Viimaste päevade külmad, kuid selged ilmad on andnud hea võimaluse õhtuti vaadelda kasvavat kuusirpi. Käesolev foto on tehtud Tallinnas 29. jaanuaril, kui kuukettast oli valgustatud pisut üle kolmandiku.

Tehnilised andmed: kaamera Canon EOS 1100D, objektiiv Canon EF 55-250mm IS.

Kuidas jäädvustada Maa pöörlemist? Piisab, kui suunata statiivile kinnitatud kaamera tähtede poole, avada katik ja juba mõne minutiga on tähed jätnud pildile silmnähtavad jäljed. Seejuures näivad taevapooluste lähedal paiknevad tähed – nagu teada-tuntud Põhjanael – paigal püsivat ning ülejäänud tähistaevas näib ümber pooluste pöörlevat.

Käesolev foto on tehtud ööl vastu 8. jaanuarit Pärnu linnas. Põhjanael asub enam-vähem pildi keskel ning temast allapoole ja veidi paremale jäävad äratuntavalt Väikese Vankri tähtkuju tähed. Maapealseid objekte valgustab hele Kuu.

Tehnilised andmed: säriaeg 8 minutit, suhteline ava F/3.5, ISO 50, fotoaparaat Olympus SP560.

Kui pärast pikki tormiöid taevas teise jõulupüha õhtuks selgeks läks, tuli äkki meelde, et selle aasta Veenus mul veel nägemata. Vaatasin aknasse – ja seal ta oligi. Aga temast paremal pool säras kuusirp… paraku mõlemad pooleldi metsa taga.

Ega eriti ei lootnud, et neid järgmisel päeval veel näha saab. Aga ennäe imet – kui õhtuks Tähetorni jõudsime, olid mõlemad jälle kohal.

Pilt on tehtud Tartu Tähetorni rõdult, kaameraga Olympus SP-500, statiivilt, automaatsäritusega Landscape-režiimil.

Käesolev Kuu foto on tehtud 9. novembril, kui täiskuust oli puudu üks ööpäev. Mõned päevad enne ja pärast täiskuud on eriti hästi näha suurte kraatrite kiirtesüsteemid. Tycho kraater paikneb pildil kuuketta keskpunktist allpool, Koperniku kraater keskpunktist kella 10 suunas ja Kepleri kraater omakorda Kopernikust kella 8 suunas.

Vaatlus on tehtud Tallinna kesklinnas läbi lahtise katuseakna, kasutatud on 90-millimeetrist läätsteleskoopi koos CCD-kaameraga.

Vaata lisaks:

• AstroPilt – Mart Stööri astrofotograafia
• Kesklinna Kuu (2011 11 09) – Astrofotograafia foorum

Kasutatud tehnika: teleskoop TS APO 90 mm, kaamera ATIK 314L+, UV/IR filter, säriaeg 0.001 s, 90 kaadrit kokku monteeritud programmiga PixInsight.

Raivo Heina käesoleva hooaja esimesel pildil on ühtaegu nii õunasüdant, liivakella kui hantlit meenutav Hantli udukogu, katalooginimega M27. Tegemist on planetaaruduga, kus täht on oma elu lõppjärgus välimised kihid eemale paisanud ning järele jäänud kuum valge kääbus paneb ümbritseva aine helendama. M27 asub Rebase tähtkujus, Luige ja Kotka tähtkujude vahel, olles vaadeldav juba binokli või väiksema teleskoobiga.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi

Päikese aktiivsus on uue maksimumi eel kasvamas ja sellega käivad kaasas vahetevahel öises taevas veiklevad virmalised. Ööl vastu 25. oktoobrit võis Eestis näha intensiivselt punaseid ja rohelisi virmalisi. Vaatemäng kestis varajaste hommikutundideni, aktiivsuse tipp jäi kella kahe ja poole viie vahele.

Loodusfotograaf Remo Savisaar pildistas virmalisi Tartumaal, olles varem juba sellise vaatemängu jäädvustamiseks sobivad pildistamiskohad välja otsinud. Kui valgusvihud taevasse ilmusid, jäi üle vaid õiges kohas kaamera üles seada ja kaunid pildid kaamerasse püüda.

Juuresolev foto on tehtud kell 04.13 Saadjärve ääres. Pildilt on eemaldatud paar järve vastaskaldal paistnud valgustäppi. Värviliselt veiklevate virmaliste tagant paistab tähistaevas: pildi vasakus servas (madalal) on näha kolme tähte Pegasuse Ruudust, piki foto vasakut serva üles kulgevad Andromeeda tähtkuju heledamad tähed ning punaste virmaliste tagant paistab koguni Andromeeda galaktika. Ülal keskel on näha poolt Kassiopeia kaksisveest.

Vaata lisaks: Virmalised – postitus Remo Savisaare pildiblogis

Tegin 5. oktoobri õhtul kell 19:44 kohaliku aja järgi Mallorca saarel Palma de Mallorca linnas foto üliheleda meteoori jäljest taevas. Päike oli loojunud 15 minuti eest ja rannast hotelli poole jalutades nägin äkki läänekaares otse loojangu kohal 2-3 sekundi jooksul väga heleda meteoori (boliidi) langemist. Meteoor jättis oma teele sädemeid ja jälje, mis püsis minuteid. Foto on tehtud umbes minut-poolteist pärast meteoori lendu, kui sain kaamera kätte ja veidi paremale pildistamispositsioonile. Selleks ajaks oli jälg juba tublisti nõrgenenud ja tuuled olid selle kohati laineliseks muutnud. Allpool on tavaline lühike lennukijutt.

Suve lõpus, kui ööd on juba võrdlemisi pimedaks muutunud, saab nautida üle taeva kulgevat Linnuteed – meie kodugalaktika miljardite tähtede kuma. Käesolev foto on pildistatud 6. septembril Lääne-Virumaal Hundiaugumäel. Üheksast üksikust taevapildist on hiljem kokku monteeritud Linnutee panoraam, mis ulatub silmapiirist silmapiirini. Paremas servas on Perseuse ja Kassiopeia tähtkujud, pildi keskel on Luik ning vasakul läbib Linnutee Kotka tähtkuju.

Vaata lisaks: Tarmo Kõlli pildialbum

Tehnilised andmed: kaamera Canon 350D, objektiiv Sigma 17-70 mm, fookuskaugus 17 mm, suhteline ava f/2,8, ISO 1600, säriaeg 20 sekundit. Panoraami kokkumonteerimiseks kasutatud tarkvara: Adobe Photoshop.

24. augustil avastati supernoova Suure Vankri tähtkujus paiknevas Tuuleratta galaktikas (M101), mis asub meist 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Osutus, et tegemist oli Ia tüüpi supernoovaga, mis avastamise hetkel oli seni uuritud supernoovadest plahvatuse kõige varajasemas staadiumis. 13. septembri paiku jõudis supernoova SN 2011fe oma maksimaalse heleduseni, +9.9 tähesuurust, olles seega vaadeldav väikeste teleskoopidega. Õigupoolest on nüüd septembri teises pooles, kui täiskuu enam ei sega, M101 ja supernoova vaatlemise tingimused paremadki, olgugi et supernoova heledus aegamööda väheneb.

Juuresolev foto Tuuleratta galaktikast on tehtud 9. septembri ööl vastu 10. septembrit. Pildi saamiseks on kasutatud kahetunnist säriaega valges valguses.

Vaata lisaks:

• Raivo Heina blogi
• M101′s Supernova Shines On (Sky & Telescope)
• Leiti “kümnendi supernoova”
• Astronoomiapilt #19: Tuuleratas

Taas on käes aeg Jupiteri vaadelda ja pildistada: Päikesesüsteemi suurim planeet rühib järjekindlalt vastasseisu poole, paistes üha suurema ja heledamana ning tõustes õhtuti järjest varem. Selleks, et Jupiteri pilvedetaile edukalt pildistada, läheb ennekõike tarvis kiiret ja tundlikku kaamerat, millega jäädvustatud paljudest kaadritest saab töötluse käigus valida kõige teravamad ning need kauniks pildiks kokku monteerida. Samuti on oluline planeedi kõrgus silmapiirist, sest kõrgemal on vähem õhuvirvendusi ja seda selgemini eristuvad arvukad detailid.

Käesolev astronoomiapilt on jäädvustatud Tallinnas 27. augustil 2011 kell 05.04 hommikul ehk tund enne päikesetõusu ja pool tundi enne Jupiteri kulmineerumist. Pildi vasakus servas on Io – Jupiteri neljast suurest kaaslasest planeedile lähim.

Vaata ka postitusi astronoomia foorumis, kus saab näha animatsioone: Jupiter, 2011/08/27 ja Jupiter, 2011/08/28.

Tehnilised andmed: teleskoop TAL-250K (250 mm) suhtelise avaga f/21, kaamera Basler acA640-100gm monochrome CCD (~30 fps, 8 bit), Baaderi RGB CCD-filtrid. Töödeldud programmidega Registax-5 ja MaxIm DL.

Mida teha, kui ilm on lootusetult pilves, kuid soov sellegipoolest tähistaevast pildistada? Lahenduseks on kaugjuhitava teleskoobi rentimine. Sellist võimalust sai proovitud 12. augusti õhtul astronoomiahuviliste kokkutulekul Palal. Juuresolev pilt kerasparvest M13 Herkulese tähtkujus on tehtud Lõuna-Hispaanias Nerpios asuva automaatse teleskoobiga. 43-sentimeetrise läbimõõduga teleskoop GRAS-017 kuulub ülemaailmsesse kaugjuhitavate teleskoopide võrku Global Rent A Scope, lühendnimega GRAS. Pildi saamiseks on tehtud vaid üks 5-minutiline säritus nn. valges valguses, kasutades läbipaistvat filtrit. Samal ajal säras taevas täiskuu, mis muutis taevafooni heledaks.

Teleskoop: PlaneWave CDK17 17″ (0.43 m) f/6.8, kaamera: FLI ProLine E2V CCD47-10-1-109, vaateväli: 16×16 kaareminutit, resolutsioon: 0.9 kaaresekundit piksli kohta.

Kui kuusirpi näeme palja silmaga, siis veenusesirbi nägemiseks on tarvis binoklit või teleskoopi, kuid haruldane vaatepilt ei ole neist kumbki. Õigupoolest ei ole haruldased ka Veenuse kattumised Kuuga, kuid konkreetsest maakera punktist ei näe selliseid sündmusi just tihti. Juuresolev foto on tehtud 21. mail 2004, kui Kuu ja Veenus juhtusid taevavõlvil lähestikku ning mõnelpool õnnestus vaadelda ka Veenuse kadumist kuuketta taha. Kalle Rahu püüdis kuu- ja veenusesirbid ühele slaidifilmi kaadrile, kasutades kaht säritust. Ehkki taevakehad ei olnud pildistamise hetkel täpselt sellises asendis nagu fotol, on tegemist muljetavaldava ja tõetruu pildiga, mis saavutas fotokonkursil “Kuu lähivaates ja maastikul” esikoha kategoorias “Kuu lähivaates”.

Tehnilised andmed: kaamera Canon A-1, objektiiv MTO-1000A, film Fuji RDP III.

Astronoomiahuviliste XVI kokkutulek toimus 10.–14. augustini 2011 Jõgevamaal Palal. Laupäeval enne pärastlõunast loengusessiooni kogunesid osavõtjad Pala kooli siseõue ühispildile.

Kas südaöösel on võimalik päikesevarjutust vaadelda? Jah, isegi Eestis, mitte ainult polaaraladel, nagu näitab meile Tarmo Tanilsoo leidlik vaatlus. Tarmo tegi ööl vastu 2. juunit iga 5 minuti tagant samade seadetega foto hämarast põhjataevast ning monteeris hiljem 24 kaadrilt lõigatud ribad üheks pildiks. Iga riba juures on näha selle pildistamise aeg. Kõige pimedam aeg (umbes 00:40) langes kokku varjutuse keskmomendiga, mitte Päikese alumise kulminatsiooniga (01:11).

Loe pikemalt artiklist: Südaöine päikesevarjutus oli Eestiski vaadeldav

Suure Vankri aisa all, aisa viimases tähest mõne kaarekraadi kaugusel, Jahipenide tähtkuju servas asub Keerise galaktika (M51). Oma ingliskeelse nime – Whirlpool Galaxy – tõttu on teda hakatud kutsuma ka Pesumasina galaktikaks.

M51 on amatöörastronoomide üks lemmikobjekte, sest tegemist on võrdlemisi heleda galaktikaga, mida on näha ka binokliga. Õigupoolest on tegemist kahe omavahel interakteeruva galaktikaga, väiksem galaktika kannab nime NGC 5195. Arvatakse, et Keerise galaktika silmatorkavad spiraalharud on kujunenud interaktsiooni tulemusena. Samuti on kaaslasgalaktika gravitatsiooniline mõju põhjustanud aktiivse tähetekke, mida võib näha spiraalharude heledamates klompides.

M51 asub meist umbes 23 miljoni valgusaasta kaugusel ja on heledaim galaktika M51 galaktikagrupis. Sellesse gruppi kuuluvad veel Päevalille galaktika (M63), NGC 5023 ja NGC 5229.

Vaata lisaks: Raivo Heina blogi