Päikese plekid ja muud aktiivsuse ilmingud tekivad pinna all olevate tugevate magnetväljade tõttu. Need magnetväljad mõjutavad soojuse voogusid, mis omakorda avalduvad plekkides, loidetes või muudes ilmingutes.

Päikese plekid. Pilt: SOHO/MDI

Helilained liiguvad erinevalt suure magnetväljaga piirkondades, mis on noorte, Päikese sees olevate, plekkide juures. Seega lained, mis läbivad noort plekki ja need, mis ei läbi, jõuavad erineval ajal Päikese pinnale. Pinnale jõudmise aegade erinevuse põhjal on võimalik tekkivad plekid üles leida.

Ennustusmeetodi puhul on miinuseks see, et mida võimsam aktiivsuse ilming, seda kiiremini see liigub Päikese seest pinna poole ning seda vähem aega on võimalik seda ette ennustada. Keskmiselt 1-2 päeva suudetakse niisuguse meetodiga ette näha Päikese aktiivsust.

Päikese aktiivsuse tõttu tekivad võimsad magnetilised nähtused, mis Maa juurde jõudes võivad elektroonikat rivist välja lüüa ning kosmoses olevatele astronautidele viga teha. Kõige selle vältimiseks on oluline õigeaegselt ennustada Päikese aktiivsust, mida käesolev uurimus mõnevõrra võimaldab.

SDO tehtud pilt. Näha on spiikulid, milledest leiti otsitud Alfvéni lained. Pilt: NASA/SDO/AIA

Alfvéni lained on magnetvälja ja plasma võnkumised Päikese atmosfääris. Kui need lained liiguvad Päikese atmosfääris, siis nad kannavad endaga kaasa energiat, mis kroonis võiks hajuda ning sealset temperatuuri kasvatada. Energia kogus sõltub lainete amplituudist, perioodist ja kiirusest, mida täpsustati viimaste vaatlustega. Varasemate uuringutega (2007) võrreldes saadi tunduvalt suuremad lainete energiad, mis võivad olla vastutavad krooni temperatuuri eest.

Solar Dynamics Observatory (SDO) on kosmoses olev päikeseteleskoop, mille vaatlustel põhineb uurimus. Vaadeldi spiikuli juures olevat piirkonda. SDO ruumiline ja ajaline lahutus on piisavalt head, et saada lainetest otseseid pilte. Varasemad uuringud on piirdunud kaudsetel meetoditel, mis ei anna kaugeltki nii häid tulemusi.

Uurimise käigus leiti Alfvéni lainete energia kogus. Kui see kõik energia kroonile edasi anda, siis on see temperatuuri kasvatamiseks piisav. Praegu ei ole veel täpselt teada, kuidas ja kui palju lainete energiat antakse edasi. Sarnased uurimused aitavad mõista kuidas satelliitidele ohtlikud Päikese aktiivsuse ilmingud tekivad ja kuidas neid ennetada.

SDO pilt Päikesest. 7 juunil toimunud keskmise suurusega Päikese loide. Pilt: NASA/SDO

Kiiresti liikuv loide tekitab magnetheli laineid (magnetosonic waves), mis on olemuselt segu helilainetest ja Alfeni lainetest, mis omakorda on magnetvälja ja ioonide madalasageduslik võnkumine. See laine hakkab liikuma loitest väljapoole. Lõpuks peavad need lained hajuma ning kui see hajumine tekib, muutub laine energia ümbritseva keskkonna temperatuuriks. Lisaprobleem on selles, et lained tekivad ainult siis kui on loited, kuid krooni temperatuur on pidevalt kõrge.

Nende lainete periood on umbes pool minutit, mis teeb lainepikkuseks 100 000 kuni 200 000 km. Lained liiguvad kiirusega kuni 2000 km/s (võrdluseks lennukite kiiruserekord on umbes 3 km/s), sellest tuleneb, et lainete poolt tekitatav võimsus, mis soojendab krooni, on 10 kilovatti ruutmeetri kohta. Võrdluseks keskmine põrandaküte annab välja võimsust 0.1 kilovatti ruutmeetri kohta.

Avastus ei olnud väga ootamatu, kuna neid tulemusi on ennustatud arvuti simulatsioonide abil, kuid varem poldud vaadeldud. Lainete vaatlemiseks on praegu ainult SDO võimeline.

4. jaanuari osaline päikesevarjutus oli märkimisväärne suure faasi tõttu: maksimumis varjas Kuu 85 protsenti Päikese ketta läbimõõdust ja ligi 80 protsenti ketta pindalast. Paraku segasid pilved enamikes paikades varjutuse vaatlemist, kuid tähelepanelikud ja kannatlikud huvilised võisid pilvede vahelt tabada ka varjutatud Päikese ketta.

Käesolev foto on tehtud kell 11.21 Jõgevamaal Raigastveres. Varjutuse keskmomendist on möödas umbes pool tundi, seetõttu on varjutuse faas maksimaalsest tunduvalt väiksem.

Osaline päikesevarjutus paneb võib-olla esimese hooga õlgu kehitama, sest see, kes on mingil määral varjutuste olemusega kursis, teab, et efektselt vaadata tasub vaid täielikku päikesevarjutust – ümberringi peaks kiiresti minema päris hämaraks, isegi ehk külmemaks ning selge taeva korral ilmuvad nähtavale heledamad tähed ning planeedid. Loomulikult on muljetavaldav ka Kuu poolt kaetud Päikese fotosfäär ehk Päikese näiv ketas, mille ümber saab nähtavaks Päikese väline atmosfäär ehk Päikese kroon. Osalise varjutuse puhul jäävad teatavasti kõik need lisaefektid esinemata. Teiseks tuleb ehk meelde see, et lisaks konkreetses kohas üliharuldastele täielikele varjutustele on ka osaliste päikesevarjutuste piirkonnad mitte just ulatuslikud ning seetõttu võib kalendreist enamasti lugeda (või skeemidelt vaadata või arvutada), et sel või tol päeval esineb Maal päikesevarjutus, kuid konkreetses “vajalikus” kohas enamasti nähtamatu. Samuti kipub vaadeldava varjutuse faas enamjaolt väikesevõitu olema. Seega kokkuvõttes võiks osalisi päikesevarjutusi hinnata kui konkreetses kohas piisavalt harva esinevaid, samas eriti efektset vaatepilti mitte pakkudes ei tekita need ka erilist entusiasmi varjutuspiirkonda kohale lennata.

4. jaanuari osaline päikesevarjutus on mõnes mõttes siiski Eestis eriline. Tõsi küll, ehkki varjutus on ikkagi “ainult” osaline, on ta ehk siiski pisut enam kui mõni “keskmine” varjutus. Kõigepealt juba asjaolu ise, et varjutus on Eestis nähtav… Antud varjutuse puhul ehk olulisim on siiski asjaolu, et sisuliselt asub Eesti varjutuse maksimaalse faasi piirkonnas, st. kõnesolev varjutus on maksimaalselt vaadeldav Eestis ja selle lähiümbruses. Maksimaalseim faas jääb Eestist vaid mõnisada kilomeetrit põhja poole, kus Päike on ligikaudu horisondil. Erinevad Kuuga kattumise algus-ja lõpukellaajad on Eesti eri linnades veidi erinevad, kui erinevused ei ületa paari-kolme minutit. Tartu näitel on varjutuse alguskellaaeg (Kuu vari puudutab Päikese näivat ketast) kell 9.29 ning lõpukellaaeg (Kuu vari puudutab uuesti Päikese näivat ketast) kell 12.16.

Vahepealsel ajal võtab muutub aga Päikese kuju päris huvitavaks: varjutuse maksimaalase faasi ajal kell 10.51 katab Kuu umbes 85 protsenti Päikese näivast diameetrist. Heleda ja kitsa päikesesirbi pikkade “sarvede” tõttu on Kuu poolt kaetav Päikese pindala mõneti väiksem, 79 protsenti.

Kuu poolt katmata pikad “päikesesarved” viitavad veel millelegi. Nimelt sellele, et isegi juhul, kui Kuu projekteeruks 4. jaanuaril otse Päikese ette, jääks optiline efekt peaaegu samasuguseks – Päikese “sarved” põimuksid üleni ümber Kuu valgustamata ketta ja varjutus oleks rõnakujuline. Oluline põhjus: vaid päev varem on Maa periheelis ehk lähimas punktis Päikesele oma kergelt elliptilisel orbiidil. Loomulikult pole ka päev hiljem Maa ja Päikese vahemaa eriti kasvada jõudnud. Maa Päikesele lähim olek tähendab seda, et Maalt vaadates paistab Päike maksimaalselt suurena, õigemini maksimaalase nurkläbimõõduga. Kuu ja Maa vahekaugus on samuti mõneti varieeruv. Kuigi Kuu on parajasti kuskil perigee ja apogee vahel ehk umbkaudu keskmisel kaugusel Maast, oleksid siiski Maa ja Päikese vastastikused asendid parajasti piisavad, et tsentraalse Kuu varju korral toimuks rõngakujuline varjutus. Sellest jääb paraku siiski veidi puudu, kuid mitte eriti. See asjaolu, et näeme peaaegu rõngakujulist varjutust, muudabki võib-olla 2011. aasta 4. jaanuari osalise päikesevarjutuse Eesti jaoks tähelepanuväärseks.

Mõneski meepotis kipub siiski ka tõrvatilku esinema, vähemalt rahvaluules. Antud juhul on võimalikuks “tõrvatilgaks” Päikese jaanuarikuine madal asend – varjutuse alates on Päike alles äsja tõusnud, maksimaalse faaasi aegu on Päikese kõrgus alla 8 kraadi silmapiirist. Samas võib mõningat tüüpi hõreda pilvisuse puhul sellest kasugi olla. Nimelt silmade hoidmiseks ei tohi Päikest, ei ketast ega sirpi, otse vaadata ilma valgust nõrgendavate abivahenditeta. Üks kindlamaid vahendeid oleks näiteks keevitaja kaitsemask, kuid sobivad ka muud tumedad vahendid, kust miski muu peale Päikese valguse läbi ei paista.

Päikese väga madala asendi puhul võib aga atmosfääris kiirte ette jääda suhteliselt palju “soga”, nii et kaitsevahendeid ei pruugi äärmuslikul juhul ehk eriti vajagi minna, kuid pigem EI TOHI sellega arvestada. Samas võib kergesti pigem juhtuda (siit see “tõrvatilk”), et pilvkate võib nii tihe olla, et (eriti just horisondi ligidal) Päikese näiv ketas läbi pilvede ei paista ning varjutus jääb sel juhul üsna märkamatuks. Piisavalt valgust, et pimedaks ei läheks, suudab anda ka päikesesirbike…

Järgmist suure faasiga osalist päikesevarjutust ei annagi Eestis väga kaua oodata: 20. märtsil 2015. aastal on Gröönimaast ida pool merel ja Teravmägedel vaadeldav täielik päikesevarjutus, Eestis paistab varjutus osalisena, kuid ligikaudu 80 protsenti Päikese diameetrist katab Kuu siiski ära.

Täielik päikesevarjutus (kuigi ka siis vaid Eesti kirdepoolses osas) on Eestis vaadeldav alles 2126. aasta 16. oktoobril.

Jämedalt võiks ehk hinnata, et umbes nüüd või lähiaastail võiksid Eestis hakata sündima (aegamööda loomulikult üha rohkearvulisemalt) inimesed, kellel on ealist potentsiaali see varjutus ka ära vaadata… Kaasaja inimesed seda varjutust küll ei näe, kuid ei tasu kurvastada: kogu maakera mastaabis esineb nii täielikke kui osalisi varjutusi küllaltki tihti ning nende nägemiseks tuleb endal lihtsalt sobivaisse kohtadesse minna (lennata), lootuses selgele ilmale. Esimene võimalus selleks tuleb 2012. aastal – sel novembripäeval on ilmselt kõige lühem tee Eestist täisvarju piirkonda peaaegu otse läbi maakera, Uus-Meremaa lähistele. Kuna tehniliselt võib see raskeks osutuda, võib kohalesõiduks kasutada palju mugavamat reisimeetodit pisut pikemaid teid mööda laevade ja lennukite abil.

Päikeseplekid tekivad, kui Päikese pinnalt tõusev ioniseeritud plasma või elektriliselt laetud gaas Päikese poolt tekitatavasse magnetvälja lõksu jääb. Harilikult kiirgaks gaas oma soojuse keskkonda ning kukuks seejärel tagasi pinnale, ent magnetväli takistab seda protsessi. Maalt vaadatuna paistab piirkond tumedamana, kuna selle temperatuur on oma ümbrusest ligikaudu 1000 kelvini võrra madalam, kirjutab ERR Teadusportaal.

Astronoomid on päikeseplekke lugenud ja vaadelnud juba 17. sajandi algusest. Järgnevate aastasadade jooksul läbi viidud uuringute põhjal on järeldatud, et Päikese aktiivsus järgib 11-aastast tsüklit. Päikese maksimumkiirguse perioodi ajal kasvab päikeseplekkide arv hüppeliselt, mil päikese miinimumi ajal kahaneb nende arv nulli lähedaseks.

Viimane Päikese miinimum oleks pidanud juba eelmisel aastal lõppema, kuid juhtus midagi kummalist. Kuigi harilikult kestavad miinimumi perioodid ligikaudu 16 kuud, on praegune veninud juba üle 26 kuu pikkuseks. Rahvusvahelisel Astronoomia Ühingu sümpoosiumil esitletavas uurimuses peavad NSO teadlased Matthew Penn ja William Livingston Päikese magnetvälja tugevuse kahanemist.

Penn ja Livingston on alates 1990. aastast uurinud päikeseplekkide magnetilist tugevust, kasutades Zeemani lõhenemiseks kutsutavat mõõtetehnikat. Spektrograafi abil registreeritakse lõksus olevate raua aatomite poolt kiiratava valguse spektrijoonte vahe. Mida laiem see on, seda tugevam on plasma tekitanud magnetväli.

Teadlased järeldasid pärast 1500 päikesepleki nimetatud tehnika abil uurimist, et magnetvälja keskmine tugevus on kahanenud 2700 gaussilt 2000 gaussini. Toimunud kahanemise põhjus ei ole selge, kuid kui see jätkub, võivad päikeseplekid 2016. aastaks täielikult kaduda, kui päikeseplekkide magnetvälja tugevus 1500 gaussini langeb.

Ajaloost on teada, et samasugust nähtust täheldati 1645-1715 aasta vahel, mida kutsutakse Maunderi miinimumiks. Päikeseplekkide arvu kahanemine langes kokku aastakümnete pikkuse temperatuuri langusega kogu Euroopas, mida nimetatakse ka Väikeseks jääajaks.

Ent osa valdkonna teadlasi soovitab uurimistulemuste suhtes ettevaatlikuks jääda, kuna tehtud järeldused põhinevad eelnevate päikesetsüklite andmetel koostatud ekstrapolatsioonil, mille määramatus on suhteliselt suur. “Päikesetsüklite pikkuses ilmnevad kõikumised järgivad väga keerulist mittelineaarset käitumist. Seega on autorite kasutatud lineaarne ekstrapolatsioon tuleviku prognoosimiseks antud juhul ebakohane ning seega pole uurimuse järeldused õigustatud,” ütles Stanfordi ülikooli vanemteadur Alexander Kosovichev ERR-le.

Samuti hoiatab David Hathaway Marshalli Kosmoselennu keskusest, et päikeseplekkide magnetvälja arvutused ei võta arvesse paljusid väiksemaid päikeselaike, mis viimase päikese maksimumi ajal ilmnesid. Kuna nende väljatugevus on väiksem, võib nende arvesse võtmata jätmine ka magnetvälja tugevuse keskmise kõrgemaks kergitada.

Samas on Penni ja Livingstoni tulemused kooskõlas sarnase päikesetuule tiheduse vähenemisega. “Kuna päikesetuule tekkimist seostatakse Päikese tugevate magnetväljadega, on see magnetvälja tugevuse kahanemisega kooskõlas,” kinnitas P. K. Manoharan Tata fundamentaaluuringute instituudist (TIFR).

Livingston ise nendib, et kuigi tema ja Penni prognoos ei pruugi täide minna, näitab ainult aeg, mis tegelikult toimuma hakkab. “Sellegipoolest pole mitte mingisugust kahtlust, et päikeseplekid ei ole praegu väga terved,” lisas Livingston.

Loe lisaks:
arXiv: Long-term Evolution of Sunspot Magnetic Fields
Stuart Clarki kommentaar Eesti Füüsika Portaalis

Teadusuudis Eesti Füüsika Portaalis: Päikeseplekid võivad aastakümneteks kaduda

Kui need rasked osakesed Päikese tuumas kord kinni on, peaksid nad teooria kohaselt põrkuma prootonitega, mistõttu nende energia veidi suureneb ning mille tagajärjena liigub kuumus tähe tuumast eemale. Temperatuuri jaotumine Päikeses oleks tumeaine kohalolu või mitte kohalolu korral teistsugune, kirjutab physicsworld.com.

Teadlaste plaan tegemaks kindlaks temperatuurijaotust meie tähes seisneb Päikese tuumas termotuumasünteesi protsessides tekkivate neutriinode arvu kindlakstegemises. Oluline on aga, et erinevad reaktsioonid toimuvad Päikese tuumast erinevatel kaugustel. Et nende reaktsioonide toimumised sõltuvad tugevasti temperatuurist, põhjustaks tumeaine kohalolu märgatava muutuse erinevates reaktsioonides tekkivate neutriinode arvus. Seetõttu põhineks tumeaine olemasolu kinnitavad katsed neutriinokõikumiste mõõtmistele, kus erinevates sünteesireaktsioonides saadud neutriinod oleksid eristatavad energiaspektrite järgi.

Teadlased arvutasid WIMPide suhtes tehtud teatud eeldustel (nende mass, vastastikmõjju astumine barüonidega ning tõenäosus paariosannihilatsiooniks) välja, et tumeaine kohalolu suurendaks tekkivate neutriinode arvu kõikumisi boor-8 reaktsioonides kuni 30% võrra ning tavaliste prooton-prooton reaktsioonide korral kuni 2% võrra. Need tulemused toetavad selle aasta alguses läbi viidud sarnase uurimustöö tulemusi, kus kasutati veidi erinevaid teoreetilisi eelduseid ning arvutiprogramme.

Uurimuse läbi viinud teadlased Lopes ja Silk arvavad, et kui neil veab ning kui WIMPidel on nende eeldustele vastavad omadused, siis tumeaine mõju neutriinode arvu suhtelisele kõikumisele oleks piisavalt suur et lubada tumeaine otsest detekteerimist praegu olemasolevate Päikese neutriinode detektorite uuendatud aparatuuri abil.

Allikas: Searching the Sun for dark matter

Teadusartikkel “Neutrino Spectroscopy Can Probe the Dark Matter Content in the Sun“

Teadusuudis Eesti Füüsika Portaalis: Kas Päikeses on peidus tumeaine?

Foto: Mart Stöör

Päike muutub järjest aktiivsemaks, mis tähendab seda, et üha rohkem on Päikese pinnal näha plekke. Päikeseplekid ei ole midagi muud kui madalama temperatuuriga alad Päikese pinnal, mis paistavad meile tumedamatena. Kuna Päike pöörleb, siis on ka plekid pidevas liikumises ja iga päev võib näha erinevat pilti Päikese kettast. Käesolev foto on jäädvustatud 7. augustil 2010.

Vaata lisaks:

• Päikese plekid – teema astrofotograafia foorumis
• Astronoomiapilt #51: Päikeseplekid

Tehnilised andmed: teleskoop TAL-2, fookuskaugus 1200 mm, suhteline ava f/8, kaamera Canon 50D, ISO 400, säriaeg 1/640 s.

Päikeseplekid on väikesed tumedad alad Päikese pinnal, mis ilmuvad mõneks päevaks või harva ka pikemaks ajaks. Plekid markeerivad alasid kus Päikese magnetväli võib olla tuhandeid kordi suurem kui Maa magnetväli. Tüüpiliselt esinevad plekid rühmadena, mis koosnevad kahest erineva polaarsusega plekist.

Päikeseplekid on astronoomidele huvi pakkunud juba ammu. Tuletagem siin meelde kasvõi Galileo poolt teostatud esimesi teleskoobivaatlusi. Kaasaegne süstemaatiline päikeseplekkide katalogiseerimine algas aga Greenwichi Kuningliku Observatooriumi juhtimisel 1874. aasta maikuus. Seda katalogiseerimist jätkasid hiljem ameerika õhujõudude alluvuses olev päikese optilise jälgimise võrgustik ja NOAA (National Oceanic and Atmospheric Administration). Tulemusena on meil olemas küllaltki pikk ja täielik päikeseplekkide kataloog.

Päikeseplekkide statistikat on uuritud juba vähemalt 120 aastat ja siin on raske midagi uut ja oluliselt huvitavat välja mõelda. Ometi tõid Jaan Peldi ja kaastööliste uuringud välja mõned uued momendid, mis on huvitavad ja olulised Päikese uurimisel, eriti päikese-dünamo mudelarvutuste ja tegelike vaatluste sidumisel.

Autorid lähtusid neljast lihtsast printsiibist:

• Olulised on kohad Päikese pinnal, kus plekid tekivad (on esimest korda vaadeldud).
• Kasutada tuleb kõiki olemasolevaid andmeid ilma eelneva selekteerimise ja filtreerimiseta.
• Analüüsi meetod ei tohi sisaldada ühtegi uurija poolt fikseeritud parameetrit.
• Meetod ei tohi ka sõltuda uurija poolt eeldatavatest statistilise jaotuse kujudest.
• Statistilise meetodi arvutuslik külg peab olema lihtne, nii et arvutusi saaks sõltumatult kontrollida.

Toome siin ära ka artiklis saadud põhilised tulemused:

• Päikeseplekkide ajaline jaotus on ära määratud sügavamal toimuvate protsesside ajalisest käitumisest. Nii nimetatud aktiivsuse alad on tunduvalt pikaajalisemad kui üksikud päikeseplekid. Uued plekid tekivad eelistatult juba varem tekkinud plekkide lähedusse.
• Päikese konvektiivses kihis toimuvate protsesside keskmine pöörlemiskiirus on 14.338±0.040 kraadi päevas Päikese põhjapoolkeral ja 14.342±0.043 kraadi päevas Päikese lõunapoolkeral.
• Plekke tekitavad protsessid konvektiivse kihi sees võtavad osa diferentsiaalsest pöörlemisest. Selline pöörlemine sumbub (liikudes ekvaatorist kaugemale) mõnevõrra laugemalt, kui võrrelda plekkide endaga.
• Plekke tekitavate protsesside tüüpiline eluaeg on 10-15 Carringtoni pööret.
• Plekkide tekkimiskohtade korreleeritus on suurem ekvaatorile lähemal.
• Statistilise analüüsi tulemusena saadud pilt ei lange kokku pildiga, mis on saadud mudelarvutuste tulemusena. Vaadeldud faasisegunemise nähtused konvektiivses tsoonis on tõsiseks väljakutseks teoreetikutele ja numbrilistele modelleerijatele.

Uue meetodi poolt saadud tulemusi, eriti aga plekkide tekkimise tsooni diferentsiaalse pöörlemise parameetreid on plaanis võrrelda helioseismoloogia tulemustega. Kui tulemused on sarnased, siis võime öelda, et meil on nüüd kaks erinevat võimalust vaadelda Päikese sisse – esiteks uurides akustilisi kajasid ja teiseks kogudes hoolega pikaajalist statistilist informatsiooni pinnanähtuste kohta.

Artikkel: Solar active regions: a nonparametric statistical analysis

Allikas: Ajaloolised vaatlused aitavad aru saada sellest, mis toimub Päikese sees (Tartu Observatooriumi teadusuudised)

Foto: Kalle Rahu

Kui möödunud, 2009. aastal oli Päike erakordselt vaikne – tervelt 260 päeva ilma plekkideta – siis käesoleval aastal on Päike olnud veidi aktiivsem: jaanuarikuu jooksul on olnud vaid 2 plekkideta päeva. Käesolev foto on pildistatud 24. jaanuaril 2010 kell 14.19, kui Päikese pinnal oli näha kaks suurt plekki, mis mõlemad kuuluvad uude Päikese tsüklisse numbriga 24.

Tehniline info: objektiiv MTO 1000A, Baaderi päikesefilter, kaamera Canon EOS 400D.

Vaata lisaks:

• SOHO päikeseobservatooriumi Päikese pilt 24. jaanuarist
• Kalle Rahu fotod

Rannas: Hiinlased olid valmis vastu võtma palju rohkem huvilisi.

Kahjuks ei antud meile aga head ilma, oli täitsa pilves. Nii oligi hiinlaste poolt hoolega välja mõõdetud/lindistatud ja sildistatud platsidel rahvast väga vähe.

Rahakamad grupid otsisid omale eelmisel õhtu ilmainfo põhjal paremaid (kaugemaid) vaatluskohti. Aga tegelikult oli ilm sel päeval kogu täisvarju piirkonnas väga halb. Õnnelikke, kel õnnestus 6 minutit Päikese krooni imetleda, oli vist üsna vähe…

Rohkem oli neid, kes sel päeval üldse päikest ei näinud.

Aga meile ta end aeg-ajalt ikka läbi hõredate pilveaukude näitas. Saime päikesesirbi vähenemist (muidugi mitte pidevalt) jälgida peaaegu täisvarju saabumiseni. Võibolla oli ka krooni ajal pilvedes hõredamaid kohti, kuid krooni vähene valgus sellest läbi tungida ei suutnud. Ja mõned minutid pärast täisvarju lõppu hakkas hoopiski üsna tugevalt vihma sadama. Nii me Draakoni käest võidetud Päikese kasvamist ei näinudki.

Kuueminutine pilkane pimedus päise päeva ajal on ka küll elamus, aga …

Imeilus värvidemäng, kroon, briljantsõrmused ja tähed-planeedid jäid seekord meil nägemata.

Aparatuur: AsusEee, LabPro, andurid.

Sellel korral olid meil kaasas ka mõõteriistad: EMÜ füüsikalabori arvutipõhine mõõtesüsteem LabPro. Mõõtsime kaht suurust – temperatuuri (anduri tööpiirkond -40 – 135 °C, tundlikkus 0,2°) ning valgustatust (anduri tööpiirkond 0 – 150000 lx, tundlikkus 50 lx). Mõõtmisi plaanisime teha 150 min vältel, esimesest kuni neljanda kontaktini, sagedusega 10 mõõtmist minutis.

Vaatluse rikkus halb ilm. Oli pilves, valgustatuse muutumine sõltus palju pilvkatte tihedusest. Alates 20 minutist hakkas valgustatus vähenema, kiirusega umbes 300 lx/min, viimastel minutitel kuni 500 lx/min. Täisvarju saabumise ajaks kahanes valgustatus 100 luksini, mis oli fotomeetri selle tööpiirkonna korral juba allpool tundlikkuse piirnivood. Mõned minutid pärast täisvarju lõppu katkestas mõõtmised vihmasadu.

Temperatuuri langus oli samuti märgatav: tunni ajaga 32 kraadilt 28 kraadile.

Mõõtmised: Temperatuuri ja valgustatuse muutumine. Mõõtmist alustati esimesest kontaktist (kell 8.23 kohaliku aja järgi).

Pilt: Anna-Liisa Urm

Alanud nädal on päikesevarjutuse nädal. Kolmapäeval, 22. juulil saab täielikku päikesevarjutust vaadelda kitsal maaribal, mis algab Indiast, kulgeb läbi Nepali, Bangladeshi, Bhutani, Myanmari ja Hiina ning lõpeb Vaikse Ookeani kohal. Tegemist on 21. sajandi pikima täieliku päikesevarjutusega: ookeani kohal ulatub varjutuse pikkus 6 minuti ja 39 sekundini.

Nädala astronoomiasündmust illustreerib Tartu Observatooriumi joonistusvõistlusel V-IX klassi vanuserühmas III preemia pälvinud töö.

Aktiivsustsükleid loendatakse 18. sajandi keskpaigast, millal algasid pidevad Päikese vaatlused. Peamiseks – kuigi mitte ainsaks – aktiivuse näitajaks on nn Wolfi arv , mis iseloomustab plekkide ja plekigruppide arvu Päikese pinnal . Uue tsükli saabumist ennustavd plekid on eelmise perioodi plekkidega võrreldes vahetanud magnetvälja suuna ehk polaarsuse.

Peamine teave Päikese kohta saabub NASA kosmosejaamadelt SOHO – Päikese ja Heliosfääri Observatooriumilt – ja Ulysses (teine koos ESA-ga). NASA on USA ja ESA on Euroopa kosmoselendude keskused.

Vaatleja on aastaid jälginud Päikese aktiivsustsükli ja sellega seotud teemasid. Soovitame lugusid samal teemal:
Päike on taltunud, aga kahevahel
Algas Päikese tsükkel nr. 24
Päike ja plekid : pilt
Päike ja virmalised
Astronoomide ‘tähesõda’ Päikese vastu
Päikese ‘nägu’
Päikese uus elutsükkel
Päike ja Päikesetõusumaa (2 pilti)

Kuid vana tsükkel numbriga 23 ei anna veel alla: 28. märtsi pildid satelliidilt SOHO näitavad kolme suurt veel vana polaarsusega plekki. Kahe tsükli üheaegne ilmnmine pole aga midagi erakordset, pigem on se tavaline tsüklite üleminekul ehk Päikese aktiivsuse miinimumis. SOHO on Päikese satelliitobservatorium(täpsemalt Päikese ja heliosfääri observatoorium), mis lennutati orbiidile 12 tagasi, niisiis on see edukalt tegutsnud juba terve aktiivsustsükli jooksul.

25. märtsil näitas üks neist kolmest plekist ka om jõudu, temalt toimus keskmise tugevusega loide (uudsema terminiga koronaalne aine väljapurse, ingl. k. CME). Kui sellin purse kordub ka siis, kui plekk asub päikseketta keskel , st on purske ajal Maa poole pööratud, siis on oodata selle avaldumsit ka Maal: virmalisi, geomagnetilisi torme, sidehäireid. Arvestades vana tsükli visa vastupanu, on uue 24. tsükli aktiivsuse tõusu oodata alles 2012.aastal.

Tsüklid on nummerdatud alates sellest ajast kui hakati loendama pidevalt plekkid arvu.