Augustitaevas 2017

Alar Puss | 10.08.2017

Käes on august, kolmest suvekuust viimane. Rahvasuu ütleb, et augustis on tont põõsas. Kas just tondid mängus on, on iseasi, kuid sellist lõbusat kesköövalgust, mis juba maikuu lõpukolmandikust kuni peaaegu juuli lõpuni meid rõõmustas, enam tõepoolest ei ole. Augusti esinädalal võime madalast põhjakaarest kohalikul kesköölgi veel leida nõrka ja värvitut kuma, edaspidi kaob seegi. Nautilised valged ööd (kui veel on eristatav silmapiir) on muutunud astronoomiliselt valgeteks öödeks, viimaste ametlik lõpp saabub alles 18. augustil. Siis on ööd täitsa pimedad lisaks praktilisele aspektile ka teoreetilises mõõdus.

Päikese kohta siinkohal mainiks kõigepealt seda, et kuu algul on Päike Vähi tähtkujus, 10-ndal kell 21 paiku jõuab Lõvi tähtkujju. Kuna Päike ei paista meile punktallika, vaid kettana, tuleb eelnevas lauses arvestada Päikese keskpunkti.

21. augustil toimub täielik päikesevarjutus, kahjuks Eesti territooriumil jääb see täiesti märkamatuks. Täieliku varjutuse riba kulgeb Vaikselt Ookeanilt üle Põhja-Ameerika keskosa Vaiksele Ookeanile. Loomulikult on märksa suuremal maa-alal varjutus nähtav osalisena.

Põhjuseks, miks täisvarjus Päikese nähtavuspiirkond moodustab Maa peal kitsa riba, on Maa pööremise ja Kuu tiirlemise liitkombinatsioon.

Muuseas, 7. augusti õhtul toimus ka osaline kuuvarjutus, mille teine pool, kui äsjatõusnud Kuult vari tasapisi minema libises, oli vaadeldav ka Eestis.

Paljud ilmselt ei teagi, et igale kuuvarjutusele, olgu siis osaline või täielik, eelneb ja järgneb alati poolvarjuline kuuvarjutus. Selline varjutus võib esineda ka iseseisvana, kusjuures taas võib eristada osalist ja täisfaasi. Poolvarjuline kuuvarjutus on aga väga kehvasti vaadeldav, sest Maa täisvari Kuuni ei ulatu. Siin tuleb eristada mõisteid „täisvari“ ja „täisvarjutus“.

Mis siis õigupoolest toimub, kui kujutleda poolvarjulise kuuvarjutuse protsessi Kuu pealt vaadatuna? Poolvarjutuse korral toimub Kuu pealt vaadates osaline päikesevarjutus (osa Päikesest varjab Maa). Osalise poolvarjulise kuuvarjutuse puhul (Maalt vaadates) sõltub pilt Kuu pinnal vaatleja asukohast seal: teatud piirkonnas (see on siis poolvarju piirkond Maalt vaatamise mõttes) varjab Maa osaliselt Päikest, Kuu teises (loomulikult samuti Maaa poole pööratud) osas osaline päikesevarjutus puudub. Sinna siis Maa poolvari ei ulatu.

Siirdume vahepeal jälle korraks vaatlustega Maale, siis Kuule tagasi. Vaatme juhtu, kui käimas on osaline kuuvarjutus, st Kuu ketas on osaliselt Maa varjus. Mis paistab toimuvat aga siis Kuu pinnalt vaadates? Selles piirkonnas, kuhu Maa täisvari ulatub, on Kuu peal vaadeldav täielik päikesevarjutus. Kuid sellel Kuu osal, kuhu Maa täisvari ei ulatu, on varjutus osaline (see on siis Maa poolvarju piirkond).

Maa pealt vaadates täieliku kuuvarjutuse juhtumil, kui Kuu on üleni sattunud Maa täisvarju, on kogu Maa pooole pööratud kuuketta ulatuses vaadeldav täielik päikesevarjutus! Nagu me maapealsetest vaatluskogemustest teame, võib täielik kuuvarjutus kesta tublisti üle tunni aja.

Põhjustest ka. Maa on Kuust ligi 4 korda suurem ning vastavalt on ka Maa varju ulatus märksa suurem kui Kuul. Seega võib täiskuu ajal Kuu vabalt Maa täisvarju sisse üleni „sukelduda“. Kuu täisvari ulatub aga vaevu maapinnani, kogu Maa katmine Kuu varjuga ehk päikesevarjutus kogu Maa Kuupoolsel pinnal ei tule kõne allagi. Päikesevarjutus Maal (õigemini, selle väga kitsas piirkonnas) on mõistagi võimalik vaid „kuuloomise“ aegu.

Nii et see, kes soovib nautida pikaajalist ja küllalt sageli esinevat täielikku päikesevarjutust, tuleb Kuu peale saata!

Lisame veel siia juurde, et tegelikult mööduvad enamus täiskuid ja kuuloomisi varjutusvõimaluseta. Põhjuseks on Maa ja Kuu orbiitide umbes 5.1- kraadine kalle. Varjutuste võimalikkus ilmneb alles siis, kui Kuu ja Päike on täiskuu või kuuloomise aegu orbiitide lõikepunktide lähedal ehk „sõlmedes“.

Siirdume öötaevasse. Kindlasti on paljud inimesed näinud just augustiöödel nn „langevaid tähti“, sest ilmad on veel soojad ja mainitud nähtus kestab päris mitmeid öid. Teaduslikumalt nimetatatakse „langevaid tähti“ meteoorideks, mis konkreetselt teada päritolusuuna puhul saavad metoorivoolude liikmed. Meteoorivoole ja muuhulgas päris rikkalikke, on tegelikult päris mitu, kuid sobivalt sooje öid kipub nappima. Meteooride voole nimetatakse tähtkuju järgi, mille suunalt need näivad lähtuvat. Nii tuntaksegi enamust augustikuu lendtähti perseiididena, kuna radiant paikneb Perseuse tähtkujus. Kreeka mütoloogiast lähtuvalt tähendab Perseus – „per Zeus“ Zeusi järglast ehk Zeusi poega. Zeus oli teatavasti Kreeka mütoloogias peajumal.

Augustiõhtutel on perseiidide radiant suisa palja silmaga näha, kuigi tegemist on hoopis teemasse mittepuutuva astronoomilise objektiga – kaksiku tähtede hajusparvena, mis paljale silmale tundub kahe kõrvutioleva uduse laiguna. Muuseas, need udused laigud asuvad ühe „üldisema“ uduse piirkonna, nimelt Linnutee taustal. Kuna Linnutee suve lõpul ja sügisel vahetult pimedaks mineku järel kulgeb peaaegu et üle pea põhja-lõunasuunaliselt, siis siit see nimetus, sedapuhku soome-ugri rahvaste poolt on „lendu läinud“. Ametlik nimetus sellele ribale on teatavasti Galaktika, see tuleneb jällegi lõunast, Kreekamaalt, kus tähendas Piimateed. Müütiline põhjus: Jumalanna Hera katkestas oma poja Heraklese imetamise, kuid allesjäänud piim purskus taevasse. Heraklese auks nimetatud tähtkuju, konkreetsetselt Herkules, on augustiõhtutel kõrgel lõuna-edelataevas, jäädes Linnuteest lääne poole ehk paremale. Tõsi, nagu paljude teiste tähtkujude puhul, et ole seal eriti heledaid tähti, kuigi tähtkuju ise on suurepoolne. Kõige enam meenub seda piirkonda vaadeldes valesti valmistatud redel… Herkulesest allapoole jääb samuti suur, tagurpidi C kujulist kaart meenutav Maokandja tähtkuju, mille alumine osa „istub“ suisa horisondil. Kui sinna kaugele madalale lõunasse ja pisut paremale vaadata, peaks silma hakkama üksik punakas täht, see on Antaares Skorpioni tähtkujust. Skorpion üleni pole Eestist kunagi vaadedav, augustis on seegi vähene, mis üle horisondi küünib, parajasti loojumas. Kuu teisel poolel on vaateväljalt kadunud ka Antaares.

Herkulesest edasi lääne poole jääb pisike, kuid meeldejääv pookaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju, millest omakorda edasi, lääne suunda jääb kevadööde valitseja Karjane, mis meenutab küll rohkem karikat, mis pealegi veel püstine. Tähtkuju alumises, kujuteldava Karika kitsaimas osas särab Eesti laiuskraadil heleduselt teine täht, oranzikas Arktuurus, mis öö kestel loojub.

Maokandja „seljas“, siiski pigem lääne pool, paikneb sirpi meenutav tähtkuju nimega Madu. Üks osa Maost jääb muuseas veel teisele poole Maokandjat, selle Mao osa, nn saba, leidmine on aga raske, sest põhiliselt hakkab sealkandis silma vahetult kõrvalolev Kotka tähtkuju, mis asub Linnutee taustal. Äratuntav on Kotka puhul tema kolmest tähest koosnev „pikk nokk“ : keskel hele Altair, ülal paremal Tarazed ning all vasakul Alshain.

Mööda Linnuteed allapoole Kotkast leiame Kilbi tähtkuju – hele laik Linnuteel ning silmapiiri kohale jääb veel Ambur – õigemini selle põhjapoolne osa nagu oli ka Skorpioni puhul. Amburist ida poole, samuti madalale silmapiiri kohale jääb Kaljukitse tähtkuju. Paraku jällegi – puuduvad heledad tähed. Kaljukitsest vasakule ehk ida poole hakkab tõusma „vesine taevaala“ , mille üks esindaja – Veevalaja tähtkuju end Kaljukitsest vasakul ja kõrgemal juba enam-vähem kohale on ,,tirinud”. Kõrgemal on platsis on ka nn „Pegasuse ruut“ ehk Pegasuse tähtkuju silmapaistvaim osa, koos Alpheratziga naabertähtkujust <Andromeedast. Viimane on pikliku ribana Peagasuse kõrval (vasakul) vaadeldav. Veel kõrgemale ida-kirdetaevasse jääb Kassiopeia, mille viiest suhteliselt heledast tähest koosnev vinkel on kergesti äratuntav. Muidugi tuleb mainida ka kõrgel lõunakaares paiknevaid Luike (linnutee taustal) ja Lüürat (paremal) oma „juhttähtede” Deenebi ja Veegaga.

Kus on Suur Vanker? Ikka täitsa olemas, asudes loode-põhjataevas. Kaks tagumist „ratast“ Põhjanaela poole sirutumas nagu ikka.

Põhja-kirdetaevas leiame heleda tähe Kapella, mis öö jooksul kõrgemale tõustes on näha Veomehe tähtkujus.

Planeetidest

Jupiter on esialgu leitav väga madalas läänetaevas, kuu keskpaiku kaob planeet ehavalgusse.

Kuigi Saturn on Jupiterist vähem hele, on ta sedapuhku paremini ja kauem leitav. Saturn paistab terve kuu õhtuti madalas lõuna-edelataevas. Kuu on Saturni lähedal 30-ndal.

Kõige paremini on näha Veenus, planeet asub hommikutaevas ja tõuseb 3.5 tundi enne Päikest.
21-sel möödub Veenus Polluksist 7 kraadi lõuna poolt. Kuu on Veenuse naabruses 19-ndal.

Kuu faasid.

• Täiskuu 7. augustil;
• viimane veerand 15. augustil;
• kuuloomine 21. augustil;
• esimene veerand 29. augustil.

Märksõnad: kuuvarjutus, meteoorid, taevaülevaade