Kas südaöösel on võimalik päikesevarjutust vaadelda? Jah, isegi Eestis, mitte ainult polaaraladel, nagu näitab meile Tarmo Tanilsoo leidlik vaatlus. Tarmo tegi ööl vastu 2. juunit iga 5 minuti tagant samade seadetega foto hämarast põhjataevast ning monteeris hiljem 24 kaadrilt lõigatud ribad üheks pildiks. Iga riba juures on näha selle pildistamise aeg. Kõige pimedam aeg (umbes 00:40) langes kokku varjutuse keskmomendiga, mitte Päikese alumise kulminatsiooniga (01:11).

Loe pikemalt artiklist: Südaöine päikesevarjutus oli Eestiski vaadeldav

Kui ma maikuus kuulsin lähenevast varjutusest ning varju trajektoorist, tekkis idee teha eksperiment vaatamaks, kas taevas ka meil hämardub. Sellel aastaajal on siin ju valged ööd ning põhimõtteliselt peaks siis polaaraladel oleva päikesevarjutuse korral osa Kuu poolvarjust ka meie kohal olema, kuigi üleval atmosfääris. Parema mõõtmistehnika puudumisel otsustasin taevast teha hulga samasuguste seadetega digifotosid, et neid pärast analüüsida. Kõik pildid said tehtud neljasekundilise säriajaga ning ISO 200 tundlikkusega, kasutades Pentax Optio M60 kompaktkaamerat minu kodus Tartumaal Lagujas.

Öine päikesevarjutus. Piltidel on kõrvuti näha vaated põhjataevast kell 0:11, 0:41 ja 1:11. Kolmas pilt on tehtud vaid minutid enne Päikese alumist kulminatsiooni.

Ajavahemikus kell 23:46–1:41 tegin ma reeglina iga viie minuti järel põhjataevast täpselt samasuguste seadetega pildi. Pärast kella 0:45–0:50 märkasin kaamera ekraanilt järjekordselt pilti tegema hakates, et väljas on valgem kui enne. Ometi oli Päikese alumise kulminatsioonini veel aega – tavaolukorras ei saaks ju juba valgeneda! Aga ka edasised pildid näitasid, et taevas on tõesti valgenenud. Varjutus ületas mu ootusi, kuna ise olin valmistunud selleks, et tuleb teha veel ka samasugune pildiseeria tavalisest öötaevast ning siis otsida piltide põhjal tehtud valguskõveratelt võimalikku varjutuse mõju. Seda, et ta nii ilmne on, ma küll ei osanud oodata.

Kokku tegin 24 pilti. Piltide analüüsiks tegin programmiga IrfanView neist mustvalged versioonid PNG formaadis. Seejärel kirjutasin Pythonis väikese skripti, mis igalt pildilt kõigi pikslite väärtused (0–255) kokku liitis ning leidis aritmeetilise keskmise. Kuna JPEG’s originaalide EXIF andmestikus oli olemas ka pildi tegemise aeg, siis ei olnud selle keskmise piksli väärtuse graafikule panemine eriline kunst.

Öise päikesevarjutuse graafik. Pimedaim aeg langeb kokku varjutuse keskmomendiga, mitte Päikese madalaima asendiga.

Algne idee oli leida iga kaadri maksimaalne piksli väärtus, kuid selle meetodi puhul ei olnud ma paraku arvestanud tähistaevaga ning 23-l kaadril 24-st asus kõige heledam piksel seal, kus asus Perseuse tähtkujus olev Algol. Kõige pimedamal ajal tehtud originaalsuuruses piltidelt hakkas silma mitmeid +4 tähesuurusega tähti, samuti oli varjutuse maksimumi aegu tehtud piltidel õrnalt näha täht HIP 16147, mille põhjal hindasin põhjataeva piirtähesuuruseks varjutuse ajal +5.

Varjutus nähtud, kuigi Päike loojas!

Vaata lisaks: Astronoomiapilt #82: Öine päikesevarjutus

4. jaanuari osaline päikesevarjutus oli märkimisväärne suure faasi tõttu: maksimumis varjas Kuu 85 protsenti Päikese ketta läbimõõdust ja ligi 80 protsenti ketta pindalast. Paraku segasid pilved enamikes paikades varjutuse vaatlemist, kuid tähelepanelikud ja kannatlikud huvilised võisid pilvede vahelt tabada ka varjutatud Päikese ketta.

Käesolev foto on tehtud kell 11.21 Jõgevamaal Raigastveres. Varjutuse keskmomendist on möödas umbes pool tundi, seetõttu on varjutuse faas maksimaalsest tunduvalt väiksem.

Päikese vaatlemisel tuleb igal juhul kasutada silmade kaitseks tumedat päikesefiltrit või CD ketast. Väga hea vahend on keevitaja kaitsemask. Liiga õhuke on ühekordne floppy ketas, kleepides 2 floppy ketast üksteise peale on võimalik saada enam-vähem korralik kaitsefilter. Ilma mingi kaitsevahendita või tavaliste päikeseprillidega otse päiksesse vaatamine tekitab pöördumatuid nägemiskahjustusi!

Ka globaalses mastaabis on 4. jaanuaril toimuv päikesevarjutus osaline. See tähendab, et Kuu varju keskpunkt möödub Maast ning rõngakujulist või täielikku varjutust ei näe kusagil. Osaline varjutus on aga vaadeldav peaaegu kogu Euroopas (väljaarvatud Skandinaavia polaaralad, kus on polaaröö), Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel ja Aasia lääneosas. Täpsemalt on varjutuse nähtavuspiirkond kujutatud alloleval joonisel.

4. jaanuari päikesevarjutuse nähtavuspiirkond. Sinised jooned näitavad varjutuse suurimat faasi, rohelised jooned suurima faasi kellaaega UTC ajasüsteemis. Punaste joontega piiritletud aladel varjutusvööndi lääne- ja idaosas jääb osa varjutusest nägemata, kuna päike tõuseb (Lääne-Euroopas) või loojub (Aasias) varjutuse ajal. Allikas: NASA varjutuste lehekülg.

Varjutuse nähtavuskaardilt on selgelt näha, et seekord on parimas seisus just Euroopa, kus varjutuse faas on suurim. Faas kasvab lõunast põhjasuunas, kuna seekord möödub Kuu varju keskosa Maast napilt ülevaltpoolt või põhjasuunast. Rootsis, Soomes ja Eestis, kus varjutuse faas on suurim, jääb äärmiselt haruldasest rõngakujulisest päikesevarjutusest seega üsna napilt puudu. Kuu varju kese jääb nende alade kohale 500-600 km kõrgusele, rõngakujulise varjutuse piir on tegelikult veel paarsada kilomeetrit madalamal.

Kui varjutuse faas on parim põhjapoolsetel alade, siis vaatlustingimuste kohta seda küll väita ei saa. Esimeseks faktoriks on päikese kõrgus, mis teadagi on talvisel ajal Põhja-Euroopas väga väike. Suurima varjutuse nähtavuskohas Rootsi idarannikul on sisuliselt tegu polaaröö lõunapiiriga. See tähendab, et kitsas päikesesirp tõuseb seal vaid lühikeseks ajaks vaevu üle horisondi. Eestis on olud mõnevõrra paremad, varjutuse algul on päike just tõusnud ja väga madalal, kuid varjutuse keskmomendil on päike meilt vaadates 7-8 ning lõpus ligi 10 kraadi kõrgusel horisondist. Siiski teab igaüks, et kesktalvist päikest linnatänavatelt naljalt ei näe, ette jäävad puuvõrad ja hooned. Seega, varjutuse ajal päikese nägemiseks tuleb vaatluskohta hoolikalt valida. Koht peaks olema võimalikult lage, eemal puudest ja hoonetest. Linnas peaks sobima ka kõrgemate hoonete lõunapoolsed aknad.

Veel suuremad piirid seab varjutuse vaatamisele muidugi ilm, mis eriti Põhja-Euroopas on kesktalvel väga pilvine. Ka ilmaprognoosid ei ole teisipäeva hommikuks eriti optimistlikud, seega pole üldse kindel, kas kuskil Eestis õnnestub varjutuse ajal üldse päikest näha, rääkimata selgest taevast kogu varjutuse jooksul. Õnneks on tänapäeval saadaval piisav valik kõikvõimalikke planeteeriumiprogramme, mis võimaldavad pilvise taeva korral varjutuse faasi vähemalt arvutiekraanilt reaalajas jälgida. Kellel vastavaid programme käepärast pole, võib spikrina kasutada allolevat joonist.

Faasid. 4. jaanuari päikesevarjutuse ajaline käik Eestis. Varjutuse faasid on joonistatud arvutiprogrammiga RedShift3

Kuidas pilves ilma korral varjutust jälgida? Väikesefaasilisi osalisi varjutusi pole läbi pilvede üldse võimalik märgata. Seekordne varjutus on aga suur, mistõttu valguse hulk kindlasti väheneb. Kui märgatavalt valgus varjutuse ajal väheneb, sõltub lisaks varjutuse faasile ka päikese kõrgusest ja pilvede hulgast ning tihedusest. Kes käisid Eesti astronoomiahuviliste reisiga 29. märtsil 2006 Kesk-Türgis täielikku varjutust vaatamas, võivad kindlasti öelda, et isegi siis, kui on kaetud 90 protsenti päikesest, ei muutu avatud maastikul märgatavalt hämaramaks. Tookord oli taevas pea pilvitu, päike säras meie südasuvisel kõrgusel ning 80-90 protsendilise varjutuse ajal oli ainus silmaga nähtav efekt maastiku värvide tugev kahvatumine ja pruunika varjundi ilmumine loodusesse. Suurefaasilise osalise varjutuse mõju looduse üldilmele ilusa ilmaga illustreerib allolev fotomontaaž.

Fotomontaaž kahest Kesk-Türgi maastikufotost 29. märtsil 2006 toimunud päikesevarjutuse ajal. Vasakpoolsel fotol on faas väike ja maastikul pole mingeid muutusi märgata. Parempoolsel suure faasi ajal tehtud fotol on maastikuvärvid kahvatunud ja pruunikad, taevas on tõmbunud hallikaks.

Seekordse varjutuse puhul tuleb arvestada päikese madala asendiga ja võimalik et ka tiheda pilvisusega. Mõlemad faktorid peaks hämardumisefekti varjutuse suurima faasi ajal soodustama.

Analoogina sobivad meenutada 12. oktoobril 1996 ja 31. mail 2003 Eestis toimunud osalised päikesevarjutused. Oktoobris 1996 kattis Kuu umbes kaks kolmandikku päikesest, maksimaalne faas oli tund enne loojangut kui päike oli 6-7 kraadi kõrgusel, mis on võrreldav praeguse varjutusega. Tookord oli taevas pilves, väljas oli märgata vaid kerget hämardumist, samas siseruumides valitses varjutuse maksimumi ajal tihe hämarus. Teisipäevase varjutusega võrreldav faas oli 31. mail 2003 toimunud varjutusel. See leidis aset varahommikul, päike oli taevas veidi kõrgemal, 12-13 kraadi kõrgusel. Ka siis oli taevas pilves ning hämardumist võis eriti märgata siseruumides.

Inimsilm kohaneb osalise päikesevarjutuse aeglase hämardumisega hästi, seepärast polegi valguse vähenemine eriti tajutav. Sama kohanemisvõimeline on ka fotokaamerate automaatika. Kui teha automaatrežiimis fotoaparaadiga kaader enne varjutust, varjutuse keskmomendi ajal ja pärast varjutuse lõppu, ei erine fotode valgustatus tõenäoliselt oluliselt. Kellel aga on võimalik kasutada manuaalrežiimiga fotokaamera, see peaks varjutusega kaasneva hämardumisefekti väga hästi fotodele saama. Selleks tuleks teha järgmist:

• Määrata fotokaamerale manuaalrežiim
• Panna manuaalrežiimis paika ava ja säriaeg. Täpsed väärtused võivad eri aparaatidel erineda. Canon EOS1000D ja 18 mm fookuskauguse puhul töötab ISO100-ga hästi ava 5,6 ja säri 1/40 sek. Siis tuleb keskpäeval õues tehtud foto normaalse valgustatusega.
  Konkreetse aparaadi jaoks sobivad väärtused saab keskpäeval automaatrežiimiga ja ilma välguta tehtud foto infost, 3. jaanuari päeval on võimalus proovida
• Hakata varjutuse ajal fikseeritud ava ja säriga pildistama. Intervall valida vastavalt võimalusele. Võib teha näiteks 5-minutiliste vahedega ülaltoodud varjutuse faaside joonise kellaaegadel, siis saab hiljem võrrelda, milline varjutuse faas kuipalju valgustatust mõjutab.
• Kui on võimalus fotoaparaat statiiviline kinnitada ja arvutiga ühendada, siis võib proovida ka video tegemist. Paljude kaameratega on kaasas tarkvara, mis võimaldab intervallpildistamist. Kui teha näiteks iga 10 sekundi tagant foto ja hiljem 30 kaadrit sekundis videoks kokku tõsta, saab iga viie minuti kohta ühe sekundi videot. Kui alustada pildistamist kell 8:30 ja lõpetada kell 12:30 saab 10-sekundilise intervalliga pildistades 1440 fotot ja nendest hiljem 48 sekundi pikkuse video valgusolude muutumisest varjutusehommikul. Eriti hästi tuleb varjutusest tingitud valguse nõrgenemine välja ühtlases pilves (või pidevalt selge) taeva korral.

Selge ilma korral või kui päikest pilvede vahelt näha õnnestub, saab fotografeerida varjutuse faase.

Päikese fotografeerimisel tuleb arvestada samade ohutusnõuetega, mis silmaga vaadates. Seega tuleks fotod teha läbi spetsiaalse  päikesefiltri, CD-ketta või kahekordse floppy ketta.

Eelmine Eestis nähtav päikesevarjutus toimus 1. augustil 2008. Siis oli tegemist globaalses mastaabis täieliku varjutusega, mis Eestis oli nähtav osalisena, kusjuures meil kattus kuuga umbes pool päikesekettast. Ilm oli suures osas Eestist pilvitu, varjutuse vaatlemine ja pildistamine õnnestus paljudes kohtades. Türil tehtud vaatlustest ja fotodest on olemas ka  Internetilehekülg.

Järgmine Eestis nähtav päikesevarjutus on 20. märtsil 2015. Ka see varjutus on globaalses mastaabis täielik, kusjuures täisvarjuvöönd kulgeb üsna Euroopa lähedalt üle Põhja-Atlandi. Eestis on varjutus suurefaasiline osaline, kattub umbes 80 protsenti päikesest. Järgmine Eestis nähtav täielik päikesevarjutus toimub 16. oktoobril 2126, rõngakujulised varjutused on Eestis vaadeldavad 21. juunil 2039 ja 11. juunil 2048.

Osaline päikesevarjutus paneb võib-olla esimese hooga õlgu kehitama, sest see, kes on mingil määral varjutuste olemusega kursis, teab, et efektselt vaadata tasub vaid täielikku päikesevarjutust – ümberringi peaks kiiresti minema päris hämaraks, isegi ehk külmemaks ning selge taeva korral ilmuvad nähtavale heledamad tähed ning planeedid. Loomulikult on muljetavaldav ka Kuu poolt kaetud Päikese fotosfäär ehk Päikese näiv ketas, mille ümber saab nähtavaks Päikese väline atmosfäär ehk Päikese kroon. Osalise varjutuse puhul jäävad teatavasti kõik need lisaefektid esinemata. Teiseks tuleb ehk meelde see, et lisaks konkreetses kohas üliharuldastele täielikele varjutustele on ka osaliste päikesevarjutuste piirkonnad mitte just ulatuslikud ning seetõttu võib kalendreist enamasti lugeda (või skeemidelt vaadata või arvutada), et sel või tol päeval esineb Maal päikesevarjutus, kuid konkreetses “vajalikus” kohas enamasti nähtamatu. Samuti kipub vaadeldava varjutuse faas enamjaolt väikesevõitu olema. Seega kokkuvõttes võiks osalisi päikesevarjutusi hinnata kui konkreetses kohas piisavalt harva esinevaid, samas eriti efektset vaatepilti mitte pakkudes ei tekita need ka erilist entusiasmi varjutuspiirkonda kohale lennata.

4. jaanuari osaline päikesevarjutus on mõnes mõttes siiski Eestis eriline. Tõsi küll, ehkki varjutus on ikkagi “ainult” osaline, on ta ehk siiski pisut enam kui mõni “keskmine” varjutus. Kõigepealt juba asjaolu ise, et varjutus on Eestis nähtav… Antud varjutuse puhul ehk olulisim on siiski asjaolu, et sisuliselt asub Eesti varjutuse maksimaalse faasi piirkonnas, st. kõnesolev varjutus on maksimaalselt vaadeldav Eestis ja selle lähiümbruses. Maksimaalseim faas jääb Eestist vaid mõnisada kilomeetrit põhja poole, kus Päike on ligikaudu horisondil. Erinevad Kuuga kattumise algus-ja lõpukellaajad on Eesti eri linnades veidi erinevad, kui erinevused ei ületa paari-kolme minutit. Tartu näitel on varjutuse alguskellaaeg (Kuu vari puudutab Päikese näivat ketast) kell 9.29 ning lõpukellaaeg (Kuu vari puudutab uuesti Päikese näivat ketast) kell 12.16.

Vahepealsel ajal võtab muutub aga Päikese kuju päris huvitavaks: varjutuse maksimaalase faasi ajal kell 10.51 katab Kuu umbes 85 protsenti Päikese näivast diameetrist. Heleda ja kitsa päikesesirbi pikkade “sarvede” tõttu on Kuu poolt kaetav Päikese pindala mõneti väiksem, 79 protsenti.

Kuu poolt katmata pikad “päikesesarved” viitavad veel millelegi. Nimelt sellele, et isegi juhul, kui Kuu projekteeruks 4. jaanuaril otse Päikese ette, jääks optiline efekt peaaegu samasuguseks – Päikese “sarved” põimuksid üleni ümber Kuu valgustamata ketta ja varjutus oleks rõnakujuline. Oluline põhjus: vaid päev varem on Maa periheelis ehk lähimas punktis Päikesele oma kergelt elliptilisel orbiidil. Loomulikult pole ka päev hiljem Maa ja Päikese vahemaa eriti kasvada jõudnud. Maa Päikesele lähim olek tähendab seda, et Maalt vaadates paistab Päike maksimaalselt suurena, õigemini maksimaalase nurkläbimõõduga. Kuu ja Maa vahekaugus on samuti mõneti varieeruv. Kuigi Kuu on parajasti kuskil perigee ja apogee vahel ehk umbkaudu keskmisel kaugusel Maast, oleksid siiski Maa ja Päikese vastastikused asendid parajasti piisavad, et tsentraalse Kuu varju korral toimuks rõngakujuline varjutus. Sellest jääb paraku siiski veidi puudu, kuid mitte eriti. See asjaolu, et näeme peaaegu rõngakujulist varjutust, muudabki võib-olla 2011. aasta 4. jaanuari osalise päikesevarjutuse Eesti jaoks tähelepanuväärseks.

Mõneski meepotis kipub siiski ka tõrvatilku esinema, vähemalt rahvaluules. Antud juhul on võimalikuks “tõrvatilgaks” Päikese jaanuarikuine madal asend – varjutuse alates on Päike alles äsja tõusnud, maksimaalse faaasi aegu on Päikese kõrgus alla 8 kraadi silmapiirist. Samas võib mõningat tüüpi hõreda pilvisuse puhul sellest kasugi olla. Nimelt silmade hoidmiseks ei tohi Päikest, ei ketast ega sirpi, otse vaadata ilma valgust nõrgendavate abivahenditeta. Üks kindlamaid vahendeid oleks näiteks keevitaja kaitsemask, kuid sobivad ka muud tumedad vahendid, kust miski muu peale Päikese valguse läbi ei paista.

Päikese väga madala asendi puhul võib aga atmosfääris kiirte ette jääda suhteliselt palju “soga”, nii et kaitsevahendeid ei pruugi äärmuslikul juhul ehk eriti vajagi minna, kuid pigem EI TOHI sellega arvestada. Samas võib kergesti pigem juhtuda (siit see “tõrvatilk”), et pilvkate võib nii tihe olla, et (eriti just horisondi ligidal) Päikese näiv ketas läbi pilvede ei paista ning varjutus jääb sel juhul üsna märkamatuks. Piisavalt valgust, et pimedaks ei läheks, suudab anda ka päikesesirbike…

Järgmist suure faasiga osalist päikesevarjutust ei annagi Eestis väga kaua oodata: 20. märtsil 2015. aastal on Gröönimaast ida pool merel ja Teravmägedel vaadeldav täielik päikesevarjutus, Eestis paistab varjutus osalisena, kuid ligikaudu 80 protsenti Päikese diameetrist katab Kuu siiski ära.

Täielik päikesevarjutus (kuigi ka siis vaid Eesti kirdepoolses osas) on Eestis vaadeldav alles 2126. aasta 16. oktoobril.

Jämedalt võiks ehk hinnata, et umbes nüüd või lähiaastail võiksid Eestis hakata sündima (aegamööda loomulikult üha rohkearvulisemalt) inimesed, kellel on ealist potentsiaali see varjutus ka ära vaadata… Kaasaja inimesed seda varjutust küll ei näe, kuid ei tasu kurvastada: kogu maakera mastaabis esineb nii täielikke kui osalisi varjutusi küllaltki tihti ning nende nägemiseks tuleb endal lihtsalt sobivaisse kohtadesse minna (lennata), lootuses selgele ilmale. Esimene võimalus selleks tuleb 2012. aastal – sel novembripäeval on ilmselt kõige lühem tee Eestist täisvarju piirkonda peaaegu otse läbi maakera, Uus-Meremaa lähistele. Kuna tehniliselt võib see raskeks osutuda, võib kohalesõiduks kasutada palju mugavamat reisimeetodit pisut pikemaid teid mööda laevade ja lennukite abil.

Rannas: Hiinlased olid valmis vastu võtma palju rohkem huvilisi.

Kahjuks ei antud meile aga head ilma, oli täitsa pilves. Nii oligi hiinlaste poolt hoolega välja mõõdetud/lindistatud ja sildistatud platsidel rahvast väga vähe.

Rahakamad grupid otsisid omale eelmisel õhtu ilmainfo põhjal paremaid (kaugemaid) vaatluskohti. Aga tegelikult oli ilm sel päeval kogu täisvarju piirkonnas väga halb. Õnnelikke, kel õnnestus 6 minutit Päikese krooni imetleda, oli vist üsna vähe…

Rohkem oli neid, kes sel päeval üldse päikest ei näinud.

Aga meile ta end aeg-ajalt ikka läbi hõredate pilveaukude näitas. Saime päikesesirbi vähenemist (muidugi mitte pidevalt) jälgida peaaegu täisvarju saabumiseni. Võibolla oli ka krooni ajal pilvedes hõredamaid kohti, kuid krooni vähene valgus sellest läbi tungida ei suutnud. Ja mõned minutid pärast täisvarju lõppu hakkas hoopiski üsna tugevalt vihma sadama. Nii me Draakoni käest võidetud Päikese kasvamist ei näinudki.

Kuueminutine pilkane pimedus päise päeva ajal on ka küll elamus, aga …

Imeilus värvidemäng, kroon, briljantsõrmused ja tähed-planeedid jäid seekord meil nägemata.

Aparatuur: AsusEee, LabPro, andurid.

Sellel korral olid meil kaasas ka mõõteriistad: EMÜ füüsikalabori arvutipõhine mõõtesüsteem LabPro. Mõõtsime kaht suurust – temperatuuri (anduri tööpiirkond -40 – 135 °C, tundlikkus 0,2°) ning valgustatust (anduri tööpiirkond 0 – 150000 lx, tundlikkus 50 lx). Mõõtmisi plaanisime teha 150 min vältel, esimesest kuni neljanda kontaktini, sagedusega 10 mõõtmist minutis.

Vaatluse rikkus halb ilm. Oli pilves, valgustatuse muutumine sõltus palju pilvkatte tihedusest. Alates 20 minutist hakkas valgustatus vähenema, kiirusega umbes 300 lx/min, viimastel minutitel kuni 500 lx/min. Täisvarju saabumise ajaks kahanes valgustatus 100 luksini, mis oli fotomeetri selle tööpiirkonna korral juba allpool tundlikkuse piirnivood. Mõned minutid pärast täisvarju lõppu katkestas mõõtmised vihmasadu.

Temperatuuri langus oli samuti märgatav: tunni ajaga 32 kraadilt 28 kraadile.

Mõõtmised: Temperatuuri ja valgustatuse muutumine. Mõõtmist alustati esimesest kontaktist (kell 8.23 kohaliku aja järgi).

Pilt: Anna-Liisa Urm

Alanud nädal on päikesevarjutuse nädal. Kolmapäeval, 22. juulil saab täielikku päikesevarjutust vaadelda kitsal maaribal, mis algab Indiast, kulgeb läbi Nepali, Bangladeshi, Bhutani, Myanmari ja Hiina ning lõpeb Vaikse Ookeani kohal. Tegemist on 21. sajandi pikima täieliku päikesevarjutusega: ookeani kohal ulatub varjutuse pikkus 6 minuti ja 39 sekundini.

Nädala astronoomiasündmust illustreerib Tartu Observatooriumi joonistusvõistlusel V-IX klassi vanuserühmas III preemia pälvinud töö.

Rõngakujuline päikesevarjutus tuleb juba üsna varsti – 26. jaanuaril. Nähtav Lõuna-Aafrikas, India Ookeanil, Aasia lõunaosas, Austraalias ja Okeaanias.

Täielik päikesevarjutus on 22. juulil. Ei ole Eestis vaadeldav, ka osalisena mitte. Varjutuse vaatamiseks tuleks sõita Aasia idaosasse või Vaiksele Ookeanile. Aga see on ka käesoleva sajandi suurim varjutus – Päike kaob Kuu taha enam kui kuueks minutiks,

Mullust täielikku päikesevarjutust käisi Hiinas vaatamas päris palju eestlasi. Oli reisifirma IdeeFix grupp (Raivo Hein ja teised), omal käel käis vähemalt üks neljaliikmeline grupp (Hanno Kuus ja teised). Aga küllap oli neid reisilisi veelgi, eestlased on ju rännuhimuline rahvas.

Kõige reaalsem reisi sihtkoht võiks ka sel aastal olla Hiina. Juba hiline aeg reisiplaanide tegemiseks, aga siiski…

Tartu Tähetorni rahvas annab alla, selle reisi korraldamisega me ei saa hakkama. Kui kõne all oleks reis hinnavahemikus 40 kuni 50 tuhat krooni, siis sellega poleks vist probleemi. Aga me ei tahaks ju üle 20 tuhande maksta…

Teeme huvilistele päikesevarjutuse lehekülje, sinna kogume teavet varjutuse tee jms kohta. Kui kellelgi huvitavat lisainfot on, saatke meile, paneme ka selle üles.

‘Vaatleja´ foorumis võite ka oma reisiplaanidest rääkida ja kaaslasi otsida.

Tänavuse aasta varjutuste-kuud on veebruar ja august: kui 21. veebruaril nägime täielikku kuuvarjutust, aga 7. veebruari rõngakujuline päikesevarjutus jäi lõunapoolkerale, siis augusti kaks varjutust on mõlemad meilt vaadeldavad.

Täielik päikesevarjutus 1. augustil on Eestist nähtav osalisena. Et tegu on polaarvarjutusega (täisvarju tee kulgeb meist põhja pool), siis on väike eelis Põhja-Eesti vaatlejatel: kui Tartus katab Kuu 44,75% Päikese pinnast, siis Tallinnas on see 46,14%. Täisvarjutuse riba jääb meist sel ajal umbes 1600 km kaugusele, kusagile Teravmägede kanti.

Varjutus algab Tartus kell 11.48 ja lõpeb kell 13.58 (kohalik suveaeg!), keskmoment seega 12.53. Kuu läheneb Päikesele seekord ülaltpoolt ja katab selle vasakpoolse (idapoolse) osa. Ilusa animatsiooni varjutuse kulgemisest annab Briti Mereväe Nautical Almanac veebilehel

http://www.eclipse.org.uk/eclbin/query_hmnao.cgi

Kasutada tuleb alumist klahvi “Search for eclipses”, valides aasta ning varjutuse. Avaneva veebilehe allosas on tabel “Local Circumstances and Animations”, kust saab valida varjutuste andmed ning animatsioonid 607 linna jaoks (Eestist on tabelis Tallinn ja Tartu). Saadaval on kõik perioodil 1501 – 2100 toimunud varjutused. Tallinna jaoks saate näiteks 1. augusti varjutuse animatsiooni aadressilt

http://www.eclipse.org.uk/eclipse/0312008/Tallinn_Estonia_2008Aug01_anim.gif

Et on ilus hommikune aeg ja päike kõrgel, tasub varjutus ära vaadata.
Aga pidage meeles

Päikese vaatamisel kaitseke silmi spetsiaalsete prillide või filtritega!

Ilma filtriteta ei tohi mingil juhul kasutada ka binoklit ja teleskoopi!

Vaatlusmeetodeid ja ohutusnõudeid leiate meie varasemalt
päikesevarjutuste-lehelt , kaardid-pildid ei kuulu muidugi oodatava varjutuse kohta.
Kui ilm on selge, vaatame päikesevarjutust ka Tartu Tähetornis, jälgige informatsiooni ‘Vaatlejas’.

Eestist seekordsele varjutusele päris-ekspeditsiooni ei korraldata. Võibolla sõidab keegi Siberisse ja teadaolevalt sõidab seda vaatama Raivo Hein. Tema Hiina-reisi muljeid loodame kuulda tänavusel astronoomiahuviliste kokkutulekul.

Sellega varjutuste-värk ei piirdu: ööl vastu 17. augustit leiab aset osaline kuuvarjutus. See toimub mõnusalt õhtupoolsel ajal (Maa vari jõuab Kuuni kell 22.36 ja lahkub sealt kell 01.45. Keskmoment, kus varjutatud on 83% Kuust, on kesköö paiku (kell 00.10, kõik suveajas).

Kuigi selget taevast oli selle aja sees vähe, oli pilvede vahelt võimalik kõigil soovijatel varjutus ära näha. Veidi rohkem pilves oli taevas varjutuse maksimumi ajal kui kaetud oli 49 % läbimõõdust.

Lisa-vaatamisväärsuseks oli 3 päikeseplekki, mis aktiivsuse miinimumis olevale Päikesele üle pika aja olid ilmunud. Vaadeldi palju ka läbi käepäraste filtrite ja otse läbi pilvede. AHHAA keskuse digikaameraga tehti Päikesest ka ülesvõtteid. Külastajaid oli üle 50.

Arvestades lauspilvitust paar tundi enne varjutust ja üsna muutlikku ilma, võib varjutuse vaatlust Tähetornis kordaläinuks lugeda. Oleks võinud kehvemini minna (paistab, et Urmas Sisask lõi kusagil shamaanitrummi). Kuuldavasti läks väga hästi täisvarjutuse vaatlejatel Türgis.

Esitame kolm Tähetornis ja kaks mujal tehtud pilti 2006 a. varjutusest (esimene varjutus saarosest 139; saaros on 18 aastane periood päikesevarjutustes).

Ülesvõtted Tartus on tehtud AHHAA-keskuse digikaameraga (pildistas Kerly Ilves).

Päikesevarjutus 2006. Osaline päikesevarjutus pärast maksimumi läbi Zeissi teleskoobi.

Päikesevarjutus 2006. Haruldane pilt : kaadrisse on jäänud nii osaliselt varjutatud päike kui ka päikest vaatlev Zeissi teleskoop ise.

Päikesevarjutus 2006. Tüüpiline pilvitus varjutuse ajal Tartus, vist ka mujal Eestimaal.