Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Postitused sildiga "tähed"

Vaatlusnädal Tartu Tähetornis

26. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
27. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
28. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
29. veebruar 2024 kell 19:00–21:00
1. märts 2024 kell 19:00–21:00
2. märts 2024 kell 19:00–21:00
3. märts 2024 kell 19:00–21:00

Veebruari koolivaheajal vaatame taevasse ning uurime taevakehasid.

Vaatluste toimumised sõltuvad ilmast.
Ürituse toimumise kohta avaldatakse info igal toimumispäeval kell 18 Tartu tähetorni Facebooki lehel ja kodulehel.

Vaatlusnädalal on Tähetorn mõnel pilvisel õhtul siiski külastajatele avatud, jälgige Facebooki!

Vaatluse ajal on tähetorni tasuta sissepääs.

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

21. märts 2023 kell 18:15–19:30

Jaan Pelt

“Aeg ja pöörlemine astronoomias.”

Astronoom Jaan Pelt räägib sellest, kuidas me saame teada, kui kiiresti tähed pöörlevad ja kuidas nende pöörlemine on seotud aja kuluga ning mis on nn gürokronoloogia.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Orioni tähtkuju loomulikumas vormis. Pildi paremale äärde mahub ka osa Orioni kilbist.

Veebruaritaevas 2023, 4. osa

Alar Puss | 22.02.2023

Küünlapäeva Tähed ja Küünlakuu Täht

Selle loo avaldamise hetkest juba üsna ammu, umbes küünlapäevani (2. veebruar) oli ehk madalas läänekaares veel leitav Altair, üldiselt on aga see täht veebruari õhtutaevast kadunud, otsida võib seda tähte hoopiski hommikupoole madalast idakaarest. Altairil (Kotka tähtkujust) on kergelt äratuntav „passipilt”, täht nimega Tarazed, (gamma Aql) koguni kolmandasse tähesuurusse jääv täht. Kuid asudes Altairist vaid 2 kraadi kõrgemal (ja paremal), on selle kombinatsiooni abil Altairi eriti kerge ära tunda. [...]

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

13. detsember 2022 kell 18:15–19:30

Muutlike tähtede uurimisest.
Tanel Saimre

Selle aasta viimane astronoomialoeng!
Astronoomiahuviline füüsikamagistrant räägib muutlike tähtede uurimisest arvutieelsel ajastul ning tänapäeval.
Lisaks räägime muutlike tähtede liikidest ja muutlikkust põhjustavatest mehhanismidest.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Novembritaevas 2022

Alar Puss | 01.11.2022

Novembrikuu, teise nimega talvekuu, on käes. Kuna reeglina puudub maas veel valge lumi, on pilt sajune, porine, hämar, pilvine ja jahe. Vahel ehk puistab ka lund, kuid reeglina lisab see vaid pori juurde. Kui vahel Päike paistabki, siis eriti see enam ei soojenda. Mõnikord võib november siiski aga olla ka talvist nägu. Just seetõttu ongi november Eesti rahvakalendris ikkagi tuntud kui talvekuu. Kui pikk öö juhtub olema selge, on vähemalt mingi öökülm hommikuks tagatud, kuid külmakraade võib ka palju olla. Meil on aga omas temaatikas vaja just neid selgeid ilmu. Üha madalamat kaart tegev hilissügisene Päike on enamuse kuust Kaalude tähtkujus, 23-ndal liigub Skorpioni tähtkujju, 30-ndal aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembrikuus

Õhtu saabub varakult, surume soni silmile, maski näole ja siirdume tublidele tegudele. Muuhulgas võiks soovitada asuda selget taevast uurima. Kusjuures maski võib selle töö puhul minema visata.

sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Novembrikuu öötaevas võime näha kolme planeeti. Jupiter on paistmas silmapaistvalt heleda tähena õhtupoole ööd Kalade tähtkujus. Kuu on Jupiteri juures ööl vastu 5-ndat novembrit. Jupiteri juurde tuleme edasise jutuga veel tagasi.

Marss on nähtav aga kogu öö Sõnni tähtkujus. Ka Marsil pole heledusest puudu, see on võrreldav öö edenedes kagust tõusva heledaima kinnistähe, Siiriuse omaga. Kuu edenedes muutub Marss üha heledamaks. Kuu külastab Marssi öödel vastu 11-ndat ja 12-ndat novembrit.

Saturn on juba mitmendat kuud näha õhtuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Vaatlusaeg aegamööda siiski lüheneb ja ka heledus pole just teab kui suur, kuid planeedile tasub siiski pilku heita: heleduse poolest konkureerivaid tähti selles piirkonnas pole. Suunalt lähim, ligikaudu sama heledana paistev täht on Altair Kotka tähtkujus, kuid paikneb Saturnist siiski märksa kõrgemal lõunakaares. Kuu on Saturni lähedal 1. novembri õhtul ning 28. ning 29. õhtul.

Siseplaneete pole tänavu novembrikuus näha.

Tähekell ja täheaeg

1. Tähekell

Varajane õhtutaevas eesotsas tuttava Suvekolmnurgaga (liikmetest kõige heledam Veega ja kõige kõrgemale ulatuv Deeneb asuvad ülal ning kõige enam Maale lähedasem Altair paikneb allpool) on küll teatud määral lääne poole liikunud, kuid siiski võrreldes oktoobriga üpris sarnane ja äratuntav. Ka oranži tooni Arktuurus vajub õhtuti läänes üha madalamale, kuid on veel täiesti olemas.

Edaspidi, pika pimeda õhtu edenedes kerkib üles pea kohale Kassiopeia. See on vahva tähtkuju, viis heledat tähte, paiknevad W-kujuliselt. Eesti rahvaastronoomias on see piirkond tuntud Vändatähtena ja ka Taevaloogana. Kui W-kujutise algusest lugema hakata, on need 5 tähte järgmised: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas, Ruchbah (delta Cas) ja Segin (epsilon Cas).

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Caph Kassiopeiast on aga selle poolest tuntud, et asub taevasfääri nullmeridiaani lähedal, mis läbib taevaekvaatoriga ristudes kevadpunkti. See on punkt, kus asub Päikese keskpunkt kevadise võrdpäevsuse hetkel, märtsikuisel pööripäeval. Siit saab määrata täheaega. Kui kevadpunkt (ja Caph) kulmineeruvad ülemises asendis ehk siis peaaegu otse pea kohal, on täheaeg null; kui aga on alumine kulminatsioon ja Caph asub otse põhjasuunas, oma madalaimas asendis, vastab see täheajale kell 12. Kevadpunkt Kalade tähtkujus on tõusev ja loojuv punkt taevas, kus pealegi ei asu heledat tähte, seega on see otseseks vaatlemiseks kehvake koht.

Tõsi küll, tänavu novembris kõlbab õhtupoole ööd ka kevadpunkti poole vaadata, sest selle koha lähedal asub ei miski muu kui parajasti taeva heledaima tähena paistev Jupiter isiklikult! Kui hakkab hämarduma, „süttib” ida-kagutaevas Jupiter. Sellele vastab täheaja väärtus, mis on mõne tunni võrra enam enam kui 18 tundi. Otse lõunameridiaanile, kõrgeimasse asendisse taevas tõusnud Jupiter osutab kellale 24 ehk siis 0. Kui Jupiter loojub, on sel ajal tähekell kuus.

Jupiteri ei saa aga ikkagi ka tänavu novembris kogu öö kasutada, kuna ta on hommikupoole ööd koos kevadpunktiga loojunud. Pealegi ei jää Jupiter edaspidistel kuudel, pikemas plaanis, kevadpunkti lähistele pidama, vaid liigub sealt eemale. Ometi sobib ehk siiski praegu Jupiteri abil harjutada Kassiopeia tähe Caph abil tähekella kogu öö jooksul vaatama. Selleks tuleb siis vaadata põhjakaarde, Jupiteri puhul vaatame lõunakaarde.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Fikseerime Caphi ja Põhjanaela. Nüüd kujutame ette ringjoont keskmega Põhjanaela kohal ja näiva raadiusega, milleks on nurkvahemaa Põhjanaela ja Caphi vahel. Need ongi meie tähekella „numbrilaud” ja „osuti”. See kell, muuseas, käib vastupidises suunas harjumuspärasele „kellaosuti liikumise suunale”. Ikka sellepärast, et vaatame põhja poole. Jupiteri jälgimise „kell” lõunasuunal käib aga harjumuspärases suunas. Teema täpsustuseks võib kordamiseks pilgu peale heita ka tänavuse septembrikuu taevaülevaate 1. osale.

Niisiis, kell 0 täheajas asub Caph ülemises kulminatsioonis, Põhjanaelast otse üles; kell 12 aga alumises, asudes otse Põhjanaelast allpool. Põhjanaelast otse läände, vasakule jäämise korral on tähekell 6 ja kui Caph paikneb Põhjanaelast otse paremal pool, siis aga on meie taevakell, tähekell, näitamas 18.

Paneme tähele, et meie taevase tähekella kujuteldava osuti täisring ei ole mitte 12-tunnine, vaid 24-tunnine.

2. Tähekella võrdlus teiste kelladega

Novembrikuus võib öelda, et tähekell näitab kaks kuud peale sügisest pööripäeva nulli neli tundi enne kohalikku keskööd. Kohalik kesköö aga on näiteks Tartus 13 minutit hilisem kui meie tavakellade talvine vööndiaeg. (Vahemärkus. Nagu mäletame, tegime oktoobri lõpus „kangelasteo” ja keerasime vööndiaja järgi suveaja kella näidud viieks kuuks tunni võrra tagasi. Loodan, et me ei unustanud tagurpidi keerata ka nt elektriarvesti näite!) See 13 minutit tuleb siis liita, et saada kohalikust keskmisest ajast vööndiaja kellanäit. Tähekell on 22. novembri paiku siis meie tavakellade näitudest umbes 3 tunni ja kolmveerandi võrra ees. Kuu lõpus on seesama erinevus umbes pool tundi enam, kuu alates aga on see ligikaudu 2 tundi ja 40 minutit.

Otse tähistaevasse meisterdatud tähekella abil, mida just äsja kirjeldasime, saab seega aastaringselt ka ligikaudset tavakellade kellaaega määrata. Täpselt langevad täheaeg ja päikeseajale tuginev kohalik keskmine aeg kokku sügisese pööripäeva aegu, 22. septembril. Kohalik aeg on aga eri asulates erinev. Ka täheaja hetkeväärtus oleneb samamoodi kohast, kus asub vaatleja. Arvestada tuleb vastava asula geograafilise pikkusega. Tartu puhul sai eelmises lõigus näide juba toodud. Kuressaare puhul saame kohalikust keskmisest ajast (see on keskmine kohalik päikeseaeg) talvise vööndiaja kella näidu, kui liidame juurde 30 minutit. Tartu puhul, meenutame, on see liidetav 13 minutit. Ka vööndiaeg tugineb päikeseajale; Eestis on see Ida-Euroopa aeg.

Tähelepanu tuleb veel juhtida sellele, et suveaja kehtimise ajal muutub ka päikeseaja eri variantide kellade näitude erinevus tunni võrra. Kell 0 ehk südaööl kohalikus ajas ja samaaegselt ka täheajas 22. septembril on kell 1.13 suvise vööndiaja järgi Tartus ja kell 1.30 Kuressaares. Vastavalt on ka kohalik keskpäev neis kohtades kell 13.13 ja 13.30. Talveaja jaoks on vaja neist neist näitudest tund maha arvata (näiteks Tartus on kohalik keskmine keskpäev siis kell 12.13 ja kesköö kell 0.13).

Võib esineda ka soov võrrelda täheaega täiendavalt veel tõelise kohaliku päikeseajaga. Kuna selle aja kulg on mõneti ebaühtlane, on vaja arvesse võtta ka tõelise ning keskmise päikeseaja vahelist erinevust, mis on aasta lõikes muutlik (selle nimetus on ajavõrrand). See ei olene vaatleja geograafilisest asukohast. Maksimaalselt ulatub see erinevus umbes veerand tunnini ühele või teisele poole keskmisest kohalikust ajast. Jätame selle praegu ehk lihtsuse huvides mängust välja.

3. Kas veel lihtsamalt ei saa?

Saab küll, kuid eks üldiselt tuleb lihtsus ikka täpsuse arvelt. Aga tõepoolest, kõigile see suur ümberarvutamise maraton väga ei istu. Teeme nüüd veel lihtsamalt ja ligikaudsemalt ega arvesta ka eri kohtades erinevat kohalikku keskmist aega, mida seni korduvalt sai mängu toodud. Oletame ka, et kehtib pidev talvine vööndiaeg. Iga kuuga kasvab täheaja ja vööndiaja ehk päikeseaja erinevus 2 tundi ning 12 kuuga saame ringi täis. Septembrikuu kolmandas dekaadis on need kaks aega umbkaudu samade kellanäitudega. Täheaeg käib aga päikeseajast pideva rütmiga ette. Päikeseaja vahemikust täheaja vahemikuks teisendamise sobiva täpsusega võrdetegur on 1.0027379094. Aastaga koguneb erinevuseks 1 ööpäev, mis on 24 tundi ehk 0 ehk näidud langevad järgneva aasta septembris samal ajal jälle kokku.

Märkida tasub ehk veel, et Suur Vanker ja Kassiopeia on Põhjanaelast umbes sama kaugel, kuid üks ühel, teine teisel pool. Üpris jämedakoelise, kuid siiski mingi hinnangu täheaja kohta saab seega ka Suurt Vankrit, konkreetsemalt kahte esimest ratast Kassiopeia ja Caphi asemel põhjataevas vaadeldes, liites (või lahutades) nii mõõdetud „täheajale” 12 tundi.

Tähtkujud ja tähed novembris

Viskame oma arvukad ja erinevaid aegasid näitavad kellad nüüd üle õla nurka ja hakkame taevasfääri aeglast pöördumist arvestades tähti vaatama. Tähed liiguvad endist viisi ikka idast läände… Kui Kassiopeia on pea kohale jõudnud, jääb Suur Vanker põhjakaarde, Andromeeda ja ruudukujuline Pegasus ning „vesine taevaala”: Kalad, Veevalaja ja Vaal lõunakaarde. Kui Jupiteri Kalades ja ka Saturni Kaljukitse tähtkujus lõuna-edelataevas poleks näha, oleks pilt üsnagi kurb: heledaid päris-tähti suurt nagu polegi. Küll aga kerkib heledaid tähti ülespoole lõunakaarde südaöö paiku ja sealt edasi: tõusevad Taevakuusnurk ja mitmed teised, samuti suhtelised heledad tähed.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse koos Marsiga

Taevakuusnurk ja Betelgeuse koos Marsiga

Taevakuusnurga liikmed on järgmised. Kapella Veomehes on üldse kõige põhjapoolsem ja seega kõrgeimalt käiv esimese suurusjärgu täht, olles muidugi ka loojumatu. Polluks Kaksikutes ja Aldebaran Sõnnis on mõlemad K-spekriklassikuuluvad oranzid hiidtähed, kuid teisest peaaegu kaks korda lähemal asuv Polluks on Aldebaraniga võrreldes päris päkapikk ja paistab ka tuhmimana. Prooküon Väikeses Penis esindab päris haruldast täheliiki: allhiide F-spektriklassis, olles seega olemuselt kollakasroheline. Suures Penis asuv tähistaeva heledaim täht Siirius aga on väga hele lihtsal põhjusel: täht asub Maale päris lähedal. Orioni heledaimad esindajad Riigel ning peaaegu kuusnurga keskele jääv seitsmes samaväärse heledusega täht, Betelgeuse, seevastu on Maast kaugel eemal, päris mitmete sadade valgusaastate kaugusel, kuid on samas ülihiiud: Riigel esindab siniseid, Betelgeuse aga punaseid ülihiide, olles ka läbimõõdu osas kõige suuremate tähtede konkurentsis.

Laseme pikal hilissügise ööl edasi hommikusse kulgeda. Heledate tähtedega ja mainitud kuusnurga tähti sisaldavad Orion, Suur ja Väike Peni, Kaksikud ja Sõnn, samuti Veomees on juba läänekaarde vajumas. Kehvasti vaadeldav Vähk paistab aga hea koha peal, kõrgel lõunataevas.

Idataevast on kerkimas uued tähistaeva esindajad Lõvi, Karjane ja tuhmide tähtede „puruga” rikastatud Bereniike Juuksed nende vahel.

Karjase tähtkuju ja sele heledaim täht Arktuurus

Karjase tähtkuju ja selle heledaim täht Arktuurus

Üha kõrgemale tõuseb õhtul loojunud, kuid peale vahepealset puhkust kesköö järel uuesti tõusnud, Eesti taevas teine kahest negatiivset näiva heleduse väärtust omav Arktuurus, asudes Karjase tähtkujus. Kuu teises pooles jõuab see seltskond ilusasti valgenemise ajaks lõunakaarde.

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Muidugi on leitav ka Reeglus Lõvis, mis väga kaugetel aegadel asus sama koha lähedal, kus Päike suvisel pööripäeval.

Idataevast tõuseb pikkamööda ka suuruselt teine tähtkuju taevas, Neitsi. Viimaks hakkame nägema ka Spiikat, Neitsi heledaimat tähte. Spiika ilmub madalas idataevas nähtavale umbes 8-nda novembri paiku. Spiika on heaks näiteks kaksiktähtedest, mille vahekaugus on võrreldav komponentide läbimõõduga.

Neitsi tähtkuju ja selle heledaim täht Spiika

Neitsi tähtkuju ja selle heldaim täht Spiika

Leoniididest

17. novembri ümbruses võib hommikupoole ööd otsida meteoore, nimelt leoniide. See meteoorivool kogus kuulsust oma suure aktiivsusega aastail 1998 ja 1999. Tuli ette isegi üksikuid nii heledaid, et nimetus boliid oli samuti õigustatud. Leoniidide meteoorivool on tuntud kui vool, mis saab iga 33 aasta tagnt eriti efektseks, sest siis jõuab Maa lähikosmosesse Tempel-Tuttle komeedi tuum. Meteooride ja nende voolude uurimine pole just tänuväärt tegevus, sest asjade käigu ette arvutamistel on suur võimalus mitte arvestada „kõrvalisi asjolusid”. Seetõttu ehk ei tasu liiga südamesse võtta mõningaid uurimusi, et edaspidi leoniidid aktiivseks ei muutugi.

Oktoobripühad novembris, muidu ajalugu ka

Nüüd siirdume kalendri-, ja ajalooteemadele; mitte just eriti kaugesse minevikku. Tundub, et tähistaevaga on siin vähe ühist, kuid siiski. Eks ka kalendri kasutamise alged tuginevad ju sellel, mis ülaltpoolt pilvi paistmas on ja on olnud. Varemjuhtunu meenutamine on muidugi üldse kahe otsaga asi. Üks vanasõna ütleb, et kes minevikku ei meenuta, elab tulevikuta. Teine levinud ütlus aga lubab vana asja meenutajail lausa silma peast välja lüüa. Arvestades lähenevaid valimisi, aktiviseeruvad nii ühe kui kindlasti ka teise „koolkonna” esindajad. Arvestades praegust väga tõsist hetkeolukorda Eestis, oleks kindlasti siiski kasulik, kui rahval mälu ikka nullist erinev oleks ja rumalatele mõeldud reklaamplakatitest ning juba ammu pidevaks saanud lausvalede laviinist mööda vaadataks. Vaadata tuleb ikka faktiliselt toimepandud tegude suunas. Vastasel juhul võib tõesti juhtuda, et Eestil ja eestlastel tulevikku enam ei ole.

Asume asja kallale. Kuni 1980-ndate aastate lõpuni, nõukogude okupatsiooni ajal, oli Eestis kõige suurem ametlik riigipüha aastas 7. november. Suisa nii suur, et riigipüha oli isegi järgmine päev, 8. november, mida mõnikord nimetati mitteametlikult ka peaparandamise pühaks… (Oli küll veel teinegi pea sama kange pühadepaar, kus ametlikud riiklikud rituaalid (nt isegi ajalehe Rahva Hääl esikülg), olid peaaegu täpselt samad; nimelt 1. ja 2. mai kui töörahva rahvusvahelise solidaarsuse pühad ning tagatipuks veel ka 9. mai kui võidupüha sinna otsa.) Samas aga nimetati neid novembripäevi kangekaelselt just oktoobripühadeks. Miks siis?

Noh, eks see 7. november oli käsitluses kui „suure, ühtse ja igavese” Euroopa, pardon, Nõukogu Liidule algusepanemise päev, kui Venemaa pealinnas Petrogradis toimus punane riigipööre. See leidis aset 25. oktoobril 1917. See oli sel ajal kehtinud juuliuse, vana kalendri järgi. Vahepeal, 1918. aastal mindi aga Venemaal ja Mandri-Eestis, kus samuti valitses punaseks muutunud vene võim, üle uuele, gregoriuse kalendrile. 2 nädalat jäid üleminekul vahele, 1. veebruari asemel loeti 14. veebruar ja nii edasi. Muuseas, Lääne-Eesti saartel, mis juba enne oktoobripööret olid Saksa vägede poolt vallutatud, võeti siis kohe ka uus kalender kasutusele, seega 1917. aasta sügisel. Ruhnus oli seda tehtud isegi veel 2 aastat varem. Katkenud oli igasugune side saarte ja mandri vahel.

Viimatimainitud asjaolu oli kindlasti üks tähtsatest aspektidest, miks puhkes praktiliselt veel endist viisi sakslaste valitsuse all olevail Saaremaal ja Muhus sõjaline konflikt Eesti oma meeste vahel 1919. aasta veebruaris. Lisaks muidugi ka täielik jäärapäisus, oskamatus ja soovimatus diplomaatiliselt suhelda ning omakasupüüdlikkus mõlema poole vahel. Võib-olla pole see kõigi arvates just objektiivseim hinnang, aga teadaolevalt suurem osa sõjakuritegudest tehti selle konflikti käigus mandrilt saabunud röövsalkade ehk karistussalklaste poolt; karistati rahvast, kes oma teada olid sisuliselt kõige enam vastastunud just Saksa parunitele.

Päris Eesti Vabariik ja terve mõistus jõudsid siin järele alles järgnevatel kuudel. Muuseas, Saaremaa sõjameeste enamus, kaasa arvatud allakirjutanu vanaisa Mihkel, ei osalenud siseriiklikel rumalustel, vaid tegid Vabadussõja päris rinnetel korralikke mehetegusid.

Tuleme tagasi 1917. aastasse. Kalender küll vahetati ära, kuid öö ja päev vaheldusid ikka endist viisi, reaalselt ei jäänud ju midagi vahele. Bolševike režiim, mis oli Mandri-Eestis kehtestatud, jäigi siin truuks päevade reaalsele loendamisele ja kalendri vahetuse kuupäevahüpet ei võetud arvesse: 25. oktoobri uueks nimetuseks oli gregoriuse kalendris, mis meil praegugi kehtib, lihtsalt 7. november. Aga nime poolest oktoobripühadeks jäid need tähtpäevad punase režiimi aegade lõpuni.

Muuseas, nõukaaja lõpupoole ilmunud kalendreid ja punaseid kuupäevi tagantjärele vaadates võib segadust tekitada veel ka 7. oktoober. 1977. aastal võeti N Liidus vastu uus konstitutsioon ja alates 1978. aastast sai see päev, 7. oktoober, samuti riigipühaks. (Varem oli konstitutsiooni päev kui riigipüha 5. detsember).

Nagu näha, on enamus ligi 40 aasta taguseid riigipühi juba ära mainitud. Paneme siis kaks ülejäänut ka kirja: 8. märts kui rahvusvaheline naistepäev ja 1. jaanuar, uusaasta.

See ei puutu küll enam üldse asjasse, kuid kangesti tahaks lisada, et lisaks igapühapäevasele Meelejahutajale rõõmustas Meelejahutaja rahvast ka enamasti siis, kui olid pühad: 1. jaanuaril, 8. märtsil, 2. mail ja 8. novembril. Seevastu 1. mail ja 7. novembril polnud selleks aega, kuna oli alati suure paraadi kohustuslik ülekanne. Meelejahutaja jaoks ei jätkunud miskipärast kunagi raadioaega ka 9. mail ja 7. oktoobril.

Aga jõulupühad?

Kui kord juba oleme veidi ajaloolaste mängumaale tunginud, siis sellesse teemablokki, kuigi see hästi ei taha siia sobida, tuleks vist midagi lisada ka jõulupühadest. Jõulud on ju alati, nagu ka praegu, olnud detsembris. Nõukogude ajal neid muidugi ametlikult ei peetud, üldiselt ei tohtinud neist valjusti rääkidagi, aga vaikselt pidasid paljud neid ikka, kusjuures kommertsivabalt. Siinkohal on aga koos kalendri vahetusega säilinud ka jõulude pidamise kuupäevad. Vana kalendri järgi oli jõulu 1. püha 25. detsembril, sama kuupäev, 25. detsember, tähistab jõule ka uues kalendris.

Siiski, mõneski kohas, sh Venemaal ja mingil määral ka Eestis, pole unustatud ka vana, juuliuse kalendrit. Selle kalendri järgi on jõulud ikka 25. detsembril, kuid uue, meie praeguse ametliku kalendri järgi on see päev hoopüis 7. jaanuaril. Sellest nädal edasi on siis vana kalendri uusaasta. Kui jõulude pidamise järjepidevust oleks soovitud teha nagu tehti oktoobripühade puhul, siis oleks ka meie uues kalendris jõulud jaanuaris, mitte detsembris.

Pikk heietamine sama asja üle pole mõnikord eriti hea jutt.
Kuigi, tuginedes kogemuslikele faktidele, on olemas ka inimesi, kes on võimelised isegi täpselt üht ja sama, kusjuures mitte alati just eriti suure sisuga lauset, järjepanu korrutama suisa kahekohaline arv kordi. Kuidagi tuleks ka siinne kalandritemaatika kokku võtta. Senise loo moraaliks kipub ehk olema arvamine, et vana kalender oli uuest parem ja täpsem. Aga just nii see ei olnud. Nimelt see vana, juuliuse kalender, oli aastasadadega reaalsest aastast üha enam nihkesse läinud. Kalendrireform tõi lihtsalt kalendrikuupäevad tagasi kooskõlla reaalse ajaga. Vana kalendriga pidevalt jätkates jõuaksime millalgi sinna, kus jõulupühi tuleks pidada valgete suveööde aegu, jaanituld tuleks teha aga pikal-pikal talveööl…

Loo lõpetuseks

Muide tänavu, 2022. aastal toimub endiste oktoobripühade aegu vahva astronoomiline sündmus: täielik kuuvarjutus 8. novembril. Eestis pole see siiski paraku nähtav.

Küll see kuupäev 8. november on sedapuhku ikka mainimisväärne! Kuuvarjutusigi on sel kuupäeval varem ette tulnud, nt. 1984. aastal, tõsi küll, siis oli varjutus poolvarjuline ja praktiliselt midagi polnud seega näha. Päris sageli juhtub, et poolvarjulist kuuvarjutust ei loetagi „päris” kuuvarjutuste hulka, sest Kuu pealt vaadates pole Päike siis ju üleni varjutatud.
Kui veel veidi senitoodud kuupäevade klapitamisega mängida, siis tasub meenutada ka eelmise kuu, oktoobrikuu, 25. päeva päikesevarjutust. Varjutusi aga on üldiselt pikkade aegade vältel peetud hirmutekitavaiks taevanähtusteks… Tähekell põhjataevas aga käib kõigest hoolimata üha edasi ja edasi. Aastatuhandete jooksul viib Maa telje pretsessioon selle kella küll paigast ära, kuid lõhkuda ei suuda seda ükski huligaan.

Kuu faasid.

  • Esimene veerand: 1-sel kell 8.37
  • Täiskuu: täiskuu 8-ndal kell 13.02
  • Viimane veerand: 16-ndal kell 15.27
  • Noorkuu: 24-ndal kell 0.57,
  • Esimene veerand: 30-ndal kell 16.36

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Septembritaevas 2022, 2. osa: Miira lugu

Alar Puss | 06.09.2022

Miira ja tema muutlikkus

Lõunakaar

Lõunakaar

Septembrikuu loo esimeses osas jõudsime muuhulgas ka Vaala tähtkujju. Seal paistab mõnikord üks sügisöö lõunataeva heledamatest tähtedest nimega Miira (omikron Cet). Just mõnikord, heledusega 2 tähesuurust. Mõnikord ja sealjuures enamasti aga ei paista selles suunas mitte midagi. Tõsi küll, teleskoobiga vaadeldes paistab Miira siiski alati, aga see võib siis olla minimaalselt vaid 10. tähesuuruse nõrk täheke. Seda kentsakat tähte on muidugi ammusest ajast tähele pandud ja ega siingi sarnaselt Algoliga, millest edaspidi ka lähemalt juttu teeme, just hea poisi staatust pole saadud. Muutlikkuse mõõdetud periood on suhteliselt pikk, 332 päeva, seega ligi kuu aega vähem kui Maa aasta.
[...]

Septembritaevas 2022: 1. osa.

Alar Puss | 31.08.2022

Päikesepaiste, pimedus ja nende saabumine

Käes on mihklikuu, september! Ühtlasi käib täie hooga aasta teine pool, mis keskeltläbi peaks olema suhteliselt sajusem, tuulisem ja pilvisem kui avapoolaasta. Tõepoolest, mõnedel aastatel ongi nii, et september ei paku eriti palju selget ilma. Võib aga juhtuda ka vastupidi ja siis saab astronoomiahuviline teha rahulikult oma taevavaatlusi. Enamjaolt juhtub midagi vahepealset… [...]

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

18. veebruar 2020 kell 18:15–19:30

“Betelgeuse elust ja olust”

Anni Kasikov
Füüsika magistrant

Betelgeuse on Orioni tähtkujus asuv punane ülihiidtäht, mida võib talveõhtutel näha eredalt säramas ka Eestimaa taevas. Kuid juba detsembris märgati, et täht on varasemaga võrreldes tuhmimaks muutunud. Kas tõesti võib see viidata peatsele supernoova plahvatusele?
Esitluses antakse ülevaate punastest hiidtähtedest ning räägitakse täpsemalt Betelgeusest ja sellest, kuidas ta on jõudmas oma eluea lõpule.

Loeng on tasuta
Kõik huvilised on oodatud.

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

19. november 2019 kell 18:15–19:30

Ene Ergma
Neutrontähed.

Avastamislood ja see kõik, mida oleme
neutrontähtedest õppinud.

Loeng on tasuta.
Kõik huvilised on oodatud.

Kuidas Friedrich Bessel meie Struvele “ära tegi.”

Jaak Jaaniste | 25.04.2016

See on mõtisklus Tartu Tähetornis avatud näituse puhul.
Legend pajatab, et esimesena mõõtsid tähtede kaugusi kolm meest: meie mees Wilhelm Struve, tema kolleeg Königsbergist Friedrich Bessel ja Kaplinna observatooriumi direktor Thomas Henderson, hilisem Šoti kuninglik astronoom. Kuigi mõõtmised olid tehtud erinevatel aegadel (Henderson 1833., Struve 1837. ja Bessel 1838. aastal), avaldati nad kõik aastal 1838. John Herschel, Kuningliku Astronoomiaühingu tolleaegne president ja vaieldamatu autoriteet vaatlevate astronoomide hulgas, omistas esmamõõtja au Besselile, kelle tulemus oli tema arvates kõige usaldusväärsem. 1841. aastal autasustatigi Besselit Kuningliku Astronoomiaühingu kuldmedaliga.

Püüaksime alljärgnevas valgustada selle otsuse tagamaid. Struve mõõtmistest on Eestimaal palju juttu olnud, räägime seekord tema konkurentide tegemistest.

Täheparallakside mõõtmise (ja selle kaudu tähe kauguse määramise) probleem oli ülal aegade algusest. Esimesena pakkus Linnutee vöös paikneva kaksiktähe 61Cygni kui sobiva objekti mõõtmiseks Giuseppe Piazzi 1789. a, lähtudes tähe (tol ajal) suurimast omaliikumisest. See valik oli teada nii Struvele kui Besselile, paraku ei mahtunud Struve mikromeetri vaatevälja 61Cygni kõrvale ühtki sobivat võrdlustähte.

Bessel oli tellinud heliomeetri, mõeldes eeskätt tähtede omavahelise paiknemise mõõtmisele – selleks, et täiendada meridiaaniringiga tehtud „absoluutseid mõõtmisi“. See vaatlusriist sobis suurepäraselt ka parallaksi määramiseks, kuivõrd kasutada oli kogu teleskoobi vaateväli. Et viimane sõltub suurendusest, see aga omakorda okulaari fookusekaugusest, võis seda vastavalt vajadusele (näiteks võrdlustähe otsimiseks) suurendada või (mõõtmistäpsuse huvides) vähendada.

heliomeeter

Tartu Tähetorni heliomeeter. Samasugust süsteemi kasutas ka F.Bessel.

Bessel sai oma masina töökorda 1829. aastal. Viis aastat (pedant nagu ta oli!) kulus tal heliomeetri katsetamiseks ja kalibreerimiseks; 1834 alustas ta 61Cygni vaatlusi. Mõne kuu pärast katkestas Bessel mõõtmised, kuivõrd liig nõrgad (~11 tähesuurus) võrdlustähed kippusid kehvemate ilmadega ära kaduma. Kuna tal oli teisigi kohustusi, (Halley komeedi vaatlused, valitsuse tellitud geodeetilised mõõtmised), sai ta uue seeriaga algust teha alles 1837.a augustis juba pärast Struve esialgsete mõõtmiste teatavakstegemist. Struve mõõtmisi hindas ta julgustavateks, aga mitte veel edukateks (not as complete success, nevertheless seems to offer good prospects).

Uut seeriat alustas Bessel kahe suhteliselt heleda (9.–10. tähesuurus) võrdlustähe valimisega. Nüüd oli tal mõõtmiseks 4 tähte: 61Cygni kaks komponenti vahekaugusega 30’’ ning võrdlustähed neist vastavalt 461’’ ja 706’’ kaugusel. Kui varasematel vaatlustel mõõtis Bessel võrdlustähe kaugust 61Cygni mõlemast komponendist, siis nüüd otsustas ta mõõta kaugust kahest võrdlustähest kaksiktähe „optilise tsentrini“ – punktini, mis poolitas tähti ühendava sirglõigu.
Kas meelega või kogemata – Bessel oli teinud parima otsuse. Võrdlustähe toomine kaksiktähe kahe komponendi vahele oli (tänapäeva nägemispsühholoogiast lähtuvalt) kõige täpsem visuaalse määrangu variant. Vähe sellest: tegu oli hetkmõõtmisega, mis ei sõltunud ei atmosfääri turbulentsist ega nähtavuse kõikumisest.

heliomeeter2

Skeem on muidugi vaid minu ettekujutus. Põhimõtteliselt võib pööramist-nihutamist teha ükskõik kui palju kordi. Nupud objektiivi pööramiseks ja selle poolte nihutamiseks olid toodud vaatleja poolsesse otsa – süsteemi sai juhtida kahe käega, kuni soovitud täpsus oli saavutatud.

Struvel polnud siin midagi vastu panna. Sel ajal, kui tema oma mikromeetrit kruttis, juhtus taevas nii mõndagi. Tähed värelesid, nende heledus võis muutuda, pealegi oli tema mõõdetav täht Veega võrdlustähest tuhandeid kordi heledam. Mis täpsusest siin rääkida. Aga Struvel oli ka eeliseid: parem/täpsem teleskoop ja aastakümnete pikkune vaatluskogemus.

Nagu varem öeldud, oli Bessel pedant. Lisaks vaatlemisele pani ta mängu oma matemaatika-alased teadmised ja andis täpse numbri: p = 0’’,3136 ± 0’’,0202. Tänapäevane väärtus on 0’’,28588 ± 0,00054. See jääb väljapoole Besseli poolt antud vea piire. Nii et …

Originaalartiklite tabelid on tolle aja kombe kohaselt põhjalikud ja lubavad igaühel autori mõttekäiku jälgida ning vajadusel teha kontrollarvutusi. Just see oli John Herscheli jaoks otsuse langetamisel määrava tähtsusega. Ja peaasi teaduse jaoks: tegu oli täiesti sõltumatute vaatlustega – erinevad objektid, erinevad instrumendid, erinev metoodika.

Aga kuhu jääb Thomas Henderson? Kui rida ajada, oli just tema esimene – alfa Centauri vaatlused said tehtud 1833. aastal. Aga millised? Wikipedia andmetel oli Kaplinna Kuninglikus Observatooriumis tol ajal kaks instrumenti: Dollondi 10-jalane passaažiriist (pisut suurem kui Tartu Tähetornil) ja 6-jalane „müüriring“ (mural circle – meridiaani sihis paiknevale seinale kinnitatud instrument taevakehade nurkkõrguse mõõtmiseks, keskaegse müürikvadrandi edasiarendus). Ei parallaktilist monteeringut, ei kellamehhanismi ega mikromeetrit… Millest siin rääkida! Ja tulemus – „alla ühe kaaresekundi“ pole just suurem asi määrang.
Aga puht juhuslikult oli Henderson pihta saanud kõige lähemale tähele. Alfa Centauri tegeliku aastaparallaksi määras 1891.a. David Gill, sealsamas Kaplinna observatooriumis, saades tulemuseks 0’’,75 ± 0’’,01. Tänapäevane väärtus on 0’’75481 ± 0’’,00411 (Hipparcose andmed).
Täpsustuseks: Gill kasutas heliomeetrit ja Besseli metoodikat. Ka alfa Centauri on kaksiktäht, komponentide vahekaugus oli Gilli vaatluste ajal umbes 20’’.

Mis sai edasi? Täheparallakside visuaalne mõõtmine oli ränk ja aeganõudev töö, tulemused ebakindlad. Aastaks 1900 oli enam-vähem rahuldavalt teada 60 tähe parallaksid. 20. sajand tõi kaasa uued vahendid – fotograafia, Schmidt’i teleskoobid, CCD-vastuvõtjad ja skaneerivad süsteemid. Parallakside arv kasvas kiiresti, 1950. a oli teada juba 6000 tähe kaugused, töösse rakendati eriprogrammid, mis kestavad tänaseni.
1997.a avaldati Hipparcos’e satelliidi mõõdetud 118 000 tähe parallaksid. Praegu kestab ESO missioon GAIA, millelt oodatakse kuni miljardi tähe asukohti.

Aga ega ka astro-ajaloolased maga. – Wikipedias on välja tuldud väitega, et esimesena mõõtis täheparallaksi hoopiski Collegio Romano observatooriumi direktor Giuseppe Calandrelli, kes sai 1806.a Veega parallaksiks 4 kaaresekundit. (Osservazione e riflessione sulla parallasse annua dall’alfa della Lira). Kuidas, millal, millega ja mismoodi? Kus lõpeb „arvamine“ ja kust algab teadmine?
Kui siit edasi minna, siis (aasta)parallaksi idee peaks olema sama vana, kui heliotsentriline maailmasüsteem. Kas hakkame aega lugema Kopernikust või Aristarchosest? Kui Galilei mõõtis Miitsari kaugust Alkorist, kas ta mõõtis siis parallaksi? Kas Bradley mõõtmisi, mille käigus avastati aberratsioon ja nutatsioon, võis lugeda „parallaksi mõõtmiseks“? Või tuleme ikka tagasi Struve juurde, kellel oli (tänapäeva teadmiste seisukohalt!) esimesena kasutada nii teadmised kui instrument, mis võimaldas parallaksi numbrilist väärtust tegelikult mõõta?
Siingi leidsin uudise. Venekeelse Wikipedia järgi mõõtis Struve aastal 1821 (neli aastat enne Fraunhoferi teleskoobi käikminekut!) Altairi parallaksiks (0,181″±0,094″). Tänapäevane väärtus on 0,195’’. Oli see siis mõõtmine või ei olnud? Usun, et sedalaadi „fakte“ võib internetist rohkesti leida.

Kokkuvõtteks: kui „ajalooline udutamine“ välja jätta, jäävad sõelale Besseli ja Struve mõõtmised aastatest 1835–40. Nemad olid esimesed, kellel oli kasutada piisava täpsusega aparatuur. Struve oli (ajaliselt) esimene, Bessel usaldusväärsem. Ja ehkki John Herschel andis prioriteedi Besselile, on mehed seda väärt, et koos ajalukku minna.

LISA. Mis on mõõtmine ja mis on mõõtmistulemus.

Millal on mõõtmine sooritatud? – Siis, kui number on käes.
Numbreid võib leida mitmeti:
a) oletus (kogemusest lähtuvalt). Kui täht on Päikesest miljon korda kaugemal (ja sama heledusega), siis paistab ta miljon miljonit (1012) korda tuhmim. 1012 vastab 30 tähesuurusele, seega paistaks Päike, kui ta oleks miljon korda kaugemal, – 26,74 + 30 = 3m,26. Normaalne. Seda (juhtu, kus kaugust hinnatakse heleduse järgi) nimetatakse mõnikord ka „fotomeetriliseks parallaksiks“. Rehkendame selle „parallaksi“: 1 parsek on 206265 aü, seega 106 aü vastab kaugusele D = 106/206265 = 4,85 pc ning parallaktiline nihe p = 1/D = 0’’,206 (kaaresekundit). Umbes sinna kanti peaksid minema tähtede parallaktilised nihked.
b) otsene mõõtmine. See, kui täpselt suudame mõõta, sõltub nii mõõteriistast kui mõõdetavast objektist. Reichenbachi-Erteli meridiaaniringi lugemi täpsuseks on (valmistaja poolt antud) 0’’,5 . Selle teleskoobi objektiivi läbimõõt on 10 cm, mis annab teoreetilise lahutusvõime Θ = 138/100 = 1’’,38 – see on kehvem kui skaala täpsus.
Tähe kujutise – turbulentsiketta – keskmine läbimõõt on Tartus 3 kaaresekundit, parimates mägiobservatooriumides (Kanaari saared, Mauna Kea) kuni 0,4 kaaresekundit. Kui seal on ka teleskoop apertuuriga vähemalt 35 cm, on poolesekundiline täpsus igati ootuspärane. Aga mitte rohkem!
c) statistiline määrang. Siit edasi tuleb mängu statistika. Toome näite: olgu paberil kaks punkti (vahekaugus ca 20 cm). Kasutada on meil millimeeterjaotistega joonlaud. Kas mõõtetäpsus üks mikromeeter on võimalik?
Oletame, et silma järgi on joonlaua abil võimalik hinnata pikkust täpsusega 0,1 mm. Teeme 30 mõõtmist, saades tulemuseks viiel korral 196,6; 10 korral 196,5; 10 korral 196,7 ja 5 korral 196,4. Leiame kolmekümne mõõtmise aritmeetilise keskmine, saame 196,5666667 (perioodiline kümnendmurd, kuutesid võime sinna vahele kirjutada kuitahes palju).
Kui suur on täpsus? Dispersiooni arvutus annab keskmise ruuthälbe väärtuseks σ = 0,0205
Oletame, et mõõtmisi oli 100 korda rohkem, st 3000 ja nad jaotusid samal viisil. Nüüd saame σ = 0,00202. Tuntud asi: dispersioon väheneb võrdeliselt ruutjuurega mõõtmiste arvust.
Aga kas täpsust tuli juurde? Kas on võimalik mõõta mõõteriistaga, mille täpsus on 0,1 mm täpsusega 0,002 mm? Tänapäeval väidetakse, et on …