Astronoomia foorum

Vaatan siin, millise kalli rahaga müüakse suhteliselt nadi eraldusvõime ja tundlikkusega n.ö. veebikaameraid.
"Tagaaia astronoomi juhend" räägib, et still imagete kvaliteedis on tänase päeva peegelkaamera pilt vähemalt sama kui mitte parem - suurem dünaamika ja väike müra ka kõrgetel ISO-del. Probleemiks aga see, et peegelkaamera ei väljasta videostriimi.

Millest tekkis mõte, et miks ei salvesta. Tänased peegelkaamerad on üsnagi videosuutelised. Nt. Canon 5DmkII video kvaliteet on niivõrd hea, et sellega on edukalt asendatud tehtud nii reklaame kui lausa mõnda teleseriaali osa. Kas keegi on seda lahendust reaalselt ka astrofotograafias kasutanud-katsetanud?
Enda Canon 40D kahjuks ei võimalda videot, et järele proovida, aga kui asjal mingit jumet oleks, siis kaaluks täitsa mingi 550D ostmist ja modifitseerimist (IR filtri vahetus) puhtalt astrofoto jaoks. Hea pisike ja kerge on ta kah toru otsas suuremate kaameratega võrreldes.

Basler Ace ja Point Grey Flea 3 võiks amatööri planetaarse video jaoks soovitused olla (ICX-618).
Videot salvestav peegelkaamera on lihtsalt liiga aeglane "lucky exposure" jaoks.

Tr2sa kirjutas:Videot salvestav peegelkaamera on lihtsalt liiga aeglane "lucky exposure" jaoks.

Mida tähendab "aeglane"? FPS-i või säri?

Tore on >=100 FPS; mida rohkem kaadreid ajaühikus, seda rohkem on lootust hilisemaks stackimiseks korralikke kaadreid leida.

vtl kirjutas:Mida tähendab "aeglane"? FPS-i või säri?

Tr2sa, neid kaameraid, millega reaalselt saab üle 100 FPS kätte ei ole kuigi palju olemas. Kui sul on tõesti suur teleskoop, siis on suurest kaadrisagedusest abi tõesti, teisalt on väga lühikeseks jäävate säriaegade korral isegi suure teleskoobi korral üksiku kaadri signaal-müra suhe võrdlemisi olematu.

Säriaeg 1/20-1/100 on vähegi hea kujutisega öö jooksul täiesti piisav, et kujutis "külmutada". Aga isegi sel juhul jõuab nt. Marsilt sensorile häbematult vähe valgust. Jah, sadade või isegi tuhandete kaadrite kokku lappimine ju aitab. Väga lühikene säriaeg (<< 1/100 s) külmutab kujutise üsna täpselt sama hästi nagu (~1/30-50 s), kuid valgust kogutakse 2 või rohkem korda vähem. Kui sa oled ise veebikaameraga nt. Kuud pildistanud/filminud, siis oled vast märganud, et kaadrist kaadrisse muutub nii kujutise teravus kui ka geomeetriline moonutus. Ebateravaid kaadreid on väga lihtne välja praakida, seevastu muidu teravaid, kuid õhuvoolude tõttu moonutatud kujuga detaile ei aja mingi mõistliku vahendiga kokku. 100 fps annab sulle selle eelise, et võibolla saad sa 1 sekundi jooksul paar-kolm perfektset kaadrit. 30 fps korral siis ca ühe. See probleem väheneb loomulikult tugevalt nähtavuse ("seeing") paranedes ja seal hakkavad kiire kaamera plussid ka välja tulema.

Piiri, kus väga lühikese ja lühikese säriajaga pildistamise efektiivsus kokku saavad, saab ka välja arvutada. Ma kahtlustan, et see ei ole sugugi mitte selline, et 10 või 30 fps kaamera oleks kasutu.

1/30 kaamera pole otseselt kasutu, lihtsalt 1/100 on märgatavalt parem - julgen arvata, et samades tingimustes mustvalge Sony ICX-618 signaal/müra suhe 1/100 säri juures on umbes sama hea kui värvilise Canoni CMOS-i oma 1/30 juures .
Piiravaks pole ka ainult signaal/müra suhe vaid limiteeritud on ka kogumisaeg - kui arvestada näiteks Jupiteri jaoks 90 sekundit aega stacki kaadrite kogumiseks, siis annab isegi 1/100 ainult 270 enamvähem head kaadrit ja piisava valgusjõuga teleskoobi puhul pole mõistlik 1/30 säri kasutada.

Kindlasti on 550D tavakasutuses universaalsem kaamera aga planetaarse amatöörluse ning satelliitide jaoks eelistan Baslerit vms analoogi, pameetrite poolest parem ja hind 3x madalam kui 550D-l.

Mürade ja ekspositsiooniajaga eksperimenteerimiseks selline tore leht olemas:
http://www.microscopyu.com/tutorials/ja ... index.html

Sky & Telescope 2012. a. maikuu numbris on muuhulgas artikkel "Planetary Imaging with Your DSLR Camera"

"Digital single-lens reflex cameras (DSLRs) today are amazingly versatile. Using the latest models, you can shoot long-exposure deep-sky images, create time-lapse movies from a set of still images, or record high-definition video with a quality that exceeds footage recorded by some dedicated video cameras. And, of course, DSLRs can be used to snap daytime photos of any kind. But few users realize that the video modes available on DSLR cameras are great for recording high-resolution planetary images."

It’s surprising what DSLR cameras are capable of these days. It’s not uncommon to see deep photographs of nebulae and galaxies taken with a stock DSLR, or the Milky Way captured over a picturesque landscape. But you can also use your DSLR as a high-speed video camera to take great high-resolution images of the Sun, Moon, and planets like the fine examples above of Neptune, Uranus, Mars, Saturn, and Jupiter. The author captured each of these images using a Celestron C11 EdgeHD operating at f/29 and a Canon EOS Rebel T2i in Live View mode.



Ma ei julge autoriõiguste tõttu artiklit pikemalt tsiteerida, huvilised leiavad vast ise üles. Kõige soodsam on osta elektrooniline ligipääs (aastatellimuse korral tuleb ühe numbri hinnaks 1.90 €)

Jupiter on ikka päris pädev LCD monitori peal olid ka Marss ja Saturn head, kodus paistavad kineskoobilt kuidagi loppis.