Tegin 5. oktoobri õhtul kell 19:44 kohaliku aja järgi Mallorca saarel Palma de Mallorca linnas foto üliheleda meteoori jäljest taevas. Päike oli loojunud 15 minuti eest ja rannast hotelli poole jalutades nägin äkki läänekaares otse loojangu kohal 2-3 sekundi jooksul väga heleda meteoori (boliidi) langemist. Meteoor jättis oma teele sädemeid ja jälje, mis püsis minuteid. Foto on tehtud umbes minut-poolteist pärast meteoori lendu, kui sain kaamera kätte ja veidi paremale pildistamispositsioonile. Selleks ajaks oli jälg juba tublisti nõrgenenud ja tuuled olid selle kohati laineliseks muutnud. Allpool on tavaline lühike lennukijutt.

Eelmise aasta septembris leidis aset Jupiteri erakordne vastasseis, kui planeet oli Maale viimase 40 aasta lähimas asendis. Planeediketta läbimõõt küündis siis 49.9 kaaresekundini. Ehkki nüüdne vastasseis ei ole rekordiline – ketta läbimõõt “kõigest” 49.7 kaaresekundit – on sel sügisel Jupiteri vaatlemistingimused Eestis eelmisest aastast märgatavalt paremad. Nimelt on Jupiter pärast enam kui kuueaastast teekonda lõunataevas jõudnud taas põhjataevasse ja nii kulmineerub ta aastatagusega võrreldes tubli 12–13 kraadi kõrgemal, 43–44 kraadi kõrgusel silmapiirist. Tänu sellele näeme Jupiteri kujutist teleskoobis palju selgemini, sest planeedi valgus kohtab vähem õhuvirvendusi Maa atmosfääris.

Jupiteri vastasseis leiab aset 29. oktoobril. Jupiter tõuseb siis päikeseloojangul, särab heledusega -2.8 tähesuurust terve öö ja loojub päikesetõusul. Oktoobri keskel tuleb veel arvestada, et pimeduse saabudes on Jupiter väga madalal idakaares, kuid õhtused vaatlustingimused paranevad kiiresti ja jätkavad paranemist novembris, ehkki vastasseis on siis juba seljataga.

Oktoobriööde teine märkimisväärne planeet on Marss, mis rühib järjepanu oma vastasseisu suunas. Oktoobris tõuseb Marss pärast südaööd, kulmineerudes alles päikesetõusu ajaks, kuid tõusu kellaaeg muutub järjest varajasemaks ning Marss näivalt järjest suuremaks ja heledamaks. Kui oktoobri algul oli Marsi ketta läbimõõt 5.2 sekundit, siis kuu lõpus on see 5.9 sekundit. Heledus on vastavalt 1.3 ja 1.1 tähesuurust. Punase planeedi leiab hommiku poole ööd Vähi ja Lõvi tähtkujude piirilt.

Ülejäänud planeetidest on võrdlemisi hästi vaadeldav veel Uraan, mis paikneb Kalade tähtkujus. Uraani heledus on 5.7 tähesuurust ja ketta läbimõõt 3.4 sekundit. Neptuun Veevalaja tähkujus on raskemini leitav, tema heledus on 7.9 tähesuurust ja läbimõõt 2.1 sekundit. Merkuur, Veenus ja Saturn ei ole oktoobris vaadeldavad.

Huvitav astronoomiline sündmus leiab aset laupäeva, 8. oktoobri õhtul, kui planeet Maa läbib Giacobini-Zinneri komeedist üle 100 aasta tagasi eraldunud osakeste pilvi. See tähendab, et 8. oktoobril võib mõne tunni jooksul, kõige tõenäolisemalt kella 21 ja 23 vahel näha hulgaliselt langevaid tähti, andes välja peaaegu tähesaju mõõdu. Meteoorid näivad tulevat Lohe tähtkujust (ladina keeles Draco), mistõttu kutsutakse seda meteoorivoolu drakoniidideks. Komeedi nimest lähtuvalt kasutatakse ka jakobiniidide nimetust. Paraku on samal ajal taevas suur ja hele Kuu, mis ei luba võimalikku vaatemängu eriti nautida. Selge ilma korral tasub vaadata põhja suunas, nii et Kuu jääb selja taha.

Orioniidide meteoorivoolu maksimum on seevastu 21.–22. oktoobri paiku, kui meteooride tunniarv seniidis küündib 25-ni. Langevaid tähti tasub siis vaadelda südaöö paiku, enne Kuu silmapiiri kohale tõusmist.

Ehkki Kuu segab meteooride vaatlemist, tasub ka Kuud ennast vaadelda. Kuu faaside ajamomendid oktoobris on järgmised:

• esimene veerand teisipäeval, 4. oktoobril kell 06.15,
• täiskuu kolmapäeval 12. oktoobril kell 05.06,
• viimane veerand neljapäeval, 20. oktoobril 06.30,
• noorkuu ehk kuuloomine kolmapäeval, 26. oktoobril kell 22.56.

Kuigi supernoova galaktikas M101 on oma maksimaalsest heledusest kaotanud vähemalt ühe tähesuuruse, on ta 11–12 tähesuuruse juures siiski veel amatöörteleskoopidega hästi vaadeldav. Seda küll pigem oktoobri teises pooles, kui Kuud õhtusel ajal segamas pole.

Ning lõpetuseks tasub tähele panna, et ööl vastu oktoobri viimast pühapäeva, 30. oktoobrit keeratakse kellad ühe tunni võrra tagasi – taas hakkab kehtima talveaeg.

12 päeva vanune Kuu. Hästi torkab silma Tycho kraater, mis asub pildil Kuu keskosast kella kahe suunas. Foto: Raivo Hein

Juba veebruaris käib kasvav Kuu taevas kõrge kaarega ja on õhtuti väga hästi vaadeldav, kuid parim õhtune vaatlusaeg saabub märtsis ja aprillis. Märtsis on noorkuu 4. kuupäeval, mõni päev hiljem ilmub Kuu ehataevasse, esimene veerand on 13ndal ja täiskuu 19ndal. Järgmine noorkuu on 3. aprillil, Kuud saab näha alates 5. või 6. aprillist, esimene veerand on 11. ja täiskuu 18. aprillil. Maikuus on õhtud juba valged ja vaatlusaega jääb kiiresti vähemaks, samuti paistab õhtune Kuu mais madalamalt kui märtsis või aprillis.

Planeedihuvilistele on sellekevadiseks maiuspalaks kindlasti Merkuur, mis ilmub lühikeseks ajaks ehataevasse märtsi keskel. Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest on 22. märtsil, Merkuur loojub siis umbes kaks tundi pärast Päikest. Kõige parem on Merkuuri vaadelda umbes kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut, kui Päike on 6 kraadi kaugusel silmapiiri taga. Päikesele lähima planeedi võib siis leida ligi 10 kraadi kõrguselt silmapiirist. Üsna huvitav võib olla Merkuuri otsida ka 14.-15. märtsil, kui Merkuur paistab taevas Jupiterist umbes kaks kaarekraadi paremal. Heledamast Jupiterist võib siis olla abi Merkuuri märkamisel. Paraku on mõlemad planeedid väga madalal, nii et vaatlemiseks on oluline vaba silmapiir.

Kui jaanuaris-veebruaris oli Jupiter veel õhtuti lühikest aega vaadeldav, siis märtsis kaob ta lootusetult ehakumasse. Palja silmaga näha olevatest planeetidest jääb siis öötaevas nähtavaks vaid Saturn, mille parim vaatlusaeg on märtsis-aprillis. Teleskoobiomanikel tasub Saturni sel kevadel kindlasti vaadelda, sest Saturn on teel üha kaugemale lõunataevasse, kust tagasi pöördub alles 15 aasta pärast. Nii on käesolevast aastast paremad Saturni vaatlustingimused Eestis jälle aastatel 2025–2040.

Jupiteri ja Saturni kulmineerumiskõrgus Eestis 1998-2042

See-eest sammub Jupiter kiiresti põhja poole ja käib meie taevas üha kõrgema kaarega, nagu juuresolevalt jooniseltki näha. Ehkki 2010. aastal oli Jupiter viimase 40 aasta parimas vastasseisus, kui planeediketta läbimõõt ulatus 49.9 kaaresekundini, siis 2011. aasta vastasseis ei jää sellele kuigivõrd alla: Jupiteri ketta läbimõõt küündib sel aastal 49.7 kaaresekundini. Eesti ja teiste põhjapoolsete vaatlejate jaoks on aga käesolev aasta Jupiteri vaatlemiseks parem, sest Jupiter kulmineerub eelmise aastaga võrreldes 12–13 kraadi kõrgemal, 43–44 kraadi kõrgusel silmapiirist, mis tähendab vähem õhuvirvendusi ja selgemat kujutist teleskoobis. Jupiter ilmub hommikutaevasse juunikuus ja jõuab vastasseisu 29. oktoobril, mil ta on nähtav kogu öö.

2011. aasta ei soosi kahjuks üldse meteoorivaatlusi. Suurematest meteoorivooludest jäid jaanuari alguse kvadrantiidid pilvede taha ning augustikuised perseiidid ja detsembrikuised geminiidid jäävad suures osas nägemata täiskuu tõttu. Vaid väga heledad meteoorid võivad heleda taevafooni taustal näha olla.

Varjutustest oli 2011. aasta olulisim 4. jaanuari suurefaasiline osaline päikesevarjutus, mida võis pilvede vahelt siin-seal näha. Käesoleval aastal ootab meid ees veel kaks täielikku kuuvarjutust. Neist esimene leiab aset 15. juuni ööl vastu 16ndat, paraku on meil nähtav vaid varjutuse lõpuosa ja Kuu on vaid mõne kraadi kõrgusel silmapiirist. Teine täielik kuuvarjutus leiab aset 10. detsembri õhtupoolikul. Täisvarjutuse alguseks on siis Kuu juba tõusnud, kuid asub siiski veel üsna madalal silmapiiri kohal. Täisvarjutuse lõpp ja varju lahkumine Kuult peaksid olema juba mõistlikult nähtavad.

Lisaks Päikesesüsteemi objektidele pakub tähistaevas lugematu hulga põnevaid vaatlusobjekte, mida teleskoobi või kasvõi binokliga vaadelda. Väiksemate teleskoopidega saab suurepäraselt vaadelda täheparvesid ja kaksiktähti, suuremate teleskoopidega näeb ka juba hulgaliselt galaktikaid. Kui teleskoop on küll olemas, kuid huvitavate objektide ülesleidmisega on raskusi, tasub osaleda mõnel astronoomiahuviliste üritusel, näiteks 11.-12. märtsi ühisvaatlustel Tõraveres või 10.-14. augustini astronoomiahuviliste kokkutulekul Palal. Vaatlusjuhiseid pakume ka “Tähistaeva retkede” sarjas siinsamas “Vaatleja” veergudel. Selgeid öid!

Viited:

• Alan Chu “Photographic Moon Book” (246-leheküljeline tasuta raamat PDF-formaadis)
• Top 200 most beautiful Double Stars – 200 kõige ilusamat kaksiktähte

Loe lisaks:

• Lühiülevaade 2011. aasta planeetide nähtavusest

2010. aasta esimeste kuude peategelaseks tõuseb planeet Marss, mis jõuab 29. jaanuaril järjekordsesse vastasseisu (Päike, Maa ja Marss on sel hetkel ühel joonel). Lähimas asendis Maale on Marss küll kaks päeva varem, 27. jaanuaril: Punast planeeti lahutab Maast siis 99.33 miljonit kilomeetrit. Marss on vastasseisu ajal nähtav kogu öö, tõustes enne päikeseloojangut, kulmineerudes veidi pärast südaööd ning loojudes pärast päikesetõusu. Marss särab heledusega -1.2 tähesuurust, mis on ligilähedane heledaima tähe Siiriuse heledusele, kuid Marss on äratuntavalt oranžikas ja tõuseb taevas palju kõrgemale.

Marsi ketta läbimõõt ulatub seekordse vastasseisu ajal 14.1 kaaresekundini. Ehkki suurte vastasseisude ajal, viimati 2003. aastal ja järgmisena 2018, on Marss Maale palju lähemal ja planeedi ketas võib saavutada läbimõõduks 25 kaaresekundit, on seekordne vastasseis Eesti vaatlejate jaoks alanud aastakümne parim. Väiksema näiva läbimõõdu kompenseerib kuhjaga asjaolu, et Marss on Vähi tähtkujus, kulmineerudes 53 kraadi kõrgusel. Järgmiste vastasseisude ajal on Marss taevas tunduvalt madalamal ning atmosfäärivirvendused teevad kujutise uduseks. Alles 2020. aasta sügisene vastasseis tõotab praegusest paremat vaatemängu.

Marss jääb õhtutaevasse särama veel terveks kevadeks, kuid ketta läbimõõt ja heledus kahanevad nädalatega ning märtsi lõpuks on läbimõõt vaid 9 kaaresekundit ja heledus nullinda tähesuuruse juures.

Saturn, mille rõngad paistsid eelmisel aastal serviti, alustab aastat rõngaste 5-kraadise kaldenurgaga, kuid Maa ja Saturni orbiitide kalded põhjustavad selle, et maikuuks on rõngad jälle peaaegu serviti, kaldenurk vaid 1.7 kraadi. Saturni vastasseis tuleb 22. märtsil, siis on planeet nähtav terve öö, särades heledusega 0.5 tähesuurust. Kuna Saturn on taevaekvaatori ligidal Neitsi tähtkujus, siis kulmineerub ta 33 kraadi kõrgusel. Saturn liigub aasta teises pooles järjest lõunapoolsematele käänetele, mis tähendab seda, et vaatlustingimused Eestis lähiaastatel ainult halvenevad.

See-eest rühib Jupiter põhja poole, jõudes aasta teises pooles taevaekvaatori lähedusse. Jupiteri vastasseis on 21. septembril ning ühtlasi on Jupiter periheeli lähedal, mis tähendab, et Jupiteri ja Maa vahekaugus on peaaegu nii väike, kui ta üldse olla saab – 590 miljonit kilomeetrit. Jupiter särab siis heledusega -2.8 tähesuurust, sarnanedes heleduselt juba rohkem Veenuse kui Siiriusega. Jupiteri ketta näiv läbimõõt kasvab vastasseisu ajaks 49.8 kaaresekundini, mis teeb pilvevöötide ja Suure Punase Laigu vaatlemise nauditavaks.

Veenus liigub jaanuaris Maa pealt vaadates teisel pool Päikest, mistõttu jääb ta Päikese kumasse ja ei ole nähtav. Veenus ilmub Ehatähena nähtavale veebruari teises pooles, alguses madalal loojanguvalguses, kuid edasi järjest kõrgemal ja jääb nähtavale ka taeva pimenedes. Kõige uhkemalt särab Veenus õhtuses taevas selle aasta mais ja juunis, seejärel vaatlustingimused halvenevad, ehkki suurim idapoolne eemaldumine 46 kraadi leiab aset 20. augustil. Septembri keskpaigas loojub Veenus koos Päikesega, ehkki eemaldumine Päikesest on siis veel üle 40 kraadi. Alumine ühendus on 29. oktoobril ja seejärel ilmub Veenus kiiresti nähtavale Koidutähena. Detsembris ulatub Veenuse heledus -4.5 tähesuuruseni ning ta tõuseb juba enam kui 4 tundi enne Päikest.

Merkuur on Päikesele lähima planeedina raskesti vaadeldav, sest suurema osa ajast veedab ta Päikese kumas. Soodsaid vaatlusaegu tuleb ette mõned korrad aastas, kuid korraga vaid nädalaks kuni paariks. 2010. aastal on parimad Merkuuri vaatlemise ajad aprilli esimeses pooles, kui Merkuur ilmub õhtutaevasse, ning septembri keskel, kui ta on näha hommikuses taevas. Suurimad eemaldumised Päikesest on neil perioodidel vastavalt 19.2 kraadi 8. aprillil ja 17.9 kraadi 19. septembril.

Suurematest meteoorivooludest on 2010. aastal soositud perseiidid ja geminiidid, sest neid segab Kuu kõige vähem. Perseiidide maksimumi ajal 12. augustil on Kuu kõigest kahe päeva vanune ning geminiidide maksimumis 14. detsembril loojub poolkuu veidi pärast südaööd. Perseiidide maksimaalseks tunniarvuks seniidis ennustatakse 100 ja geminiidide tunniarvuks 120. Kõige rohkem kannatavad kuuvalguse tõttu aasta alguse kvadrantiidid, mille maksimaalne tunniarv võiks 3. jaanuari õhtul ulatuda ka 120-ni, kuid täiskuu tõttu on näha vaid mõned üksikud heledamad meteoorid.

Lõpetuseks veel põnevatest astronoomilistest nähtustest, mida 2010. aastal Eestist kahjuks vaadelda ei saa, nimelt päikese- ja kuuvarjutustest. Aasta kahest päikese- ja kahest kuuvarjutusest on Eestis mööndustega vaadeldav vaid 21. detsembri kuuvarjutus, aga selleks ajaks, kui Maa täisvari terve Kuu ära katab, on Kuu juba loojas. Näha saab vaid täisvarju ilmumist väga madalal paistvale Kuule.

Lisaks mainitud planeetidele ja meteooridele pakub tähistaevas veel lugematul hulgal vaatlusobjekte, mille nägemiseks piisab ka tagasihoidlikust vaatlustehnikast. Selgeid öid ja põnevaid vaatluselamusi alanud aastaks!

Foto: Sven-Erik Enno

Kui nädal tagasi võis vaadelda kauneid aeglasi geminiide ja jaanuari esimestel päevadel on nähtav rikkalik kvadrantiidide meteoorivool, siis tuntuimad on augustikuised langevad tähed – perseiidid. Siinsele fotole 2008. aasta astronoomiahuviliste kokkutulekult on Sven-Erik Enno jäädvustanud kaks perseiidi: heledam on näha pildi paremas ülemises servas ja nõrgem vasakus alumises nurgas. Nende kahe meteoorijälje pikendused viivad välja Perseuse tähtkujju, kus asub perseiidide meteoorivoolu radiant.

Pildi keskel on Kotka tähtkuju, äratuntavad on Kotka pea kolm heledat tähte, heledaim neist Altair. Kotka peast kella 10 suunas jääb väike Delfiini tähtkuju. Ülalt pildi keskelt alla paremale kulgevad Linnutee kaks haru.

Tehnilised andmed: suhteline ava f/3.5, säriaeg 60 sekundit.

Tavapärasest rohkem langevaid tähti võib aga näha mitmel ööl nii enne kui pärast 14ndat kuupäeva, kui vaid taevas selge on. Sel aastal langeb noorkuu 16. detsembrile, mistõttu ei ole vähimatki kuuvalgust meteooride vaatlemist segamas.

Geminiidid on nime saanud Kaksikute tähtkuju järgi (ladina keeles Gemini), kus asub meteoorivoolu radiant. Geminiidide nägemiseks ei tule aga mitte Kaksikute tähtkuju suunas vaadata, vaid neid on näha üle terve taeva. Radiandi läheduses võib näha lühikesi meteoorijälgi, vastassuunas vaadates on aga näha pikad jäljed, mis meist eemalduvad.

Geminiidid on erandlikud selle poolest, et nende tekitajaks ei ole mitte komeet, vaid asteroid nimega Phaethon. Kuidas Phaethoni orbiidile kosmilist prügi on sattunud, ei ole selge. Võimalik, et Phaethon on “ärakuivanud” komeedi tuum, aga on ka võimalik, et Phaethon on minevikus kokku põrganud mõne teise asteroidiga.

Allikad:

• Geminids 2009 (International Meteor Organization)
• A Great Year for Geminid Meteors (Sky & Telescope)

Värske info ja arutelu foorumis: Geminiidid 2009

Caltechi ja NASA astronoomid teatavad, et tugev Leoniidide meteoorivool on aastal 2009 tulemas. Ennustuste järgi võib 17. novembril 2009 tulla tunnis üle 500 meteoori. Et tähetormiks loetakse 1000 meteoori tunnis ja rohkem, viitab NASA uudisteleht sellele kui “pooltormile”.

Tänavu juhtus olema ebatavaliselt tugev leoniidide sadu(100 meteoori tunnis!), kui läksime läbi meteooride pilve aastast 1466. Keegi ei oodanud, et nii vanast pilvest võiks nii tugev sadu tulla, aga tuli!

Märkima peab, et ennustuste järgi on ajastus meile soodne – kesköö paiku Eesti aja järgi

Loe ka: http://science.nasa.gov/headlines/y2008/04dec_leonids2009.htm

Ehk jõuavad meile ka talvised selged ööd.

1. Geminiidid. Geminiidid on nüüd minevik, ehkki üksikuid võib veel praegugi taevas kohata. Aga öö vastu 15. detsembrit oli tõesti selge, ja kahe tunniga lugesin Jõgevamaal Raigastveres kokku 51 meteoori, millest 43 klassifitseerisin geminiidideks. Nende hulgas oli ka kolm heledat, 0 kuni -1 tähesuurusega ja ilusa pika sabaga lendtähte.

Komeet Holmes. Säriaeg 5 min.

2. Holmes’i komeet on Spaceweather’i lehelt maha võetud, aga muidu täitsa alles. Geminiidide ööl võtsin ta oma vaatevälja keskele. Fotoaparaadiks oli vana teeneline Zenit. Geminiididele pihta ei saanud, aga komeet jäi ilusasti pildile.

3. Kui aktiivne on Päike? “Rühm 978″ kadus 18. detsembril Päikese serva taha. Kui ta suudab end
säilitada, võib tema uut ilmumist oodata kaks nädalat hiljem, seega uue aasta paiku. Praegu on Päikese nägu taas sile ja veatu.

4. Kuu katab Marsi. Marss oli Maale lähimas punktis 18. detsembril, vastasseisu jõuab ta 24. detsembril ja on praeguse öötaeva kõige heledam objekt. Aga jõululaupäeva hommikul ootab meid ees veel üks väga haruldane sündmus: täisfaasis Kuu katab vastasseisu jõudva Marsi. Varjutus – või täpsemalt kattumine – leiab aset varahommikul, kella poole kuue paiku. Kuu läheneb Marsile paremalt (läänekaarest) ja peaks jõudma Marsini kell 5.35. Varjutus kestab veidi üle poole tunni. Kui käepärast on teleskoop, saab hinnata ka aega, mis kulub Kuu serval üle planeedi ketta minekuks.

Peitepilt. Otsi üles Sõel, komeet ja üksik geminiid. Foto tehtud Tartus 14. detsembri 2007. Foto: Andres Kuperjanov.

Jälgige Marsivalvet http://elvis.rowan.edu/marswatch/images.php

5. Saladuslik meteoorivool – kvadrantiidid. Kel geminiidid nägemata jäid, siis annab ehk loodus veel ühe võimaluse. Viimastel aastatel üha ägedamaks muutuv kvadrantiidide vool jõuab maksimumi 4.jaanuari hommikuks. Miks saladuslik? Ja miks kvadrantiidid? Kui teised tähtsamad voolud on ammu tuntud, siis kvadrantiididega hakati tõsisemalt tegelema alles kümmekond aastat tagasi. Vool ise oli tuntud juba 19. sajandi alguses; parim aasta oli 1864, kus vaatlejad hindasid tunniarvu 60 lähedale. 20. sajandil on vool olnud üsna ebastabiilne, 20 meteoorist tunnis kuni 200-ni aastal 1909. Meteoorid on paraku nõrgavõitu, suhteliselt aeglased (41 km/s) ja nende nägemiseks peab taevas võimalikult pime olema.Sel korral on tingimused head, kuna vanakuu sirp tõuseb alles kell 5 hommikul ja liigub üsna madalal. Aga kvadrantiidideks nimetatakse neid selle pärast, et avastajad leidsid tolleaegsete kaartide järgi tema radiandi olevat Kvadrandi tähtkujus. Paraku juhtus nii,et tähtkujude ametlikust nimekirjast jäi Kvadrant välja. Nii asubki see punkt, kust tulevad meteoorid, Suure Vankri, Veomehe, Lohe ja Herkulese piirimail. Huvitav on, et voolu emakomeet 2003 EH1 avastati alles neli aastat tagasi. Orbiiti uurinud astronoomid kahtlustavad, et selle voolu tekke põhjuseks on tegelikult suuremat sorti taevakeha purunemine 15. sajandi lõpuaastatel. Ehk kohtub Maa kunagi ka Holmesi komeedi jäänustega?

Rohkem kvadrantiididest lugege artiklist aadressilhttp://science.nasa.gov/newhome/headlines/ast28dec98_1.htm

Eriti selge oli esimene öö 10./11. august, astronoomid ütlevad selle kohta – fotomeetriline. Eks see andiski tõuke selleks, et järgmisel selgel ööl (12./13. aug) oli rekordiline arv vaatlejaid. Kui palju päriselt, seda me ei teagi, sest mõned ei ole veel oma tulemusi vormistanud ja meile andnud. Me ootame neid edasi, ei ole veel hilja.
Praegu on kirjapandud meteoore kokku aukartustvääriv arv - 1234, Tegelikult ei olnud kokkutulnutest inimest, kes ei nautinud neid ilusaid selgeid öid ja ei lugenud kasvõi enda jaoks meteoore.

Kirja pandud ja meieni jõudnud tulemused on SIIN. Urmas Sisaski organiseeritud kogutaeva-vaatlust illustreeriv diagramm:

Meteoorivaatlused 2007. Urmas Sisask jt: Kogutaevas

Meteooride heleduse hindamine nõuab väga suurt kogemust. Enamus meie vaatlejaist seda teha ei riskinud.
Siin on diagramm Sven-Erik Enno heleduse hindamisest. Kellaaeg on maailmaajas (UTC)

Meteoorivaatlus 2007. Sven-Erik Enno heledusjaotus: heledus

Kui Asher ja McNaught 1998. aastal oma esimese ennustuse tegid (vt. meie meteoorilehekülge ), oli kahtlejaid kõvasti. Mida rohkem need ennustused täituma hakkasid, seda vähemaks jäi vastuhääli.
Ennustuste seeria sai alguse aastast 1999 ja viimane kohting peaks aset leidma just tänavu, 19. novembril 2006. Seda me siis ootamegi.

Nii ületab Maa leoniidide "miinivälja" aastal 2006. Aeg on maailma-ajas, meie peame sellele liitma kaks tundi.

Aga mida arvavad asjatundjad? NASA juhtiva meteoorispetsi Bill Cooke’i arvates (vt.http://science.nasa.gov/podcast.htm. ) on eeloleva pühapäeva hommikul lootust näha kuni 100 meteoori tunnis, ajavahemikus kella 6.45-st kuni kella 8.30-ni meie aja järgi. Et Päike tõuseb kell 8.10, jääb viimane tund meil küll nägemata. Aga kõige tihedamat tulekut pakutakse just kella seitsmeks hommikul. Paras tööle minemise aeg, kui pühapäev ei oleks.

Et näha midagi tõeliselt ilusat, tuleb lisaks õigele ajale olla ka õiges kohas. Seekord lendab meie Maakera läbi pilve välimise, Päikesest kaugemal oleva osa. Sinna kogunevad päikesetuule mõjul aga just väiksemad osakesed. Mida väiksem on osake, seda tuhmim on meteoor. Õnneks on 20. novembril kuuloomine, nii et vähemalt see valgusallikas meid eriti ei sega. Küll aga koiduvalgus ning kohalikud tuled.

Vaatlemiseks valige võimalikult pime koht. Kui võimalik, siis linnast väljas. Päike hakkab tõusma kagust – proovige plats valida nii, et see taeva-ala jääks selja taha ja metsa või hoonete varju. Lõvi tähtkuju, sealtpoolt leoniidid tulevad, on umbes 50 kraadi kõrgusel ja meteoore näeb üle kogu taeva.

Kus nähakse leoniide?. Sellelt pildilt näeme, kuidas valgustab Päike Maakera kell 6.45 meie aja järgi. Pildi keskkoht vastab paigale, kus Lõvi on sel ajal seniidis; ringjooned on iga 10 kraadi tagant, öö jääb tumedast joonest vasakule. Kolm sellega paralleelset joont märgivad tsiviil-, nautilist ja astronoomilist hämarikku; paksem punktiir Kuu tõusu ja nõrgem kohta, kus Kuu on 6 kraadi horisondist allpool.

Ja veel üks soovitus: hoidke silmad lahti ja ärge jääge lootma täpsetele ennustustele. Võib juhtuda (nagu aastal 1998), et tõeline taeva-tulevärk saab teoks hoopis teisel ajal. Igatahes tasub sel nädalavahetusel (ja juba neljapäeval-reedel) õue sattudes vähemalt kümmekond minutit taevast põrnitseda. Ainus, milles kindel võib olla, on see, et enne keskööd nähtud meteoorid ei saa olla leoniidid.

Selget taevast!

Üks teine kivi kosmosest kukkus Kuule, Pilvede merre, kuid varem, möödunud kuul. 2.mail toimunud 25 cm läbimõõduga kivi kukkumisest jäi järgi 14 m läbimõõduga kraater ja hetkeks ka plahvatuse tulekera. Kuul on see tavaline nähtus. Tähelepanuväärne on see, et NASA on sellistest sündmusest teinud seni parima video, mis kõigile kättesaadav aadressil:

http://science.nasa.gov/headlines/y2006/13jun_lunarsporadic.htm?list189837