Tartu ja Tuorla Observatooriumi teadlased Maret Einasto, Juhan Liivamägi, Elmo Tempel, Pasi Nurmi ja teised uurisid Sloani Digitaalse taevaülevaate põhjal Elmo Tempeli, Erik Tago ja Juhan Liivamäe poolt koostatud galaktikagruppide kataloogi rikaste galaktikaparvede ehituse seoseid parvede suureskaalalise ümbrusega. Nende galaktikaparvede ehitusest oli juttu Teadusuudises nr. 20 (05.03.2012).

Galaktikate taevajaotus (vasakul) ja taevajaotus vs. galaktikate kiirused (paremal) ämblik-tüüpi superparves SCl 352 kahe rikka, mitmekomponendilise galaktikaparvega.

Teadusuudises nr. 19 (02.12.2011) kirjutati sellest, et kosmilise võrgustiku tekkes on oluline pideva tihedushäirituste spektri olemasolu, mille mõjul suurema lainepikkusega häiritused võimendavad väiksema lainepikkusega häiritusi lainete maksimumide piirkonnas (superparved, filamendid) ja suruvad alla väiksema lainepikkusega häiritusi lainete miinimumi lähedal (kosmilistes tühikutes). Galaktikaparved ja superparved tekivad piirkondades, kus keskmise ja suure lainepikkusega tihedushäiritused liituvad sarnastes ületiheduse faasides. Rikkamad galaktikaparved saavadki tekkida ainult suure tihedusega piirkonnas. Täpsemate seoste uurimine galaktikaparvede ehituse ja nende ümbruse vahel seisab alles ees.

Nendel NASA Dawni kosmoseaparaadi FC-ga(„The Framing Camera“, optiline ja lähisinfrapuna kaamera) tehtud piltidel on kujutatud maastikut, mis hõlmab endas kõrgendikke ja õnarusi Vesta lõunapoolusel asuva Aquilia kraatri lähedal.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/MPS/DLR/IDA

Pildid, mis on tehtud 680 km ja 210 km kõrguselt Dawni pinnast FC ja infrapuna spektripiirkonnas kaardistava spektromeetriga, näitavad pinnase mineraalide ja kivimite mustrite mitmekülgsust.
Kodeeritud vale-värvidega pildid aitavad teadlastel paremini mõista Vesta koostist ja võimaldavad neil identifitseerida ainet, mis kunagi on sulanud asteroidi pinna alla.

Uurijad näevad asteroidil ka bretšat, mis on kosmoseprügi löökide tagajärjel tekkinud kivim. Paljud Dawni poolt detekteeritud ainetest koosnevad magneesiumi- ja rauarikastest mineraalidest, mida leidub tihti Maal vulkaanilistes kivimites. Saadud piltidel on näha ka tasaseid lombi sarnaseid sadestunud kuhjatisi, mis võivad olla moodustunud kokkupõrgetel madalatesse piirkondadesse settinud peenest tolmust.

Nendel piltide, mis on saadud NASA Dawni kosmoseaparaadi nähtavas ja infrapuna spektri-
piirkonnas kaardistava spektromeetriga, on kujutatud Vesta lõunapooluse lähedal asuvat
Tarpeia kraatrit.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/INAF

Asteroidi pinnale lähemal olevad kihid annavad tõestust Vesta pinda pommitavate väikekehade poolt tekitatud saastatusest. Sügavamal asuvad kihid on säilitanud rohkem oma algupäraseid tunnuseid. Sagedased maalihked kraatrite nõlvadel on paljastanud veel teisigi peidus olnud mineraalide mustreid.

Sellel NASA Dawni missiooni käigus saadud pildil on kujutatud temperatuuri varieerumist
Vesta lõunapooluse lähedal asuval Tarpeia kraatril.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/INAF.

Dawn on andnud teadlastele peaaegu 3-D vaate Vesta sisestruktuuri kohta. Mõõtes ülitundlike seadmetega asteroidi gravitatsioonilist mõju kosmoseaparaadile, suudab Dawn detekteerida ebatavalisi tihedusi asteroidi välimistes kihtides. Praeguste andmete kohaselt on Vesta lõunapooluse lähedal ebatavaline piirkond, kus leidub tihedamat ainet asteroidi madalamatest kihtidest, mis on välja paiskunud kokkupõrke tulemusena, mille tagajärjel tekkinud kraatrile on nimeks pandud Rheasilvia häil. Kergemad, nooremad kihid, mis katavad üldiselt Vesta pinnast, on häilist eemale paisatud.

Sellel NASA Dawni missiooni käigus saadud pildil on kujutatud Vesta lõunapoolkera topograafiat ja asteroidi gravitatsioonilise varieeruvuse kaarti, mis on kohandatud Vesta kujuga.
Pilt: NASA/JPL-Caltech/UCLA/MPS/DLR/IDA.

„Nüüdseks rohkem kui 9 kuud ümber Vesta tiirelnud Dawni instrumendid on meil võimaldanud jõuda jälile müsteeriumitele, mis on hiiglaslikku asteroidi varjutanud alates ajast, kui inimkond nägi Vestat esimest korda heleda täpina taevas,“ ütles Carol Raymond, Dawni missiooni juhtiva teadlase asetäitja NASA JPL-ist Californias. “Me jõuame järk-järgult hiiglasliku asteroidi saladusteni.“

Astronoomiapildi rubriik tähistab juubelit, sest käesolev pilt on järjekorras sajas! Veidi enam kui kolme aasta jooksul on korduvalt ilmunud pilte Kuust, Päikesest, planeetidest, tähtedest, täheparvedest, galaktikatest ja udukogudest, kuid meteoorid on seni jäänud vaid ühele fotole ja needki olid võrdlemisi tagasihoidlikud. Käesolevale pildile on see-eest jäänud hele meteoor Herkulese tähtkuju taustal.

Foto on tehtud 2. mai õhtul kell 23.50 Harjumaal Kuusalus. Fotoaparaat on suunatud itta, kust on tõusmas Lüüra tähtkuju koos heleda tähe Veegaga (pildi keskel, meteoorijäljest veidi madalamal) ning Luige tähtkuju koos sabatähe Deenebiga (pildil Veegast kella 8 suunas). Meteoorijälje ülemisest otsast paremal on tähtede seas ühe täpikesena aimata ka kerasparve M13.

Tehnilised andmed: säriaeg 16 s, suhteline ava f/3.5, objektiivi fookuskaugus 18 mm, kaamera Nikon D3100.

Tähetorni ringi astronoomialoeng toimub teisipäeval, 22. mail kell 18.15 Tartu Tähetornis. Alar Puss esineb ettekandega “Taevamehaanika”.

Laupäeval, 19. mail kella 21.00 kuni 23.00 toimub Tartu Tähetornis vaatlusõhtu. Vaatleme Veenust, Marssi ja Saturni, vestleme sealjuures astronoomiast.

Kõik huvilised on oodatud! Vaatlusõhtud on tasuta. Palume soojalt riietuda – kui ilm on selge, on ka külm.

Vaatlused toimuvad ainult selge ilmaga!

Tähetorni ringi astronoomialoeng toimub teisipäeval, 8. mail kell 18.15 Tartu Tähetornis. Teaduskeskuse AHHAA planetarist Margus Aru esineb ettekandega “Aasta astronoomiat AHHAAs”.

Planetaariumi avamisest Teaduskeskuse AHHAA on möödunud üks aasta, mis tähendab, et on põhjust heita ka pilk tagasi ning teha vahekokkuvõtteid. “Täna võib öelda, et aastaga on AHHAA planetaariumist saanud suurima külastatavusega astronoomiat tutvustav keskus terves Baltikumis. 50 000 huvilist on osalenud imelistel kosmilistel rännakutel meie nii Päikesesüsteemis kui Universumi äärealadel. Täissfääriline hübriidplanetaarium on külastajate lemmik,” kommenteerib Margus Aru.

Loengus tuleb juttu sellest, millised on AHHAA planetaariumi võimalused, kas ja kuidas on plaan tulevikus planetaariumi seni kasutamata potentsiaali rakendada ning milline on planetaariumi saamislugu.

Tule avasta Tartu tähetornis töötanud kuulsa Saksa astronoomi Johann Heinrich Mädleri 175 aastat tagasi ilmunud Kuu atlase abil Maa kaaslase uurimislugu ja pinnavorme. Teemapäev toimub 5. mail kell 12-16 Tartu tähetornis.

Osalejad saavad suure Kuu atlase järgi joonistada ja voolida endale isikliku Kuu kraatri, kaardistada kosmose võidujooksu Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu vahel, tundma õppida Kuu pinnavorme ja uurimise ajalugu, kuulda lugusid tähetornis töötanud Saksa päritolu astronoomidest ning imetleda Saksamaa meistritelt tellitud astronoomilisi instrumente.

Tartu tähetornis on töötanud ka maailmakuulus astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve, kes tellis tähetornile andekalt Saksa optikult Joseph Fraunhoferilt valmimise hetkel maailma kõige parema teleskoobi. Just seesama teleskoop meelitas tõenäoliselt Mädlerigi Saksamaalt Emajõe Ateenasse.

Üritusest osavõtt on tasuta! Lisatasu eest on võimalik nautida planetaariumietendusi ajaloolise Carl Zeissi planetaariumiaparaadiga.
Üritust toimub festivali Saksa kevad 2012 raames ning on korraldatud koostöös Domus Dorpatensisega.
Üritust toetab Goethe Instituut.

Olete oodatud!

Marss paikneb ikka Lõvi käppade vahel, kuid tema teekond üle öise taevalaotuse jääb lühemaks. Mai alguses leiab planeedi kohe peale päikeseloojangut lõunast, umbes 40 kraadi kõrguselt horisondist. Kuu lõpus näeb Marssi umbes neli tundi läänetaevas. Punane planeet kaotab järjest ka heledust, muutudes 0.0-lt 0.5 tähesuuruseni.

Neitsi tähtkujus asuv Saturn on ikka Marsi ja Lõvi sabas. Maikuu lõpuks on Saturni heledus natuke vähenenud, Marsi ja Saturni heledused on siis võrdsed – 0.5 tähesuurust. Vaadeldav on planeet terve öö, kulmineerudes 25 kraadi kõrgusel horisondist keskööl (kuu alguses) või kella kümne paiku (kuu lõpus).

Veenus, tähesuurusega -4.3, valitseb viimast kuud meie tähistaevast; trooniks on tal Sõnni tähtkuju läänekaares, seltsiks Taevakuusnurga kõrgeimad tipud – Veomehe Kapella ja kaksikud Kastor ja Polluks. Kuu lõpuks kahaneb Päiksese ja planeedi loojumiste vahe viielt tunnilt (1. mail) vaid tunniseks. Veenus liigub järjest Päikese poole, et juuni alguses minna üle päikeseketta!

Tähistaevas 15. mail 2012 kell 24. Pilt: Helle Jaaniste

Jupiter, Merkuur, Neptuun ja Uraan on nähtamatud.

Kuu maikuus: Täiskuud võib vaadelda terve 6.mai öö väga madalal (kulminatsioonis 13 kraadi horisondist) lõunakaares. Sel ajal on Kuu perigees ja ketta läbimõõduks on tervelt 33 kaareminutit! Kuu viimane veerand jõuab kätte 13. kuupäeval (tõuseb hommikupoole ööd); kuu loomine algab 21. ning esimene veerand saab täis 28. mail (näha paar tundi peale päikeseloojangut madalal läänetaevas).

Kevadpühal tõuseb Päike Tartus kell 5:18 ning loojub 21:04 – päeva on meil 15 tundi ja 46 minutit ning ööd 8 tundi ja 14 minutit. 31. mail tõuseb Päike juba 4:17 varahommikul ja loojub 22:05 – öö on kahanenud 6 tunni ja 48 minuti pikkuseks.

Maikuu tähistaeva valitsejad. Pilt: Tarvo Metspalu

Selgeid öid!

Galaktika ketas on ühtlasi jaotunud nn. kahte sektsiooni – sisemine komponent, mis koosneb enamjaolt tähtedest ning väga vähesel määral tolmust, ning välimine sõõr, mis kätkeb endas nii tähtede kui ka tolmu olemasolu. Selline kaks-ühes-kompositsioon ei olnud eristund eelnevatelt nähtava valguse piirkonnas tehtud ülesvõtetelt.

Sombrero galaktika (M104) infrapunases piirkonnas. Allikas: Spitzer Space Telescope.

Euroopa Lõunaobservatooriumi teadur Dimitri Gadotti väidab, et Sombrero galaktika olemusliku käsitluse mõttes tuleb mõelda ühest galaktikast kui kahest erinevast, üksteisega lõimunud objektist. Samas ei pea paika väide, et antud stsenaariumi puhul on tegu kahe galaktika põrkega. Sellisel juhul oleks praegu selgesti eristatav kettastruktuur täielikult hävinenud. Pigem on tõenäoline, et avastatud lisakomponent on kujunenud suurest hulgast gaasist, mis hiivati galaktika struktuuri juba mitu miljardit aastat tagasi.

Jupiteri ebakorrapäraste kuude orbiidid paistsid olevat omavahel seotud, mis vihjas, et ka neil orbiitidel liikuvad kaaslased võisid minevikus olla üksteisega kuidagimoodi seotud – kõige tõenäolisemalt kaua aega tagasi toimunud põrgete kaudu.

Jupiteri kaaslase avastamine. 2001. aastal tehtud kaadrid, millelt avastati 22.1 tähesuurusega Jupiteri pisikuu Hermippe. Kuu läbimõõt on vaid 4 km. Erinevalt mitmetest teistest sama vaatlusprogrammi käigus leitud kuudest ei ole Hermippe praeguseks kadunud. Avastatud kaaslane on kaadri keskosas paigalseisvate tähtede suhtes liikuv nõrk tähekene. Copyright: S. Sheppard and D. Jewitt

Vahepeal tegi sarnaseid vaatlusi Kanada astronoomide grupp eesotsas Brett Gladmani ja
J.J. Kavelaarsiga. Ka nende läbiviidud välisplaneetide kaaslaste otsing oli üsna edukas, põhilised tulemused andsid teadmisi Saturni uute kuude kohta. Lisaks avastas NASA kosmoseaparaat
Cassini alates 2004. aasta lõpust mõned uued Saturni pisikuud.

Planeetide kaaslaste avastamise tuhinas on jõutud tänapäevaks nii kaugele, et kokku on
Päikesesüsteemis teada 170 kuud. Maal on Kuu, Marsil on kaks kaaslast, Jupiteril 65,
Saturnil 62, Uraanil 27, Neptuunil 13 kuud. Praeguse jaotuse järgi kääbusplaneetidel
Pluutol, Erisel ja Haumeal on vastavalt neli, üks ja kaks kaaslast.

Jupiteri kuude orbiidid: Suurem osa Jupiteri 67-st tuntud kaaslasest liiguvad retrograadsetel orbiitidel, see tähendab, et nad tiirlevad ümber Jupiteri vastassuunas planeedi enda pöörlemisele. Punased jooned tähistavad hiljuti avastatud kaaslaste orbiite, paremal ülal on toodud Hermippe avastamiskaadrite järjestus (vt. liikuvat pilti ülal!). Copyright: S. Sheppard and D. Jewitt

Kuigi need kaaslased on avastatud, ei tähenda see hoopiski, et astronoomid tegelikult teavad, kus need kõik praegusel hetkel asuvad. Taevakehade dünaamika uurijad Robert Jacobson ja Marina Bronzovic JPL-ist koos nelja kaastöötajaga analüüsisid ligi saja välisplaneetide emaplaneedist kaugele jääva, elliptilise ja suure kaldenurgaga orbiidiga, kaaslase orbiidi määramatusi.

Nende poolt hiljuti avaldatud üllatav kokkuvõte (vt. originaalartiklit) oli järgmine – kümne Jupiteri ja seitsme Saturni kaaslase asukohad on teada nii halvasti, et praeguseks on need efektiivselt jälle kadunud. Autorite kokkuvõtvad sõnad on: “Meil ei ole eriti aimu, kuhu me peaksime nende vaatlemiseks teleskoobi suunama. Et neid leida, tuleb emaplaneetide ümbruses korraldada uus ülevaateuuring.”

Veelgi enam, Jacobsoni grupp leidis, et veel üksteist välisplaneetide kaaslast võivad kaotsi minna järgmise kümnendi jooksul, kui just keegi ei tee nende orbiitide määramiseks lisavaatlusi. Kadunud või kaotsi minna võivate kaaslaste arv oleks veelgi suurem, kui grupp ei oleks teinud 2009. aasta lõpul kümnel korral lisavaatlusi Kanada-Prantsuse-Havai teleskoobiga ja Palomari 5-meetrise teleskoobiga. Vaatlejad katsusid leida 40-t ebatäpsete orbiitidega kaaslast ja leidsid 38. Vaatlusi hõlbustas Jupiteri suur vastasseis (st., et kaaslased paistsid meile nii heledad, kui nad üldse olla saavad) ja ka Uraani lähedus Jupiterile (nii Jupiteri kui Uraani kaaslaste uuringu sai teha sama vaatlusprogrammi raames, kuna planeetide vaheline kaugus taevasfääril oli vaid üks kaarekraad).

Vastleitud kaaslastele antakse ajutised nimetused, näiteks kordusotsingu käigus leitud kaks uut kaaslast said tähistused S/2010 J 1 ja J 2. Kui nende orbiidid on lõpuks täpselt teada, saavad nad omale emaplaneediga seotud mütoloogilised nimetused.

Gladmani meeskond jäädvustas 2011 aasta sügisel Palomari 5-meetrise teleskoobiga 22.8 tähesuurusega Jupiteri kaaslase Arche. Vasakul olev helendus on pärit läheduses asuvalt Jupiterilt. Väga nõrkade kaaslaste leidmine on väljakutse isegi väga suurtele teleskoopidele. Copyright B. Gladman et. al.

Kõik praeguseks kadunud või peaaegu kadunud kuud avastas Sheppardi ja Jewitti töörühm, kõige värskemad avastused tehti 2007. aastal. “Me tahtsime ammendada kõik moodsa CCD-tehnika abil leitavad kaaslased”, kirjeldas Sheppard, rõhudes just dünaamiliselt seotud gruppide avastamisele. “Loomulikult tahtsime me kõik kuud üles leida”, selgitas ta, kuid Jupiteri kaaslaste jälgimise rikkus suuresti ära halb ilm. Tema töörühm sai eelmisel aastal vaatlusaega Magellani kaksikpeegliga teleskoobil ja kuigi neid vaatlustulemusi ei ole veel analüüsitud, ootab Sheppard mõne kadunud kuu taasavastamist.

Ja kui kadunud kaaslasi ei avastata? See ei oleks sugugi esimene kord, kui välisplaneetide kaaslane on kaotsi läinud. 1975. aastal teatasid Charles Kowal ja Elizabeth Roemer, et nad avastasid Jupiteri ümber uue pisikese kuukese, mille väga elliptilisel orbiidil oli suur kaldenurk ja kaugus Jupiterst keskmiselt 7.4 miljonit kilomeetrit. Varsti peale avastamist kuni 2000. aastani oli ka see kaaslane kadunud, kuni Sheppardi töörühm selle üles leidis. Kaaslane sai 2002 aastal nimeks Themisto ja enam ei ole mingit ohtu, et see uuesti kaotsi läheks.

Originaalallikas: http://www.skyandtelescope.com/news/Outer-Planet-Moons-Found-mdash-and-Lost-146176195.html

Piltide allikas: http://www.dtm.ciw.edu/users/sheppard/satellites/jup.html

3. aprilli õhtul paistis Veenus kauni täheparve Plejaadide ehk Taevasõela taustal. Kuna Veenuse sirp on sõelatähtedest sadu kordi heledam, on seda keerukas koos tähtedega pildile saada ja nii on ka käesoleval pildil planeet üle säritatud. Samas on taevased objektid kenasti samas vaateväljas Tartu ühe silmatorkavama hoonega – Tigutorniga. Pilt on tehtud Ihaste linnaosast.

Tehnilised andmed: säriaeg 7 s, suhteline ava f/5, tundlikkus ISO 400, objektiiv Sigma 70–300mm, kaamera Canon EOS 500D.

Kuigi Cas A supernoovaplahvatuse keerukus ja asümmeetrilisus on juba varasematest uuringutest teada, avastasid Una Hwang ja J. Martin Laming oma teadustöös, et tähe tuuma lähedal tekkinud elemendid lükatakse läbi pealpool asetsevate kihtide.

Vasakul lihtsustatult kujutatud Cassiopeia A koostis enne supernoovaplahvatust. Peamised erinevate elementide konsentratsioonid on märgitud erinevate värvidega: sinisega tuumas asuv raud; väävel ja räni rohelisega; magneesium, neoon ja hapnik punasega. Paremal on Chandra Röntgen-observatooriumi pilt nüüdseks juba 330 aastasest supernoovajäänukist, kus on kasutatud sama värvilahendust raua, väävli ja magneesiumi leviku kirjeldamiseks. Pilt: NASA/CXC/GSFC/U. Hwang & J. Laming

Just Fe-väljapaiskematerjal (sinisega), annab vihje supernoovaplahvatuse mõistmiseks. II tüüpi supernoova eelse tähe tuum on rauast, kuid Chandra röntgenteleskoobiga ning ka Spitzeri kosmoseteleskoobiga (infrapunases lainealas) tehtud vaatlused näitavad, et jäänuki keskel pole elemendist jälgegi. Küll leiab seda hulgaliselt jäänuki välisäärel, nagu ka tähe sees tekkinud räni, väävlit, neooni ja magneesiumi.

Samuti leiti puhast rauda, mille eksisteerimist ennustati Titaanium-44 radioaktiivse kiirguse registreerimisega mitmete observatooriumide poolt (Comptoni Gammakiirguse Observatoorium, BeppoSAX, INTEGRAL – Rahvusvaheline Gammakiirguse Astrofüüsika Laboratoorium). Nimelt Titaanium-44, poolestusajaga 63 aastat, ning puhas raud tekivad samade reaktsioonide käigus, ning seda supernoova-eelse tähe tuuma lähedal. Selline elementide jaotus aga näitab, et supernoova protsess lõi täheaine seestpoolt välja.

Kuigi Cassiopeia A on oma nooruse tõttu populaarne uurimisobjekt, pole röntgenkiirgust tekitavat purskematerjali nii detailselt varem uuritud, ka teistes supernoovajäänukites mitte.

Teadustöö tulemused avaldati veebruarikuises „The Astrophysical Journal“ väljaandes Una Hwangi (Goddardi Kosmoselendude Keskus, Johns Hopkinsi ülikool) ja John Martin Lamingi (USA Mereväe Uuringute Keskuses) koostöös.

Tartu ja Tuorla Observatooriumi teadlased Maret Einasto, Jaan Vennik, Elmo Tempel, Pasi Nurmi, Antti Ahvensalmi, Pekka Heinämäki ja teised otsustasid ühiselt seda oletust kontrollida, uurides Sloani Digitaalse taevaülevaate põhjal Elmo Tempeli, Erik Tago ja Juhan Liivamäe poolt koostatud galaktikagruppide kataloogi rikaste galaktikaparvede ehitust. Nad kasutasid tervet hulka 3D, 2D ja 1D meetodeid galaktikaparvede ehituse ning galaktikate kiiruste jaotuse uurimiseks ning uurisid eraldi ka parvede peagalaktika asukohta ning omakiirust.

Mitmekomponendiline galaktikaparv Gr34726. Vasakpoolne joonis näitab galaktikate jaotust taevas (kraadides), märkide suurus on võrdeline alamstruktuuride tõenäosusega. See näitab alamstruktuure parve keskosas. Keskmine ja parempoolne joonis näitavad galaktikate taevajaotust (kraadides) vs. galaktikate kiiruseid (100 km/s). Erinevad värvid vastavad 3D normaaljaotuste modelleerimisel leitud komponentidele, punane märk näitab peagalaktika asukohta.

Galaktikaparvede peagalaktikate kaugused parve (alamparve) tsentrist. Mitmekomponendilised parved: hall punktiir tähistab kaugust parve tsentrist, punane joon kaugust lähima komponendi tsentrist. Sinine kriipsjoon näitab kõige heledamate galaktikate kaugust selle komponendi tsentrist, kus nad asuvad. Ühekomponendilised parved: tumeroheline kriipsjoon tähistab peagalaktika kaugust parve tsentrist, heleroheline joon – kolme kõige heledama galaktika minimaalset kaugust parve tsentrist.

Antud uurimus galaktikagruppide struktuuri kohta oli samm lähemale mõistmaks galaktikagruppide ehitust ning nende teket. Koostatud galaktikagruppide kataloog võimaldab uurida palju detailsemalt galaktikate ja gruppide teket ning nende seost ümbritseva keskkonnaga. Sellesuunalisi uuringuid ongi juba alustatud ning on lootust, et me kunagi jõuame ka arusaamani, kuidas galaktikagrupid ja galaktikad tekivad.

Uued uurimused näitavad, et vastus on jah. Mitte ainult põgenik-planeedid ei eksisteeri, vaid nad kihutavad läbi kosmose kiirusel, mis moodustab mõne protsendi valguskiirusest – kuni 48 miljonit km/h (13 000 km/s).

“Need meeletu kiirusega liikuvad planeedid on ilmselt ühed kiirematest objektidest meie galaktikas,” ütles Avi Loeb Massachusetts’i Cambridge’i Astrofüüsika Harvard-Smithsonian Keskusest.

“Kui sa elaksid ühel sellistest planeetidest ootaks sind ees perutav sõit galaktika keskmest, universumi avarusteni.”

“Teisi kui subatomaarseid osakesi ei tea ma eksisteerivat, mis lahkuks meie galaktikast nii kiiresti kui need põgenik-planeedid,” ütles Idan Ginsburg, Dartmouth kolledžist, Hanoveris, New Hampshire’s.

Sellised rutakad maailmad, mida nimetatakse ülikiirusel liikuvateks planeetideks, tekivad samamoodi kui ülikiirusel liikuvad tähed. Kaksiktähe süsteem uitab galaktika keskmes asuvale supermassiivsele mustale augule liiga ligidale ja tugevad gravitatsioonilised jõud rebivad tähed üksteiselt, saates ühe tähe minema suurel kiirusel, samas kui teine täht püütakse orbiidile ümber musta augu.

Selle uurimuse tarbeks, simuleerisid teadlased, mis juhtuks, kui igal tähel oleks üks või kaks planeeti lähedal tiirlemas. Nad leidsid, et täht, mis visatakse välja, saaks planeedid oma reisile kaasa vedada. Teisel tähel, mille must auk kinni püüdis, võidaks planeedid küljest rebida ja heita planeedid külma ja musta tähtedevahelisse alasse kolossaalsete kiirustega.

Tüüpiline ülikiirusel planeet katapulteeruks väljapoole kiirusel 11 kuni 16 miljonit km/h (3000 – 4500 km/s). Kuid väike murdosa neist võib saavutada ideaalsetel tingimustel palju suuremaid kiirusi.

Praegused instrumendid ei suuda üksikuid ülikiirusel liikuvaid planeete leida, sest need on tuhmid, kauged ning haruldased. Samas, astronoomid saaksid märgata planeeti tiirlemas ümber ülikiirusel liikuva tähe, vaadaldes tähe heleduse kerget langust, kui planeet tähe eest läbi sõidab.

Selleks, et ülikiirusel liikuv täht saaks planeedi endaga kaasa vedada, peab planeet omama lühikest orbiiti. Seega tõenäosus, sellise ülemineku nägemiseks oleks suhteliselt kõrge, 50 protsendi ligidal.

“Tõenäosusega üks kahele üleminekut näha, kui ülikiirelt liikuval tähel oleks planeet, oleks mõtekas neid otsida,” ütles Ginsburg.

Selline maailm põgeneb ükskord Linnutee galaktikast ning rändab läbi galaktikatevahelise tühjuse.

“Reisiagentuuride kuulutused rännakutele ülikiirustel liikuvatel planeetidel võivad huvi pakkuda eriti seiklushimulistele üksikisikutele,” ütles Loeb.

Laupäeval, 14. aprillil algusega kell 14.00 toimub Võrumaal Rõuge vallas Sänna Kultuurimõisas astronoomialoeng. Tartu Observatooriumi vanemteadur Laurits Leedjärv esineb ettekandega “Päike ja teised tähed tumedas Universumis”. Selge ilma korral järgneb loengule Päikese vaatlus päikeseteleskoobiga.

Vaata lisaks:

• Ürituse info Sänna Taevaraja Facebooki lehel
• Sänna Taevarada