Ehkki Jupiteri vastasseis jäi rangelt võttes oktoobrikuusse, on novembri alguses vähe muutunud. Majesteetlik planeet tõuseb veidi enne päikeseloojangut ja loojub vahetult enne päikesetõusu, olles vaadeldav kogu pimeda aja ehk ligikaudu 12 tundi. Arvestades, et Jupiteri pöörlemisperiood on 10 tundi, saab öö jooksul näha kogu Jupiteri pinda. Novembri lõpus Jupiteri vaatlusaeg lüheneb: Jupiter loojub kella 5 ajal hommikul, ligi neli tundi enne päikesetõusu. Kulminatsiooni kellaaeg nihkub poole kaheteistkümnelt poole kümnele õhtul. Heledus kahaneb novembri jooksul vähe, -2.8 tähesuuruselt -2.6 tähesuuruseni ning ketta läbimõõt 49.5-lt 47.5 kaaresekundini. Seega on november väga soodne aeg suurima planeedi vaatlemiseks.

Jupiterist umbes 30 kraadi lääne pool paikneb Uraan, millel heledust 5.8 tähesuurust ja ketta läbimõõt 3.4 sekundit. Uraani leiab taevast binokli abil, kuid ketta nägemiseks on tarvis suuremat suurendust.

Vastasseisu poole liikuv Marss tõuseb kuu algul juba pool tundi enne südaööd ja kuu lõpus veel pool tundi varem. Kulminatsiooni umbes 45 kraadi kõrgusel jõuab Marss hommikul enne päikesetõusu. Marsi ketas suureneb kuuelt kaaresekundilt seitsmele, mis tundub olevat väike muutus, kuid detailide märkamiseks on iga kaaresekund oluline. Heledus kasvab 1.1 tähesuuruselt 0.8-ni novembri lõpus. Ööl vastu 10. novembrit leiab Marsi Lõvi tähtkuju heledaima tähe Reeguluse ligidalt, 1.4 kraadi kauguselt.

Kui oktoobris oli Saturni ühendus Päikesega, siis novembris ilmub rõngaga planeet juba hommikutaevasse. Kuu algul tõuseb Saturn kaks tundi ja kuu lõpus neli tundi enne Päikest. Saturn paikneb 10. novembri paiku nelja kraadi kaugusel Neitsi tähtkuju heledaimast tähest Spiikast. Saturni heledus on terve kuu vältel 0.8 tähesuurust ning ketta läbimõõt pisut alla 16 kaaresekundi.

Novembrikuised meteoorivoolud – tauriidid ja leoniidid – on seekord pettumust valmistavad, sest kummagi maksimumis on Kuu faas küllalt suur, muutes taevafooni heledaks ja nõrgad meteoorid seeläbi märkamatuks.

See-eest tasub vaadelda Kuud ennast, mis tänu libratsioonile paljastab õige pisut oma tagumisest küljest. Kuuketta kagupoolne serv on maksimaalse libratsiooni tõttu kõige paremini nähtav 4. novembril ning kaks nädalat hiljem, 18. novembril on maksimaalne libratsioon vastasservas.

Kuu faasid novembris:

• esimene veerand kolmapäeval, 2. novembril kell 18:38,
• täiskuu neljapäeval, 10. novembril kell 22:16,
• viimane veerand reedel, 18. novembril kell 17:09,
• noorkuu reedel, 25. novembril kell 08:10.

Novembritaevas saab loomulikult vaadelda ka hulgaliselt süvataeva objekte. Meie Linnutee suur naabergalaktika – Andromeeda galaktika – kulmineerub novembriõhtutel kella üheksa ja kümne vahel, olles suurepärane vaatlusobjekt binokli või laia vaateväljaga teleskoobiga. Kaksiktähtede sõpradel on võimalus võrrelda kaht suure värvikontrastiga kaksiktähte, Albireod ja Gamma Andromedaet (Tähistaeva retk #2). Hajusparvedest on suurepäraselt vaadeldavad nii Plejaadid ehk Taevasõel kui Kaksikparv Kassiopeia ja Perseuse tähtkujude piiril, kui nimetada vaid mõnda. Jääb üle vaid loota selget taevast.

Veenuse nähtavus on aasta kokkuvõttes pigem kehvapoolne: planeet on hästi vaadeldav vaid aasta alguses ja lõpus. Parim vaatlusaeg on jaaanuaris, kui Veenus pakub heleda koidutähena silmailu ligi neli tundi enne Päikese tõusu. Jaanuari lõpupoole hakkab vaatlusaeg üha lühenema, aprilli algusest juuni alguseni tuleb Veenuse leidmiseks kasutada teleskoobi abi. Juunis-juulis on Veenus taas, kuid mitte just pilkupüüdvalt, leitav ka palja silmaga madalas koidutaevas. Veenuse õhtune vaatlusperiood algab oktoobri lõpus, esialgu jällegi üpris nigelalt ning alles aasta lõpus kaugeneb Veenus heledast ehavalgusest sedavõrd, et teda võib igati õigustatult Ehatäheks nimetada. Näärivana ootajad, kel aken edela suunas, võivad siis Veenust jälgida kolm tundi peale Päikese loojumist.

Marss on aasta esimesel poolel nähtamatu, juuli keskpaiku ilmub planeet hommikutaevasse. Hommikutaevas on punakas planeet kuni aasta lõpuni vaadeldav. Planeet muutub tasapisi heledamaks: umbes 1.4 tähesuurusest juulis kuni 0.2 tähesuuruseni aasta lõpul. Nädalate-kuude jooksul võib panna tähele ka Marsi asendimuutusi tähistaevas: planeet liigub Sõnni tähtkujust läbi Kaksikute ja Vähi Lõvi tähtkujju. Märkida võiks ka Marsi mardipäevast möödumist Reegulusest 1.4 kraadi põhja poolt.

Jupiter on aasta algul vaadeldav Kalade ja Vaala tähtkujudes, kevadise pööripäeva paiku kaob Jupiter ehavalgusse. 2. jaanuaril möödus Jupiter Uraanist. Enne ehavalgusse kadumist märtsikuus on Jupiteri lähedal leitav Merkuur. Merkuur on käbe planeet liikuma: igal õhtul võib märgata (Jupiterist nõrgema) Merkuuri asendimuutusi tähistaevas, Jupiteri taustaks võttes.

Jupiter ilmub jälle nähtavale koos juunikuu tulekuga, sedapuhku hommikuti koidutaevas, hinnaguliselt mõni päev enne Veenust. Esialgu, juuni alguspoolel, on nii Jupiter kui Veenus päris kehvakeste tähekestena vaadeldavad üsna heleda taeva taustal, Jupiteri tuleb otsida umbes 30 kraadi paremalt poolt. Jupiteri vaatlustingimused kasvavad siiski kiiresti ning juba augustis paistab planeet päris kõrgel taevas, Jäära tähtkujus, peaaegu kogu öö. Terve öö paistab Jupiter tükk aega, kuni novembri keskpaigani, kui planeet hakkab vastu hommikut loojuma. Ka detsembris paistab Jupiter õhtutaevas pikka aega. Jupiteri vastasseis Päikesega on 29. oktoobril, heledus küünib umbes -2.8 tähesuuruseni (ega Jupiter muulgi ajal, kui ta nähtav on, palju nõrgem ei ole.)

Saturn on aasta esimestel kuudel vaadeldav hommikutaevas, märtsi lõpust kuni peaaegu mai lõpuni on Saturn vaadeldav kogu ilusa kevadöö jooksul Neitsi tähtkujus. Vastasseis Päikesega on 4. aprillil (heledus 0.4 tähesuurust). Muide, aprillis-mais on Saturn sedapuhku ainuke palja silmaga näha olev planeet. Suve saabudes jääb Saturn õhtutaevasse ja kaob juuli keskpaiku ehavalgusse. Uuesti ilmub Saturn, sedapuhku koidutaevas, nähtavale oktoobrikuu lõppedes ning jääb hommikuse tähena nähtavale aasta lõpuni. Asudes siis umbes sama heleda kinnistähe Spiika naabruses (Saturn vasakul pool), moodustab Saturn temaga Neitsi tähtkujus toreda “tähepaari”.

Marss asub kuni maikuuni Vähi tähtkujus, Kaksikute tähtkuju heledatest tähtedest Kastorist ja Polluksist ida pool. Praegu särab Marss õhtuti ida suunas, kulmineerudes pärast südaööd lõuna suunas enam kui 50 kraadi kõrgusel ning paistes veel hommikustele vaatlejatelegi lääne suunas. Marsi leidmisega ei tohiks selge taeva korral raskusi tekkida, sest iseloomulikult oranž planeet on heledam kõigist tähtedest peale Siiriuse. (Taevakaarti vaata veebruarikuu taevaülevaatest.)

Marsi silmus 2009-2010. Marss on paigal 20. detsembril ja 10. märtsil ning vastasseis leiab aset 29. jaanuaril. Marsi ketas on kõige suurem silmuse keskel. Novembri esimestel päevadel liikus Marss läbi Sõime täheparve (M44).

Marsi vastasseisud leiavad aset iga 26 kuu ehk kahe aasta ja kahe kuu tagant, kui Maa jõuab ümber Päikese tiireldes Marsile ringiga järele ja möödub temast. Maa pealt vaadates näeme, kuidas tähtede suhtes tavapäraselt ida poole liikuv Marss jääb seisma, liigub seejärel ligi kolm kuud vastassuunas, jääb uuesti seisma ning hakkab siis jälle ida suunas liikuma. Kokkuvõttes joonistab Marss taevasse silmuse, nagu on näha juuresoleval joonisel. Seda on lihtne omal käel jälgida, tuleb vaid taevasse vaadates Marsi asukoht tähtede suhtes meelde jätta (või kaardile märkida), et nädala-paari pärast võrrelda.

Marss teleskoobis: näha on polaarmüts ning heledamad ja tumedamad alad. Foto: Meelis Tiitson

Teleskoobiga vaatlejaile on oluline, et Marsi ketas paistaks võimalikult suurena ning planeet oleks võimalikult kõrgel taevas, et õhuvirvendused vaatlemist kõige vähem segaksid. Marsi ketas on seekordse vastasseisu ajal suurim jaanuari lõpus (14.1 kaaresekundit), kahanedes veebruari lõpuks 12.2 ja märtsi lõpuks 9.3 kaaresekundini. Kulminatsiooni kellaaeg nihkub aga poole ühelt öösel jaanuari lõpus kella kümnele õhtul veebruari lõpus ja kella üheksale (suveaja järgi) märtsi lõpus. See tähendab, et parim aeg Marsi vaatlemiseks on veebruaris ning märtsi teises pooles jääb planeedi ketas detailide nägemiseks juba pisut väikeseks.

Kuna Marss pöörleb ümber oma telje 24 tunni ja 37 minutiga, siis sama külge näeme igal õhtul 37 minutit hiljem, võrreldes eelmise õhtuga. Ühel ja samal kellaajal vaadeldes aga jääb mulje, nagu pöörleks Marss vastupidises suunas. See-eest ühe öö jooksul Marssi pikemalt jälgides võib näha suuremat osa Marsi pinnast.

Hea kujutise korral ja suure suurendusega vaadeldes võib Marsil näha polaarmütsi ning heledamaid ja tumedamaid alasid. Seejuures võib jälgida, kuidas põhjapoolkera polaarmüts lähiajal kahanema hakkab, sest Marsi põhjapoolkeral algab kevad. Kui Marsil juhtub aga suurem tolmutorm olema, siis muutub osa Marsi pinnast või kogu pind ühtlaselt oranžikaks. Seega tasub planeedil silma peal hoida või teda korduvalt pildistada, sest Marss on pidevas muutumises.

Vaata lisaks:

• Alanud aastakümne parim Marsi vastasseis
• Marsi efemeriidid
• Mars: Which Side Is Visible? (Sky & Telescope) – interaktiivne Marsi kaart

Foto: Meelis Tiitson

Sel nädalal jõuab Marss oma järjekordsesse vastasseisu: 27. jaanuaril on ta Maale lähimas asendis ning 29. jaanuaril asub Päikesele täpselt vastassuunas. See tähendab, et kätte on jõudnud parim aeg Marsi vaatlemiseks, pealegi tõuseb Marss taevas väga kõrgele ja on nähtav kogu pimeda aja jooksul.

Juuresolev foto on jäädvustatud 23. jaanuaril 2010 pool tundi enne südaööd. Näha on Marsi punakas pind, heledamad ja tumedamad alad ning põhjapoolust kattev valge polaarmüts. Polaarmütsist vahetult allapoole jääv tume ala kannab nime Mare Acidalium, tume ala ketta alumises servas on Mare Erythraeum, nende vahele jääv heledam viirg on Chryse ning heledam ala vasakus ülemises servas kannab nime Tharsis.

Marsi pöörlemisest tingituna on erinevatel ajamomentidel näha erinevad Marsi piirkonnad. Et Marsi pöörlemisperiood on 24 tundi ja 37 minutit, siis võib pöörlemist märgata juba ühe öö jooksul, täpselt sama piirkond on aga nähtav eelmise ööga võrreldes 37 minutit hiljem.

Seadmed: Synta SW DOB8″ + 3x Barlow + Canon 350D. Säriaeg 1/50 s, ISO 800. Töötlus: IRIS 5.53; 100-st kaadrist valitud 10.

Vaata lisaks:

• Alanud aastakümne parim Marsi vastasseis
• Marsi vastasseis 2010: soovitusi vaatlemiseks
• Mars: Which Side Is Visible? (Sky & Telescope) – interaktiivne Marsi kaart

Seekordne Marsi vastasseis leiab aset 29. jaanuaril. Maale lähimas asendis on Marss aga kaks päeva varem, 27. jaanuaril, kui kaht planeeti lahutavad 99.33 miljonit kilomeetrit. Marss särab siis taevas heledusega -1.2 tähesuurust ning planeediketta näiv läbimõõt ulatub 14.1 kaaresekundini.

Kõik Marsi vastasseisud ei ole aga kaugeltki võrdsed ja selle põhjuseks on Marsi piklik orbiit. Marss liigub ümber Päikese kord sellest eemaldudes ja siis jälle lähenedes. Kaugeimas asendis on Marss Päikesest 249 ja lähimas asendis 207 miljoni kilomeetri kaugusel. Maa orbiit on seevastu palju lähedasem ringjoonele, kaugus Päikesest muutub 147 ja 152 miljoni kilomeetri vahel. See tähendab, et olenevalt Marsi asendist oma orbiidil võib Marsi ja Maa vaheline kaugus vastasseisu ajal olla 56 miljonist kuni 102 miljoni kilomeetrini. See on pea kahekordne erinevus! Lähimas asendis paistab Marss 25-kaaresekundilise kettana, kaugeimas asendis kõigest 14 kaaresekundi suurusena.

Marsi vastasseisud: kulmineerumiskõrgus Eestis ja ketta näiv läbimõõt kaaresekundites.

Selliseid vastasseise, kus Marss tuleb Maale ligemale kui 60 miljonit kilomeetrit, nimetatakse suurteks vastasseisudeks. Selgub, et suured vastasseisud korduvad umbes iga 15 aasta järel: kui eelmine oli 2003. aastal, siis järgmine tuleb 2018. Paraku ei ole suured vastasseisud Eestist vaatlemiseks sugugi head, kuna nad leiavad aset suvisel ajal, kui Marss käib taevas väga madala kaarega, kulmineerudes vaid mõne kraadi kõrgusel. Suure ketta läbimõõdu nullib ära Maa atmosfääri virvendus, nii et huvitavaid detaile ei ole planeedi pinnal lootust näha.

Käesolev, 2010. aasta vastasseis on Eesti vaatlejatele selle poolest aastakümne parim, et Marss liigub vastasseisu ajal Vähi tähtkujus, kulmineerudes koguni 53 kraadi kõrgusel. Kui planeet on taevas nii kõrgel, siis avaldab atmosfäär vaatlemisel palju väiksemat mõju ning võimalus pinnadetaile näha on palju suurem. Vaid 2020. ja 2022. aasta vastasseisud tõotavad hulga paremat vaatemängu, kuid neid tuleb veel pikalt oodata.

Vaata lisaks:

• Marsi vastasseis 2010: soovitusi vaatlemiseks
• Marsi efemeriidid

2010. aasta esimeste kuude peategelaseks tõuseb planeet Marss, mis jõuab 29. jaanuaril järjekordsesse vastasseisu (Päike, Maa ja Marss on sel hetkel ühel joonel). Lähimas asendis Maale on Marss küll kaks päeva varem, 27. jaanuaril: Punast planeeti lahutab Maast siis 99.33 miljonit kilomeetrit. Marss on vastasseisu ajal nähtav kogu öö, tõustes enne päikeseloojangut, kulmineerudes veidi pärast südaööd ning loojudes pärast päikesetõusu. Marss särab heledusega -1.2 tähesuurust, mis on ligilähedane heledaima tähe Siiriuse heledusele, kuid Marss on äratuntavalt oranžikas ja tõuseb taevas palju kõrgemale.

Marsi ketta läbimõõt ulatub seekordse vastasseisu ajal 14.1 kaaresekundini. Ehkki suurte vastasseisude ajal, viimati 2003. aastal ja järgmisena 2018, on Marss Maale palju lähemal ja planeedi ketas võib saavutada läbimõõduks 25 kaaresekundit, on seekordne vastasseis Eesti vaatlejate jaoks alanud aastakümne parim. Väiksema näiva läbimõõdu kompenseerib kuhjaga asjaolu, et Marss on Vähi tähtkujus, kulmineerudes 53 kraadi kõrgusel. Järgmiste vastasseisude ajal on Marss taevas tunduvalt madalamal ning atmosfäärivirvendused teevad kujutise uduseks. Alles 2020. aasta sügisene vastasseis tõotab praegusest paremat vaatemängu.

Marss jääb õhtutaevasse särama veel terveks kevadeks, kuid ketta läbimõõt ja heledus kahanevad nädalatega ning märtsi lõpuks on läbimõõt vaid 9 kaaresekundit ja heledus nullinda tähesuuruse juures.

Saturn, mille rõngad paistsid eelmisel aastal serviti, alustab aastat rõngaste 5-kraadise kaldenurgaga, kuid Maa ja Saturni orbiitide kalded põhjustavad selle, et maikuuks on rõngad jälle peaaegu serviti, kaldenurk vaid 1.7 kraadi. Saturni vastasseis tuleb 22. märtsil, siis on planeet nähtav terve öö, särades heledusega 0.5 tähesuurust. Kuna Saturn on taevaekvaatori ligidal Neitsi tähtkujus, siis kulmineerub ta 33 kraadi kõrgusel. Saturn liigub aasta teises pooles järjest lõunapoolsematele käänetele, mis tähendab seda, et vaatlustingimused Eestis lähiaastatel ainult halvenevad.

See-eest rühib Jupiter põhja poole, jõudes aasta teises pooles taevaekvaatori lähedusse. Jupiteri vastasseis on 21. septembril ning ühtlasi on Jupiter periheeli lähedal, mis tähendab, et Jupiteri ja Maa vahekaugus on peaaegu nii väike, kui ta üldse olla saab – 590 miljonit kilomeetrit. Jupiter särab siis heledusega -2.8 tähesuurust, sarnanedes heleduselt juba rohkem Veenuse kui Siiriusega. Jupiteri ketta näiv läbimõõt kasvab vastasseisu ajaks 49.8 kaaresekundini, mis teeb pilvevöötide ja Suure Punase Laigu vaatlemise nauditavaks.

Veenus liigub jaanuaris Maa pealt vaadates teisel pool Päikest, mistõttu jääb ta Päikese kumasse ja ei ole nähtav. Veenus ilmub Ehatähena nähtavale veebruari teises pooles, alguses madalal loojanguvalguses, kuid edasi järjest kõrgemal ja jääb nähtavale ka taeva pimenedes. Kõige uhkemalt särab Veenus õhtuses taevas selle aasta mais ja juunis, seejärel vaatlustingimused halvenevad, ehkki suurim idapoolne eemaldumine 46 kraadi leiab aset 20. augustil. Septembri keskpaigas loojub Veenus koos Päikesega, ehkki eemaldumine Päikesest on siis veel üle 40 kraadi. Alumine ühendus on 29. oktoobril ja seejärel ilmub Veenus kiiresti nähtavale Koidutähena. Detsembris ulatub Veenuse heledus -4.5 tähesuuruseni ning ta tõuseb juba enam kui 4 tundi enne Päikest.

Merkuur on Päikesele lähima planeedina raskesti vaadeldav, sest suurema osa ajast veedab ta Päikese kumas. Soodsaid vaatlusaegu tuleb ette mõned korrad aastas, kuid korraga vaid nädalaks kuni paariks. 2010. aastal on parimad Merkuuri vaatlemise ajad aprilli esimeses pooles, kui Merkuur ilmub õhtutaevasse, ning septembri keskel, kui ta on näha hommikuses taevas. Suurimad eemaldumised Päikesest on neil perioodidel vastavalt 19.2 kraadi 8. aprillil ja 17.9 kraadi 19. septembril.

Suurematest meteoorivooludest on 2010. aastal soositud perseiidid ja geminiidid, sest neid segab Kuu kõige vähem. Perseiidide maksimumi ajal 12. augustil on Kuu kõigest kahe päeva vanune ning geminiidide maksimumis 14. detsembril loojub poolkuu veidi pärast südaööd. Perseiidide maksimaalseks tunniarvuks seniidis ennustatakse 100 ja geminiidide tunniarvuks 120. Kõige rohkem kannatavad kuuvalguse tõttu aasta alguse kvadrantiidid, mille maksimaalne tunniarv võiks 3. jaanuari õhtul ulatuda ka 120-ni, kuid täiskuu tõttu on näha vaid mõned üksikud heledamad meteoorid.

Lõpetuseks veel põnevatest astronoomilistest nähtustest, mida 2010. aastal Eestist kahjuks vaadelda ei saa, nimelt päikese- ja kuuvarjutustest. Aasta kahest päikese- ja kahest kuuvarjutusest on Eestis mööndustega vaadeldav vaid 21. detsembri kuuvarjutus, aga selleks ajaks, kui Maa täisvari terve Kuu ära katab, on Kuu juba loojas. Näha saab vaid täisvarju ilmumist väga madalal paistvale Kuule.

Lisaks mainitud planeetidele ja meteooridele pakub tähistaevas veel lugematul hulgal vaatlusobjekte, mille nägemiseks piisab ka tagasihoidlikust vaatlustehnikast. Selgeid öid ja põnevaid vaatluselamusi alanud aastaks!

Laadi alla: astronoomiaminutid-05.mp3

Viited:

• Epsilon Aurigae vaatlusprojekt: www.citizensky.org
• Avalda arvamust Astronoomia.ee foorumis

Algusmuusika: «Glow in the Dark» (www.pacdv.com/sounds/)

Taavi Tuvikene

Sõim ehk Preseepe ehk M44 on täheparv Vähi tähtkujus. Kuna Sõim asub peaaegu ekliptika tasandil, juhtub Kuu või mõni planeet aeg-ajalt selle täheparve eest läbi liikuma. Nii oligi novembrikuu kahel esimesel ööl näha Marssi Sõime tähtede taustal liikumas. Käesolev foto on tehtud 2. novembril kell 02.30 Tartus. Marss on näha heledaima objektina pildi keskel, Marsi ümber tihedamalt paiknevad tähed moodustavadki Sõime täheparve.

Tehnilised andmed: 5 kaadrit kokku liidetud, üksikkaadri säriaeg 2.0 s, ava f/2.8, tundlikkus ISO 800, kaamera Canon 20D, objektiiv Canon EF 85mm f/1.8. Kasutatud programmid: Adobe Photoshop Lightroom ja Photoshop CS3.

Meil Eestimaal on rekordi tegemiseks vähe lootust. Meie näeme noort kuud parimal juhul 3 päeva pärast kuuloomist. Aga just täna, 6. mai õhtul, on neil võimalus näha 33 tunni vanust Kuud.

Miks on noort Kuud raske näha? Asi on selles, et valgustamata osa suurus on võrdeline faasinurga koosinusega. Faasinurk vastab Kuu ja Päikese vahelisele nurkkaugusele, mis muutub kiirusega 360 kraadi : 30 päeva = 12 kraadi päevas. Nii saame ühepäevase kuusirbi laiuseks vaid 0,34 kaareminutit, kahepäevasel juba 1,4 kaareminutit. Tänaõhtuse Kuu sirp on 0,6′ lai, homne juba 1,8′. Kumba neist näha õnnestub, selles on küsimus. Aeg on selleks eriti soodne, kuna Kuu asub suhteliselt kõrgel (27 kraadi üle taevaekvaatori) ja seetõttu püsib ta kauem taevas ning ilm jõuab pimedamaks minna. Nii et tasub proovida.

Teine võimalus end ja oma tehnikat proovile panna tuleb 10. mail, kui kasvav kuusirp katab planeet Marsi. Kahjuks – või õnneks? – toimub see päeval, kell 15.45. Eestist vaadates Kuu üksnes riivab Marssi oma põhjapoole servaga; paremad võimalused on lõunapoolsetel vaatlejatel. Aga ega varjutus ise meid ei huvitagi – Kuu, mis päeval hästi näha, aitab meil Marssi üles leida.

Möödunud kevadel oli sarnane sündmus, kui Kuu kattis Veenuse. Veenus on väga hele, Kuu kõrval oli ta palja silmagagi hästi näha ja pildistamiseks piisas tavalisest digikaamerast. Nüüd on lood sootuks teised, Marss on Veenusest ligi sada korda tuhmim ja tema nägemiseks on kindlasti vaja teleskoopi. Mitte suurt, parima tulemuse peaks andma 50 – 80 kordne suurendus. Toru läbimõõt pole tähtis.

Kui selline riist on olemas ja ilm selge, pange ta statiivile ja otsige Kuu üles. Astronoomilises teleskoobis, mis pildi pea peale pöörab, on Marss kuusirbi alumise otsa lähedal. Otsima tasub hakata juba kella 15 paiku – siis on aega ka fotoaparaadiga jändamiseks.

Ootame ja vaatame, mis välja tuleb.

Teiseks leiti sellel aastal tehtud fotodelt kahes uurdes heledaid lasundeid, mida seal veel aastatel 1999 ja 2001 ei olnud. Need uurded kulgevad alla kraatrite nõlvadel ja kõige tõenäolisemalt on mitusada meetrit pikad lasundid sinna kantud allavoolava vee poolt. See oleks esimene märk voolava vee olemasolust praegusel ajal. Vesi saab Marsi pinnal olla vaid tahkes (jää, lumi) ja gaasilises olekus, kuid vedela vee olemasolu pinna all on juba ammu kahtlustatud, täpsemad vee eksisteerimise ja väljapurskumise mehhanismid on küll veel teadmata. Üsna kindlalt saab väita, et tegemist ei ole nõlvalt kuiva tolmu allalibisemisega, sest selle jäljed peaksid olema tumedad, nagu seda on Marsi-sõidukite jäljed ja värsked kraatrid.

Kui tegemist on tõesti voolava veega, siis on see üks silmapaistvamaid avastusi Marsi uurimise ajaloos. Ja juba jälle räägitakse elu võimalikkusest Marsil…

Teise seadmega OMEGA on uuritud mineraalide levikut Marsil ja avastatud kohad, kus võis kunagi elu tekkida, kui üldse. Jutt käib ajast kuni 4 miljardit aastat tagasi.