12 päeva vanune Kuu. Hästi torkab silma Tycho kraater, mis asub pildil Kuu keskosast kella kahe suunas. Foto: Raivo Hein

Juba veebruaris käib kasvav Kuu taevas kõrge kaarega ja on õhtuti väga hästi vaadeldav, kuid parim õhtune vaatlusaeg saabub märtsis ja aprillis. Märtsis on noorkuu 4. kuupäeval, mõni päev hiljem ilmub Kuu ehataevasse, esimene veerand on 13ndal ja täiskuu 19ndal. Järgmine noorkuu on 3. aprillil, Kuud saab näha alates 5. või 6. aprillist, esimene veerand on 11. ja täiskuu 18. aprillil. Maikuus on õhtud juba valged ja vaatlusaega jääb kiiresti vähemaks, samuti paistab õhtune Kuu mais madalamalt kui märtsis või aprillis.

Planeedihuvilistele on sellekevadiseks maiuspalaks kindlasti Merkuur, mis ilmub lühikeseks ajaks ehataevasse märtsi keskel. Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest on 22. märtsil, Merkuur loojub siis umbes kaks tundi pärast Päikest. Kõige parem on Merkuuri vaadelda umbes kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut, kui Päike on 6 kraadi kaugusel silmapiiri taga. Päikesele lähima planeedi võib siis leida ligi 10 kraadi kõrguselt silmapiirist. Üsna huvitav võib olla Merkuuri otsida ka 14.-15. märtsil, kui Merkuur paistab taevas Jupiterist umbes kaks kaarekraadi paremal. Heledamast Jupiterist võib siis olla abi Merkuuri märkamisel. Paraku on mõlemad planeedid väga madalal, nii et vaatlemiseks on oluline vaba silmapiir.

Kui jaanuaris-veebruaris oli Jupiter veel õhtuti lühikest aega vaadeldav, siis märtsis kaob ta lootusetult ehakumasse. Palja silmaga näha olevatest planeetidest jääb siis öötaevas nähtavaks vaid Saturn, mille parim vaatlusaeg on märtsis-aprillis. Teleskoobiomanikel tasub Saturni sel kevadel kindlasti vaadelda, sest Saturn on teel üha kaugemale lõunataevasse, kust tagasi pöördub alles 15 aasta pärast. Nii on käesolevast aastast paremad Saturni vaatlustingimused Eestis jälle aastatel 2025–2040.

Jupiteri ja Saturni kulmineerumiskõrgus Eestis 1998-2042

See-eest sammub Jupiter kiiresti põhja poole ja käib meie taevas üha kõrgema kaarega, nagu juuresolevalt jooniseltki näha. Ehkki 2010. aastal oli Jupiter viimase 40 aasta parimas vastasseisus, kui planeediketta läbimõõt ulatus 49.9 kaaresekundini, siis 2011. aasta vastasseis ei jää sellele kuigivõrd alla: Jupiteri ketta läbimõõt küündib sel aastal 49.7 kaaresekundini. Eesti ja teiste põhjapoolsete vaatlejate jaoks on aga käesolev aasta Jupiteri vaatlemiseks parem, sest Jupiter kulmineerub eelmise aastaga võrreldes 12–13 kraadi kõrgemal, 43–44 kraadi kõrgusel silmapiirist, mis tähendab vähem õhuvirvendusi ja selgemat kujutist teleskoobis. Jupiter ilmub hommikutaevasse juunikuus ja jõuab vastasseisu 29. oktoobril, mil ta on nähtav kogu öö.

2011. aasta ei soosi kahjuks üldse meteoorivaatlusi. Suurematest meteoorivooludest jäid jaanuari alguse kvadrantiidid pilvede taha ning augustikuised perseiidid ja detsembrikuised geminiidid jäävad suures osas nägemata täiskuu tõttu. Vaid väga heledad meteoorid võivad heleda taevafooni taustal näha olla.

Varjutustest oli 2011. aasta olulisim 4. jaanuari suurefaasiline osaline päikesevarjutus, mida võis pilvede vahelt siin-seal näha. Käesoleval aastal ootab meid ees veel kaks täielikku kuuvarjutust. Neist esimene leiab aset 15. juuni ööl vastu 16ndat, paraku on meil nähtav vaid varjutuse lõpuosa ja Kuu on vaid mõne kraadi kõrgusel silmapiirist. Teine täielik kuuvarjutus leiab aset 10. detsembri õhtupoolikul. Täisvarjutuse alguseks on siis Kuu juba tõusnud, kuid asub siiski veel üsna madalal silmapiiri kohal. Täisvarjutuse lõpp ja varju lahkumine Kuult peaksid olema juba mõistlikult nähtavad.

Lisaks Päikesesüsteemi objektidele pakub tähistaevas lugematu hulga põnevaid vaatlusobjekte, mida teleskoobi või kasvõi binokliga vaadelda. Väiksemate teleskoopidega saab suurepäraselt vaadelda täheparvesid ja kaksiktähti, suuremate teleskoopidega näeb ka juba hulgaliselt galaktikaid. Kui teleskoop on küll olemas, kuid huvitavate objektide ülesleidmisega on raskusi, tasub osaleda mõnel astronoomiahuviliste üritusel, näiteks 11.-12. märtsi ühisvaatlustel Tõraveres või 10.-14. augustini astronoomiahuviliste kokkutulekul Palal. Vaatlusjuhiseid pakume ka “Tähistaeva retkede” sarjas siinsamas “Vaatleja” veergudel. Selgeid öid!

Viited:

• Alan Chu “Photographic Moon Book” (246-leheküljeline tasuta raamat PDF-formaadis)
• Top 200 most beautiful Double Stars – 200 kõige ilusamat kaksiktähte

Loe lisaks:

• Lühiülevaade 2011. aasta planeetide nähtavusest

Veenuse nähtavus on aasta kokkuvõttes pigem kehvapoolne: planeet on hästi vaadeldav vaid aasta alguses ja lõpus. Parim vaatlusaeg on jaaanuaris, kui Veenus pakub heleda koidutähena silmailu ligi neli tundi enne Päikese tõusu. Jaanuari lõpupoole hakkab vaatlusaeg üha lühenema, aprilli algusest juuni alguseni tuleb Veenuse leidmiseks kasutada teleskoobi abi. Juunis-juulis on Veenus taas, kuid mitte just pilkupüüdvalt, leitav ka palja silmaga madalas koidutaevas. Veenuse õhtune vaatlusperiood algab oktoobri lõpus, esialgu jällegi üpris nigelalt ning alles aasta lõpus kaugeneb Veenus heledast ehavalgusest sedavõrd, et teda võib igati õigustatult Ehatäheks nimetada. Näärivana ootajad, kel aken edela suunas, võivad siis Veenust jälgida kolm tundi peale Päikese loojumist.

Marss on aasta esimesel poolel nähtamatu, juuli keskpaiku ilmub planeet hommikutaevasse. Hommikutaevas on punakas planeet kuni aasta lõpuni vaadeldav. Planeet muutub tasapisi heledamaks: umbes 1.4 tähesuurusest juulis kuni 0.2 tähesuuruseni aasta lõpul. Nädalate-kuude jooksul võib panna tähele ka Marsi asendimuutusi tähistaevas: planeet liigub Sõnni tähtkujust läbi Kaksikute ja Vähi Lõvi tähtkujju. Märkida võiks ka Marsi mardipäevast möödumist Reegulusest 1.4 kraadi põhja poolt.

Jupiter on aasta algul vaadeldav Kalade ja Vaala tähtkujudes, kevadise pööripäeva paiku kaob Jupiter ehavalgusse. 2. jaanuaril möödus Jupiter Uraanist. Enne ehavalgusse kadumist märtsikuus on Jupiteri lähedal leitav Merkuur. Merkuur on käbe planeet liikuma: igal õhtul võib märgata (Jupiterist nõrgema) Merkuuri asendimuutusi tähistaevas, Jupiteri taustaks võttes.

Jupiter ilmub jälle nähtavale koos juunikuu tulekuga, sedapuhku hommikuti koidutaevas, hinnaguliselt mõni päev enne Veenust. Esialgu, juuni alguspoolel, on nii Jupiter kui Veenus päris kehvakeste tähekestena vaadeldavad üsna heleda taeva taustal, Jupiteri tuleb otsida umbes 30 kraadi paremalt poolt. Jupiteri vaatlustingimused kasvavad siiski kiiresti ning juba augustis paistab planeet päris kõrgel taevas, Jäära tähtkujus, peaaegu kogu öö. Terve öö paistab Jupiter tükk aega, kuni novembri keskpaigani, kui planeet hakkab vastu hommikut loojuma. Ka detsembris paistab Jupiter õhtutaevas pikka aega. Jupiteri vastasseis Päikesega on 29. oktoobril, heledus küünib umbes -2.8 tähesuuruseni (ega Jupiter muulgi ajal, kui ta nähtav on, palju nõrgem ei ole.)

Saturn on aasta esimestel kuudel vaadeldav hommikutaevas, märtsi lõpust kuni peaaegu mai lõpuni on Saturn vaadeldav kogu ilusa kevadöö jooksul Neitsi tähtkujus. Vastasseis Päikesega on 4. aprillil (heledus 0.4 tähesuurust). Muide, aprillis-mais on Saturn sedapuhku ainuke palja silmaga näha olev planeet. Suve saabudes jääb Saturn õhtutaevasse ja kaob juuli keskpaiku ehavalgusse. Uuesti ilmub Saturn, sedapuhku koidutaevas, nähtavale oktoobrikuu lõppedes ning jääb hommikuse tähena nähtavale aasta lõpuni. Asudes siis umbes sama heleda kinnistähe Spiika naabruses (Saturn vasakul pool), moodustab Saturn temaga Neitsi tähtkujus toreda “tähepaari”.

,,Tavaliselt tsüklonite eluiga nii pikk ei ole, mistõttu oli väga huvitav leida üks Saturnil, mis on kestnud juba mitu aastat,” sõnas uurimuse peaautor Teresa del Rio-Gaztelurrutia.

Tsüklon Saturnil. Kaks kümnetunnise vahega tehtud pilti, mis näitavad tsükloni kiiret muutumist. Pilt: Cassini ISS/Del Río-Gaztelurrutia et al.

,,Meie vaatlused teevad sellest tsüklonist Päikesesüsteemi Hiidplaneetidel seniavastatutest kõige kauakestvamaks,” sõnas teadlane, märkides ära, et ,,me teame sellistest struktuuridest siiski väga vähe.”

Uurimisgrupp analüüsis tsükloni horisontaalset liigendust, dünaamikat ning selle pilvede vertikaalstruktuuri, samuti loodi matemaatiliste simulatsioonide abil mudel tsükloni sisemisest ringlusest ning selle vastastikmõjust väliste tuultega.

Halva kvaliteediga piltide tõttu on väga raske hinnata sisemise keerise tuuli, kuid teadlastel õnnestus teha kindlaks, et võrreldes tsükloni enda liikumisega pole need väga intensiivsed. Hiiglaslik keeristorm ise liigub kiirusel 245 km/h ning maksimaalne tuulekiirus keerise ääres on ligi 72 km/h.

Võrreldes suure ja pika elueaga antitsükloniga Jupiteril, on Saturni tsüklonil nõrk ringlus, mille omadused on väga sarnased tingimustega selle lähiümbruses.

Teadlased ootavad hetkel 2010. aasta andmeid et näha, millised häiritused on tekkinud viimase aasta jooksul. Cassini andmed avaldabki NASA iga kord ühe aasta tagant.

Kunstniku nägemus automaatjaamast Cassini Saturni juures. Pilt: NASA/JPL

Käesolev missioonipikendus annab võimaluse uurida Saturni aastaaegade vaheldumist poole Saturni aasta ulatuses: Cassini saabus Saturni juurde veidi pärast põhjapoolkera talvist pööripäeva ning suvine pööripäev jõuab kätte mais 2017. Missiooni lõpuosas loodetakse saada täiendavat infot Saturni sisemise struktuuri, magnetosfääri ja rõnga massi kohta.

Allikas: Hello, Saturn Summer Solstice: Cassini’s New Chapter

Piltidel on rohelise värviga kujutatud vesinikuioonide kiirgus lainepikkusel 3–4 mikromeetrit, tuues esile virmaliste aktiivsuse. Sinine värv tähistab päikesevalgust, mis peegeldub Saturnilt 2 mikromeetri lainealas, ja punane tähistab soojuskiirgust lainepikkusega 5 mikromeetrit.

Virmalised Saturni lõunapooluse kohal. Valevärvides pilt on kokku pandud 65 üksikvaatluse põhjal. Vaatlused on tehtud 1. novembril 2008. Pilt: NASA/JPL/University of Arizona/University of Leicester

Neli pilti Saturni virmalistest. Vaatlused pärinevad 24. maist 2007. Pilt: NASA/JPL/University of Arizona/University of Leicester

Allikas: New Views of Saturn’s Aurora, Captured by Cassini

Titanil on liiga külm, et selle pinnal saaks eksisteerida vedel vesi, kuid mitmed teadlased on osutanud, et kuu pinda palistavates vedela metaani- ja etaanijärvedes võib elutseda eksootilisi eluvorme.

Metaan- ja etaanjärved Titaanil. Pilt: NASA

2005. aastal sooritasid Chris McKay NASA Ames’i Uurimiskeskusest ning Heather R. Smith Rahvusvahelisest Kosmoseülikoolist Prantsusmaal arvutused, mille kohaselt suudaksid seesugused mikroobid hädavaevalt ära elada, hingates sisse gaasilist vesinikku ning süües orgaanilisi atsetüleeni molekule, protsessi tagajärjel tekiks metaan.

Selle tulemusena tekiks Titanil atsetüleeni puudus ning vesiniku ammendumine kuu pinna läheduses, kus mikroobid elavad.

Nüüd on automaatjaama Cassini mõõtmised neid ennustusi kinnitanud, vihjates elu olemasolu võimalikkusele Titanil.

Vesinikunälg

Nähtavat ning Infrapunast Valgust Kaardistava Spektromeetri (Visual and Infrared Mapping Spectrometer, VIMS) abil tehtud mõõtmised Titani pinnast ei näita mingit märki atsetüleeni olemasolust, kuigi ultravioletsed kiired Päikeselt peaksid selle tootmist kuu tihedas atmosfääris pidevalt töös hoidma.

Cassini mõõtmised näitavad ka, et vesinik Titani pinna lähedusest haihtub pidevalt.

Automaatjaama Ioonide ja Neutraalse Massi Spektromeetri (Ion and Neutral Mass Spectrometer) ning Infrapuna Spektromeeteri (Composite Infrared Spectrometer) andmed paljastasid, et UV-kiirguse poolt indutseeritud atmosfääri keemilistes reaktsioonides tekkinud vesinik ‘voolab’ nii ära kosmosesse kui ka alla, kuu pinna poole.

Kuna vesinikku kuu pinnale ei kogune, paistab nagu miski tarbiks seda. Tulemused paljastavad “väga ebatavalise ning praegu seletamata keemilise protsessi,” sõnas McKay. “See pole küll kinnitus elu olemasolule, kuid siiski väga huvitav.”

Liialt aeglane

Siiski on võimalik, et vesinik moodustab Titani pinnale süsinikuga molekule tekitades metaani. Ent Titani atmosfääri madala temperatuuri tõttu toimuksid seesugused reaktsioonid liiga aeglaselt, et sellega põhjendada vesiniku haihtumist.

Samuti on võimalik, et mittebioloogilised keemilised reaktsioonid muudavad atsetüleeni benseeniks – süsivesinikuks, mis vastavalt VIMS-i mõõtmistele ka Titani pinnal eksisteerib. Aga ka sel juhul oleks reaktsioonide toimumise piisavaks kiiruseks tarvis katalüsaatorit, vastasel juhul atsetüleeni puudust selle süüks panna ei saa.

“Teaduslik konservatism ütleb, et bioloogiline seletus oleks viimane, enne tuleb kõrvaldada kõik mittebioloogilised seletused,” lausus Mark Allen NASA Jet Propulsion’i Laboratooriumist Californias. “Kõikvõimalike mittebioloogiliste seletuste kõrvaldamiseks on meil veel palju vaeva vaja näha.”

Clark’i töörühma liige Jonathan Lunine nõustub, ent lisab, et ilma järgnevate missioonideta Titanile ei pruugi olla võimalik bioloogiliste ja mittebioloogiliste seletuste vahel vahet teha. “Ainus viis kindlalt teada saada on hoida reaalselt käes elusorganismi ning näidata, et see elab,” selgitas ta.

Allikad:
Hints of life found on Saturn moon
Teadusartikkel: “Molecular hydrogen in Titan’s atmosphere: Implications of the measured tropospheric and thermospheric mole fractions“
Teadusuudis Eesti Füüsika Portaalis: Leiti vihjed elu olemasolust Saturni kuul

Mimase veider temperatuurijaotus. Pilt: NASA/JPL/GSFC/SWRI/SSI

Pac-Mani avastamine pole Mimase esimene kokkupuude popkultuuriga: nimelt leiti juba 1980ndatel, et Herscheli kraatri tõttu meenutab Mimas “Tähesõdade” saagast tuntud “Surmatähte”. Jääb vaid oodata, millal Mimasega seoses järgmine kultuuri-ikoon välja tuleb.

Videomäng Pac-Man

Mimase veider temperatuurijaotus. Vasakul ülal: oodatud temperatuurijaotus; paremal ülal: tegelik temperatuurijaotus; vasakul all: Mimas nähtavas valguses; paremal all: kombineeritud kujutis. Kõrval on toodud temperatuuriskaala. Pilt: NASA/JPL/GSFC/SWRI/SSI

2010. aasta esimeste kuude peategelaseks tõuseb planeet Marss, mis jõuab 29. jaanuaril järjekordsesse vastasseisu (Päike, Maa ja Marss on sel hetkel ühel joonel). Lähimas asendis Maale on Marss küll kaks päeva varem, 27. jaanuaril: Punast planeeti lahutab Maast siis 99.33 miljonit kilomeetrit. Marss on vastasseisu ajal nähtav kogu öö, tõustes enne päikeseloojangut, kulmineerudes veidi pärast südaööd ning loojudes pärast päikesetõusu. Marss särab heledusega -1.2 tähesuurust, mis on ligilähedane heledaima tähe Siiriuse heledusele, kuid Marss on äratuntavalt oranžikas ja tõuseb taevas palju kõrgemale.

Marsi ketta läbimõõt ulatub seekordse vastasseisu ajal 14.1 kaaresekundini. Ehkki suurte vastasseisude ajal, viimati 2003. aastal ja järgmisena 2018, on Marss Maale palju lähemal ja planeedi ketas võib saavutada läbimõõduks 25 kaaresekundit, on seekordne vastasseis Eesti vaatlejate jaoks alanud aastakümne parim. Väiksema näiva läbimõõdu kompenseerib kuhjaga asjaolu, et Marss on Vähi tähtkujus, kulmineerudes 53 kraadi kõrgusel. Järgmiste vastasseisude ajal on Marss taevas tunduvalt madalamal ning atmosfäärivirvendused teevad kujutise uduseks. Alles 2020. aasta sügisene vastasseis tõotab praegusest paremat vaatemängu.

Marss jääb õhtutaevasse särama veel terveks kevadeks, kuid ketta läbimõõt ja heledus kahanevad nädalatega ning märtsi lõpuks on läbimõõt vaid 9 kaaresekundit ja heledus nullinda tähesuuruse juures.

Saturn, mille rõngad paistsid eelmisel aastal serviti, alustab aastat rõngaste 5-kraadise kaldenurgaga, kuid Maa ja Saturni orbiitide kalded põhjustavad selle, et maikuuks on rõngad jälle peaaegu serviti, kaldenurk vaid 1.7 kraadi. Saturni vastasseis tuleb 22. märtsil, siis on planeet nähtav terve öö, särades heledusega 0.5 tähesuurust. Kuna Saturn on taevaekvaatori ligidal Neitsi tähtkujus, siis kulmineerub ta 33 kraadi kõrgusel. Saturn liigub aasta teises pooles järjest lõunapoolsematele käänetele, mis tähendab seda, et vaatlustingimused Eestis lähiaastatel ainult halvenevad.

See-eest rühib Jupiter põhja poole, jõudes aasta teises pooles taevaekvaatori lähedusse. Jupiteri vastasseis on 21. septembril ning ühtlasi on Jupiter periheeli lähedal, mis tähendab, et Jupiteri ja Maa vahekaugus on peaaegu nii väike, kui ta üldse olla saab – 590 miljonit kilomeetrit. Jupiter särab siis heledusega -2.8 tähesuurust, sarnanedes heleduselt juba rohkem Veenuse kui Siiriusega. Jupiteri ketta näiv läbimõõt kasvab vastasseisu ajaks 49.8 kaaresekundini, mis teeb pilvevöötide ja Suure Punase Laigu vaatlemise nauditavaks.

Veenus liigub jaanuaris Maa pealt vaadates teisel pool Päikest, mistõttu jääb ta Päikese kumasse ja ei ole nähtav. Veenus ilmub Ehatähena nähtavale veebruari teises pooles, alguses madalal loojanguvalguses, kuid edasi järjest kõrgemal ja jääb nähtavale ka taeva pimenedes. Kõige uhkemalt särab Veenus õhtuses taevas selle aasta mais ja juunis, seejärel vaatlustingimused halvenevad, ehkki suurim idapoolne eemaldumine 46 kraadi leiab aset 20. augustil. Septembri keskpaigas loojub Veenus koos Päikesega, ehkki eemaldumine Päikesest on siis veel üle 40 kraadi. Alumine ühendus on 29. oktoobril ja seejärel ilmub Veenus kiiresti nähtavale Koidutähena. Detsembris ulatub Veenuse heledus -4.5 tähesuuruseni ning ta tõuseb juba enam kui 4 tundi enne Päikest.

Merkuur on Päikesele lähima planeedina raskesti vaadeldav, sest suurema osa ajast veedab ta Päikese kumas. Soodsaid vaatlusaegu tuleb ette mõned korrad aastas, kuid korraga vaid nädalaks kuni paariks. 2010. aastal on parimad Merkuuri vaatlemise ajad aprilli esimeses pooles, kui Merkuur ilmub õhtutaevasse, ning septembri keskel, kui ta on näha hommikuses taevas. Suurimad eemaldumised Päikesest on neil perioodidel vastavalt 19.2 kraadi 8. aprillil ja 17.9 kraadi 19. septembril.

Suurematest meteoorivooludest on 2010. aastal soositud perseiidid ja geminiidid, sest neid segab Kuu kõige vähem. Perseiidide maksimumi ajal 12. augustil on Kuu kõigest kahe päeva vanune ning geminiidide maksimumis 14. detsembril loojub poolkuu veidi pärast südaööd. Perseiidide maksimaalseks tunniarvuks seniidis ennustatakse 100 ja geminiidide tunniarvuks 120. Kõige rohkem kannatavad kuuvalguse tõttu aasta alguse kvadrantiidid, mille maksimaalne tunniarv võiks 3. jaanuari õhtul ulatuda ka 120-ni, kuid täiskuu tõttu on näha vaid mõned üksikud heledamad meteoorid.

Lõpetuseks veel põnevatest astronoomilistest nähtustest, mida 2010. aastal Eestist kahjuks vaadelda ei saa, nimelt päikese- ja kuuvarjutustest. Aasta kahest päikese- ja kahest kuuvarjutusest on Eestis mööndustega vaadeldav vaid 21. detsembri kuuvarjutus, aga selleks ajaks, kui Maa täisvari terve Kuu ära katab, on Kuu juba loojas. Näha saab vaid täisvarju ilmumist väga madalal paistvale Kuule.

Lisaks mainitud planeetidele ja meteooridele pakub tähistaevas veel lugematul hulgal vaatlusobjekte, mille nägemiseks piisab ka tagasihoidlikust vaatlustehnikast. Selgeid öid ja põnevaid vaatluselamusi alanud aastaks!

Taavi Tuvikene

Veenus on juba mõnda aega Koidutähena säranud. Oktoobri algul liitus temaga Päikesele lähim planeet Merkuur, et kuu teises pooles taas Päikese kumasse kaduda. Saturnil oli ülemine ühendus Päikesega septembri keskel ning on nüüd väljumas koidukumast. Saturn paistab Merkuuri ja Veenuse suhtes kiiresti liikuvat: 8. oktoobri hommikul oli Saturn Merkuurist vaid 20 kaareminuti kaugusel ning juba viis päeva hiljem, 13. oktoobril jõuab Veenuse kõrvale.

Vasakpoolne foto ongi tehtud 8. oktoobri hommikul. Veenus on näha pildi ülemises paremas nurgas ning all vasakul on kõrvuti Merkuur ja Saturn. Merkuur on neist kahest parempoolne ja heledam. Parempoolne foto on tehtud 11. oktoobri hommikul ning siin on Veenuse ja Merkuuri asendid enam-vähem samad. Saturn on aga liikunud enam kui poole Merkuuri ja Veenuse vahemaast ja paistab nõrga täpikesena pildi keskel.

Tehnilised andmed (mõlemal pildil): säriaeg 1.0 s, ava f/5.6, tundlikkus ISO 400, kaamera Canon 20D, objektiiv Canon EF 85mm f/1.8.

Lähipäevil liituvad Veenusega koidukumas Merkuur ja Saturn ning pakuvad sellega huvitava vaatemängu. Merkuur on juba nädala olnud vaadeldav, paiknedes Veenusest 6-7 kraadi madalamal ja veidi vasakul. Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest oli 6. oktoobril ja tasapisi hakkab selle Päikesele lähima planeedi nähtavus jälle halvenema.

Kuid neljapäeva, 8. oktoobri hommikul jõuab Merkuurini Päikese kumast väljuv Saturn, olles Merkuurist vaid 20 kaareminuti kaugusel. See on vähem kui Kuu läbimõõt! Saturn liigub järgnevatel päevadel kõrgemale ja jõuab 13. oktoobri hommikuks Veenuse ligidale, vahekauguseks on siis 35 kaareminutit ehk veidi enam Kuu läbimõõdust. 9.-12. oktoobrini näeb seega kolme planeeti ühes reas: heleduselt kõige nõrgem Saturn Veenuse ja Merkuuri vahel, igal hommikul veidi erinevas asendis.

Merkuur kaob koiduvalgusesse oktoobrikuu teises pooles, kuid enne seda paneb etendusele ilusa punkti Kuu: 16. oktoobri hommikul on planeedikolmiku lähistel vana kuu sirp.

Mis kellaajal peaks taevasse vaatama, et kogu seda vaatemängu näha? Parim aeg on tund kuni 45 minutit enne päikesetõusu, orienteeruvalt kella poole seitsme ja seitsme vahel. Polegi ju nii vara. Kui vaid selget ilma jaguks!

Foto: Tõnis Eenmäe

Saturni aasta ehk tiirlemisperiood ümber Päikese on ligikaudu 29 ja pool Maa aastat. Saturni pöörlemistelg on orbiidi tasandi suhtes 26,7 kraadi kaldu. See tähendab, et kaks korda Saturni aasta jooksul ehk ligikaudu 15 aasta tagant, siis kui Saturnil saabuvad kevad ja sügis, näeme Saturni rõngast serva pealt. Kuna rõngas on väga õhuke, siis muutub ta meile peaaegu nähtamatuks. Viimati oli Saturni rõngas sellises asendis 1995. aastal, järgmine kord septembris 2009.

Aprillikuu esimesel päeval oli Tartu Tähetornis avatud luukide õhtu. Sel korral oli ilm õnneks selge ning kasutasin võimalust Saturni jäädvustada. Ühendasin Philipsi veebikaamera ToUcam Pro Tähetorni Zeissi teleskoobiga ning hakkasin kaadreid jäädvustama. Peale umbes 3600 kaadri jäädvustasin arvasin, et aitab küll.

Saadud pilt on 1800-st kaadrist parima 150 liitmise tulemus. Piltide töötlemine sai toimetatud programmiga Iris (http://www.astrosurf.com/buil/).

5. märtsil tegime päikeseloojangul torni luugid lahti ja püüdsime praktiliselt valges taevas kinni Veenuse. On ju Veenus praegu väga ilus sirp, faas oli sel päeval vaid 0.12. Ja ilus oli ta tõesti.

Veenus: Ausõna, see ei ole Kuu

Üks Veenuse jahtijatest

Kavatsesime ka Kuud vaadata ja pildistada, aga kahjuks läks ilm enne pilve. Jäime ilma ka rõngata Saturni vaatamisest.

Seekordsed jahimehed olid: Jaak Jaaniste, Tõnis Eenmäe, Helle Jaaniste, Viljar Valder, Andres Kuperjanov.

Järgmine kord sattusime väheste pilvedega taevast nägema 13. märtsil. Siis oli kell juba nii palju, et Veenus hakkas loojuma, aga Saturn oli kenasti näha.

Saturn: Rõnga asemel on kriips. Suurendamist see pilt kahjuks ei kannata. Jaak Jaaniste foto.

Saturn on aga pakkunud planeedi uurijatele üllatuse. Tema pöörlemiskiirus osutus uute jaama Cassini mõõtmiste järgi väiksemaks kui varem teati: Saturni ööpäev on magnetomeetriliste mõõtmiste põhjal 10 tundi ja 47 minutit ehk 10 minutit pikem eelmiste Voyageri andmetega võrreldes.

Esialgu on neid teada neli, kuid nende koguarvu hinnatakse kümnekonnale miljonile.

Kuukesed leiti automaatjaama Cassini poolt 1. juulil 2004 tehtud fotodelt. Sellel päeval jõudis NASA automaatjaam Cassini koos tema pardal olnud ESA sondiga Huygens (laskus jaanuaris 2005 Titanile) Saturni juurde ning läks selle ümber orbiidile, lennates seejuures rõngaste vahelt läbi. See on ainus kord Cassini loodetava nelja-aastase tööaja jooksul, kui ta rõngastele nii lähedale sattus.

Kuukesed on liiga väikesed, et neid ka kõige parematelt fotodelt otseselt näha, nad leiti iseloomulike, veidi propellerit meenutavate häirituste järgi, mille nad rõngast moodustavate osakeste paiknemisse tekitavad. Just sellised rõnga osakeste tihendused-hõrendused peaksid arvutiga tehtud modelleerimiste järgi taoliste kuukeste lähedusse tekkima. Erinevalt suurematest, rohkem kui kilomeetrise läbimõõduga kuudest ei jaksa nad oma orbiidi ümbruses terve täisringi ulatuse rõnga osakestest puhtana hoida, vaid suudavad häiritada vaid oma lähimat ümbrust. See-eest on tänu 30 km läbimõõduga kaaslasele Pan Saturni rõngas 330 km laiune Encke pilu ja umbes 7 km läbimõõduga Daphnis hoiab oma orbiidi ümbruses lahti 35 km laiust Keeleri pilu.

Äsja avastatud kuukesed moodustavad vaheastme umbes sentimeetrist kümnekonna meetrini ulatuvate mõõtmetega rõnga osakeste ja mõnest kilomeetrist tuhandete kilomeetriteni küündivate läbimõõtudega kaaslaste vahel. Nii ühed kui teised koosnevad peamiselt vee-jääst.

Juba pikemat aega vaieldakse selle üle, milliseid ümber Päikese tiirlevaid taevakehi võib planeetideks nimetada. Pärast äsjast avastust tekib sarnane küsimus Saturni puhul – kui suur peab selle ümber tiirutav jäätükk siis ikkagi olema, et kanda kuu (kaaslase) nime?