalt, ning Spitzeri kosmoseteleskoobile, millega vaadeldakse planeete moodustavat tolmu tähtedest kaugemal.

Projekti juhtivuurija Phil Hinz’i väitel aitab suur binokulaarne teleskoop saada parema ettekujutuse tähesüsteemidest ning leida lähedalasuvaid Maa-sarnaseid planeete.

Aastal 2011 plaanitakse suuremat täiendust teleskoobi adaptiivsele optikale. Järgnevad testimine, seadme töökorda seadmine ning alustatakse teadusvaatlustega.

Projektijuhi Tom McMahon’i sõnul on tegemist maailma kõrgeima lahutusvõimega instrumendiga, mille abil ei ole võimalik pildistada mitte ainult eksoplaneete, vaid ka galaktikaväliseid objekte, udukogusid ja galaktikaid.

Cerro Armazones on mägi Atacama kõrbes, tipuga 3060 meetrit merepinnast, asudes 130 km lõunas lähimast linnast Antofagastast ja 20 km idas Cerro Paranali mäetipust, kus paikneb neljast 8-meetrisest teleskoobist koosnev ESO Very Large Telescope (VLT).

Cerro Armazonese mägi Atacama kõrbes. Mäe jalamil, umbes 300 meetrit tipust madalamal asub Cerro Armazonese observatoorium, mis kuulub Antofagasta ülikoolile Universidad Católica del Norte. Foto: Taavi Tuvikene (2005)

E-ELT asukoha valiku otsustas ESO nõukogu, mis koosneb organisatsiooni 14 liikmesriigi esindajatest. Otsusele eelnes mitme aasta pikkune meteoroloogiliste andmete kogumine ja analüüs. Olulisteks teguriteks olid selgete ööde arv aastas, veeniiskuse hulk ning atmosfääri stabiilsus, mis tagab hea tähekujutise vaatluskohas. Lisaks võeti arvesse selliseid tegureid nagu teleskoobi ehituse ja käigushoidmise maksumus ja teaduslik sünergia teiste suurte vaatlusinstrumentidega (näiteks VLT ja ALMA).

Cerro Armazonese astrokliima uurimine. Mäetipus olevate seadmetega koguti mitme aasta jooksul andmeid vaatluskoha kvaliteedi kohta. Foto on tehtud 2005. aastal, kui Cerro Armazones oli veel 30-meetrise TMT võimalikuks asukohaks. Foto: Taavi Tuvikene

Märtsis 2010 esitas E-ELT asukoha valimise nõuandev kogu aruande viie sõelale jäänud koha tugevate ja nõrkade külgede kohta. Viie asukoha hulka kuulusid lisaks Armazonesele Ventarrones, Tolonchar ja Vizcachas Tšiilis ning La Palma Kanaari saartel Hispaanias. Ehkki kõik viis olid astronoomilisteks vaatlusteks väga sobilikud kohad, leiti aruandes, et Cerro Armazones tõuseb selgelt esile kui parima tasakaaluga kõigi arvesse võetud asjaolude lõikes. Lisaks saab Armazonese mäel asuvat teleskoopi käigus hoida integreeritult Paranali observatooriumiga. Nii Armazonese kui Paranali mäetipus on ideaalsed vaatlustingimused enam kui 320 selge ööga aastas.

Lõplik heakskiit E-ELT ehituseks loodetakse saada käesoleva aasta lõpuks ja ehitusega loodetakse alustada 2011. Seitse aastat ja miljard eurot nõudva ehituse järel võib E-ELT näha esimest valgust 2018. aasta lõpus.

Cerro Armazones kuulus ka kahe finalisti hulka USA ja Kanada teadusasutuste koostöös kavandatava 30-meetrise teleskoobi asukoha valikul. Ingliskeelse nimega Thirty Meter Telescope (TMT), tõlkes Kolmekümnemeetrine Teleskoop, ehitatakse siiski kustunud vulkaani Mauna Kea tippu Hawaii saarel, kus asuvad ka praegu maailmas suuruselt teisel kohal olevad kaks 10-meetrise peegliga Kecki teleskoopi. TMT peaks plaanide järgi valmima samuti 2018. aastal.

Allikad:

• E-ELT Site Chosen – World’s Biggest Eye on the Sky to be Located on Armazones, Chile (ESO pressiteade)
• Thirty Meter Telescope Selects Mauna Kea (TMT pressiteade)

Foto: Raivo Hein

Kui seni on Raivo Heina kaunid taevapildid jäädvustatud Tallinna külje all, siis peagi on oodata Saaremaa observatooriumi tööleasumist. Pildil oleva rohelise kupli all on seadistamisel 17-tolline teleskoop, mis tänu suuremale läbimõõdule ja pimedamale taevale on suuteline veelgi ilusamateks piltideks. Aga nautida võib ka vaadet teleskoobitornile lumisel maastikul.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Laadi alla: astronoomiaminutid-09.mp3

Teemad:

• Alternatiivid teleskoobi ostmisele
• Teleskoobi transporditavus
• Teleskoopide põhitüübid: läätsteleskoobid, peegelteleskoobid ja katadioptrilised ehk lääts-peegelteleskoobid
• Ava läbimõõt
• Suurendus ja okulaarid
• Monteeringud: asimutaalsed ja ekvaatorilised
• Kolmjalg
• Milline teleskoop mille vaatlemiseks sobib
• Hind
• Kust Eestis osta?
• Kust nõu saada: avalikud vaatlusõhtud, astronoomiahuviliste kokkutulek, foorum

Viited:

• Eesti teleskoobipoed: www.teleskoop.eu ja www.telescope-baltic.com
• Astronoomia foorum: Teleskoobid ja tehnika

Algusmuusika: «Glow in the Dark» (www.pacdv.com/sounds/)

Taavi Tuvikene

Möödunud nädal tõi postkaardi-talve ka Tõraverre: puud kattusid erakordselt paksu härmatisega, mis nädala lõpuks mattus täiendava lumekihi alla. Pildil on Tõravere maastiku suurim kuppel, mille sees peitub 1.5-meetrise peegliläbimõõduga teleskoop. Kui vaid selgeid öid oleks, pööraks teleskoobi põnevatele tähtedele!

WISE vaatleb taevast neljal lainepikkusel: 3.4, 4.6, 12 ja 22 mikromeetrit. Viimati kaardistati kogu taevas selles lainepikkuste vahemikus 26 aastat tagasi, kui töötas Infrared Astronomical Satellite ehk IRAS. Kui IRAS tegi vaatlusi kõigest 62 piksliga, siis WISE-l on neli megapikslist detektorit, seejuures on WISE’i detektorid sadu kordi IRAS-st tundlikumad.

Vaade Linnuteele. Vasakul on IRASi tulemus 1983. aastast, paremal on kujutatud WISE'i eeldatavat tulemust. Pilt: NASA/JPL-Caltech/IRAS/MSX

Selleks, et näha nõrku objekte infrapunases valguses, peab WISE olema jahutatud 17 Kelvinini (-256 kraadi Celsiust). Jahutamiseks kasutatakse tahket vesinikku, millest jätkub umbes 10 kuuks. Selle ajaga jõutakse vaadelda kogu tähistaevas poolteist korda. Andmed tehakse avalikuks kahes osas: esialgsed tulemused avaldatakse 6 kuud ja lõplik taevaülevaade 17 kuud pärast missiooni lõppu, orienteeruvalt 2012. aasta esimestel kuudel.

Allikas: Wide-field Infrared Survey Explorer (NASA)

2004. aastal tehti Hubble’i teleskoobiga HUDF (Hubble Ultra Deep Field), mis oli sel ajal sügavaim nähtavas valguses tehtud pilt Universumist. Uue kaameraga WFC3 tehtud pilt on samast taevaalast mis HUDF, aga lähis-infrapunasest piirkonnast. Kuna kosmoloogilise paisumise tõttu näivad kauged galaktikad punasemad, siis nende uurimiseks ja avastamiseks sobib uus WFC3 kaamera paremini.

Hubble HUDF09 pilt Universumist

Pildil on toodud HUDF09 ülesvõte, mida ühtekokku vaadeldi 48 tundi. Kuna infrapunane valgus on inimsilmale nähtamatu, siis pildil toodud värvid on kunstlikud: mida punasem on objekt, seda pikem on lainepikkus. Kõige nõrgemad ja punasemad objektid pildil on tõenäoliselt vanimad galaktikad, mida senini vaadeldud.

Allikas: Hubble’s deepest view of Universe unveils never-before-seen galaxies

Pilt: Taimo Priinits (Tarvastu Gümnaasium)

Sel nädalal kogunevad Eesti astronoomiahuvilised Tõraverre, kus toimub järjekorras XIV kokkutulek. Kavas on ettekanded, ekskursioon, kontsert ning loomulikult vaatlused teleskoopidega. Mis sobiks vaatlusi paremini illustreerima kui Taimo Priinitsa töö Tartu Observatooriumi korraldatud joonistusvõistluselt. “Kosmoselabor” pälvis V-IX klasside vanuserühmas eripreemia parima astronoomide tööd kujutava joonistuse eest.

Foto: Andres Kuperjanov

Peagi algavad Tartus Toomemäel asuvas tähetornis renoveerimistööd. Selleks, et 1911. aastast pärit Zeissi refraktorteleskoop tööde käigus kannatada ei saaks, pakiti ta 5. juunil kasti, tõsteti kraanaga maapinnale ja pandi hoiule Tähetorni kõrvalhoonesse, nn. Struve majja.

Taavi Tuvikene

Fraunhoferi refraktor saabus Tartu Tähetorni 1824. aastal, olles sel ajal maailma suurim ja parim läätsteleskoop. Friedrich Georg Wilhelm Struve kasutas teleskoopi peamiselt kaksiktähtede uurimiseks, tuntud on ka tema töö Veega kauguse määramisest. Praegu asub Fraunhoferi refraktor Tähetorni idasaalis remonti ootavas muuseumis, mikromeeter ja okulaarid on aga hoiul Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis. Vaid umbes tunniks ajaks 5. mail 2009 toodi pildil olev okulaar muuseumist Tähetorni ja kinnitati teleskoobi külge.

Taavi Tuvikene

Ahhaa-keskus ja Tartu Tähetorni Astronoomiaring märkisid rahvusvahelist astronoomia päeva 2. mail vaatlusõhtuga Savernas. Vaatlus toimus Saverna Põhikooli staadionil, kuhu olid üles seatud Ahhaa-keskuse 14-tolline (35 cm läbimõõduga) Meade’i teleskoop ning Tartu Tähetorni TAL-150K ja binokkel.

Pildil on tabatud hetk enne päikeseloojangut, kui huvilised said juba Kuud vaadata. Pimeduse saabudes pöörati teleskoobid Saturnile ja viimaks kerasparvele M13.

Foto: Hillar Uudevald

Ülemaailmse ürituse «100 tundi astronoomiat» raames toimus 2. aprillil vaatlusõhtu Sindi Gümnaasiumi staadionil. AHHAA-keskuse teleskoobiga näidati kohaletulnud sadakonnale huvilisele Kuud ja Saturni. Eriti hästi jäi pildile laste siiras huvi taevas nähtava vastu.