MESSENGERi pardal on seitse teadusinstrumenti, mida katsetatakse enne 4. aprillil algavat aastapikkust Merkuuri uurimismissiooni. Esimene foto orbiidilt tehti 29. märtsil, kasutades laia vaateväljaga kaamerat.

Esimene Merkuuri orbiidil tehtud foto. Ühele pikslile pildil vastab 2.7 km Merkuuri pinnal. Ülal keskel olev suur kraater kannab nime Debussy ja on 80-kilomeetrise läbimõõduga. Pilt: NASA/Johns Hopkins University Applied Physics Laboratory/Carnegie Institution of Washington.

Esimene foto oli tegelikult osa läbi kaheksa erineva filtri tehtud pildiseeriast. Kombineerides kolm erinevas spektripiirkonnas ülesvõetud pilti, saadi esimene orbiidilt tehtud värvifoto Merkuurist.

Esimene värvifoto Merkuuri orbiidilt. Kaheksast erinevas filtris tehtud pildist on värvifoto saamiseks kokku kombineeritud kolm. Allikas: NASA/Johns Hopkins University Applied Physics Laboratory/Carnegie Institution of Washington

Merkuur on Päikesele lähima planeedina suurema osa ajast nähtamatu, ilmudes vaid lühikeseks ajaks koidu- või ehataevasse. Just praegu, märtsikuus on Merkuur Päikesest nii palju eemaldunud, et võime teda õhtutaevas vaadelda. Möödunud nädalal võis ehakumas näha koguni kahte planeeti: lisaks Merkuurile ka suurimat planeeti Jupiteri, mis iga õhtuga aina madalamale vajus, samas kui Merkuur järjest kõrgemale ronis. Käesolev foto on tehtud 15. märtsi õhtul, kui kaht planeeti lahutas üksteisest vaid kaks kaarekraadi. Vasakpoolne, heledam planeet on Jupiter, paremal ja pisut kõrgemal paistab Merkuur.

Vaata lisaks: Parim võimalus Merkuuri vaatlemiseks 2011. aastal

Tehnilised andmed: fotoaparaat Canon PowerShot Pro1, suhtelne ava F/3.5, säriaeg 1/10 s, fookuskaugus 50.8 mm.

Ehkki Merkuur ilmub ehataevasse märtsi esimese nädala lõpuks, on ta alguses väga madalal silmapiiri kohal. Huvitavad õhtud on 14. ja 15. märtsil, kui iga päevaga järjest madalamale ehakumasse vajuv Jupiter on Merkuurist vaid kahe kaarekraadi kaugusel. Tähesuuruse jagu ehk üle kahe korra heledamast Jupiterist on siis palju abi Merkuuri leidmisel. Kahe planeedi paiknemist üksteise suhtes saab vaadata juuresolevalt jooniselt.

Merkuur ja Jupiter märtsis 2011. Joonisel on kujutatud planeetide asendid taevas 40 minutit pärast päikeseloojangut, kui Päike on 6 kraadi silmapiirist madalamal. Üksteisele lähimas asendis on Jupiter ja Merkuur 15. märtsi õhtul (tähistatud rõngastega). Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest on 23. märtsil (tähistatud ruuduga).

Tasub tähele panna, et ka suurima eemaldumise ajal Päikesest on Merkuur siiski madalal ehakumas. Kõige parem on Merkuuri vaadelda siis, kui Päike on umbes 6 kraadi silmapiirist madalamal ehk märtsis umbes 40 minutit pärast päikeseloojangut. Siis on taevas jõudnud juba mõnevõrra hämarduda, samas on Merkuur veel piisavalt kõrgel. Päikese loojanguajad saab järele vaadata Päikese ja planeetide efemeriididest, samast saab teada ka planeetide heledused, faasid ja suurused kaaresekundites.

Kel õnnestub Merkuuri paari nädala jooksul teleskoobiga vaadelda, võib näha, kuidas Merkuuri ketas paistab järjest suuremana: 12. märtsil 5.6 kaaresekundit, 23. märtsil 7.6 ja 31. märtsil 9.6 kaaresekundit. Samadel kuupäevadel on Merkuuri faas 83, 42 ja 13 protsenti ehk planeet paistab järjest kitsama sirbina. Samuti väheneb Merkuuri näiv heledus, olles vastavalt -1.1, 0.0 ja 1.9 tähesuurust. Heleduse kiire kahanemine võib märtsi lõpus saada takistuseks Merkuuri taevafooni taustalt ülesleidmisel.

Selget taevast ja teravat silma Merkuuri vaatlemiseks! Oma vaatluskogemustest võib julgesti kirjutada tähistaeva foorumis ning fotosid jagada astrofotograafia foorumis.

Vaata lisaks: Märtsitaevas 2011

12 päeva vanune Kuu. Hästi torkab silma Tycho kraater, mis asub pildil Kuu keskosast kella kahe suunas. Foto: Raivo Hein

Juba veebruaris käib kasvav Kuu taevas kõrge kaarega ja on õhtuti väga hästi vaadeldav, kuid parim õhtune vaatlusaeg saabub märtsis ja aprillis. Märtsis on noorkuu 4. kuupäeval, mõni päev hiljem ilmub Kuu ehataevasse, esimene veerand on 13ndal ja täiskuu 19ndal. Järgmine noorkuu on 3. aprillil, Kuud saab näha alates 5. või 6. aprillist, esimene veerand on 11. ja täiskuu 18. aprillil. Maikuus on õhtud juba valged ja vaatlusaega jääb kiiresti vähemaks, samuti paistab õhtune Kuu mais madalamalt kui märtsis või aprillis.

Planeedihuvilistele on sellekevadiseks maiuspalaks kindlasti Merkuur, mis ilmub lühikeseks ajaks ehataevasse märtsi keskel. Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest on 22. märtsil, Merkuur loojub siis umbes kaks tundi pärast Päikest. Kõige parem on Merkuuri vaadelda umbes kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut, kui Päike on 6 kraadi kaugusel silmapiiri taga. Päikesele lähima planeedi võib siis leida ligi 10 kraadi kõrguselt silmapiirist. Üsna huvitav võib olla Merkuuri otsida ka 14.-15. märtsil, kui Merkuur paistab taevas Jupiterist umbes kaks kaarekraadi paremal. Heledamast Jupiterist võib siis olla abi Merkuuri märkamisel. Paraku on mõlemad planeedid väga madalal, nii et vaatlemiseks on oluline vaba silmapiir.

Kui jaanuaris-veebruaris oli Jupiter veel õhtuti lühikest aega vaadeldav, siis märtsis kaob ta lootusetult ehakumasse. Palja silmaga näha olevatest planeetidest jääb siis öötaevas nähtavaks vaid Saturn, mille parim vaatlusaeg on märtsis-aprillis. Teleskoobiomanikel tasub Saturni sel kevadel kindlasti vaadelda, sest Saturn on teel üha kaugemale lõunataevasse, kust tagasi pöördub alles 15 aasta pärast. Nii on käesolevast aastast paremad Saturni vaatlustingimused Eestis jälle aastatel 2025–2040.

Jupiteri ja Saturni kulmineerumiskõrgus Eestis 1998-2042

See-eest sammub Jupiter kiiresti põhja poole ja käib meie taevas üha kõrgema kaarega, nagu juuresolevalt jooniseltki näha. Ehkki 2010. aastal oli Jupiter viimase 40 aasta parimas vastasseisus, kui planeediketta läbimõõt ulatus 49.9 kaaresekundini, siis 2011. aasta vastasseis ei jää sellele kuigivõrd alla: Jupiteri ketta läbimõõt küündib sel aastal 49.7 kaaresekundini. Eesti ja teiste põhjapoolsete vaatlejate jaoks on aga käesolev aasta Jupiteri vaatlemiseks parem, sest Jupiter kulmineerub eelmise aastaga võrreldes 12–13 kraadi kõrgemal, 43–44 kraadi kõrgusel silmapiirist, mis tähendab vähem õhuvirvendusi ja selgemat kujutist teleskoobis. Jupiter ilmub hommikutaevasse juunikuus ja jõuab vastasseisu 29. oktoobril, mil ta on nähtav kogu öö.

2011. aasta ei soosi kahjuks üldse meteoorivaatlusi. Suurematest meteoorivooludest jäid jaanuari alguse kvadrantiidid pilvede taha ning augustikuised perseiidid ja detsembrikuised geminiidid jäävad suures osas nägemata täiskuu tõttu. Vaid väga heledad meteoorid võivad heleda taevafooni taustal näha olla.

Varjutustest oli 2011. aasta olulisim 4. jaanuari suurefaasiline osaline päikesevarjutus, mida võis pilvede vahelt siin-seal näha. Käesoleval aastal ootab meid ees veel kaks täielikku kuuvarjutust. Neist esimene leiab aset 15. juuni ööl vastu 16ndat, paraku on meil nähtav vaid varjutuse lõpuosa ja Kuu on vaid mõne kraadi kõrgusel silmapiirist. Teine täielik kuuvarjutus leiab aset 10. detsembri õhtupoolikul. Täisvarjutuse alguseks on siis Kuu juba tõusnud, kuid asub siiski veel üsna madalal silmapiiri kohal. Täisvarjutuse lõpp ja varju lahkumine Kuult peaksid olema juba mõistlikult nähtavad.

Lisaks Päikesesüsteemi objektidele pakub tähistaevas lugematu hulga põnevaid vaatlusobjekte, mida teleskoobi või kasvõi binokliga vaadelda. Väiksemate teleskoopidega saab suurepäraselt vaadelda täheparvesid ja kaksiktähti, suuremate teleskoopidega näeb ka juba hulgaliselt galaktikaid. Kui teleskoop on küll olemas, kuid huvitavate objektide ülesleidmisega on raskusi, tasub osaleda mõnel astronoomiahuviliste üritusel, näiteks 11.-12. märtsi ühisvaatlustel Tõraveres või 10.-14. augustini astronoomiahuviliste kokkutulekul Palal. Vaatlusjuhiseid pakume ka “Tähistaeva retkede” sarjas siinsamas “Vaatleja” veergudel. Selgeid öid!

Viited:

• Alan Chu “Photographic Moon Book” (246-leheküljeline tasuta raamat PDF-formaadis)
• Top 200 most beautiful Double Stars – 200 kõige ilusamat kaksiktähte

Loe lisaks:

• Lühiülevaade 2011. aasta planeetide nähtavusest

Veenuse nähtavus on aasta kokkuvõttes pigem kehvapoolne: planeet on hästi vaadeldav vaid aasta alguses ja lõpus. Parim vaatlusaeg on jaaanuaris, kui Veenus pakub heleda koidutähena silmailu ligi neli tundi enne Päikese tõusu. Jaanuari lõpupoole hakkab vaatlusaeg üha lühenema, aprilli algusest juuni alguseni tuleb Veenuse leidmiseks kasutada teleskoobi abi. Juunis-juulis on Veenus taas, kuid mitte just pilkupüüdvalt, leitav ka palja silmaga madalas koidutaevas. Veenuse õhtune vaatlusperiood algab oktoobri lõpus, esialgu jällegi üpris nigelalt ning alles aasta lõpus kaugeneb Veenus heledast ehavalgusest sedavõrd, et teda võib igati õigustatult Ehatäheks nimetada. Näärivana ootajad, kel aken edela suunas, võivad siis Veenust jälgida kolm tundi peale Päikese loojumist.

Marss on aasta esimesel poolel nähtamatu, juuli keskpaiku ilmub planeet hommikutaevasse. Hommikutaevas on punakas planeet kuni aasta lõpuni vaadeldav. Planeet muutub tasapisi heledamaks: umbes 1.4 tähesuurusest juulis kuni 0.2 tähesuuruseni aasta lõpul. Nädalate-kuude jooksul võib panna tähele ka Marsi asendimuutusi tähistaevas: planeet liigub Sõnni tähtkujust läbi Kaksikute ja Vähi Lõvi tähtkujju. Märkida võiks ka Marsi mardipäevast möödumist Reegulusest 1.4 kraadi põhja poolt.

Jupiter on aasta algul vaadeldav Kalade ja Vaala tähtkujudes, kevadise pööripäeva paiku kaob Jupiter ehavalgusse. 2. jaanuaril möödus Jupiter Uraanist. Enne ehavalgusse kadumist märtsikuus on Jupiteri lähedal leitav Merkuur. Merkuur on käbe planeet liikuma: igal õhtul võib märgata (Jupiterist nõrgema) Merkuuri asendimuutusi tähistaevas, Jupiteri taustaks võttes.

Jupiter ilmub jälle nähtavale koos juunikuu tulekuga, sedapuhku hommikuti koidutaevas, hinnaguliselt mõni päev enne Veenust. Esialgu, juuni alguspoolel, on nii Jupiter kui Veenus päris kehvakeste tähekestena vaadeldavad üsna heleda taeva taustal, Jupiteri tuleb otsida umbes 30 kraadi paremalt poolt. Jupiteri vaatlustingimused kasvavad siiski kiiresti ning juba augustis paistab planeet päris kõrgel taevas, Jäära tähtkujus, peaaegu kogu öö. Terve öö paistab Jupiter tükk aega, kuni novembri keskpaigani, kui planeet hakkab vastu hommikut loojuma. Ka detsembris paistab Jupiter õhtutaevas pikka aega. Jupiteri vastasseis Päikesega on 29. oktoobril, heledus küünib umbes -2.8 tähesuuruseni (ega Jupiter muulgi ajal, kui ta nähtav on, palju nõrgem ei ole.)

Saturn on aasta esimestel kuudel vaadeldav hommikutaevas, märtsi lõpust kuni peaaegu mai lõpuni on Saturn vaadeldav kogu ilusa kevadöö jooksul Neitsi tähtkujus. Vastasseis Päikesega on 4. aprillil (heledus 0.4 tähesuurust). Muide, aprillis-mais on Saturn sedapuhku ainuke palja silmaga näha olev planeet. Suve saabudes jääb Saturn õhtutaevasse ja kaob juuli keskpaiku ehavalgusse. Uuesti ilmub Saturn, sedapuhku koidutaevas, nähtavale oktoobrikuu lõppedes ning jääb hommikuse tähena nähtavale aasta lõpuni. Asudes siis umbes sama heleda kinnistähe Spiika naabruses (Saturn vasakul pool), moodustab Saturn temaga Neitsi tähtkujus toreda “tähepaari”.

Taavi Tuvikene

Käesoleva aasta aprilli esimene pool on olnud Merkuuri vaatlemiseks erakordselt hea: Merkuur on paistnud pärast päikeseloojangut läänetaevas suhteliselt kõrgel ning tänu mõne kraadi kaugusel paiknenud heledale Veenusele on Merkuuri ehakumast leidmine olnud väga kerge. Käesolev foto on tehtud 11. aprilli õhtul kell 21.36 Tartus, kui kahe siseplaneedi omavaheline kaugus oli veidi üle 4 kaarekraadi. Veenus (pildil vasakul) säras heledusega -3.8 tähesuurust, Merkuuri heledus oli aga langenud 0.5 tähesuuruseni, olles siiski veel piisavalt hele, et palja silmaga ära näha.

Tehnilised andmed: säriaeg 1 s, ava f/3.2, tundlikkus ISO 800, kaamera Canon 20D, objektiiv Canon EF 85mm f/1.8.

Foto: Martin Vällik

Aprilli algul jõuab kätte käesoleva aasta parim võimalus Merkuuri vaatlemiseks: Päikesele lähim planeet on siis leitav loojangukumast Veenuse ligidalt. Käesolev foto pärineb aga 11. märtsist 2005, kui ühe päeva vanune Kuu ja Merkuur olid teineteisest 4 kaarekraadi kaugusel. Pilt on tehtud mere ääres Kakumäel.

2010. aasta esimeste kuude peategelaseks tõuseb planeet Marss, mis jõuab 29. jaanuaril järjekordsesse vastasseisu (Päike, Maa ja Marss on sel hetkel ühel joonel). Lähimas asendis Maale on Marss küll kaks päeva varem, 27. jaanuaril: Punast planeeti lahutab Maast siis 99.33 miljonit kilomeetrit. Marss on vastasseisu ajal nähtav kogu öö, tõustes enne päikeseloojangut, kulmineerudes veidi pärast südaööd ning loojudes pärast päikesetõusu. Marss särab heledusega -1.2 tähesuurust, mis on ligilähedane heledaima tähe Siiriuse heledusele, kuid Marss on äratuntavalt oranžikas ja tõuseb taevas palju kõrgemale.

Marsi ketta läbimõõt ulatub seekordse vastasseisu ajal 14.1 kaaresekundini. Ehkki suurte vastasseisude ajal, viimati 2003. aastal ja järgmisena 2018, on Marss Maale palju lähemal ja planeedi ketas võib saavutada läbimõõduks 25 kaaresekundit, on seekordne vastasseis Eesti vaatlejate jaoks alanud aastakümne parim. Väiksema näiva läbimõõdu kompenseerib kuhjaga asjaolu, et Marss on Vähi tähtkujus, kulmineerudes 53 kraadi kõrgusel. Järgmiste vastasseisude ajal on Marss taevas tunduvalt madalamal ning atmosfäärivirvendused teevad kujutise uduseks. Alles 2020. aasta sügisene vastasseis tõotab praegusest paremat vaatemängu.

Marss jääb õhtutaevasse särama veel terveks kevadeks, kuid ketta läbimõõt ja heledus kahanevad nädalatega ning märtsi lõpuks on läbimõõt vaid 9 kaaresekundit ja heledus nullinda tähesuuruse juures.

Saturn, mille rõngad paistsid eelmisel aastal serviti, alustab aastat rõngaste 5-kraadise kaldenurgaga, kuid Maa ja Saturni orbiitide kalded põhjustavad selle, et maikuuks on rõngad jälle peaaegu serviti, kaldenurk vaid 1.7 kraadi. Saturni vastasseis tuleb 22. märtsil, siis on planeet nähtav terve öö, särades heledusega 0.5 tähesuurust. Kuna Saturn on taevaekvaatori ligidal Neitsi tähtkujus, siis kulmineerub ta 33 kraadi kõrgusel. Saturn liigub aasta teises pooles järjest lõunapoolsematele käänetele, mis tähendab seda, et vaatlustingimused Eestis lähiaastatel ainult halvenevad.

See-eest rühib Jupiter põhja poole, jõudes aasta teises pooles taevaekvaatori lähedusse. Jupiteri vastasseis on 21. septembril ning ühtlasi on Jupiter periheeli lähedal, mis tähendab, et Jupiteri ja Maa vahekaugus on peaaegu nii väike, kui ta üldse olla saab – 590 miljonit kilomeetrit. Jupiter särab siis heledusega -2.8 tähesuurust, sarnanedes heleduselt juba rohkem Veenuse kui Siiriusega. Jupiteri ketta näiv läbimõõt kasvab vastasseisu ajaks 49.8 kaaresekundini, mis teeb pilvevöötide ja Suure Punase Laigu vaatlemise nauditavaks.

Veenus liigub jaanuaris Maa pealt vaadates teisel pool Päikest, mistõttu jääb ta Päikese kumasse ja ei ole nähtav. Veenus ilmub Ehatähena nähtavale veebruari teises pooles, alguses madalal loojanguvalguses, kuid edasi järjest kõrgemal ja jääb nähtavale ka taeva pimenedes. Kõige uhkemalt särab Veenus õhtuses taevas selle aasta mais ja juunis, seejärel vaatlustingimused halvenevad, ehkki suurim idapoolne eemaldumine 46 kraadi leiab aset 20. augustil. Septembri keskpaigas loojub Veenus koos Päikesega, ehkki eemaldumine Päikesest on siis veel üle 40 kraadi. Alumine ühendus on 29. oktoobril ja seejärel ilmub Veenus kiiresti nähtavale Koidutähena. Detsembris ulatub Veenuse heledus -4.5 tähesuuruseni ning ta tõuseb juba enam kui 4 tundi enne Päikest.

Merkuur on Päikesele lähima planeedina raskesti vaadeldav, sest suurema osa ajast veedab ta Päikese kumas. Soodsaid vaatlusaegu tuleb ette mõned korrad aastas, kuid korraga vaid nädalaks kuni paariks. 2010. aastal on parimad Merkuuri vaatlemise ajad aprilli esimeses pooles, kui Merkuur ilmub õhtutaevasse, ning septembri keskel, kui ta on näha hommikuses taevas. Suurimad eemaldumised Päikesest on neil perioodidel vastavalt 19.2 kraadi 8. aprillil ja 17.9 kraadi 19. septembril.

Suurematest meteoorivooludest on 2010. aastal soositud perseiidid ja geminiidid, sest neid segab Kuu kõige vähem. Perseiidide maksimumi ajal 12. augustil on Kuu kõigest kahe päeva vanune ning geminiidide maksimumis 14. detsembril loojub poolkuu veidi pärast südaööd. Perseiidide maksimaalseks tunniarvuks seniidis ennustatakse 100 ja geminiidide tunniarvuks 120. Kõige rohkem kannatavad kuuvalguse tõttu aasta alguse kvadrantiidid, mille maksimaalne tunniarv võiks 3. jaanuari õhtul ulatuda ka 120-ni, kuid täiskuu tõttu on näha vaid mõned üksikud heledamad meteoorid.

Lõpetuseks veel põnevatest astronoomilistest nähtustest, mida 2010. aastal Eestist kahjuks vaadelda ei saa, nimelt päikese- ja kuuvarjutustest. Aasta kahest päikese- ja kahest kuuvarjutusest on Eestis mööndustega vaadeldav vaid 21. detsembri kuuvarjutus, aga selleks ajaks, kui Maa täisvari terve Kuu ära katab, on Kuu juba loojas. Näha saab vaid täisvarju ilmumist väga madalal paistvale Kuule.

Lisaks mainitud planeetidele ja meteooridele pakub tähistaevas veel lugematul hulgal vaatlusobjekte, mille nägemiseks piisab ka tagasihoidlikust vaatlustehnikast. Selgeid öid ja põnevaid vaatluselamusi alanud aastaks!

Taavi Tuvikene

Veenus on juba mõnda aega Koidutähena säranud. Oktoobri algul liitus temaga Päikesele lähim planeet Merkuur, et kuu teises pooles taas Päikese kumasse kaduda. Saturnil oli ülemine ühendus Päikesega septembri keskel ning on nüüd väljumas koidukumast. Saturn paistab Merkuuri ja Veenuse suhtes kiiresti liikuvat: 8. oktoobri hommikul oli Saturn Merkuurist vaid 20 kaareminuti kaugusel ning juba viis päeva hiljem, 13. oktoobril jõuab Veenuse kõrvale.

Vasakpoolne foto ongi tehtud 8. oktoobri hommikul. Veenus on näha pildi ülemises paremas nurgas ning all vasakul on kõrvuti Merkuur ja Saturn. Merkuur on neist kahest parempoolne ja heledam. Parempoolne foto on tehtud 11. oktoobri hommikul ning siin on Veenuse ja Merkuuri asendid enam-vähem samad. Saturn on aga liikunud enam kui poole Merkuuri ja Veenuse vahemaast ja paistab nõrga täpikesena pildi keskel.

Tehnilised andmed (mõlemal pildil): säriaeg 1.0 s, ava f/5.6, tundlikkus ISO 400, kaamera Canon 20D, objektiiv Canon EF 85mm f/1.8.

Lähipäevil liituvad Veenusega koidukumas Merkuur ja Saturn ning pakuvad sellega huvitava vaatemängu. Merkuur on juba nädala olnud vaadeldav, paiknedes Veenusest 6-7 kraadi madalamal ja veidi vasakul. Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest oli 6. oktoobril ja tasapisi hakkab selle Päikesele lähima planeedi nähtavus jälle halvenema.

Kuid neljapäeva, 8. oktoobri hommikul jõuab Merkuurini Päikese kumast väljuv Saturn, olles Merkuurist vaid 20 kaareminuti kaugusel. See on vähem kui Kuu läbimõõt! Saturn liigub järgnevatel päevadel kõrgemale ja jõuab 13. oktoobri hommikuks Veenuse ligidale, vahekauguseks on siis 35 kaareminutit ehk veidi enam Kuu läbimõõdust. 9.-12. oktoobrini näeb seega kolme planeeti ühes reas: heleduselt kõige nõrgem Saturn Veenuse ja Merkuuri vahel, igal hommikul veidi erinevas asendis.

Merkuur kaob koiduvalgusesse oktoobrikuu teises pooles, kuid enne seda paneb etendusele ilusa punkti Kuu: 16. oktoobri hommikul on planeedikolmiku lähistel vana kuu sirp.

Mis kellaajal peaks taevasse vaatama, et kogu seda vaatemängu näha? Parim aeg on tund kuni 45 minutit enne päikesetõusu, orienteeruvalt kella poole seitsme ja seitsme vahel. Polegi ju nii vara. Kui vaid selget ilma jaguks!

14. jaanuaril 2008 lendas Messenger Merkuurist vaid 124 miili kauguselt mööda, kogudes ka 500 Megabaiti teavet ja üle 1200 pildi varem mittenähtud pinnast. Viimati lendas lähimast planeedist mööda Mariner 10 ligi 30 aastat tagasi, kui siis oli nüüd pilditatud ala varjus. Messenger tabas Caloris’e orgu päiksesvalguses ja pildid on fantastilised. See nõgu on suurim löögikraater Merkuuril kuid üks suurimaid kogu Päikesesüsteemis.Teisel pildil on näha ka kraater Sholem Aleichem. Need sees hästi nähtavad kraatrid on unikaalsed uurimiseks planeedigeoloogidele.

Messenger (käskjalg) on üks seitsmest odavast teadusele suunatud kosmoselennust ühisnimega Discovery. kuigi sama päritolu nimega planeeti (Mercurius ´- rooma jumalate käskjalg) pole kerge uurida ei lähedalt ega Maa pealt, kus teda on harva silmaga näha.