Astronoomia foorum

Kas keegi omab ja oskab kommenteerida.
http://www.coronadofilters.com/products_sm90.html

Omamoodi küsimus, kas seda annab, õigemini on mõtet osta ja keerata suurema 300-400mm fotoobjektiivi ette? Keere 90mm.
Aga kas see 90mm keere sobib ka fototehnika obje välise ja adaptrite keermega?

Tasuks osta, ja veel ... ->Retail Price: $5,320.00 CDN?<- Mis see eesti rahas siis teeks? (blondiini küsimus:D

Jään kommentaare ootama:)

Tere,

Ei tea mida selle CDN-ga mõeldakse (äkki CAD), aga tundub, et hind kipub 50 000 eesti raha kanti.

Seda minagi algul arvutades, et kas tõesti nii palju?!
ühe filtri eest...kallis lõbu.

Ma tahaks teada, mis selles filtris nii erilist on, et maksab 50 000.- kr ? Mis see teeb?

-------------------------------------
.:*- Astronoomik-*:.

Seda minagi, aga ikka 50k?! Tulemus on siiski võrreldes tava floppi sisu, keevitumaskiga vms on vaatepilt ikka umbes selline, reaalsem: http://astro.christone.net/solar/solar0117052314l.jpg

Vb see pole kõige parem näide, aga midagi taolist:)

Kalliks teeb selle filtri ilmselt tema ribapääsu laius (õigemini siis kitsus ), 0.7A (0.07nm). See tähendab, et ta ei lase läbi kogu nähtavat lainepikkuste vahemikku (380-760 nm) vaid väga kitsa riba 0.07nm lainepikkusel 656.28nm. See toob esile paljud detailid, mis tavaliste filtritega ilmselt nägemata jääks. Pilt kah.

Coronado vidinate ametlik esindaja Eestis on www.teleskoop.eu ja www.teleskoop.com.

Eesti oludele kohandatud hinnakirja saab siit (hinnad koos km ja impordimaksudega): http://www.teleskoop.com/downloads/Coro ... r_2007.pdf 

L6hmus seletas suures joones ära, millega tegu. Sellise väga kitsa akna valmismeisterdamine on tehnoloogiliselt keerukas. Filtrisüsteem koosneb kahest osast - apertuuri otsa seatavast Fabry-Perot etalonist http://en.wikipedia.org/wiki/Fabry-Perot ning fokuseerija kanti seatavast H-alfa kitsasribafiltrist (paistab punane). Fotoobjektiivi ette saab selle etaloni ehk kuidagi monteeritud, aga kuhu sa selle BF filtri topid?

Filtri tööpõhimõte sisaldab parajat hulka (kvant)füüsikat, miks see läbipääsuaknake just selle lainepikkuse peal ja nii kitsas peab olema, kuid see annb meile visuaalakna Päikese kromosfääri, kus toimub hulk huvitavaid protsesse ja mida odavamat sorti lairibafiltriga pole võimalik näha.

Iseküsimus, kas just 90 mm filter see optimaalne on. Päike on hele objekt ja seega pole valguse kogumine see peamine teleskoobi ülesanne. Lahutusvõimele seab piiri atmosfäär ja päikselisel päeval on tõusvaid õhuvoole päris mitu tükki. Päevase Päikese vaatlemisel kaetakse suuremate teleskoopide apertuur osaliselt kinni, et läbitava õhukoridori kitsendamise abil teravamat pilti saada. Võibolla piisaks 60 mm või isegi 40 mm, aga sel juhul tasuks äkki juba terve teleskoop osta? (SolarMax 60 mm teleskoop maksab Eestis 69628 kr.) Päikeseteleskoop on optimeeritud punase valguse paremale läbilaskmisele, ööteleskoobid on jällegi rohkem sinise valguse järgi seadistatud. Kas seda vahet inimsilm märkab, ei oska ma oma kogemuse puudumise tõttu kinnitada.

Abiks oleks ka teleskoobi all olev normaalne tugijalg ja monteering, eriti kui on soov suure suurendusega teravaid pilte tegema hakata.

90 mm on tegelikult tõsisemaks vaatlemiseks üsna miinimum. Ikka optika tõttu. Päike on hele jah, aga see ei puhu pilli - peente detailide vaatamisel on oluline optiline lahutusvõime. Siin ühes teises teemas panin ma kirja ka valemi, millega ligilähedaselt seda lahutusvõimet arvutada:

lahutusvõime kaaresekundites = 120 / apertuur millimeetrites

Korrektsuse huvides tuleks vastus korrutada ka lainepikkusega mikromeetrites (vesiniku alfajoone jaoks siis 0.656-ga), kuid olulist võitu siit kahjuks ei tule.

Lihtne arvutus näitab, et 40 mm apertuuri korral on teoreetiline lahutusvõime 3 kaaresekundit, mis isegi Eesti oludes on väiksem kui atmosfäärist häiritud kujutis lubaks. 60 mm annab ainult veidi juurde, 2" pole ka teab mis kõrge lahutus. 120 mm vesiniku alfajoone filter maksab aga väga palju, suuremad veel rohkem ...

Heledate objektide korral on lihtne kaua aega järjest vaadelda ning aja jooksul juhtub ikka, et kujutis mõneks hetkeks rahuneb ja avaneb teoreetilisele lahutusele lähedase teravusega vaatepilt. See kehtib nii Päikese, Kuu kui ka planeetide kohta.

Põhimõtteliselt saab päikeseteleskoopi teha ka väga suurest teleskoobist, siis tuleb kasutada teleskoobi küljes spetsiaalset prismat, mis ca 96% valgusest suunab otse teleskoobist välja, 90-kraadise nurga all olevasse okulaari jõuab vaid alla 4% teleskoopi langevast kiirgusest. Seda on võimalik juba erinevate filtrite (ka alfajoone oma) abil edasi nõrgendada. Sellisel juhul on saadava pildi lahutus määratud esmajoones teleskoobi teoreetilise lahutusvõime ning prisma valmistamiskvaliteediga. Teoreetiliselt võiks olla võimalik kombineerida ka teleskoobi objektiivi ette käivat heledamat Baaderi päikesefiltri kilet ning vesiniku alfajoone filtrit... praktikas võib tekkida ootamatuid raskusi okulaarist paistva väga tumeda kujutisega.

Muide, Päikese vaatamisel on huvitav nüanss - Päikest on hea vaadelda suurema veekogu põhjapoolselt kaldalt, päris vee piirilt. Miks? Päike soojendab maapinda ning tekivad tõusvad õhuvoolud, mis panevad kujutise virvendama. Veepinnale langev päikesevalgus aga suuremalt jaolt peegeldub ning suhteliselt ühtlaselt soojenenud veepinnalt turbulentseid õhuvoolusid eriti ei teki. Päris kaval lahendus. Seletuse andsid hiina päikeseastronoomid Huairou päikeseteleskoobi juurest, kelle teleskoop seisab veehoidla kaldal kõrge torni otsas.