Kuuvarjutusi on võimalik vaadelda kõikjal maailmas, kus vaid Kuu parajasti loojas ei ole ja ilm lubab. Laupäeval tõuseb Kuu Eestis keskeltläbi kell 15.15 ning sel ajal on tal vasakpoolsest servast juba tükike ära hammustatud – Maa täisvari ilmub Kuule kell 14.46. Kuna Päike loojub Tartus 15.22, siis on täisvari Kuul ka “päevasel ajal”.

Kuu jõuab tervenisti täisvarju kell 16.06, maksimaalne varjutuse faas on kell 16.32. Maksimaalses faasis peaks Kuu olema kõige tumedam, punakat või pruunikat värvi. Kuu parempoolne serv lahkub täisvarjust kell 16.57 ning täisvari lahkub kogu Kuult kell 18.18.

NB! Pildil on kellaajad maailmaajas, meie aja saamiseks tuleb neile liita kaks tundi!

Täielikult varjutatud Kuu heledus võib olla väga erinev, kõige äärmuslikumal juhul võib Kuu varjutuse keskmomendil palja silmaga vaatlejale pea nähtamatuks muutuda. Enamasti on täisvarjus Kuu küll niivõrd hele, et õigesse suunda vaatamisel ei teki tema taevast ülesleidmisega mingeid probleeme. Kuuvarjutuse heleduse hindamiseks kasutavad astronoomid Danjoni skaalat (vt. näiteks http://eclipse.gsfc.nasa.gov/OH/Danjon.html). Ka sel korral on oodata pigem väga heledat varjutust, kuna Kuu läbib Maa varju üsna selle lõunapoolse serva lähedalt. Ka peaks olema hästi märgatav, et Kuu põhjapoolne (ülemine) serv on varjutuse keskmomendi paiku lõunapoolsest servast tunduvalt tumedam.

Tegelikult algab seekordne kuuvarjutus märksa varem, täisvarjule lisaks on Maal olemas ka poolvari, mis hakkab Kuu ketast katma juba kell 13.34. Meil on sel ajal Päike alles “kõrgel taevas”. Peale täisvarjutust on Kuu poolvarjus 18.18 – 19.30. Poolvarju on palja silmaga üsna raske märgata, kuna Kuu ei kaota sel ajal oma tavapärasest heledusest kuigi palju.

Kuu asub varjutuse ajal Sõnni tähtkuju heledaima tähe Aldebarani lähedal. Kuu lähedale jäävad ka Plejaadide täheparv ehk Taevasõel, Hüaadid (Aldebarani juures) ning idapoole Kaksikute tähtkuju.

Loodame, et ehk ei ole kogu Eesti pilves, vaadelge ja pange tähele – Kuu on väga fotogeeniline! Selge ilma korral toimub Tartu Tähetornis Toomemäel kuuvarjutuse avalik vaatlusõhtu.

Detailset inglisekeelset infot kuuvarjutuse kohta saab aadressilt: http://eclipse.gsfc.nasa.gov/OH/OHfigures/OH2011-Fig06.pdf

Laupäeval, 10. detsembril kell 16.00 kuni 20.00 toimub Tartu Tähetornis vaatlusõhtu. Vaatleme kuuvarjutust ja Jupiteri, vestleme sealjuures astronoomiast.

Kõik loodushuvilised on oodatud! Aga vaatlused toimuvad ainult selge ilmaga! Vaatlusõhtud on tasuta. Palume soojalt riietuda – kui ilm on selge, on ka külm.

Kuuvarjutus toimub igal juhul, seda meie halb ilmaprognoos ei heiduta. Ja vaadata saab seda igas ilmanurgas, kus vaid Kuu paistab ja ilm lubab. Meil tõuseb Kuu kell 15.15, siis on tal juba tükike ära hammustatud. Täisvari ilmub Kuule kell 14.46, täisvarjutuse algus on kell 16.06, maksimaalne faas kell 16.32, täisvarjutuse lõpp kell 16.57. Täisvari lahkub Kuult kell 18.18. Ehk ei ole kogu Eesti pilves, vaadelge ja pange tähele – Kuu on väga fotogeeniline!

Täpsemalt: 15. juuni varjutus algab kell 21.23, kui Kuu üht serva pidi Maa varju siseneb. Eestis on siis veel ilus päev ja Kuu kaugel silmapiiri taga. Kui ta siis kell 22.10 (Tartus!) lõpuks tõuseb, on temast järel vaid kitsuke sirp ja 12 minutit hiljem saabub täielik varjutus, mis kestab tervelt 101 minutit. Täisvarjutus lõpeb kolm minutit pärast südaööd, kui Kuu on jõudnud kuue kraadi kõrgusele, päris tervet Kuud saame näha alles kella 1 paiku.

Niisugune loojangule timmitud varjutus tähendab. et isegi väikese Eestimaa eri otstes on varjutus näha erinevalt. Peipsi kaldal ja Kagu-Eestis on tõusev kuusirp veel üsna lai ja hele, Tallinnas ja Hiiumaal seevastu tõuseb juba varjutatud Kuu. Oma osa mängib ka kohalik maastik: huvilistel tuleks ikkagi leida võimalikult kõrge koht, kus kagupoolne silmapiir hästi näha on. Ja tuletame meelde, et käimas on Kuu pildistamise konkurss, kuhu varjutuse ajal tehtud fotod imehästi sobivad.

Muu maailma jaoks on see lihtsalt üks tubli varjutus. Selliseid varjutusi, kus Kuu Maa varjust keskelt läbi läheb, nähakse vaid kord 10 aasta jooksul.

Kuuvarjutus. Kuu tee läbi Maa varju 15. juunil 2011.

12 päeva vanune Kuu. Hästi torkab silma Tycho kraater, mis asub pildil Kuu keskosast kella kahe suunas. Foto: Raivo Hein

Juba veebruaris käib kasvav Kuu taevas kõrge kaarega ja on õhtuti väga hästi vaadeldav, kuid parim õhtune vaatlusaeg saabub märtsis ja aprillis. Märtsis on noorkuu 4. kuupäeval, mõni päev hiljem ilmub Kuu ehataevasse, esimene veerand on 13ndal ja täiskuu 19ndal. Järgmine noorkuu on 3. aprillil, Kuud saab näha alates 5. või 6. aprillist, esimene veerand on 11. ja täiskuu 18. aprillil. Maikuus on õhtud juba valged ja vaatlusaega jääb kiiresti vähemaks, samuti paistab õhtune Kuu mais madalamalt kui märtsis või aprillis.

Planeedihuvilistele on sellekevadiseks maiuspalaks kindlasti Merkuur, mis ilmub lühikeseks ajaks ehataevasse märtsi keskel. Merkuuri suurim eemaldumine Päikesest on 22. märtsil, Merkuur loojub siis umbes kaks tundi pärast Päikest. Kõige parem on Merkuuri vaadelda umbes kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut, kui Päike on 6 kraadi kaugusel silmapiiri taga. Päikesele lähima planeedi võib siis leida ligi 10 kraadi kõrguselt silmapiirist. Üsna huvitav võib olla Merkuuri otsida ka 14.-15. märtsil, kui Merkuur paistab taevas Jupiterist umbes kaks kaarekraadi paremal. Heledamast Jupiterist võib siis olla abi Merkuuri märkamisel. Paraku on mõlemad planeedid väga madalal, nii et vaatlemiseks on oluline vaba silmapiir.

Kui jaanuaris-veebruaris oli Jupiter veel õhtuti lühikest aega vaadeldav, siis märtsis kaob ta lootusetult ehakumasse. Palja silmaga näha olevatest planeetidest jääb siis öötaevas nähtavaks vaid Saturn, mille parim vaatlusaeg on märtsis-aprillis. Teleskoobiomanikel tasub Saturni sel kevadel kindlasti vaadelda, sest Saturn on teel üha kaugemale lõunataevasse, kust tagasi pöördub alles 15 aasta pärast. Nii on käesolevast aastast paremad Saturni vaatlustingimused Eestis jälle aastatel 2025–2040.

Jupiteri ja Saturni kulmineerumiskõrgus Eestis 1998-2042

See-eest sammub Jupiter kiiresti põhja poole ja käib meie taevas üha kõrgema kaarega, nagu juuresolevalt jooniseltki näha. Ehkki 2010. aastal oli Jupiter viimase 40 aasta parimas vastasseisus, kui planeediketta läbimõõt ulatus 49.9 kaaresekundini, siis 2011. aasta vastasseis ei jää sellele kuigivõrd alla: Jupiteri ketta läbimõõt küündib sel aastal 49.7 kaaresekundini. Eesti ja teiste põhjapoolsete vaatlejate jaoks on aga käesolev aasta Jupiteri vaatlemiseks parem, sest Jupiter kulmineerub eelmise aastaga võrreldes 12–13 kraadi kõrgemal, 43–44 kraadi kõrgusel silmapiirist, mis tähendab vähem õhuvirvendusi ja selgemat kujutist teleskoobis. Jupiter ilmub hommikutaevasse juunikuus ja jõuab vastasseisu 29. oktoobril, mil ta on nähtav kogu öö.

2011. aasta ei soosi kahjuks üldse meteoorivaatlusi. Suurematest meteoorivooludest jäid jaanuari alguse kvadrantiidid pilvede taha ning augustikuised perseiidid ja detsembrikuised geminiidid jäävad suures osas nägemata täiskuu tõttu. Vaid väga heledad meteoorid võivad heleda taevafooni taustal näha olla.

Varjutustest oli 2011. aasta olulisim 4. jaanuari suurefaasiline osaline päikesevarjutus, mida võis pilvede vahelt siin-seal näha. Käesoleval aastal ootab meid ees veel kaks täielikku kuuvarjutust. Neist esimene leiab aset 15. juuni ööl vastu 16ndat, paraku on meil nähtav vaid varjutuse lõpuosa ja Kuu on vaid mõne kraadi kõrgusel silmapiirist. Teine täielik kuuvarjutus leiab aset 10. detsembri õhtupoolikul. Täisvarjutuse alguseks on siis Kuu juba tõusnud, kuid asub siiski veel üsna madalal silmapiiri kohal. Täisvarjutuse lõpp ja varju lahkumine Kuult peaksid olema juba mõistlikult nähtavad.

Lisaks Päikesesüsteemi objektidele pakub tähistaevas lugematu hulga põnevaid vaatlusobjekte, mida teleskoobi või kasvõi binokliga vaadelda. Väiksemate teleskoopidega saab suurepäraselt vaadelda täheparvesid ja kaksiktähti, suuremate teleskoopidega näeb ka juba hulgaliselt galaktikaid. Kui teleskoop on küll olemas, kuid huvitavate objektide ülesleidmisega on raskusi, tasub osaleda mõnel astronoomiahuviliste üritusel, näiteks 11.-12. märtsi ühisvaatlustel Tõraveres või 10.-14. augustini astronoomiahuviliste kokkutulekul Palal. Vaatlusjuhiseid pakume ka “Tähistaeva retkede” sarjas siinsamas “Vaatleja” veergudel. Selgeid öid!

Viited:

• Alan Chu “Photographic Moon Book” (246-leheküljeline tasuta raamat PDF-formaadis)
• Top 200 most beautiful Double Stars – 200 kõige ilusamat kaksiktähte

Loe lisaks:

• Lühiülevaade 2011. aasta planeetide nähtavusest

Tõnis Eenmäe ja Taavi Tuvikene

Kuidas saaks veel paremini lõpetada Astronoomia Aastat kui mitte astronoomilise sündmusega, mida näeb poolel maakeral? Just nii oligi: vana-aastaõhtul leidis aset osaline kuuvarjutus, mis oli nähtav Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Kui vaid pilved ei seganud – aga Tartus ja Tõraveres oli taevas varjutuse ajal selge ja sündmus sai pildile jäädvustatud.

Vasakpoolse foto tegi Tõnis üks minut pärast varjutuse keskmomenti ehk kell 21.23 Tõraveres. Parempoolse foto tegi Taavi 20 minutit hiljem, kell 21.44 Tartus, kui täisvarju lahkumiseni Kuult jäi veel 8 minutit.

Huvitav on ehk veel see, et üks fotodest on saadud digiseebikaga läbi Galileoskoobi pildistades ja teine peegelkaameraga 80-millimeetrise ED-refraktori fookuses. Kas arvad ära, kumb on kumb?

Tehnilised andmed: Stellarvue Nighthawk Next Generation 80 mm f/7, Canon EOS 30D, 1/640 s, ISO 100 (vasakpoolne foto); Galileoskoop, Panasonic LX-1, 1/100 s, f/3.6, ISO 80 (parempoolne foto). RAW-failide töötlus programmiga Adobe Photoshop Lightroom.

2010. aasta esimeste kuude peategelaseks tõuseb planeet Marss, mis jõuab 29. jaanuaril järjekordsesse vastasseisu (Päike, Maa ja Marss on sel hetkel ühel joonel). Lähimas asendis Maale on Marss küll kaks päeva varem, 27. jaanuaril: Punast planeeti lahutab Maast siis 99.33 miljonit kilomeetrit. Marss on vastasseisu ajal nähtav kogu öö, tõustes enne päikeseloojangut, kulmineerudes veidi pärast südaööd ning loojudes pärast päikesetõusu. Marss särab heledusega -1.2 tähesuurust, mis on ligilähedane heledaima tähe Siiriuse heledusele, kuid Marss on äratuntavalt oranžikas ja tõuseb taevas palju kõrgemale.

Marsi ketta läbimõõt ulatub seekordse vastasseisu ajal 14.1 kaaresekundini. Ehkki suurte vastasseisude ajal, viimati 2003. aastal ja järgmisena 2018, on Marss Maale palju lähemal ja planeedi ketas võib saavutada läbimõõduks 25 kaaresekundit, on seekordne vastasseis Eesti vaatlejate jaoks alanud aastakümne parim. Väiksema näiva läbimõõdu kompenseerib kuhjaga asjaolu, et Marss on Vähi tähtkujus, kulmineerudes 53 kraadi kõrgusel. Järgmiste vastasseisude ajal on Marss taevas tunduvalt madalamal ning atmosfäärivirvendused teevad kujutise uduseks. Alles 2020. aasta sügisene vastasseis tõotab praegusest paremat vaatemängu.

Marss jääb õhtutaevasse särama veel terveks kevadeks, kuid ketta läbimõõt ja heledus kahanevad nädalatega ning märtsi lõpuks on läbimõõt vaid 9 kaaresekundit ja heledus nullinda tähesuuruse juures.

Saturn, mille rõngad paistsid eelmisel aastal serviti, alustab aastat rõngaste 5-kraadise kaldenurgaga, kuid Maa ja Saturni orbiitide kalded põhjustavad selle, et maikuuks on rõngad jälle peaaegu serviti, kaldenurk vaid 1.7 kraadi. Saturni vastasseis tuleb 22. märtsil, siis on planeet nähtav terve öö, särades heledusega 0.5 tähesuurust. Kuna Saturn on taevaekvaatori ligidal Neitsi tähtkujus, siis kulmineerub ta 33 kraadi kõrgusel. Saturn liigub aasta teises pooles järjest lõunapoolsematele käänetele, mis tähendab seda, et vaatlustingimused Eestis lähiaastatel ainult halvenevad.

See-eest rühib Jupiter põhja poole, jõudes aasta teises pooles taevaekvaatori lähedusse. Jupiteri vastasseis on 21. septembril ning ühtlasi on Jupiter periheeli lähedal, mis tähendab, et Jupiteri ja Maa vahekaugus on peaaegu nii väike, kui ta üldse olla saab – 590 miljonit kilomeetrit. Jupiter särab siis heledusega -2.8 tähesuurust, sarnanedes heleduselt juba rohkem Veenuse kui Siiriusega. Jupiteri ketta näiv läbimõõt kasvab vastasseisu ajaks 49.8 kaaresekundini, mis teeb pilvevöötide ja Suure Punase Laigu vaatlemise nauditavaks.

Veenus liigub jaanuaris Maa pealt vaadates teisel pool Päikest, mistõttu jääb ta Päikese kumasse ja ei ole nähtav. Veenus ilmub Ehatähena nähtavale veebruari teises pooles, alguses madalal loojanguvalguses, kuid edasi järjest kõrgemal ja jääb nähtavale ka taeva pimenedes. Kõige uhkemalt särab Veenus õhtuses taevas selle aasta mais ja juunis, seejärel vaatlustingimused halvenevad, ehkki suurim idapoolne eemaldumine 46 kraadi leiab aset 20. augustil. Septembri keskpaigas loojub Veenus koos Päikesega, ehkki eemaldumine Päikesest on siis veel üle 40 kraadi. Alumine ühendus on 29. oktoobril ja seejärel ilmub Veenus kiiresti nähtavale Koidutähena. Detsembris ulatub Veenuse heledus -4.5 tähesuuruseni ning ta tõuseb juba enam kui 4 tundi enne Päikest.

Merkuur on Päikesele lähima planeedina raskesti vaadeldav, sest suurema osa ajast veedab ta Päikese kumas. Soodsaid vaatlusaegu tuleb ette mõned korrad aastas, kuid korraga vaid nädalaks kuni paariks. 2010. aastal on parimad Merkuuri vaatlemise ajad aprilli esimeses pooles, kui Merkuur ilmub õhtutaevasse, ning septembri keskel, kui ta on näha hommikuses taevas. Suurimad eemaldumised Päikesest on neil perioodidel vastavalt 19.2 kraadi 8. aprillil ja 17.9 kraadi 19. septembril.

Suurematest meteoorivooludest on 2010. aastal soositud perseiidid ja geminiidid, sest neid segab Kuu kõige vähem. Perseiidide maksimumi ajal 12. augustil on Kuu kõigest kahe päeva vanune ning geminiidide maksimumis 14. detsembril loojub poolkuu veidi pärast südaööd. Perseiidide maksimaalseks tunniarvuks seniidis ennustatakse 100 ja geminiidide tunniarvuks 120. Kõige rohkem kannatavad kuuvalguse tõttu aasta alguse kvadrantiidid, mille maksimaalne tunniarv võiks 3. jaanuari õhtul ulatuda ka 120-ni, kuid täiskuu tõttu on näha vaid mõned üksikud heledamad meteoorid.

Lõpetuseks veel põnevatest astronoomilistest nähtustest, mida 2010. aastal Eestist kahjuks vaadelda ei saa, nimelt päikese- ja kuuvarjutustest. Aasta kahest päikese- ja kahest kuuvarjutusest on Eestis mööndustega vaadeldav vaid 21. detsembri kuuvarjutus, aga selleks ajaks, kui Maa täisvari terve Kuu ära katab, on Kuu juba loojas. Näha saab vaid täisvarju ilmumist väga madalal paistvale Kuule.

Lisaks mainitud planeetidele ja meteooridele pakub tähistaevas veel lugematul hulgal vaatlusobjekte, mille nägemiseks piisab ka tagasihoidlikust vaatlustehnikast. Selgeid öid ja põnevaid vaatluselamusi alanud aastaks!

Varjutuse ajamomendid:

• poolvari langeb Kuule 19:17:08
• täisvari langeb Kuule 20:52:43
• varjutuse keskmoment 21:22:39
• täisvari lahkub Kuult 21:52:41
• poolvari lahkub Kuult 23:28:11

Poolvarju langemist Kuule palja silmaga ei erista, seega tasub varjutust jälgida hetkest, kui Kuu siseneb täisvarju. Piir täisvarju ja poolvarju vahel ei ole terav: võib jälgida, kuidas Kuu alumine serv paistab järk-järgult tumedamana. Varjutuse keskmomendil ehk maksimaalse varjutuse ajal on Kuu läbimõõdust 7.6 protsenti Maa täisvarju sees.

Kui vana-aasta õhtul taevas vähegi selgineb, tasub peolaua või telekavaatamise kõrvalt pilk korraks Kuu poole pöörata. Järgmist kuuvarjutust näeb alles 2010. aasta 21. detsembri hommikul, aga siis on täisvarjutuse alguseks Kuu juba loojunud.

Vaata lisaks:

• 2009 Dec 31: Partial Lunar Eclipse (PDF)
• Fred Espenak (NASA/GSFC) Eclipses During 2009

Poolvari ilmub Kuule kell 21.23, täisvari kell 22.36. Varjutuse keskmoment on 00.10, täisvari lahkub Kuult kell 01.45 ja poolvari 02.57.

Poolvarju treenimata inimene ei märkagi, nii on tavainimesele huvitav jälgida Kuud ajavahemikus kell 22.36 kuni 01.45.

Kuu tõuseb (Tartus) kell 20.44, loojub 6.09, nii võib huviline seda kuuvarjutust jälgida algusest lõpuni. Kuu liigub üsna madalalt – kulmineerub kell 1.18 vaid 18 kraadi kõrgusel. Varjutuse keskmomendil on Kuu kõrgus 16 kraadi (nii kõrgele tõuseb talveõhtutel meie taeva heledaim täht Siirius).

Varjutust on kõige parem jälgida palja silmaga või siis tavalise binokliga; teleskoop siin midagi juurde ei anna. Selgesti eristatav tumeda ala piir vastab Maa varju servale. Hinnake selle kumerust, võrreldes teda kuuketta servaga – näete, et Maa varju raadius on märksa suurem Kuu raadiusest.

Täielikku kuuvarjutust saab Eestimaalt näha alles 21. detsembril 2010.

Sellised on selle kuuvarjutuse kellaajad. Maa varju lahkumine Kuult jääb meil parajasti üsna koidikule ja Kuu on siis hästi madalal. Ka täisvarju ajal, selle keskmomendil, pole Kuu eriti kõrgel. See kõik peaks selle varjutuse jälgimise muutma üsna huvitavaks, ehk saab teha üsna huvitavaid pilte. Kui vaid ilm lubaks…

Kuu asub varjutuse ajal Lõvi tähtkujus, päris selle peatähe Reeguluse kõrval. Ja lähedal on ka Saturn, tema heledus on +0.4. Reegulus on planeedist tuhmim, heledus vaid +1.3. Täiskuu ligidal on neid mõlemat üsna raske vaadelda, aga kui Kuu on täielikult Maa varju sees, peaksid nad küll hästi särama. Ka see võiks päris fotogeeniline olla.

Siin ka pilte:

Kuuvarjutus 21. veebruaril 2008. Pilt: NASA.

Varjutuse algus: selline on tähistaevas Kuu ümber täisvarju alguses

Täisvarju lõpp: Kuu on jõudnud läände

Vari lahkunud: Kuu on jälle ümmargune. Tegelikult on Kuul veel poolvari, aga seda on raske märgata, eriti kui Kuu nii madalal on.

Täielik kuuvarjutus 2007. Algab 3. märtsil, lõpeb 4. märtsil.

Varjutus algab poolvarjulisena 3. märtsil kell 22.16. Täisvari jõuab Kuule kl. 23.30; täielik varjutus algab kolmveerand üks öösel, keskmoment on kell 01.20. Varjutuse faas on 1.23, ta kestab suhteliselt kaua – tund ja 15 minutit. Täisvari lahkub Kuult kell 3.11; varjutus lõpeb kell pool viis öösel. Täisvarju ajal peaks Kuu lõunaosa olema tunduvalt tumedam kui põhjaosa. Kuu on täisvarju ajal enamvähem lõunas, umbes 40 kraadi kõrgusel.

Ehkki täielikud kuuvarjutused pole just haruldased, tuleks siiski juhust kasutada. Järgmine Eestist nähtav täielik kuuvarjutus tuleb küll juba tuleva aasta veebruaris, aga siis tuleb pikem paus: ülejärgmist peame ootama tervelt neli aastat (15. juunini 2011).

Selle kuuvarjutuse ajal on tähelepanuväärne see, et varju minev Kuu katab kell 00.15 kinni kuuenda suurusjärgu tähe 56 Leonis. Seda üliharuldast nähtust tuleb aga vaadelda binokli või väikese teleskoobiga.

Selget taevast meile!

Selle aasta kuuvarjutused on tõesti kehvad: märtsikuus nägime poolvarjulist kuuvarjutust, seekordne, 7. septembri varjutus on osaline, aga Maa täisvarju satub vaid napp viiendik kuukettast. Pealegi asub Kuu meilt vaadatuna väga madalal – maksimaalse faasi ajal, kell , on Kuu kõigest 12 kraadi kõrgusel kagutaevas, Veevalaja tähtkujus

Kuuvarjutus 7. septembril 2006

Varjutus algab nagu tavaliselt poolvarjulisena, see juhtub juba enne Kuu tõusmist. Täisvarju jõudmise momendil on Kuu juba kaheksa kraadi kõrgusel ja päris hästi vaadeldav. Vari liigub üle kuuketta alumise osa.

Maa varju rändamine üle Kuu

äisvari lahkub Kuult kella poole üheteistkümne paiku, varjutus lõpeb keskööl.

Mida seal siis vaadata? Jälgige poolvarju ja täisvarju heleduste vahekorda. Kui varjutuse faas on väike, peaks heleduse pidev üleminek paremini näha olema. Efekt on selles, et kuna Maa atmosfäär toimib läätsena, ei tohiks varjujoon olla terav. Seda udusevõitu üleminekut võiks võrrelda ehavalgusega: teame ju kõik, et Päikese loojaminek ei tähenda valguse hetkelist kadumist.

Vaatlusel on kindlasti abiks binokkel. Seekord sobib suur suurendus ja väike valgusjõud – näiteks 9×25 mm.

Selget taevast!

helle kirjutas:

8. september 2006 – 8:35

Tartus oli ilm 7. septembril pilvine, kuid varjutuse ajaks tekkis pilvedesse piisavalt auke. Nii lasti meil ära näha ka varjutuse maksimaalne faas. Asjatult nimetati seda kuuvarjutust kehvakeseks – see oli väga huvitav…

Jaaks Jaaniste pilt kuuvarjutusest

seenno (registreerimata) kirjutas:

9. september 2006 – 12:57

Türil oli ilm varjutuse ajal üsna ilus pärast lootusetult pilves päeva. Tegin fotosid, katsetades erinevat valgustatust. Minu fotod ja tekst on aadressil:

http://www.zone.ee/funnelcloud/uudis_06_09_08.htm

Tarmo Tanilsoo kirjutas:

9. september 2006 – 14:54

Olen hellega nõus. Huvitav oli ta tõesti. Minult järgmised pildid:

http://www.zone.ee/lepikuteataja/kuuvarjutus070906/2143.jpg
http://www.zone.ee/lepikuteataja/kuuvarjutus070906/2159.jpg

Ka ise arvasin, et varjutus nurjub, aga võta näpust. Pilvedesse tulid augud ka siin Tartumaal Laguja külas ning aeg-ajalt sai ka pilti teha. Ainult, et pidin kaamera mingile alusele toetama, muidu tuli vaid udukogu. Aga isegi nii tuli vaid paar pilti välja. Aga muidugi, olen (digi)fotograafias veel üsna algaja.